Читать книгу Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis - Martin Kukk - Страница 7

Enne kui asun kirjeldama meie tegevust Helmandi provintsi Nad-e Ali rajoonis, teen lühiülevaate sellest, millistest allüksustest ja ametikohtadest kompanii koosnes ning milline funktsioon ühel või teisel kaitseväelasel oli.

Estcoy (Est – Estonia, coy – company) operatsioonialaks ei ole olnud ainuüksi Afganistan. Samuti ei olnud tegu alati kompaniisuuruse üksusega. Näiteks Estcoy-1 teenis 1996.–1997. aastal hoopis Liibanonis, Estcoy-2 aga alustas oma teenistust 2006. aastal juba Afganistanis, kuid tema üksuseks oli vaid üks motoriseeritud rühm. Estcoy-3 koosnes juba kahest rühmast ning kompanii õige mõõdu andis välja alles Estcoy-6, millele liideti juurde miinipildujarühm. Enam kui kümne aasta jooksul saadeti Eesti mehed ja naised maailma erinevatesse kriisikolletesse Paldiskis asuvast Rahuoperatsioonide Keskusest. Pärast selle kaotamist kaitseväe struktuuridest liideti missiooniüksuste koosseisud taasloodud Kalevi Jalaväepataljoniga. Olenemata sellest, milline embleem Afganistanis teenivate Estcoy kaitseväelaste käistel ka ilutses, pidi eelkõige Scoutspataljon hoolitsema nii üksuste põhikoosseisu komplekteerimise kui ka suurema osa väljaõppe eest. Viimased kompaniid suundusid Afganistani juba Scoutspataljonist endast.

Kaheteistkümnes Eesti kompanii – kokku ligikaudu 120 meest – koosnes juhtkonnaelemendist, evakuatsioonigrupist, kahest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast.

Estcoy-12 juhtkonnas oli enam kui 20 Eesti kaitseväelast (mulle allutatud britte ma hetkel üles ei loe ning räägin nendest hiljem eraldi). Mõni militaarvaldkonda vähegi tundev isik teeks seda arvu kuuldes silmad suureks ja teataks, et sama suured on ju paljudel juhtudel pataljonide staabid ja mitte kompaniide juhtkonnad! Nii see tõesti on, kuid viimaste aastate Afganistani missiooni eripära tingiski selle, et kompanii sarnanes juhtimise ülesehituse poolest pataljonile, mis sellest, et tema allüksused olid tavalise suurusega. Teisisõnu oli üksuse struktuur ajas muutuv ning arenes vastavalt missiooni keskkonnale. Aga mingem siis juhtkonna koosseisu juurde.

Kompaniiülemaks olin mina. Minu juhtida olid jalaväerühmad, evakuatsioonigrupp, miinipildujarühm ja lisaks veel juurde antud erinevad Eesti ja Suurbritannia osad.

Kompaniiülema abi ehk minu asetäitja. Abi põhiülesanne oli korraldada kompanii juhtimispunkti ehk TOCi (ingl tactical operations center) tööd. Juhtimispunkt võttis vastu ettekandeid meie allüksustelt, kes maastikul opereerisid ning edastas need lahingugrupi staapi. Lisaks sellele jooksis juhtimispunkti sisse vaatlusvahendite informatsioon reaalajas jälgitavalt kuvarilt. Samuti edastasid juhtimispunktile infot lennukid ja kopterid, mis meie vastutusala kohal tiirlesid. Kõigilt nendelt vahenditelt saadud pildi edastas juhtimispunkt omakorda meestele „põllul”. Kui meie patrullid toimisid vahejuhtumiteta, siis oli kompaniiülema abi see, kes TOCi tööl silma peal hoidis. Vahejuhtumite korral, olgu selleks tulekontakt vaenlasega, haavatu evakueerimine või mingi probleem kohaliku elanikkonnaga, võtsin ma ise töö korraldamise üle.

Kompaniis oli luureohvitser, kelle ülesandeks oli igasuguse vaenlast ja kohaliku elanikkonna tegevust puudutava informatsiooni kogumine ja töötlemine. See Kuperjanovi jalaväepataljoni luurekompaniist tulnud kaitseväelane pidi vahetpidamata suhtlema ka baasi külastanud puštudega, võimalusel aga läks ta patrullidesse kaasa, et olukorrast külades selgemat pilti saada. Tõlkide ja vangidega tegelemine kuulusid samuti tema kohustuste hulka. Luureohvitseril olid käedjalad tööd täis. Poleks olnud briti abimehi, oleksid paberihunnikud, antud juhul arvutifailide näol, meie „habemikul” üle pea kasvanud.