Читать книгу Liiga palju, aga ei kunagi küllalt - Mary L. Trump - Страница 4

Mu nimi on mulle alati meeldinud. Kui ma lapsepõlves 1970ndatel purjetamislaagris käisin, kutsusid kõik mind Trumpiks. See oli uhkuseasi, aga mitte seetõttu, et nimi oleks seotud võimu ja kinnisvaraga (tollal oli mu pere väljaspool Brooklyni ja Queensi tundmatu), vaid sellepärast, et nime kõla kuidagi sobis mulle, julgele kuueaastasele, kes ei kartnud midagi. 1980ndatel, kui ma käisin ülikoolis ja onu Donald hakkas oma Manhattani hoonetest brändi looma, muutus mu suhtumine nimesse vastuolulisemaks.

Kolmkümmend aastat hiljem, 2017. aasta 4. aprillil, istusin vaikses Amtraki rongis teel Washington DC-sse, perekondlikule lõunasöögile Valgesse Majja. Kümme päeva varem olin saanud e-kirja kutsega tädide Maryanne’i (80) ja Elizabethi (75) sünnipäevale. Nende noorem vend Donald oli jaanuarist saadik Ovaalkabinetis istunud.

Unioni jaama võlvide alla musta-valgeruudulisele marmorpõrandale astudes möödusin ühest müüjast, kes oli pannud püsti rinnamärkidega stendi: minu nimi punase ringi sees, punane joon läbi tõmmatud: “DEPORTEERI TRUMP”, “TÜHISTA TRUMP” ja “TRUMP ON NÕID”. Panin päikeseprillid ette ja lisasin sammu.

Sõitsin taksoga Trumpi rahvusvahelisse hotelli, kuhu mu pere üheks ööks tasuta majutati. Kui olin end vastuvõtus registreerinud, kõndisin aatriumis ja vaatasin läbi klaasist lae üles sinise taeva poole. Pea kohal kaarduvate ristuvate tugitalade küljes rippuvatest kolmekordsetest kristall-lühtritest kumas õrna valgust. Fuajee ühes servas seisid väikeste ringidena tugitoolid, sohvad ja diivanid, sügavsinised, punarinnasinised ja elevandiluukarva, teisel pool ümbritsesid lauad ja toolid suurt baariletti, mille taga pidin hiljem vennaga kohtuma. Olin oodanud vulgaarset kullatud hotelli. See polnud nii.

Minu tuba oli samuti maitsekas. Aga minu nimi vaatas vastu kõikjalt: TRUMP-i šampoon, TRUMP-i juuksehooldusvahend, TRUMP-i sussid, TRUMP-i dušimüts, TRUMP-i kingaviks, TRUMP-i õmbluskomplekt ja TRUMP-i hommikumantel. Avasin külmkapi, võtsin väikese pudeli TRUMP-i valget veini ja valasin selle oma Trumpi kurku, et see jõuaks mu Trumpi vereringesse ja lõpuks mu Trumpi aju naudingukeskusesse.

Tund hiljem kohtusin oma vennaga, Frederick Crist Trump III-ga, keda olen lapsest saadik Fritziks kutsunud, ja tema naise Lisaga. Peagi liitus meiega ülejäänud seltskond: tädi Maryanne, Fred ja Mary Trumpi viiest lapsest vanim ja föderaalse apellatsioonikohtu lugupeetud kohtunik; onu Robert oma tüdrukuga, perekonna pesamuna, kes töötas põgusalt Atlantic Citys Donaldi heaks, enne kui 1990ndate algul halbade suhete tõttu lahkus; tädi Elizabeth, Trumpide keskmine laps, ja tema abikaasa Jim; mu nõbu David Desmond (Maryanne’i ainus laps ja vanim Trumpide lastelastest); lisaks mõni tädi lähim sõber. Ainsa Trumpina puudus pidustustelt minu isa, Frederick Crist Trump jr, vanim poeg, keda kõik Freddyks kutsusid. Ta oli enam kui kolmkümmend viis aastat tagasi surnud.

