Читать книгу Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis - Martin Kukk - Страница 6

Olin osalenud nii mõnelgi Estcoy ärasaatmiseüritusel, kuid niivõrd suurt inimeste hulka vanas terminalis eelnevatel kordadel polnud. Põhjus, miks paljud sõdurite lähedased lennujaama tulid, peitus minu arvates üksuse iseloomus. Nagu kõigi eelmiste Afganistani suunduvate kompaniide puhul, oli ka Estcoy-12 kokku pandud suuremas osas Scoutspataljonis teenivatest kaadrikaitseväelastest, kuid seekord ei seisnud rivis ainult lahing- ja lahingtoetuskompanii, vaid esmakordselt ka staabi- ja tagalakompanii võitlejad, mis tähendas omakorda seda, et Afganistani Islamivabariiki suunduvate meeste seas oli rohkesti „värsket verd”. Ligikaudu 70% 120 võitlejast polnud varem teed Kesk-Aasiasse jalge alla võtnud. Kui rääkida aga õhkkonnast, mis saalis valitses, siis seda kirjeldaksin kahe sõnaga – pohmell ja pisarad.

4. mail 2011 toimunud tseremoonia peaesinejana sõdurite ette astunud tolleaegne Eesti kaitseväe peastaabi ülem kolonel Riho Terras alustas oma kõnet vägagi omapäraselt. Ma ei mäleta enam täpset sõnastust, kuid tema sõnavõtu proloog kõlas umbes selliselt: „Mu staap kirjutas kokku kolm lehekülge pika loo, aga kasutama ma seda ei hakka.” „Huvitav miks?” küsisin endalt. Vastus sellele ei lasknud ennast kaua oodata. Tavaliselt kõlavad taolistel rivistustel fraasid nagu hea väljaõpe, kaitseväe poolt hangitud võimalik parim varustus, sõduriõnn, aina stabiilsemaks muutuv olukord Afganistanis, Eesti Vabariigi julgeolek ning sõdurite sotsiaalsed garantiid. „Haigemaja” (kaitseväelased kutsuvad kaitseväe peastaapi tihti just selliselt, kuna praegune staabihoone ehitati esimese vabariigi ajal keskhaiglaks) ülem muutis traditsiooni. Tema kõne ei koosnenud loosungitest. Kolonel rääkis ohtudest, mis meid ees oodata võivad, ning manitses ettevaatlikkusele. Erinevalt oma eelkäijatest mainis ta oma esinemises „kontakte” (kokkupuudet vaenlase tuletegevusega) ja seda mitu korda kõne jooksul. Siinkohal olekski kohane juba ette ära märkida, et oma Afganistani visiidi käigus, poolteist kuud hiljem, tegi värske brigaadikindral Riho Terras koos tollase kaitseministri Mart Laariga kiire külaskäigu meie patrullbaasi just siis, kui mu kompanii oli saanud tulekontaktist vaenlasega oma esimesed kergelt haavatud. Tulles tagasi rivistuse juurde, siis ei saa kirjutamata jätta ühte olulist seika peastaabi ülema kõnest. Nimelt juhtis ta meie tähelepanu kaks päeva varem teoks saanud Osama bin Ladeni elimineerimisele USA eriüksuslaste poolt ja hoiatas koalitsioonivastaste tegelaste võimalike kättemaksuaktsioonide eest. Bin Ladeni hukk ja koalitsiooniüksustele suunatud ähvarduste võimalikud tagajärjed panid nii mõnegi meist kindlasti veidike järele mõtlema, kuid mu tähelepanu võitis hoopiski üks mu selja taga seisvatest sõduritest, kes sosistas: „Suurim terrorist on nüüdseks tapetud. Enam pole ju põhjust Afgaani minna!” Tegemist oli ühelt poolt muidugi irooniaga, kuid teisest küljest peitus nendes sõnades ka ridade vahele peidetud tõsiasi: jah, me olime kõik nõus osalema sõjalises operatsioonis, kuid kas me kõik ikka tahtsime tegelikult Afganistani minna. On ütlematagi selge, et suurem osa kompaniist läks missioonile täiesti vabatahtlikult selleks, et korralik summa raha teenida. Oli ka neid, kes tahtsid end sõdurina proovile panna, otsides kogemusi lahinguväljalt. Ülemana teenivaid kaitseväelasi motiveeris missioonile minema väljakutse allüksust juhtida. Mingi osa Estcoy-12 isikkoosseisust ei oleks osanud aga iial arvata ega soovinudki seda, et teenides Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompaniis (STK) peavad nad kõrbevormid selga tõmbama ja Afganistani lendama. Pidevad välismissioonid olid Scoutspataljoni sõdurid ära kurnanud, mistõttu otsisid paljud võimalust liituda teiste väeosadega kaitseväes. Mõned rakendasid venitamistaktikat, liikudes pataljonis missioonile minevast kompaniist mõnda teise üle, tihti näiteks just STKsse, et Kesk-Aasiasse sattumist vältida. Teatud osa pääses Afganistani minemast tänu Euroopa Liidu kiirreageerimisjõudude Põhjala Lahingugrupi staabikaitserühmale, mis tuli samuti minu kompanii isikkoosseisuga mehitada. Tulles aga tagasi selja taga seisva sõduri märkuse juurde, tekib nii mõnelgi küsimus: miks oli lennujaamas Estcoy rivis selliseid, kes tegelikult seal viibida ei soovinud. Vastused on minu arvates järgmised. Vaatamata mitmest missioonist tekkinud väsimusele, on paljud Scoutspataljoni liikmed oma hingelt ja olemuselt ikkagi sõjamehed, kes pataljoni ja oma elukutse jaoks elades suunduvad järjekordsele sõjalisele operatsioonile. Üheks tähtsaks põhjuseks, miks sõdur missiooni kasuks otsustab, on n-ö üksuse ühtsustunne ehk teisisõnu „kambaefekt”. Pooljagu, jagu, rühm või kompanii on tihti niivõrd ühtseks kasvanud, et isik lihtsalt ei suuda – vaatamata sellele, et teda ähvardavad tulevikus eluohtlikud situatsioonid – oma kaaslasi jätta. Oma üksusest lahkulöömine tähendaks nii mõnelegi kamraadi teatud mõttes reetmist, millega oma sisemuses toime ei tulda, ja nii minnakse ikkagi kaasa. Muidugi leidub alati ka neid, kes algul otsustavad missiooni kasuks, teevad oma üksusega isegi osa väljaõppest läbi, kuid jätavad ürituse enne missiooni algust pooleli. Väga paljud loobuvad perekonna survel. Viimase aspektina toon välja kaassõdurite või ülemate oskuse oma kaaslasi veenda. Mul õnnestus endalgi paarile sõdurile „auk pähe rääkida”, pakkudes neile präänikuks mõnda töö poolest lihtsama ja vähem ohtliku loomuga ametikohta Estcoys.

