Читать книгу Midagi on valesti - Martina Haag - Страница 6

Esimene päev

Helikopter lendab kiiresti üle järve. Kaugel teisel pool vett näen kõrgeid siniseid mägesid. Tundur. Jätkame lendu üle maismaa, meie all kasvavad tihedalt kollased väikesed jässakad puud. Piloot osutab silmapiiri poole ja ütleb inglise keeles:

„National park.”

Tõuseme üha kõrgemale ja jätame selja taha puudepiiri, all on vaid pruunikas maa mõne üksiku põõsaga, lõpuks vaid kõrged mäeseinad ja kruus. Tõuseme veelgi kõrgemale, lendame üle mäetippude ja jõuame rahvusparki. Oleme maal, kus pole teid. Kõlab väga kauboilikult. Kuskil pole ühtegi teed, ühtegi ehitist, mitte ühtegi jälge inimesest. Justkui poleks siin keegi kunagi varem käinud.

Tuhandeid aastaid on see täpselt samasugune olnud, või millal see jääaeg täpsemalt oligi? Kas enne või pärast kiviaega? Ehkki tegelikult on aegade jooksul vist koguni mitu jääaega olnud. Jääaeg oli arvatavasti enne, kui inimesed siia ilmusid. Pealegi, kas see ei kestnud kümneid tuhandeid aastaid? Ma ei jaksa oma rumalust demonstreerida ning jääaegadest ja muinasjäänustest inglise keeles lobiseda. Eks ma kohale jõudes võin guugeldada. Ei, õigus küll, siin pole ju mingit internetti. Tere tulemast seitsmekümnendatesse. Pean mõnest vanast entsüklopeediast järele vaatama.

Umbes veerand tunni pärast patsutab piloot mind õlale ja osutab millelegi. Meie all on must väike järv, peaaegu täiesti ümmargune. See pole kuigi suur, meenutab pigem lompi. Nagu läikiv must nööp keset kollast maastikku. Mees ütleb tõsiselt:

„Stalojaure.”

Ja teeb seejärel käega keelava liigutuse. Ma ei saa aru:

„What do you mean?”

„Don’t go there. Ever.”

„Okay ... Why?”

Siis noogutab ta horisondi poole. Kaugel ees orus on üksik musta katusega majake, selle kõrval voolab oja. Nagu muinasjuturaamatus. Ümberringi pole mitte ühtegi puud, näha on vaid tohutuid mägesid. Kui maanduma hakkame, näen mustade nurkadega, ent värvimata seintega maja. Selle ees on neli tooli ja väike aialaud. Võib-olla võiks seal hommikust süüa. Mõnus.

Helikopter puudutab kerge mütsatusega maad ja piloot paneb oma käe hoiatavalt minu käele. Nähtavasti ei tohi ma ise ust avada. Piloot ootab veel mõne minuti, kuni tiiviku pöörlemine aeglasemaks jääb, siis ronib ta välja, läheb ümber helikopteri ja avab mulle ukse. Sel ajal, kui ma oma turvavööga maadlen, laadib ta kopterist välja kassipuuri, toidukasti ja minu suure kohvri. Lõpuks õnnestub mul vöö lahti saada ja ma ronin välja. Õhk on teistsugune. See on palju rohkem kui kõigest õhk. Tundub, et aegade alguses oli õhk sellisena mõeldudki. Iga kord, kui ma hingan, täituvad mu kopsud ergutava hapnikuga. Seisan ja ahmin sügavate hingetõmmetega õhku, kuni tunnen endal piloodi imestavat pilku.

Sinine välisuks avaneb ja majast astub välja umbes kuuekümneaastane sooniline onkel. Ta sirutab vasaku käe. Teine käsi on tugisidemes.

„Tere-tere! Tere tulemast Ráhnukkasse!”

Ta peatub ja jääb mind vahtima. Värv kaob tal näost.