Kui me viimaks kokku saime, läksime väljas ootavate Valge Maja turvameeste juurde ja valgusime trobikonnas Valge Maja kaubikutesse nagu ülikooli kahvpallimeeskond. Mõnel eakamal külalisel oli astmetega raskusi. Kellelgi polnud kitsaste pinkide peal mugav. Mõtlesin, miks Valge Maja vähemalt mu tädidele üht limusiini ei saatnud.

Kümme minutit hiljem, kui me lõunakülje sissesõiduteele jõudsime, tulid kaks valvurit oma valveputkast välja, et kaubikualust uurida, enne kui võisime väravast sisse sõita. Pärast lühikest sõitu peatusime väikese turvahoone juures idatiiva kõrval ja ronisime välja. Läksime ükshaaval sisse, kui meid nimepidi kutsuti, andsime telefonid ja kotid üle ning kõndisime läbi metallidetektorvärava.

Valges Majas jalutasime kahe- ja kolmekaupa mööda pikki koridore, möödudes akendest, kust avanes vaade aedadele ja rohelisele murule, ning endiste esileedide elusuuruses portreedest. Peatusin Hillary Clintoni portree ees ja seisin seal vaikides terve minuti. Mõtlesin jälle, kuidas see juhtuda sai.

Mul polnud kunagi põhjust kujutleda, et saaksin Valget Maja külastada, eriti veel sellistel asjaoludel. See kõik tundus ebareaalne. Vaatasin ringi. Valge Maja oli elegantne, suursugune ja väärikas. Peagi pidin ma nägema oma onu, meest, kes siin elas, esimest korda üle kaheksa aasta.

Jõudsime koridori varjudest roosiaeda ümbritsevasse sammaskäiku ja peatusime Ovaalkabineti ees. Nägin läbi topeltuste, et seal käis veel koosolek. Asepresident Mike Pence seisis kõrval. Esindajatekoja spiiker Paul Ryan, senaator Chuck Schumer ning veel tosin kongresmeni ja töötajat olid kogunenud Donaldi ümber, kes istus presidendilaua taga.

See pilt meenutas mulle vanaisa taktikat: ta lasi alamatel alati enda juurde tulla, olgu siis Brooklyni kabinetti või majja Queensis, ning jäi istuma, lastes neil seista. 1985. aasta hilissügisel, aasta pärast seda, kui olin Tuftsi ülikoolist õppepuhkust võtnud, astusin ma tema ette ja palusin luba kooli tagasi minna. Ta tõstis pilgu minu poole ja ütles: “Rumalus. Milleks sa seda teed? Mine lihtsalt kutsekooli ja hakka administraatoriks.”

“Sest ma tahan kraadi kätte saada.” Mu hääles kõlas vist kerge ärritus, sest vanaisa silmad tõmbusid vidukile ja ta vaatles mind hetke, nagu ümber hinnates. Tema suunurk kerkis irveks ja ta naeris. “Vastik,” tähendas ta.

Paar minutit hiljem läksime lahku.

Ovaalkabinet oli väiksem ja vähem ähvardav, kui ma olin ette kujutanud. Mu nõbu Eric ja tema naine Lara, kellega ma polnud kunagi kohtunud, seisid kohe ukse kõrval. Ma ütlesin talle: “Tere, Eric. Ma olen su nõbu Mary.”

“Muidugi ma tean, kes sa oled,” vastas tema.

“Pole ammu näinud,” jätkasin ma. “Viimane kord käisid sa veel keskkoolis.”

Ta kehitas õlgu ja pakkus: “Küllap vist.” Tema ja Lara kõndisid minema, ta ei tutvustanudki mind oma naisele. Vaatasin ringi. Melania, Ivanka, Jared ja Donny olid saabunud ning me seisime Donaldi kõrval, kes istus endiselt. Mike Pence luuras ikka toa teises servas, näol poolsurnud naeratus nagu lapsehoidjal, keda kõik vältida tahaksid.

