Читать книгу Minu Tenerife. Noor pensionär - Mart Normet - Страница 6

Küll see „töö” on eesti keeles üks kole sõna.

Esiteks, pole sel pikkust ega kaalu, koosneb ta ju ainult kahest tähestiku tagaosas asuvast tähest.

Teiseks, kaks kolmandikku sõnast „töö” moodustab üks teine sõna – „öö”. See tähistab eesti keeles pimedat aega, mil hundid uluvad, õues muutub olemine jahedaks ning linnas jalutamine kõhedaks. Aga lähemal vaatlusel pole see üldse mingi sõna! „Öö” on lihtsalt üks kole täppidega täht kaks korda kirjutatult.

Kolmandaks, kui hääldada sõna „töö”, jääb domineerima häälik „ööö”, mis toob meelde need asjad, mis südame pahaks ajavad. Öäk.

Ma tean, millest räägin. Olen töönarkomaan.

See kõlab kui moodne sõnakõlks, kõlab isegi veidi eputavalt – et vaadake, kui trendikas viga mul küljes on! Aga tegelikult on selle sõna taga sisu täpselt sama palju kui mis­tahes muus sõltuvushäires.

Töönarkomaan kaotab samuti huvi ümbritseva vastu, jätab unarusse pere ja sõbrad, tervis halveneb, jõud kaob, emotsioonid kõiguvad.

„...Tulge õhtul meile külla, grillime kala ja...” – „Kuule, ei mängi välja, mul läheb täna töö juures pikemalt.”

„...Issi, palun mängi minuga.” – „Oota, ära praegu sega, mul vaja tööasjad ära teha.”

„...Trenni ikka tuled täna?” – „Tead, ma olen tööst nii väsinud, et ei jõua.”

Hea küll, suure surmaga tuled kell seitse töölt ära, lähed sõpradele külla, korgid lahti õlle ja hakkad... tööst rääkima.

Kui saaksin oma elu uuesti elada, siis mida teeksin teisiti?

Tutkit, brat – midagi ei teeks teisiti! Töö on lahe. Töö on huvitav. On alati olnud ja on ka tulevikus.

See kõlab õõnsalt, aga mulle tõesti meeldib väärtust luua.

Olen kogu aeg mõelnud nõnda, et mul pole vaja „põnevaid” hobisid, sest mu töö ongi nii kuradi põnev ja vaheldus­rikas. Olen arvanud, et pole vaja ka regulaarseid lõõgastus­hetki, sest töö juures on lihtsalt nii mõnus. Näiteks nädala­vahetus – see on ju täiesti mahavisatud aeg, kui mitte täita seda uute ülesannete ja väljakutsetega!

Nii mulle näis.

Pärast Tartus ajakirjanduse eriala lõpetamist astusin 2001. aastal Eesti kunstiakadeemiasse interaktiivse multimeedia magistrantuuri ning paralleelselt asusin telefirmas Ruut saateid toimetama. Seitsme aasta peale said kokku sellised nimetused: „A4”, „Farm”, „Koosolek”, „Kahvel”, „Varivalitsus”, „Maie ja Valduri vägitegu”, „Ärapanija”. Sealt kutsus Heidy Purga mind koos Erik Moora ja Vaiko Eplikuga Raadio 2 hommikuprogrammi juhtima.

Kui mu naine Anu kuue aasta eest sünnitama hakkas, käisin raadioeetrist sipsti autoga ära – viisin ta haiglasse, ning supsti – eetrisse tagasi! Prioriteedid peavad noorel mehel ikka paigas olema.

Tähendab, kui sa oled „Ärapanija” vastutav toimetaja nendel aastatel, mil saade on värske ja pakub iga nädal kõneainet, ning samal ajal juhid sõpradega Eesti kõige vabameelsemas raadiojaamas hommikusaadet (saadet, mida kuulasid teiste raadiojaamade juhid), siis see on maailma kõige magusam elu! Milleks puhata?!

2008. aasta kevad. Helistas Anu Välba: „Mart, saame kokku.” Ta oli toona ETV meelelahutussaadete toimetuse ju­hataja kohusetäitja. Kokkusaamise sisu: „Mart, kas sa võiksid tulla ETVsse toimetust juhtima?”

Anu meenutab siiani minu esimest küsimust talle: „Aga mis on selle töö rõõmud?” Vastuse on ta mulle võlgu siiani.

Ilma puhkuseta sukeldusin maikuus Eesti Televisiooni. Mind ootas ees vägev meeskond, poolteise miljoni eurone aasta­eelarve ning veidi madalam palk, kui olin seni saanud. Aga tühja see palk, kui kogu maja oli muutuste näljas ning minirevolutsiooni lävel. Paar järgmist aastat töötas tele­rahvas nii võimsatel tuuridel, et ühest kanalist sai kaks ning ETV tõusis vaadatavuselt esimeseks kogu maal. Suund oli õige, panime täiskäigul edasi!

Tavaline vaatepilt kaadri taga. Kell on pool kümme õhtul, elusaadete toimetuse juht Ulvi Pihel pistab pea mu oranžide seintega kabineti ukse vahelt sisse ja küsib laia naeratuse saatel: „Sul kodu pole?”

Olen sageli mõelnud, kas kellast kellani töö oleks etem. Selline amet, kus saad südamepiinata tõmmata tööle kriipsu alla kell viis ning pühendada kõik õhtud ja nädalavahetused perele, sõpradele ja hobidele. Ning vahtida telekat hoopis kodus, mitte tööl.

Viimane piisk karikasse langes ühe sügisese reede õhtul, kui arvuti kirjakastis oli 151 lugemata kirja. Ilus algus nädala­vahetusele.