„Vabandust, ma arvasin hetkeks, et sa oled ...”

Ta uurib mind hoolikalt.

„Kurat, kui sarnane!” Siis kogub ta ennast ja naeratab sõbralikult. „Nagu öeldud: tere tulemast Ráhnukkasse, minu nimi on Einar. See oli küll hea, et sa said nii lühikese etteteatamise peale tulla.”

„Tere! Suur tänu, minu nimi on Petra.”

„Sa ei ole varem majavalvurina töötanud?”

„Ei, seda nõuet mulle ei esitatud, sest tuli kiiresti leida keegi, kes kohe saaks tulla.”

„Teeme ehk väikese tiiru, enne kui ma koju sõidan?”

„Jah, meelsasti.”

„Give me five minutes, Jeff,” ütleb ta piloodile ja kaob kiiresti maja nurga taha.

Ruttan talle järele. Pehme maa otsekui vetrub jalge all. Väikesed kollased taimed ja muld.

Einar näitab puust kasti poole, mis jääb majakesest umbes kümne meetri kaugusele.

„Siin on kompostikast, kuhu visatakse toidujäänused, sa pead selle labidaga mõnikord läbi kaevama.”

Ta osutab kasti najale toetatud pirakale labidale, läheb mõni meeter edasi ja peatub väikese majakese juures, mille ukse sisse on lõigatud süda.

„Välikempsuga ei pea sa suurt midagi tegema, see tühjendatakse pärast hooaja lõppu. Sa pead ainult aeg-ajalt kontrollima, et seal ikka paberit oleks.”

„Kust ma paberit saan?”

„Tule!”

Ta astub õuekempsu taha ja ma lähen talle järele. Suures metallkastis on üksteise peale laotud pikad hallid gaasiballoonid. Võib-olla säilitatakse neid igaks juhuks majast natuke eemal, juhuks, kui nad plahvatama peaksid? Kas need võivad lihtsalt heast peast plahvatada? Näiteks kuuma päikese käes? Loodetavasti ei tule mul hakata gaasiballooni vahetama, see paistab keeruline. Äärmise häda korral pean ehk mõnelt matkajalt abi paluma. Einar otsekui loeks mu mõtteid:

„Vahetasin pliidi gaasiballooni alles hiljuti, nii et see peaks hooaja lõpuni vastu pidama. WC-paber on siin kõrval kastis. Pane ainult kaas korralikult kinni, et paber märjaks ei saaks.”

Ta läheb metallkasti juurest edasi, peatub mõne sammu pärast ja kohendab tugisidet.

„Mis su käega juhtus?”

„Libisesin mäe peal. Ole ettevaatlik, kui pärast suurt vihmasadu idapoolsetesse mägedesse lähed, Pernilla.”

„Petra.”

„Mis?”

„Minu nimi on Petra.”

„Ah jah, muidugi. Minu nimi on Einar. Näed, siin on oja või teise nimega „jokken”.”

Ta läheb laugest kaldast alla, peatub veepiiril ja osutab risti üle oja. Kaugel eemal kõrgub mägi, poolel teel selle tippu on astang. Täpselt selline, kus „Lõvikuninga” filmis väikest Simbat teistele loomadele esitleti. Seda oleks tore Nissele ja Siggele näidata. Ai. Peletan mõtte lastest kiiresti eemale.

„Kui sul mõni päev vaba aega on, siis sealt ülevalt on väga ilus vaade,” ütleb Einar. „Pagan, kogu Sarek on nagu peopesa peal.”

„Hästi.”

„Kui veab, võid seal üleval rebaseid näha, seal on ka ilves, aga seda näed ainult pikksilmaga. Ta magab mäetipus teeraja peal nagu kass, käpad sirgu.”

„Kui armas! Seda tahaksin küll näha.”