Ma põrnitsesin teda, lootes silmsidet luua, aga ta ei vaadanud kordagi minu poole.

“Vabandage mind,” hõikas reipal toonil Valge Maja fotograaf, tumedas pükskostüümis väheldane noor naine. “Kogunege nüüd kõik kokku, teeme enne ülesminekut mõne pildi.” Ta sättis meid ümber Donaldi, kes polnud ikka laua tagant tõusnud.

Fotograaf tõstis kaamera. “Üks, kaks, kolm, naeratage,” juhendas ta.

Kui klõpsud said tehtud, tõusis Donald püsti ja osutas mu vanaisa mustvalgele raamitud fotole, mis seisis kirjutuslaua taga ühel lauakesel. “Maryanne, kas see pole isast hea pilt?” Sama foto oli mu vanavanemate majas raamatukogu laual. Vanaisa oli siin veel noor mees, taanduva tumeda juuksepiiri, vuntside ja käskiva ilmega, mis polnud enne dementsuse pealetungi kordagi vääratanud. Me kõik olime seda tuhat korda näinud.

“Võib-olla peaks ka ema pildi üles panema,” pakkus Maryanne.

“Hea mõte,” nõustus Donald, nagu poleks see talle kunagi pähe tulnud. “Tooge mulle keegi ema pilt.”

Jäime veel mõneks minutiks Ovaalkabinetti ja istusime kordamööda presidendilaua taha. Mu vend tegi minust pilti. Kui seda hiljem vaatasin, märkasin, et vanaisa hõljus tontlikult mu selja taga.

Ovaalkabineti ukse taga liitus meiega Valge Maja ajaloolane. Läksime teise korruse presidendiruumidesse ekskursioonile, millele pidi järgnema õhtusöök. Üles jõudnud, astusime Lincolni magamistuppa. Piilusin korraks sisse ja märkasin oma üllatuseks öökapil näritud õuna. Kui ajaloolane meile jutustas, mis selles toas aastate jooksul juhtunud oli, teatas Donald aeg-ajalt ähmase käeviipe saatel: “See maja pole George Washingtonist saadik nii hea välja näinud.” Ajaloolane oli liiga viisakas mainimaks, et maja avati alles pärast Washingtoni surma. Meie rühm liikus piki koridori lepingusaali ja presidendi söögisaali poole.

Donald seisis lävel ja tervitas sisenejaid. Mina olin viimaste seas. Ma polnud veel tere öelnud. Kui ta mind märkas, näitas ta näpuga minu poole, näol üllatunud ilme, ja lausus: “Ma tahtsin, et sina kindlasti siin oleksid.” Ta ütles sageli selliseid asju, et inimesi võluda. Ka oskas ta oma kommentaare olukorrale vastavaks sättida, mis oli seda muljetavaldavam, et ma teadsin, et see polnud tõsi. Ta ajas käed laiali ja kallistas mind, esimest korda mu elus.

Esimese asjana märkasin presidendi söögisaalis ruumi ilu: täiuslikkuseni lihvitud tume puit, kaunilt kaetud laud, käsitsi maalitud kalligraafia nimesiltidel ja menüüdel (jääsalat, kartulipuder – Trumpi perekonna traditsioon – ja Wagyu veisefilee). Kui olin istet võtnud, märkasin järgmiseks kohtade jaotust. Minu peres näitas sinu koht laua taga alati su väärtust, aga mind see ei häirinud: kõik, kelle seltsis end mugavalt tundsin – vend oma naisega, Maryanne’i kasutütar ja tema abikaasa – istusid mu lähedal.

Igal kelneril oli pudel punast ja pudel valget veini. Tõelist, mitte TRUMP-i veini. See oli ootamatu. Kogu mu elu jooksul polnud perekondlikel üritustel kunagi alkoholi pakutud. Vanavanemate juures sai ainult Coca-Colat ja õunamahla.