Nüüd aga tagasi 2011. aasta 4. mai sündmuste juurde. Estonian Airi erilennu vältel oli kompaniis meeleolu ülev.

Stjuardessi tavapärasele turvaesitlusele järgnes meeste poolt korralik aplaus. Tänutäheks tunnustuse eest jagasid teenindajad õhtusöögile lisaks rohkesti musta leiba, lisades sealjuures, et niipea meil sellist delikatessi enam maitsta ei õnnestu. Daamidel oli seejuures täiesti õigus. Meestele, kelle silmad kahtlaselt punased näisid, andsid stjuardessid kaasa paki mahla. Ajalugu on näidanud, et sada protsenti kainet kompaniid äralennul leida ei õnnestu. Ka Estcoy-12 ei olnud erand, kuid „Mõõgavendade Ordu mehed” ehk siis sõdurid, kelle suust nii-öelda alkoholimõõk välja lõi, suutsid rivistuse ja lennu Suurbritanniasse ikkagi vastu pidada. Mõned kompanii koosseisu mittekuulunud kaitseväelased püüdsid mulle selgeks teha, et paar meest tuleks maha jätta ja distsiplinaarkorras karistada. Saatsin eelmainitud targutajad otsejoones kuu peale ja mitte sellepärast, et ma jääknähte teenistuse ajal pooldaksin. Rahvusliku toetuselemendi ehk NSE (ingl National Support Element) koosseisus teenivad kaitseväelased ei saanud lihtsalt aru, et vastupidiselt nendele ei pidanud minu mehed kirjutama missioonile pääsemiseks ühtegi motivatsioonikirja ega läbima konkurssi. Pigem olin mina see, kes mehi kompaniiga liituma palus. Tühje kohti oma allüksuste koosseisus ma endale mingil juhul lubada ei saanud ja seepärast jätsin patustajad lennujaama terminali pimedamasse nurka. Briti sõjaväepolitseile mu paar svipsis sõdurit igatahes silma ei hakanud. Brize Nortonis, Suurbritannia õhuväele kuuluvas lennujaamas tõsteti meid ümber järjekordsele lennule. Sihtkohaks Araabia Ühendemiraadid.

