Читать книгу Minu Tenerife. Noor pensionär - Mart Normet - Страница 8

„Täitsa lollid,” ütles mu isa heatahtliku tõredusega, kui meie plaanist kuulis. „Teil on väga head töökohad, järjekord ukse taga.”

Isa Ingo on selles mõttes huvitav tüüp, et ta tegutseb küll kunsti­maailmas, teatrilavastajana, aga on üks imeks­pandavalt stabiilne ja tõhus inimene. Ei mingeid loomekriise, depres­siooni, joomatuure ega eputamist, ainult töö, töö ja töö. Seepärast ei saanudki ta mõista seda, miks peaksid noored äkki pooleks aastaks puhkusele minema.

„Mart, sa oled minu iidol,” rõõmustas kolleeg Anneli Lepp.

Anneli silmis põleb fanaatiline tuluke. Töö on talle nagu söömishäire – ta lihtsalt ei suuda piiri pidada! Ta lausa ahmib tööd sisse, tõstab endale aina juurde ning tohutu isuga muudkui laseb lõugadel käia. Töö lausa lendab ta käes. Aga Anneli saab aru, et ta paneb praegu hullu ainult nooruse energia pealt ja nõnda võib läbi kärsata.

Ma ise tundsin kärsahaisu juba liigagi selgelt. Alati kui oleme nädalaselt või kahe nädala pikkuselt päikesereisilt tagasi tulnud, on keegi meist haigeks jäänud. Reisimine ja lendamine faktiliselt lõhuvad immuunsüsteemi. Nii pole nende tuhandete eurode kulutamisel justkui mingit mõtet, kui isegi puhkus ei anna jõudu tagasi. Mis oleks, kui prooviks ühe perioodi sügisest kevadeni üle elada nõnda, et ei jäägi külmetushaigusesse?

Pealegi – tundub, et ma pole enam kontaktis iseendaga. Viimase aasta olen toimetanud kui programmeeritud roostes robot. Ei kuule ennast, ei tunne ennast, ei oska ennast ka aidata. Roosa ja rõõmus kolleeg „Aktuaalsest kaamerast”, Epp Ehand rääkis telemaja sööklas, et kui ta oli suvel viis nädalat järjest puhanud, sai lõpuks endaga kontakti jälle kätte. Viis nädalat... Sel juhul peaks kuuest kuust olema rohkem kui küll!

Ja kuidas sellist asja ülemustele rääkida? Õigemini – millal seda teha?

Novembris 2012 oli meil selge, et täpselt aasta pärast laseme jalga. Kahe kuu pärast, jaanuaris käisime Tenerifel kahenädalasel luurel – vaatasime võimalikud kohad üle, kohtusime kinnisvaraagentidega ning tegime end kohalike eestlastega tuttavaks. Maikuus ostsime lennupiletid ära. Seejärel tunduski sobiv aeg selleks, et kolleegid teemasse pühendada. Et isegi kui nad püüaksid meid ümber veenda, ei saaks me enam mitte minna.

Aga meil vedas, ülemused ei hakanud vastu töötama – nii neile kui meile oli oluline saada kinnitus, et tuleme samale kohale tagasi. Seep see karjääripausi mõte ongi.

Ja millal siis veel seda endale lubada, kui mitte nüüd, mil laps ei käi veel koolis.

„Vaata, et sa töö peale ei mõtle, niimoodi pole mingi puhkus,” õpetas ERRi juhatusse kuulunud Hanno Tomberg. Hehee, hea öelda... Loomulikult annan, nii palju kui võimalik, tööd üle. Loomulikult saab aastavahetus ära planeeritud; teeme sügisel ära ka juba kevadise „Eesti laulu” ajurünnakud, valime välja saatejuhid, paneme paika saadete sisu jne. Aga noh, saab näha, kas ma suudan end arvutist eemale tõrjuda.

Anu, kes töötab rahvusooper Estonias müügijuhina, saab teatri direktorilt Aivar Mäelt kaasa sellised õpetussõnad: „Peaasi, et teil elamine alles jääb – jõuludeks olete tagasi. Igavusest.”