Keset õhtusööki astus söögisaali Jared. “Vaadake,” tähendas Ivanka käsi plaksutades, “Jared on Lähis-Idast tagasi.” Nagu me poleks teda just Ovaalkabinetis näinud. Jared läks oma naise juurde, suudles teda põgusalt põsele ja kummardus siis Donaldi poole, kes istus Ivanka kõrval. Nad rääkisid paar minutit vaikselt. Siis Jared lahkus. Ta ei teinud kedagi teist märkamagi, isegi mu tädisid. Kui ta üle läve astus, kargas Donny püsti ja lippas talle järele nagu elevil kutsikas.

Kui magustoitu serveeriti, tõusis Robert laua tagant, veiniklaas käes. “Meil on suur au olla siin koos Ühendriikide presidendiga,” sõnas ta. “Aitäh, härra president, et lubate meil siin oma õdede sünnipäeva tähistada.”

Meenutasin viimast korda, kui pere Brooklynis Peter Lugeri liharestoranis isadepäeva tähistas. Nagu praegu, istusid Donald ja Rob ka siis teineteise kõrval ja mina otse nende vastas. Donald pöördus vähimagi seletuseta Robi poole ja ütles: “Vaata.” Ta paljastas oma hambad ja osutas sõrmega suule.

“Mida?” küsis Rob.

Donald ainult tõmbas huuled veel rohkem laiali ja vehkis agaralt sõrmega.

Rob hakkas närvi minema. Mul polnud aimugi, mis toimus, aga jälgisin seda koolat rüübates lõbustatult.

“Vaata!” pressis Donald läbi kokkusurutud hammaste. “Mis sa arvad?”

“Mis mõttes?” Robi piinlikkus oli ilmne. Ta piilus siia-sinna, veendumaks, et keegi teda ei vaata, ja sosistas: “Kas mul on midagi hammaste vahel?” Koores küpsetatud spinati kausid tegid selle võimaluse tõenäoliseks.

Donald lasi suu lõdvaks ega osutanud enam. Põlglik ilme tema näol võttis kogu nende omavahelise ajaloo hästi kokku. “Lasin hambaid valgendada. Mis sa arvad?” küsis ta kuivalt.

Pärast Robi sõnu saatis Donald talle nüüd sama ükskõikse pilgu, mida olin peaaegu kahekümne aasta eest Peter Lugeri restoranis näinud. Siis tegi Donald paar põgusat märkust mu tädide sünnipäeva kohta, dieetkoola klaas käes, ja viipas seejärel oma minia poole. “Näe, Lara,” lausus ta. “Ma isegi ei teadnud, kes kurat ta oli, ausõna, aga siis pidas ta Georgia kampaania ajal minu toetuseks suurepärase kõne.” Selleks ajaks olid Lara ja Eric juba peaaegu kaheksa aastat koos olnud, nii et ilmselt kohtus Donald temaga vähemalt nende pulmas. Siiski tundus, et ta ei teadnud Larast midagi, kuni too valimiskampaania ajal tema kohta midagi head ütles. Nagu Donaldi puhul ikka, oli lugu tähtsam kui tõde, mille võis vabalt ohvriks tuua, eriti kui vale paremini kõlas.

Kui Maryanne’i kord kätte jõudis, sõnas ta: “Tahan teid kõiki tänada, et tulite siia meie sünnipäeva tähistama. Oleme nii kaugele jõudnud sellest õhtust peale, kui Freddy Donaldile kartulipudrukausi pähe kummutas, sest ta oli nii tüütu jõmpsikas.” Kõik, kes legendaarset kartulipudrulugu teadsid, naersid – kõik peale Donaldi, kes kuulas, käed rinnale risti surutud ja kulm kortsus, nagu alati, kui Maryanne selle jutuks tõi. See pahandas teda, nagu oleks ta ikka veel see seitsmeaastane poiss. Ilmselgelt tundis ta siiani ammuse alanduse valu.