Olla suvises Afganistani rotatsioonis ei ole kerge. Väljaõpe toimub porises, külmas ning lumises Eestis, missioon ise aga ekstreemses palavuses. Emiraatides, keset kõrbe, NATOle kuuluvas lennujaamas, mis koosnes õhkutõusmis- ja maandumisrajast ning paarist konteinerist, arvasin algul lennukist väljudes, et palavuse tekitasid masina veel töötavad turbiinid. Ma eksisin. Õhutemperatuur päikese käes oligi +45 ºC. Veel mõned tunnid tagasi olime 40 kraadi jahedamas keskkonnas. Polnud midagi imestada, miks kogenud sõdurid igal võimalusel suvist missiooni Afganistanis vältida püüdsid. Meid kupatati paariks tunniks lennukist välja. Uue masina ootuses näidati meile kätte kaks konteinerit, mis olid varustatud konditsioneeride, töötavate televiisorite ja sadade kokakoola purkidega. Mõned sõdurid ironiseerisid, et armees teenides saad tõesti kõvasti reisida, külastades erinevaid ja huvitavaid kohti nagu Afganistani sõjakolle, Ühendemiraatide kinnine kõrbeala või Küprose militaar-transiittsoon (paljud lennukid tankisid just selles saareriigis).

Suurbritanniale kuuluv eestlasi täis militaartranspordilennuk Boeing C-17 Globemaster lennutas meid edasi Afganistani. Maandusime Helmandi provintsi keskosas, kõrbesse ehitatud NATOle kuuluvas baasis nimega Camp Bastion. Mõned kuud enne missiooni eelluurel käies ei olnud aega selle paigaga uuesti tutvust teha. Nüüd oli see võimalus olemas. Oma esimesel missioonil (2006–2007) veetsin staabiohvitserina suurema osa ajast just nimetatud baasis. Camp Bastion koosnes siis veel mõnest telklaagrist ning mahutas umbkaudu 3000 meest. Nüüd, aastal 2011, oli Bastion arenenud tõeliseks militaarlinnaks, mis oli mõne aastaga kerkinud kõrbesse nagu Las Vegas omal ajal USAs. Bastion andis peavarju enam kui 20 000 inimesele. Kui omal ajal võisid linnakule aeglaselt sörkides 45 minutiga ringi peale teha, siis nüüd pidid maratonidistantsi vältimiseks kindlasti mingi transpordivahendi leidma. Liiklemise soodustamiseks olid baasis bussiliinid käima pandud. Lääne tohutud rahalised investeeringud olid laagri võrreldes mõne aasta taguse ajaga tundmatuseni muutnud. Bastionisse oli tekkinud suur haigla, veetootmise tehas, mitmed erinevad poed ja kohvikud. Paljud laagrisisesed teed olid asfalteeritud. Heaks näiteks siinkohal on seik, kui suundusin oma tuttavat, Gruusia kontingendis teenivat major Ambroladzet otsima. Kulutasin ligikaudu tunni, sõites ringi mööda linnakut, keerates ühelt tänavalt teisele ja küsitledes paarikümmet Gruusia sõdurit enne, kui suurte silmadega ja ekstreemselt kongus ninaga džigiti tabasin.

Kompanii võttis vastu juba nädalapäevad ette saadetud eelgrupp, mida juhtis mu abi. Tähtis oli ette valmistada majutus ja panna paika viimased väljaõppenüansid. Bastionist ei lubatud operatsioonialale enne, kui olid läbinud mõned spetsiifilised treeningetapid. Üheks selliseks oli näiteks isevalmistatud lõhkekehade vastane õpe. Need kuratlikult ohtlikud relvad olid mu esimese missiooni ajal Afganistanis veel suhteliselt tundmatud. Neli aastat hiljem rääkisid nii mõnedki tähtsatel ametikohtadel teenivad NATO ohvitserid isevalmistatud lõhkekehadest ehk IED-dest (ingl improvised explosive device) ja võitlusest nende vastu kui ühest olulisest konflikti mõjutavast faktorist. Ei olnud mingi saladus, et Bastionis paikneva välihaigla põhiasukateks olid just IED läbi kannatada saanud NATO sõdurid või kohalikud elanikud. Väljaõpe Bastionis puudutas veel laskmisi, üldise olukorra tutvustusi, patrullharjutusi, suhtlemist kohalikega ning muud sellele piirkonnale ja konflikti iseloomule vastavat õpet.

