Читать книгу Raudpuur - Mart Saareots - Страница 2

Järgmisel hommikul Samuel ärkas vara. Ta riietus ruttu ja väljus, et veeta aega kuni tööleminekuni jalutamisega.

Ilm oli selge. Tänaval kees hommikune, kirju elu. Mööda konarlikku munakivisillutist logisesid talumeeste vankrid, siin-seal tõttas mõni tööline, leivakomps paberiga kaenla all, naised kandsid käes turukorve, ja tänavanurkadel seisid ülesostjad. Nad piilusid igat möödasõitjat, ja esitasid küsimusi vankril oleva kauba kohta. Kuuldus hääli:

„Kas kaeru on?“

„Ei.“

„Aga võid?“

„Viin turgu!“

„Mis? Narr! Anna kuuekümnega, võtan siinsamas kõik ära, pole sul vaja vedada end läbi linna.“

„Kuuekümnega? Seda ma usun! Aga, jumal tänatud, ma pole veel pea peale kukkunud!“

„Seda sa just oled, kui ei oska teha head äri.“

„Hei, palju sa selle lehmakondi eest tahad? Viiskümmend? Ära aja jama! Lihunik ei anna sulle selle kiitsaka eest naharahagi, usu mind!“

„Pea’nd — pea! Kes siis kohe jooksma pistab? Kaupleme!“

„Ära tule täismeest pügama! Selle jaoks otsi endale linnavandereid.“

„Kus mul alles täismees, hapupiimapüti otsas!“

„Mis sa’s temaga! Kas sa ei näe, et tal Vigala mehe moodi larhv ees? Ennem mine vanakuradiga vägikaigast vedama, kui Vigala mehega maid jagama. Nad on nagu nende vallavanemgi — see õnnis Kördi Märt, kes tahtis kartulipealsetest teha püülijahu.“

„No kas teed kaks alla?“

„Ei.“

„Viimast korda, teed?“

„Ei. Nõõ —“

„Käi siis põrgu kõigi oma munadega!“

Samuel sammus läbi selle kära südalinna poole. Ta tuju oli ülev. Jõudnud üle Kivisilla, ta pöördus Vabaduspuiesteele ja istus jõekaldal olevale pingile. Ta vaatas vastaskaldal reastuvat majade-rodu, mille aknad pani särama veel madalal seisev päike, kuulatas vee loksumist vastu kalda betoonmüüri ja mõtles:

„Täna mind ülendatakse praktikandist ametnikuks. See on juba esimene samm eluredelil ülespoole. Ja kes teab, võib-olla järgneb teine õige pea. Tarvis ainult püüda edasi, sest tee on lahti. Mul oli õnne. Ainult vähesed keskkoolilõpetanud noortest pääsevad panka praktikandiks; iseäranis veel siis, kui nad ei oma „kaalukaid onusid“, kes soovitaksid. Minul lihtsalt vedas. Nagu vabanesin kaitseväest, nii kahe nädala pärast istusin juba puldi taga. Mis sellest, et kuus kuud tuli ajada läbi kolmekümne krooniga kuus! Mis sellest, et ei saanud lubada enesele peaaegu midagi, välja arvatud, et sõin kehvalt ja magasin toahurtsikus, mille seintel määrdunud tapet ja mille uksed ja aknad logisevad! Nüüd muutub kõik. Ma kolin paremasse korterisse, söön paremini, ostan uued riided, ja siis — Virve! Sina armas! Seni ei ole minu armastus toonud sulle midagi head. Oled saanud mõne tahvli šokolaadi ja see on ka kõik. Mul polnud raha, et teha vahete-vahel väike autosõit, külastada järjekindlalt kohvikuid, teatrit. Oleme ainult käinud kinos. Mul polnud isegi viisakat korterit, kus oleksime võinud segamatult vestelda. Aga ometi ei armasta sa mind selle eest vähem. Sinu sõnad: „Ah, ma ei jõua oodata, millal meie saame olla jäädavalt kahekesi,“ tõendavad seda. Millal me saame olla ühes? Sina hea!