Äkitselt tõusis püsti nõbu Donny, kes oli pärast Jaredile järele jooksmist tagasi tulnud. Selle asemel et tädisid õnnitleda, pidas ta omamoodi valimiskõne. “Möödunud novembris märkas Ameerika rahvas midagi erilist ja hääletas presidendi poolt, kes sai neist aru. Nad nägid, milline suurepärane pere me oleme, ja tundsid sidet meie väärtustega.” Heitsin pilgu venna poole ja pööritasin silmi.

Viipasin ühele kelnerile. “Kas ma saaksin veel veini?” küsisin temalt.

Ta naasis ruttu kahe pudeliga ja päris, kas eelistaksin punast või valget.

“Jah, palun,” vastasin ma.

Niipea kui magustoit oli söödud, tõusid kõik püsti. Ovaalkabinetti saabumisest oli möödas vaid kaks tundi, aga õhtusöök oli läbi ja meil oli aeg lahkuda. Algusest lõpuni veetsime Valges Majas umbes kaks korda rohkem aega kui tänupüha või jõulude ajal vanavanemate juures, aga Donaldiga olime koos vähem kui Kid Rock, Sarah Palin ja Ted Nugent kaks nädalat hiljem.

Keegi tegi ettepaneku, et me kõik Donaldiga eraldi pilti teeksime (aga mitte aukülalistega). Kui tuli minu kord, naeratas Donald kaamerale ja tõstis pöidla, aga ma nägin naeratuse taga väsimust. Tundus, et hea näo tegemine hakkas teda kurnama.

“Ära lase neil oma tuju rikkuda,” ütlesin talle, kui mu vend meist pilti tegi. See oli üsna varsti pärast seda, kui tema esimene riikliku julgeoleku nõunik häbiga minema saadeti ja tema presidentuuris paistsid juba mõrad.

Donald ajas lõua ette ja surus hambad kokku, meenutades hetkeks vanaema vaimu. “Mind nad juba maha ei võta,” ütles ta.

Kui Donald 2015. aasta 16. juunil oma kandidatuurist teatas, ei võtnud ma seda tõsiselt. Mulle tundus, et ka Donald ei võtnud. Ta tahtis lihtsalt oma brändile tasuta reklaami. Ta oli selliseid asju varemgi teinud. Kui küsitlused näitasid üha suuremat menu ja ta võis saada Vene presidendilt Vladimir Putinilt kinnituse, et Venemaa teeb valimiste tema kasuks pööramiseks pingutusi, muutus võit ahvatlevamaks.

“Ta on kloun,” sõnas tädi Maryanne ühel meie tollastest lõunasöökidest. “Seda ei juhtu kunagi.”

Olin temaga nõus.

Arutasime, et tema luitunud tõsielustaari ja äpardunud ärimehe maine saab kampaaniale saatuslikuks. “Kas keegi üldse usub seda jama, et ta on end üles töötanud? Mida ta üldse üksi saavutanud on?” pärisin ma.

“Noh,” tähendas Maryanne kuivalt nagu Sahara, “tal on olnud viis pankrotti.”

Kui Donald hakkas rääkima mõnuainete kriisist ja kasutas mu isa alkoholismi, et teha oma sõltuvusvastased seisukohad usutavamaks ja koguda sümpaatiat, olime mõlemad vihased.

“Ta kasutab su isa mälestust poliitilistel eesmärkidel,” ütles Maryanne. “See on patt, eriti kuna hoopis Freddy oleks pidanud olema perekonna staar.”

Arvasime, et Donaldi teadaandega kaasnenud varjamatu rassism annab talle lõpliku hoobi, aga pidime pettuma, kui Jerry Falwell jr ja teised valged evangelistid teda toetama asusid. Maryanne, viiskümmend aastat tagasi usku vahetanud truu katoliiklane, sai maruvihaseks. “Mis kurat neil viga on?” päris ta minult. “Donald käis kirikus ainult siis, kui kaamerad töötasid. Lausa jahmatav. Tal pole mingeid põhimõtteid. Mitte mingeid!”