Peatuksin siinkohal pikemalt teemal, mis NATO ladviku meelest oli konflikti lahenduse võti ning koalitsiooni tegevuse alus – mässutõrjestrateegia ehk COIN (ingl counterinsurgency). Viimane ei ole oma olemuselt jaht taliibidele, vaid poliitilist, majanduslikku ja psühholoogilist keskkonda arvestav operatsioon, kus kõige suurem tähelepanu on konfliktiregioonis elaval rahvastikul. Lihtsas sõdurikeeles kõlaks antud strateegia alljärgnevalt: enne kui oma relva päästikule vajutad, mõtle, kuidas mõjutab su tegevus kohalikku elanikkonda. Siinkohal meenub mulle väljaõppe ajal tehtud külaskäik Eesti ohvitseride juurde kõrgema väeüksuse staapi Camp Bastionis. Nagu tänapäeval kombeks, riputatakse operatsioonide kontrollkeskusesse üles ülema kriitilise informatsiooni vajaduste nimekiri ehk CCIR (ingl commander’s critical information requirements). Külastatavas staabis oli regionaalse väejuhatuse ülema prioriteediks esmajärjekorras kohalikke puudutav teave. See tähendas seda, et ülemale tuli kohe ette kanda, kui mõni Helmandi tsiviilelanik surma või haavata sai. Ka minu esimese missiooni ajal 2006. aastal rippus lahingugrupi staabis CCIRi plakat, sellel olid esikohal aga traagilised vahejuhtumid, mis puudutasid koalitsioonisõdurit. Selline kardinaalne muutus saabus 2009. aasta teises pooles, kui NATO vägedele Afganistanis anti korraldus asuda oma seniselt tegevuselt üle mässutõrjele ja see ei olnud pelgalt strateegia nime muutmine. Afganistanis tegutsevaid rahvusvahelisi jõude juhtima asunud kindral Stanley McChrystal ja tema staap olid jõudnud arusaamisele, et kaheksa aastat kestnud sõja võit peitub nende jaoks kolmes asjaolus: esiteks vägede, eriti aga USA kontingendi suurendamises vähemalt 20 000 – 30 000 mehe võrra; teiseks pidi toimuma muutus jõudude kasutamise osas, et suunata see kohalikku elanikkonda arvestavaks tegevuseks; kolmandaks faktoriks oli Afganistani enda julgeolekujõudude suurendamine ning nende paigutamine operatsioonide etteotsa. McChrystal sai oma tahtmise, mis puudutas USA vägede suurendamist. Näitena võin siinkohal tuua Helmandi provintsi, kus 2006. aastal opereerisid ainult britid oma kahe lahingugrupi ning nendele juurde antud Taani pataljoni ja Eesti kompaniiga. Kokku tegi see ligikaudu 3000 meest. Nüüd tegutses Helmandis ainuüksi 12 000 jalaväelast, kellest suurema osa moodustas USA kontingent. Võrreldes 2006. aastaga oli silmnähtavalt suurenenud ka kohaliku armee- ja politseijõud, kuid need ei olnud veel kaugeltki lähedal sellele, et igas Helmandi piirkonnas operatsioone ise juhtida ja läbi viia. Mis puudutab aga üksuste tegevusaluste muutmist, siis siin andis ISAFi staap Kabulis välja kindlad mässutõrjejuhised, mis kõlasid alljärgnevalt (pidin ise nendele nn reeglitele alla kirjutama ning lisama, et olen vähemalt korra kuus selgitanud neid oma isikkoosseisule): a) kaitse ja teeni kohalikku elanikkonda; b) kaitse kohalikku elanikkonda korruptiivse võimu eest; c) ela kohaliku elanikkonna keskel; d) aita üles ehitada legitiimset valitsemissüsteemi; e) leia ja elimineeri vaenlane, kes ohustab kohalikku elanikkonda; f ) võimalusel ründa kogu võrgustikku ja mitte üksikut vaenlast; g) võitle distsiplineeritult. Tulejõu minimaliseerimine on tähtis; h) identifitseeri korruptiivsed võimuesindajad; i) hoia oma ala. Anna kohalikele kindlustunne; j) püüa suunata raha õigetesse kätesse; k) hoia kohaliku elanikkonna vara; l) suhtle kohaliku elanikkonnaga; m) opereeri koos kohalike relvajõududega. Partnerlus igal võimalikul juhul; n) võida informatsioonisõda; o) adapteeru ja õpi kiiremini kui vaenlane.