„Aga kaljukassi sa arvatavasti ei näe, ta märkab sind tükk aega enne kui sina teda, ja polaarrebast samuti mitte, neid siin enam ei ole. Viimati nähti polaarrebast üheksakümne seitsmenda aasta sügisel, punarebased on nad siit välja tõrjunud. Aga loomulikult on siin karvasjalg-kakke ja lapi kakke ja kotkaid ja pistrikke.”

„Oi, kui palju loomi!”

„Ja rabakanad hakkavad juba värvi vahetama. Kui kuskil on vaid mõni väike põõsas, vähe varjulisem koht, on seal ka rabakanad. Nojah. Hetkel on meil siin kaks sakslast, aga nad on päevasel matkal ja tulevad tagasi alles õhtuks. Nad on maksnud veel ühe öö eest ja lähevad homme varahommikul ära. Pärast neid polegi meil hooaja lõpuni ühtegi broneeringut. Aga alati tuleb ju juhuslikke külastajaid. Kas sul binokkel on kaasas?”

„Laenasin Zeissi binokli, see on kuuldavasti väga hea.”

„No nii. Jah, siis sa pead veel ka vett tooma. Aga ole ettevaatlik! Kui mõned päevad on kõvasti sadanud, läheb vool käredaks. Ja vesi on jääkülm. Külmud otsekohe ära ja sul pole mingit võimalust kärestikust pääseda.”

Vaatan päikese käes kenasti vulisevat väikest oja ja mõtlen, et see on niisugustele üksikutele metsameestele iseloomulik: hirmutada suurlinnainimesi juttudega kõikjal varitsevatest ohtudest. Küll on siin püünised ja karud ja „jokkenid” ja kärestikud. Väga palju asju, millega tuleb ettevaatlik olla. Ronime nõlvakust uuesti üles, Einar ajab selja sirgu ja osutab sinnapoole, kust me helikopteriga tulime. Maastik näib seal täiesti punane.

„Ma nägin seal eelmisel aastal karu, seal on ka üks väike kosk.”

„Karu on kõige parem püüda värskelt kooritud kasetüvedega. Need peavad olema täiesti oksavabad!” ütlen ma asjatundlikult.

Einar heidab mulle üllatunud pilgu, ent teeb näo, nagu poleks mind kuulnudki.

„Miks maa nii punane on?” küsin ma.

„Mustikalehed lähevad septembris punaseks.”

„See on ju tohutult ilus. Kuhu kanti jääb Alleluokta?”

Ta pöörab ringi ja osutab otse selja taha.

„Näed, seal kaugemal on rada, mis viib Alleluoktasse. Umbes kaks päeva üsnagi rasket matkamist, kas sul on tundruga kogemusi, Pernilla?”

„Petra. Ei, mitte eriti. Aga ma kavatsen neid hankida. Mis seal pool on?” küsin ma ja osutan suhkrupeakujulise mäetipu poole.

Einar vaatab silmi kissitades taevasse ja ohkab sügavalt.

„Ida pool on ainult rist ja viletsus, sinna ei ole sul üldse vaja minna. Seal ma oma käele viga tegingi. See pole algajate jaoks. Ohtlik piirkond,” ütleb ta. „Luba mulle, et sa ei lähe ida poole, mitte mingil tingimusel!”

„Ma luban, et ei lähe sinnapoole,” ütlen ma.

Ta naeratab mulle.

„Hästi.”

„Ja samuti hoian eemale väikesest Stalojaure järvest.”

Naeratus kaob hetkega tema näolt, siis väristab ta õlgu ja hakkab majakese poole tagasi minema. Kõnnin tema selja taga, ta küsib nõlvakust üles ronides nagu muuseas:

„Või nii. Mida sa Stalojaurest oled kuulnud?”

„Mitte midagi, keegi lihtsalt ütles mulle, et ma selle järve äärde ei läheks.”

Ta aeglustab sammu.

„Kes?”