Miski, mida Donald kampaania ajal ütles – alates ilmselt riigi ajaloo kõige kvalifitseerituma presidendikandidaadi, riigisekretär Hillary Clintoni “vastikuks naiseks” sõimamisest kuni New York Timesi puudega reporteri Serge Kovaleski mõnitamiseni –, ei läinud minu ootustega vastuollu. See meenutas mulle igat perekondlikku õhtusööki, kus Donald rääkis naistest, keda ta pidas inetuteks paksudeks laiskvorstideks, või kutsus luuseriteks mehi, kes olid temast harilikult edukamad või mõjukamad, samal ajal kui mu vanaisa, Maryanne, Elizabeth ja Robert naersid ning kaasa lõid. Niisugune kergekäeline inimeste mutta sõtkumine oli Trumpide õhtusöögilauas tavaline. Mind üllatas aga see, et tal õnnestus pidevalt puhtalt pääseda.

Siis nimetati ta presidendikandidaadiks. Kõik see, mis ta minu meelest sobimatuks muutis, näis tema seljatagust ainult tugevdavat. Ma polnud ikka veel mures, uskusin kindlalt, et teda ei valita kunagi, aga mõte sellest, et tal oli võimalus, tegi mind rahutuks.

2016. aasta hilissuvel kaalusin, kas rääkida avalikult Donaldi täiesti sobimatutest omadustest. Selleks ajaks oli ta vabariiklaste riiklikust suurkogust ja oma üleskutsest, et “teise paranduse inimesed” Hillary Clintoni peataksid, üsna puutumatult välja tulnud. Isegi tema rünnak Kuldtähe¹ vanemate Khizr ja Ghazala Khani vastu, kelle poeg, USA sõjaväekapten Humayun oli Iraagis langenud, ei näinud kellelegi korda minevat. Kui enamiku vabariiklaste toetus säilis ka pärast meelelahutusuudiste programmi “Access Hollywoodi” salvestise avaldamist, teadsin, et olin teinud õige otsuse.

Mulle hakkas tunduma, et minu perekonna ajalugu ja Donaldi keskne roll selles loos kordus nüüd suuremal skaalal. Donaldi konkurenti hinnati kõrgemate standardite järgi, just nagu minu isa, tema ise aga pääses puhtalt üha labasemast, vastutustundetumast ja põlastusväärsemast käitumisest ning lõikas sellest isegi kasu. See ei saa ometi uuesti juhtuda, mõtlesin ma. Aga see juhtus.

Meedia ei märganud, et ükski Donaldi pereliige peale tema laste, väimehe ja praeguse abikaasa ei öelnud terve kampaania jooksul ühtki toetussõna. Maryanne ütles mulle, et tal oli vedanud, sest föderaalkohtu kohtunikuna pidi ta jääma erapooletuks. Tänu oma positsioonile Donaldi õena ja professionaalsele mainele võis ta olla ainus inimene kogu riigis, kelle sõnad Donaldi täieliku sobimatuse kohta oleks midagi muutnud. Aga tal olid omad saladused ja mind ei üllatanud eriti, kui ta pärast valimisi tunnistas, et hääletas “perekondlikust truudusest” venna poolt.

Lapsepõlv Trumpi perekonnas ja eriti Freddy lapsena tõi kaasa teatud proovikivisid. Mõnes mõttes oli mul tohutult vedanud. Õppisin suurepärastes erakoolides ja nautisin suure osa oma elust esmaklassilist tervisekindlustust. Samas tundsime teatud iseenesestmõistetavat nappust, mis käis kõigi kohta peale Donaldi. Kui mu vanaisa 1999. aastal suri, sain teada, et kogu mu isa vereliin oli testamendist kustutatud, nagu poleks Fred Trumpi vanimat poega kunagi olemas olnud. Sellele järgnes kohtuasi. Lõpuks otsustasin, et kui ma oleksin onu suhtes avalikult sõna võtnud, oleks mind kutsutud pärandusest ilma jäetud rahulolematuks vennatütreks, kes tahtis pappi teenida või arveid õiendada.