Ja eile õhtul sa olid nõus tulema mu juurde ka siis, kui teenin ainult kuuskümmend krooni kuus. Tahad ka endale otsida teenistust, et aidata jõudumööda kaasa. Sa tead isegi, mida kuuekümne krooni eest saab, ja mida mitte, aga ometi tahad tulla. Ja siiski, sulle meeldivad uhked riided, sa unistad omast majast, mis oleks ümbritsetud aiaga, kus kasvaks palju lilli, sinu lemmiklilli — roose, sa ei või mööduda ühestki nägusamast autost, ilma et ei vaataks talle järele ega ütleks: „Kui meil oleks niisugune,“ sa loed ajaviite­lehtedest seltskonna­kroonikaid, pead meeles iga seal esineva daami nime, tema tualeti kirjelduse, varjatud mõistaandmised tema suhetest ja mõtled, kui kena oleks leida sealt ka oma nime. Ning sageli oled vaimustusega rääkinud suvitamisest mererannal, kus koos parem seltskond. Ent siiski sa lepid minu kõrval ainult kuuekümne krooniga. Veel enam, sa tahad ka ise teenida, olla kokkuhoidlik majapidamises, et tuleksime kuidagi läbi. Sina väike! Olen ma seda teeninud? Ma ei tea. Aga ma tahan olla su vastu hea, nii hea, kui üldse võimalik, ja töötada, töötada, töötada, et sulle kas või aastategi pärast midagi võimaldada. Nüüd mul on algus käes ja ma lähen edasi. Püüan olla kõigist teistest ametnikest parem, et saada vastutusrikkam koht ja rohkem palka. Ma olen veel noor, kõigest kahekümnekolme-aastane — elu seisab alles ees.“

Teda äratas mõtetest mootorpaadi põrin. Palju on kell? käis tal läbi pea ja ta tõusis, hakates ruttama panga poole. Pangauksel ta põrkas kokku vana kojamehega, kelle ülesandeks oli pühkida ja tuulutada hommikul ruumid ja avada uksed. Samuel tervitas rõõmsalt ja lõi lahti paberossikarbi.

„Palun!“

Kojamees, kes nägi harva niisugust lahkust, ei söandanud sirutada kätt.

„Võtke, vanapapa,“ julgustas Samuel, „ja pistke ka paar tükki kõrva taha. Ärge häbenege, mul ju teisi terve karp.“

Vanamees võttiski siis kolm paberossi ja hoides neid ettevaatlikult oma krobeliste sõrmede vahel, kummardas koomiliselt ja ütles:

„Tänan väga, noorhärrad! Noorhärrad on täna ilusas tujus, meel rõõmus ja —“

„Jah,“ vastas Samuel naerdes, patsutas vanamehele heatahtlikult õlale ja läks trepist üles. Ta oli tulnud vara, peale tema polnud veel kedagi kohal.

Ta istus ajaviiteks aknalauale ja vahtis alla tänavale, kus voorisid autod ja tõttasid inimesed.

Kui kell lähenes kolmveerand üheksale, hakkas tulema teisi. Preili Paarson oli unine ja morn nagu ikka. Ta heitis oma rohelise kübara hooletult puldile, selle asemel et viia garderoobi, ja kohendas ligi veerand tundi peegli ees juukseid, krimpsutades sealjuures pahaselt nina. Härrad Vanajõgi ja Ots tulid kahekesi. Nad olid kogu tee vaielnud inflatsiooni saabumise tõenäosusest, arvestades asunikkude aktsiooni kroonikursi hoidmise vastu, ja jätkasid veel siingi oma targutusi. Vanajõgi algas uuesti:

„Ma ütlen, niipea kui nad näevad, et võlad hakkavad kasvama üle pea, löövad kroonil põhja alt.“

„Minge nüüd ikka,“ protestis Ots. „Teie ei arvesta praegust majandus­poliitikat, mis sihib elustandardi normimise poole. Asunikud deklareerisid ju mineval neljapäeval riigikogu koosolekul, et nemad näevad ainukese pääseteena tekkinud ummikust…“

„Ummikust? Kes pagan selle ummiku siis tekitas, ma tahaksin teada? Kas polnud asunikud ise need, kes pumpasid riigilt suured laenud ja lõid läbi? Ja nüüd, mil kassa tühi, tahavad ruunata krooni. Linnainimesed aga muudkui kannatagu.“

„Linnainimene ei kannata sugugi rohkem kui põllumees.“

„Mis te nüüd, mõelge ise: elukallidus tõuseb, aga palgad jäävad samaks, võib-olla langevadki veel.“

„Teie näete ainult asja ühte külge, kui vaadata kõigele aga rahvamajanduse seisukohalt, siis —“

„See’p see konks ongi! Meil keeratakse kael ja öeldakse, et olge tasa, see ju puha rahvamajanduse huvides. Aga kas see rahvamajandus ei asu üksikute kildkondade supikausis või liidrite taskus, hee-hee?“

„See on kulunud väide. Ei tohi riigiellu puutuvaile küsimusile läheneda nii kitsarinnaliselt. On ju õige, et mõni mees pole päris puhas, aga võime sellepärast siis hukka mõista igat valitsuse sammu, kui see pole kokkukõlas meie endi huvidega?“

„Aga kogu rahvas ongi ju üks suur meie, ütlen ma teile!“

Nad sõnelesid seni kuni istusid kumbki oma puldi taha, kus vahetasid mõtted kroonikursist mõtetega portfellis olevate vekslite tähtpäevadest.