Ma ei taha vaest pilooti reeta, seepärast vastan ebamääraselt:

„Ma ei mäleta, võib-olla keegi Rootsi Turismiliidust ... Aga väikesed järved ei meeldigi mulle eriti. Oma kõige hullemas unenäos olen ma sattunud inimtühja metsa, keset põhjatut tumedat metsajärve. Ma istun üksi kitsukeses paadis, see lekib aina rohkem ja hakkab tasapisi uppuma. Ja siis kaldub paat ühele küljele, vesi voolab sisse ja mul pole mingit võimalust sealt pääseda. Võin iga hetk vette vajuda ja igaveseks sügavikku kaduda. Kui ma väike olin, läksin ükskord õhkmadratsiga ümber ja ...”

Vaatan Einari poole, ta on nähtavasti igasuguse huvi kaotanud, sest ta silmitseb hoolikalt mäekuru, pistab huule alla portsu tubakat ja paistab, et minu hirmuunenäod jätavad ta täiesti külmaks.

„Ah nii. Kas vaatame ka maja üle, enne kui ma koju hakkan sõitma?”

*

Eeskojas on seina ääres pikk pink, millel istudes saab matkasaapaid jalga panna, pingi kohal ripuvad metallkonksud üleriiete jaoks. Läheme edasi suurde kööki. Mulle lööb vastu pliidi all põlevate puude ja märgade villaste riiete lõhn. Majakeses on kõik alates seintest ja lõpetades mööbli, pinkide ning riiulitega tehtud värvimata puidust. Paremal on aken, kust avaneb vaade väikesele ojale. Akna all on söögilaud ja kuus tooli. Vasakul gaasipliit ja kraanikauss. Kraanikausi all riiulil on kaks plekkämbrit, ühel silt JOOGIVESI, teisel SOLK. Seal on ka suurem aken vaatega suhkrupeamäele.

Einar läheb köögist läbi ja osutab kahele uksele. Ühel neist on rõõmsa koera pilt, teise ukse pildil on koerale suur rist peale tõmmatud.

„Allergikutele,” ütleb ta selgituseks.

Mõtlen, et seda ust pean korralikult kinni hoidma, muidu võib Kapten Nina tuppa hiilida ja sinna oma karvu ajada. Heidan mõlemasse tuppa pilgu. Need on täpselt ühesugused, mõlemas on seina külge kinnitatud kaks tugevat kolmekorruselist narivoodit, mida katavad Rootsi Turismiliidu logodega sinised pleekinud tekid.

„Sul on kummaski toas ruumi kuuele inimesele, kokku kaheteistkümnele, aga minu kahekümneaastase majavalvuristaaži juures pole seda kordagi juhtunud. Mitte ükski öö ei ole korraga nii palju inimesi olnud.”

Ta kohendab kolmnurkset sidet ja paneb magamistubade uksed kinni.

„Tead, me oleme ju Kungsledeni kõige kaugemas otsas, lähima matkamajani on peaaegu viiskümmend kilomeetrit. Aga ega me sellepärast siin ei ole, et igatseme suure rahvamassi järele, ega ju, Pernilla?”

Ta ütleb kogu aeg vale nime, aga ma ei paranda teda, sel pole ju mingit tähtsust, kuidas ta mind kutsub, ta sõidab siit nagunii varsti minema.

„Kus mina elama hakkan?”

„Tule siiapoole.”

Ta läheb välisuksest välja. Piloot seisab helikopteri juures ja ootab. Einar suundub ümber nurga maja taha. Sinisel uksel on silt MAJAVALVUR.

„Sul on siin eraldi sissekäik, mõnus lahendus, kui on vaja mõnikord omaette olla. Enamasti tahavad ju külalised jagada enam-vähem ühesuguseid kogemusi ja kui oled ühe päeva jooksul juba mitu korda kuulnud, et matkabrošüüris on leheküljel 32 koske puudutav info vigane ja raba oli täna väga märg, siis on mõnus, kui pääsed sellest kõigest eemale. Siin see ongi.”