Selleks, et mõista, kuidas Donald – ja me kõik – nii kaugele jõudsime, tuleb alustada minu vanaisast ja tema ihast tunnustuse järele, mis innustas teda julgustama Donaldi hooletuid liialdusi teenimatu usaldusega, mis omakorda varjas Donaldi patoloogilisi nõrkusi ja ebakindlust.

Suureks kasvades oli Donald sunnitud hakkama iseennast takka kiitma, esmalt seetõttu, et isa saaks teda Freddyst paremaks ja enesekindlamaks pojaks pidada, siis sellepärast, et Fred nõudis seda, ja lõpuks sellepärast, et ta hakkas ise oma juttu uskuma, kuigi kahtlustas paradoksaalselt sügaval sisimas, et keegi teine õnge ei läinud. Valimiste ajaks vastas Donald vihaga kõigile, kes tema üleolekule väljakutse esitasid. Tema hirm ja haavatavus olid maetud nii sügavale, et ta ei pidanud nende olemasolu kunagi tunnistama. Ja seda ta ei teinudki.

1970ndatel, kui mu vanaisa oli juba aastaid Donaldit eelistanud ja teda esile tõstnud, võttis New Yorgi meedia teatepulga üle ning hakkas Donaldi alusetut mainet levitama. 1980ndatel lõid kampa pangad, asudes tema ettevõtmisi rahastama. Nende valmisolek (ja vajadus) tema üha põhjendamatumaid eduväiteid toetada tugines lootusel kaotused tasa teha.

Pärast kümmet aastat raskusi, mille käigus Donaldit painasid pankrotid ja ta oli sunnitud välja tulema mitme läbikukkunud tootega steigist viinani, andis teleprodutsent Mark Burnett talle uue võimaluse. Sari “The Apprentice” (“Õpipoiss”) reklaamis Donaldit julge ja isehakanud tehingusõlmijana, tugevdades müüti, millele vanaisa viiekümne aasta eest aluse pani. See müüt oli peaaegu täiesti muutumatult jõudnud uude aastatuhandesse, mis oli tohutut hulka vastupidiseid tõendeid arvestades üllatav. Kui Donald 2015. aastal teatas, et kandideerib vabariiklasena presidendiks, oli suur osa ameeriklastest müüti uskuma hakanud.

Valed, petlikud muljed ja väljamõeldised, mis moodustavad mu onu maine, levivad siiani vabariiklaste partei ja valgete kristlike evangelistide kaudu. Inimesed, kes mõistavad tõde, nagu senati enamuse liider Mitch McConnell, tõsiusklikud, nagu rahvasaadik Kevin McCarthy, riigisekretär Mike Pompeo, peaprokurör William Barr ja veel lugematu hulk teisi on saanud valede levitamises teadlikuks või tahtmatuks kaasosaliseks.

Ükski Trump ei pääsenud mu vanaisa sotsiopaatiast ning vanaema füüsilistest ja vaimsetest haigustest puutumatult, aga onu Donald ja minu isa Freddy kannatasid rohkem kui teised. Et saada Donaldist, tema vaimsest patoloogiast ja düsfunktsionaalse käitumise tähendusest terviklikku pilti, peame perekonna ajalooga põhjalikult tutvuma.

Olen viimase kolme aasta jooksul jälginud, kuidas lugematu hulk eksperte, tugitoolipsühholooge ja ajakirjanikke märgist mööda lasevad, kasutades Donaldi sageli veidra ja ennast õõnestava käitumise seletamiseks väljendeid, nagu “pahaloomuline nartsissism” ja “nartsissistlik isiksusehäire”. Mul pole midagi selle vastu, et kutsuda Donaldit nartsissistiks – ta vastab kõigile üheksale “Vaimsete häirete diagnostilise ja statistilise loetelu” (DSM-5) kriteeriumile –, aga see nimetus ei aita meid palju edasi.