2006. aastal tegutsenud ISAFi üksuste jaoks oli tihtipeale tähtsaimaks punkt „f”, meile aga lisandus 2011. aastaks hulganisti piiranguid. Pidime hakkama opereerima keskkonnas, kus vaatamata vaenlase pidevale kohalolule seati meile väga karmid reeglid tule avamiseks, kaudtule ja õhutoetuse kasutamiseks, aga ka näiteks läbiotsimisoperatsioonide teostamiseks. Koalitsioonijõududele seati eesmärgiks isoleerida kohalik elanikkond mässulistest, mis tähendas seda, et igapäevaste patrullide läbiviimise eesmärk ei olnud mitte taliibidega kokkupuute otsimine ja viimaste neutraliseerimine (loomulikult oli ka erandeid), vaid hoopiski külarahva keskel viibimine, nendega suhtlemine ja nende igapäevamurede lahendamine.

„Ära tapa lihtsat talupoega, kes püüab sind surmata Kalašnikoviga 500 meetri kauguselt! Sinu elu ju tegelikult otseses ohus ei ole! Väga suur on tõenäosus, et ta ei taba sind, kuna ta ei oska relva käsitledagi. Kui sa ta aga ikkagi hävitad, siis võid olla kindel, et oled saanud endale uued vaenlased tapetu perekonnaliikmete või sugulaste näol. Sinu ülesanne on püüda sellele talupojale selgeks teha, et need 100 dollarit, mis ta sinu ründamise eest teenis, ei ole väärt seda, et mässuliste eest surra. Paku talle alternatiivseid rahateenimise võimalusi, mida loob koalitsioon erinevate projektide näol.” See tsitaat pärineb õppejõu suust, kes luges mulle Inglismaal toimunud seminaril mässutõrjeoperatsioonide põhitõdesid, ning kus vähegi võimalik, püüdsid koalitsiooniüksused ka sellelaadsetest õpetustest kinni pidada. Selle tõestuseks rääkis kurb statistika. Nimelt tõusis ISAFi surnute ja vigastada saanute arv oma kõrgpunkti just siis, kui alustati mässutõrjestrateegia reaalse elluviimisega maastikul. See oli 2010. aasta, kui koalitsiooni tegevust kriitiliselt jälginud ajakirjanikud avaldasid artikleid, mis kirjeldasid Afganistanis teenivate sõdurite vigastuste ja surmade arvu rekordilist tõusu, aimamata seda, et mässutõrje on oma olemuselt vägagi gambiiti meenutav strateegia. Selleks, et positiivseid tulemusi saavutada, pidid enda tegevust piirama. Loetlen siinkohal tähtsamaid aspekte, mis mässutõrje rakendamisel koalitsioonisõdurite ohvritearvu tõusuni viisid: a) üksustele seati ülesandeks viibida nii palju aega kui võimalik maastikul. Enda kohalolu sagedane näitamine viis aga paratamatult selleni, et mässulistel oli alati silmapiiril mõni ISAFi üksus, mida võis kergesti rünnakuobjektiks valida; b) koalitsiooniüksuste võimekus pikki perioode baasidest väljas opereerida oli teostatav ainult siis, kui viidi „põllul” viibivad koosseisud lubatud miinimumini. Põhjus oli lihtne: jalaväelasi lihtsalt ei jagunud, et suuremate rühmadena tegutseda. Meie puhul tähendas see, et keskmise patrulli suurus oli tavaliselt 7–10 võitlejat. Kui jagu oli lõpetanud oma kahetunnise teenistuse, astus baasi või kontrollpunkti väravast välja oma kohustusi täitma juba uus jagu. Selline tegevus andis meile võimaluse viibida väga suure osa kogu päevast kohalike elanike keskel. Teisest küljest olid ISAFi väiksekoosseisulised patrullid mässulistele muidugi meeltmööda, sest selliste üksustega julgeti tulekontakti astuda ja meile ka kaotusi tekitada; c) kohalike elanike mõjutamisele suunatud tegevus viis selleni, et käigud olid vaenlasele etteaimatavad, sest olid alati nähtavad. Külades ei liikunud keegi varjatult, sest eesmärk oli näidata enda domineerivat positsiooni, mis andis aga vaenlasele võimaluse sind jällegi rünnata; d) tsiviilelanike hukkumiste ja vigastuste vältimine ning nende vara puutumatuse tagamine oli kõrgeimaks prioriteediks ISAFi juhtkonnas. Selle tõttu muudeti lahingureeglid ehk ROE (ingl Rules of Engagement), eriti aga surmava jõu kasutamine, omaette teaduseks meie jaoks. ROE on üldjuhul riigisaladusega kaetud, mistõttu ei saa ma siinkohal detailidesse laskuda. Samas peab möönma, et nimetatud reeglid olid üldjoontes mässulistele teada. Selle tõestuseks toon välja pealtkuulatud vaenlase raadioseansi, mille püüdsime kinni siis, kui olime sunnitud tulejõudu kasutama: „Hussein, siin Mokhlis! Venelased ründavad meid! Kas nad suutsid midagi tuvastada ja näevad siiski midagi? Nad ju ei tohiks meid tegelikult lasta!” See näide kirjeldas situatsiooni, kus meie kompanii üksus vastas laskudega vaenlase käsitulirelvade tulele. Samas olid väga tavalised ainult vaenlase ühepoolsed rünnakud, millele meie vastata ei tohtinud, kuna pidime vältima tsiviilelanike vigastusi. Just sellised situatsioonid tõstsid koalitsioonisõdurite kaotused kõrgele. Ka vaenlasele oli Afganistani rahva enda poolele kallutamine oluliseks eesmärgiks, kuid ennekõike tegelesid nad siiski meiega. Veel mõne aasta eest heideti lahingkontaktis olnud taliibile 500-puudane pomm krae vahele ja sellega oli probleem kiirelt lahendatud, kuid 2011. aastal olid õhujõudude sellised tulelöögid täielik erand.

