Читать книгу Midagi on valesti - Martina Haag - Страница 5

Esimene päev

Siin on külm. Õhus on juba talve tunda, kuigi on alles septembri algus. Saabuvate lendude hallis seisab halli habemega mees ja hoiab käes papptahvlit minu nimega.

„Tere tulemast Gällivaresse, minu nimi on Bengt-Olof.”

„Aitäh! Tere, minu nimi on Petra. Muidugi, seda sa juba tead, sa kirjutasid ju mu nime tahvlile.”

„Kas võtan su kohvri? Lähme, mu auto on siinsamas.”

Möödume lendudele registreerimise letist ja väikesest kioskist. Püüan mitte sinnapoole vaadata, aga näen silmanurgast siiski ajalehe esikülge minu ja Andersi pildiga ning pööran pilgu kiiresti kõrvale. Lähen Bengt-Olofi järel parkimisplatsile, vana sinise luukpäraga Volvo juurde. Kapten Nina näugub vahetpidamata, ta vihkab puuris olemist. Loodetavasti ei käi ta Bengt-Olofile närvidele. Laadime kohvri, kassipuuri ja konservikasti autosse. Kui ta vaid ei hakkaks pärima, millistes matkamajades ma varem olen olnud ja milline matkarada on minu lemmik. Ma pole ju kunagi varem tundrus käinud. Õnneks pole Norrlandi inimesed vist kuigi jutukat sorti. Vaiksed, kinnised tüübid.

Istun autosse.

„Kui kaugel helikopter meid ootab?”

Ta vaatab silmi kissitades kella.

„Jupp maad.”

„Tahtsin lihtsalt teada, kas sinnasõit võtab tunni. Kaks? Mõtlesin vahepeal väikese uinaku teha.”

„Ma arvan, et pooleteise tunniga oleme kohal.”

Ta käivitab mootori ja sõidab kiirteele. Vaatan oma mobiiltelefoni, ikoonid kaovad üksteise järel ekraanilt. Saadan poistele kiirustades SMS-i. Valin välja Andersi numbri. Panin telefoni temast ekstra koleda pildi, kus tal on ees laste roosad päikeseprillid. Nii on vähem valus tema nime näha.

Tere! Palun loe Nissele ja Siggele ette: Nägemist, minu kallid, igatsen teie järele, hakkan nüüd oma raamatut kirjutama, teen pikki jalutuskäike ja näen võib-olla põhjapõtra või rebast. Armastan teid tohutult, loodetavasti on teil issiga Kreekas tore, näeme jälle kodus.

Kalli! Emme

Ma tean, et neil pole Andersi juures häda midagi ja nendele on oluline mõlema vanemaga koos olla. Seda ütleb mulle loogika. Süda ütleb hoopis midagi muud. Pean otsekohe ükskõik mille muu peale hakkama mõtlema, tõrjuma eemale mõtte, et ma poisse tükk aega ei näe. Teen südame kõvaks ja püüan millelegi muule keskenduda. See on ainus võimalus, kuidas suudan üldse hingata. Peletan mõtte lastest eemale kohe, kui see jälle pähe tuleb. Võtan välja Rootsi Turismiliidu paberid.

Majavalvur Euroopa viimasel kõnnumaal

Majavalvuri töö on vabatahtliku iseloomuga ja hüvitis selle eest väike, ent pakub atraktiivset võimalust viibida pikemat aega tundrus ning kohtuda toredate matkajatega. Enamasti hindavad külastajad head teenindust väga kõrgelt. Sageli piisab vaid väsinud külastajate südamlikust tervitamisest ja mahlaklaasist, et tundrumajakeses veedetud aega meeldejäävaks muuta.

Ráhnukka ümbruskonnas majavalvurina töötades ootab sind ees tõeline kõnnumaa koos oma suurejooneliste vaadete ja vaid väheste külastajatega. Neil aladel tuleks matkajatel kaasa võtta oma telk, kuna õigupoolest puudub matkaradade äärde ehitatud ööbimismajade süsteem. Leidub siiski mõningaid lihtsamaid majakesi, mille eest kõrghooajal hoolitsevad Rootsi Turismiliidu majavalvurid.

Volvo mootor müriseb nii kõvasti, et see summutab Kapten Nina kileda näugumise. Panen silmad kinni ja hakkan lõdvestuma, õlad vajuvad alla. Juba praegu näib Stockholm kohutavalt kaugel olevat.

„Või siis sedamoodi, ma kuulsin, et Einar murdis käe, paha lugu,” ütleb Bengt-Olof.

„Einar?”

„Ráhnukka majavalvur, tundub, et ta on siin igavesti olnud. Mõni leiab ju oma lemmikmajakese ja jääb sinna pidama. See on ilus koht. Kõik omandab õiged mõõtmed.”

„Jah ...”

Peaksin vist midagi vastama, olema natuke sõbralikum, aga ma olen omadega täiesti läbi. Nii kohutavalt väsinud. Justkui oleks mu keha papist tehtud.