Peale nende jõudsid veel kohale kaks musta riietatud vanatüdrukut, kes olid õed, elasid ühes ja — nagu salaja räägiti — pidasid kassikasvatust; harjasjuukseline härra Pirn, kuldprillid ninal ja väikesed vurrud nina all, ja mõned nooremad ametnikud.

Kõige viimasena tuli direktor Stamm, hüüdnimega „Elevant“. Ta vedas ähkides oma paksu keha läbi ruumi, vastas tervitustele vaevaltmärgatava peanoogutusega ja kadus nagu äikesepilv oma kabineti ukse taha. Varsti tulid esimesed kliendid ja tööpäev algas oma harilikku käiku.

Samuel istus nagu nõeltel. Ta püüdis oma mõtteid koondada pikale numbriterodule, mis ilutses tema ees oleva paksu raamatu viiekümne kuuendal leheküljel, aga see õnnestus tal ainult osalt. Ta vaim rändas puldi ja direktori kabineti vahel, ning ta ei läbenud oodata, millal seisab silm-silma vastas direktoriga. Aga tal tuli oodata õige kaua. Kellaosutid lähenesid juba kaheteistkümnele, kui saabus kutse. Selle toojaks oli tedretäheline masina­kirjutajanna Liiv. Ta kummardus Samueli kõrva juurde ja sosistas:

„Minge! Elevant ootab.“

„Kohe,“ vastas Samuel ärevalt, tõusis kähku ja kohendanud kaelasideme ja silunud kuuesiilud, läks klaasruuduga ukse poole, millele musta värviga oli maalitud: „Direktor“. Minnes ta pani tähele, et paljude pultide kohal olid kerkinud pead, ning uudishimulikud silmapaarid jälgisid tema liikumist Ta mõõdukale koputusele vastas põrisev bass: „Palun!“

Samuel astus sisse ja jäi ukse kõrvale seisma.

Pruuni tammepuust kirjutuslaua taga, mille ühel otsal oli telefon ja teisel üksteise peale laotud paksud raamatud, istus direktor. Ta liigutas kangelt oma maadlejakaela, millel lasus madala lauba ja väikeste, rasva uppunud silmadega pea, ning ütles:

„Astuge lähemale, palun!“

Samuel läks laua juurde.

„Istuge!“

Samuel istus tooliservale, püüdes näida võimalikult viisakas.

„Üks silmapilk,“ ütles direktor, ja hakkas sorima laual olevate paberite seas. Ta kirjutas mõnele neist allkirja, süütas vahepeal kustunud paberossi ja sõrmitses nagu muu seas väikest sulenuga, mis kuidagi ei tahtnud püsida ta rasvaste näppude vahel. Siis ta nõjatus lauaäärele, vaatas Samueli kuidagi silmanurgast ja küsis:

„Täna sai teil siis kuus kuud täis? Seega on praktika läbi.“

„Jah,“ vastas Samuel põksuva südamega.

Direktor võttis uuesti kätte sulenoa ja kui oli sellega mänginud tükk aega, ütles järsult:

„Siis pean teid vallandama.“

„Vallandama?“ kordas Samuel nagu unes ja uskus, et kuulis valesti. „Kuidas, palun, vallandama?“

„Jah! Teie praktika on läbi, eks? Ja ametnikku pole meile tarvis. Teate ju isegi, missugune on aeg. Igal pool aina koondamised ja kärpimised.“

Samuel teadis seda hästi. Ta oli iga päev lugenud ajalehest ülemaailmalisest majanduskriisist, mis põhjustanud töötute arvu järjekindla kasvamise, kurnanud rahva ostujõu ja viinud tööpaigad allapoole elatusmiinimumi, aga ta polnud kartnud, et see kõik võiks kuidagi tabada ka teda.

Nüüd ta oli nagu taevast kukkunud. Ta liigutas end närviliselt siia-sinna, neelatas paar korda, nagu oleks tal midagi kõris kinni, ja heitis siis teise punsunud näole abitu pilgu. Ta kogeles:

„Aga… härra direktor, teie ju ütlesite, et jätate mind ametnikuks, lubasite…“

„Lubasin? Võib-olla. Aga siis oli konjunktuur hoopis teissugune. Kes oleks võinud ette näha, et kõik läheb nii, nagu on nüüd läinud? Mitte keegi! Jah, oleksid meie käsutuses endised summad, siis oleks teine asi. Minul isiklikult pole teie vastu midagi, olete olnud hoolas ja korralik. Aga mis võimatu, see võimatu. Seepärast, härra Kaarep…“

„Aga, aga…“

„Ei,“ ütles direktor kindlalt ja lõi peopesaga lauale. „Kuidagi pole võimalik. Te mõistate isegi, et meie ei või praegu lubada enesele ülearuseid väljaminekuid. Juba niigi on kuulda hääli, et kulud on suured, tarvis vähendada. Nii et pole midagi teha…“