Hilisema kampaania käigus koalitsioonisõdurite surmade ja vigastatute arv langes. Positiivse pöörde statistikasse tõi üksuste mässutõrje keskkonnaga kohanemine ehk teisisõnu IED-de avastamise taktika ning tehnika täiendamine, tunduvalt turvalisem masinapark, märgatavalt paranenud läbisaamine kohaliku elanikkonnaga ja Afganistani enda julgeolekujõudude suurenenud kohalolek. Ajakirjandus armastas küll alalõpmata ja vägagi meelsasti kokku lugeda ISAFi sõdurite laipu, kuid samas unustati mainimata jätta mässutõrjel rajanev positiivne statistika, mis rääkis selgelt Afganistani tsiviilelanikkonnale tekitatud lahinguliste kahjude langusest ISAFi tegevuse läbi. Kui meenutada ajavahemikku 2001 kuni 2009, siis ilutsesid ajaleheveergudel väga tihti artiklid, kus kirjeldati koalitsiooni tegevust lahinguväljal, mille tulemusel hukkus või sai vigastada Afganistani rahumeelne elanikkond. Tegu ei olnud kindlasti väljamõeldistega. Mäletan oma esimesest missioonist hulganisti juhtumeid, kus kannatasid kahe vaenupoole vahele jäänud tsivilistid. Ei olnud harvad ka need korrad, kui mõni koalitsiooni tulelöök tappis vaenlase asemel hoopiski rahumeelseid inimesi. Oma teise Helmandi tuuri jooksul täheldasin vaid üksikuid traagilisi vahejuhtumeid kohaliku elanikkonnaga ning enamik neist kannatas taliibide poolt maha pandud isevalmistatud lõhkekehade läbi. Ma ei soovi mässutõrjet sealjuures ainuvõimaliku edu toova doktriinina plakateerida, kuna arvan, et Afganistani tingimustes jäi loodetud progress kesiseks, kuid selle temaatikaga tegelen pisut ühes hilisemas peatükis.

Tulles antud peatüki lõpetuseks tagasi meie väljaõppe juurde Bastionis, siis sellele pani punkti väljend „üks indiaanlane tunneb teise ära”, mis tabas täpselt märki siis, kui USA merejalaväelane oli lõpetanud oma loengu eelmainitud COIN-kontseptsioonist. Tegemist oli ligi kahemeetrise leitnandiga, kelle igapäevatöö seisnes „ajupesuloengute” pidamises ning jõusaalis musklite tootmises. Kui Estcoy kehaehituselt kõige suurem seersant merejalaväelasest möödus, kuulis ta viimast ütlevat: „You are a big motherfucker!” Eestlane keeras end rahulikult „usaka” poole ning vastas: „Hey, you too! What should I eat to be like you?” Mõlemad naersid ning läksid oma teed.