„Või nii, sa oled siis esimest korda Ráhnukkas,” jätkab ta reipalt, „vennas leidis suvel sealt mõned vanad püünisaugud, aga ta ei rääkinud sellest ametivõimudele, tead küll, sellest tuleks muidu ainult õudne jama.”

„Mis on püünisauk?”

„Mis on püünisauk? Hahaa, see oli hea nali!”

Ta vaikib, vaatab mind üllatunult ja küsib siis tõsiselt:

„Kuule, tüdruk, kas sa ei tea, mis on püünisauk?”

„Noh, eks see on vist mingisugune auk? Kuhu püütakse ... midagi?”

„Hahahaa, kuhu püütakse midagi, see oli hea nali. Tead, siin kandis on palju püünisauke. Vanasti oli see täiesti tavaline, minu isa vanaisa kasutas püünisauku kuni selle päevani, mil ta lusika nurka viskas. Ta tegi üleval tundrus ühe vana augu korda, seda oli vaja ainult natuke sügavamaks kaevata, nii et loom ära mahuks.”

„Milline loom?”

„Sõltub sellest, mida sa jahid, enamasti põhjapõder või põder. Tuleb mõned puud maha võtta ja ära koorida, nii et tüve külge ei jääks ühtegi oksa, see peab täiesti sile olema, ja äsja kooritud puutüved on libedad nagu tatt.”

„Libedad nagu tatt?”

„Jah, kas sa pole siis ühtegi kooritud kasetüve kunagi katsunud?”

„Ei, ega vist.”

„Libe nagu tatt. Selle peal on võimatu püsti jääda. Siis pannakse kõik tüved viltuselt augu äärtele, nii et igast kandist tekib nagu liumägi. Kui kord alla kukud, siis üles enam ei pääse, sest tüved on nii libedad.”

Ma ei jaksa enam hetkegi kuulata juttu mingitest vanadest aukudest. Tõmban jopehõlmad koomale ja ütlen Bengt-Olofile:

„Tead, ma magasin täna öösel halvasti. Kas helikopteri juurde on veel palju maad?”

„Sõltub, millega võrrelda.”

„Ma teeksin hea meelega väikese uinaku.”

„Jah, pole probleemi, tee pealegi.”

Ta jääb vait. Automootor müriseb. Vaatan aknast välja. Kuskil pole ühtegi maja, kõikjal on vaid puud, puud, puud. Uni hiilib pehmelt lähemale.

Järsku teeb Bengt-Olof rooliga äkilise liigutuse ja keerab auklikule kruusateele. Rappume autos siia ja sinna, ent ta hoiab häirimatult endist kiirust. Kui ta näeb, et ma ei maga, tõmbab ta hinge:

„See on tavaline lihtne loodusseadus. Püügimeetodina kohutavalt efektiivne. Kui loodust mõistad, siis on see su parim sulane ja teeb kogu töö sinu eest ära. Misjaoks ilmaasjata vaeva näha, kui võid lihtsalt oodata, et töö iseenesest tehtud saab. Nojah, kui kaevamine muidugi välja arvata, hahahaa. Aga seda tuleb teha ainult ühe korra. Kui auk valmis, on töö tehtud.”

Ta räägib mu surnuks. Ma ei jaksa enam isegi teeselda, et see mind huvitab. Vaatan autoaknast välja. Kilomeeter kilomeetri järel tihedat kuusemetsa, siin ja seal mõned üksikud kollaste lehtedega puud. Keerame auklikult kruusateelt veel väiksemale teele, mis meenutab pigem metsarada.

„Ja kui tahad, et loom mõnda aega hinges püsiks, siis võid augu põhja süüa panna ja teda elus hoida. Samamoodi, nagu kaljukass murrab põhjapõtra, ta jätab saagi poolenisti ellu, sest siis püsib see värske. Seniks, kuni püüdja tuleb saaki ära tooma, pole ju hea, kui see haisema läheb, sest siis tuleb seda võib-olla karuga jagada.”

„Okei. Aga kas siin kandis on siis karusid?”

„Hahaa, kas siin on karusid? On küll, aga sul pole vaja selle pärast muretseda, karu ei ründa kunagi inimest. Ta võib vaid mõne meetri kaugusel luurata, ilma et sa teda näeksid. Ta on ainult siis ohtlik, kui ta oma saaki kaitseb. Siis ta vilistab hoiatuseks.”

„Vilistab?”

„Jah. Kõlab peaaegu samamoodi, nagu inimene vilistaks.”

Ta keerab väikesele kruusaväljakule ja vajutab ägedalt pidurit, nii et auto peatub nõksatades. Suur tume järv. Lained. Ühe kuuri juures seisab sinine läikiv helikopter.

„No nii, olemegi kohal. Õnn kaasa, eks ma tulen sulle siis jälle vastu, kui hooaeg läbi saab.”

„Aitäh küüdi eest,” ütlen ma ja ronin autost välja.

Bengt-Olof jääb rooli taha ootama, kuni ma oma kassipuuri, kasti ja kohvri välja tõstan. Seejärel sõidab ta kummide vingudes minema.