Sain oma doktorikraadi kliinilises psühholoogias Derneri psühholoogiliste uuringute instituudist. Väitekirja jaoks uurimistööd tehes töötasin aasta aega Manhattani psühhiaatriakeskuse hoolealustega. Selles riigiasutuses diagnoositi, hinnati ja raviti kõige haigemaid ja haavatavamaid patsiente. Ma õpetasin mitu aastat dotsendina ülikoolipsühholoogiat, sealhulgas traumat, psühhopatoloogiat ja arengupsühholoogiat, ning pakkusin teraapiat ja psühholoogilisi teste sõltuvuse ravi pakkuvas kliinikus.

Need kogemused näitasid mulle üha uuesti ja uuesti, et diagnoos ei eksisteeri vaakumis. Kas Donaldil on veel teisi sümptomeid, millest me ei tea? Kas mõni teine häire võiks sobida sama veenvalt või veenvamalt? Võimalik. Võib väita, et ta sobib antisotsiaalse isiksusehäire kriteeriumidega, mille kõige tõsisemaks väljundiks peetakse harilikult sotsiopaatiat, aga see võib põhjustada ka kroonilist kuritegelikkust, ülbust ja hoolimatust teiste õiguste vastu. Kas tegu on komorbiidsusega? Tõenäoliselt. Donaldi juures võib näha ka teatud sõltuva isiksusehäire märke, mille tunnusteks on suutmatus otsuseid langetada ja vastutust võtta, hirm üksioleku ees ja ebaharilikult suured pingutused teistelt toetuse saamiseks. Kas arvesse tuleks võtta teisigi tegureid? Kindlasti. Tal võivad olla pikaajalised diagnoosimata õpiraskused, mis häirivad juba aastakümneid tema suutlikkust informatsiooni analüüsida. Väidetavalt joob ta ka üle kaheteistkümne dieetkoola päevas ja magab väga vähe. Kas ta kannatab kofeiinist tingitud unehäirete käes? Tal on kohutav dieet ja ta ei tee sporti, mis võib teistele häiretele kaasa aidata ja neid võimendada.

Donaldi patoloogiad on lihtsalt nii keerukad ja tema käitumine nii tihti seletamatu, et täpne ja kõikehõlmav diagnoos nõuaks põhjalikke psühholoogilisi ning neuropsühholoogilisi teste, millega ta kunagi ei nõustuks. Tema igapäevast toimetulekut on võimatu hinnata, sest ta on läänetiivas põhimõtteliselt teiste hoole all. Donald on enamiku oma täiskasvanuelust veetnud kellegi hoole all, nii et me ei saa teada, kuidas või kas ta maailmas omal käel hakkama saaks.

Pärast mu tädide 2017. aasta sünnipäevapidu, kui me pildistamiseks ritta võtsime, nägin, et Donald oli juba enneolematu pinge all. Viimase kolme aastaga on surve ainult kasvanud ning lõhe riigijuhtimiseks vajaliku kompetentsi ja tema võimetuse vahel laiemaks kärisenud, paljastades tema pettekujutelmad selgemalt kui iial varem.

Paljusid, aga kindlasti mitte kõiki meist kaitsesid tema patoloogia kõige hullema mõju eest seni stabiilne majandus ja tõsiste kriiside puudumine. Aga kontrolli alt väljunud COVID-19 pandeemia, ähvardav majanduslangus, sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemine piki poliitilisi mõjujooni (“tänu” Donaldi lõhestamislembusele) ja laastav ebakindlus riigi tuleviku suhtes on kaasa toonud täiusliku katastroofilise tormi, milleks pole keegi vähem valmis kui minu onu. Selle ohjeldamine nõuaks julgust, tugevat iseloomu, ekspertide kuulamist ning enesekindlust vastutuse võtmiseks, vigade tunnistamiseks ja kursimuutuseks. Praeguste tragöödiate keskel on tema oskus ebameeldivaid situatsioone valede, spinnide² ja hägustamise abil ohjata niivõrd kahanenud, et ta on muutunud abituks. Tema kohutav ja võib-olla tahtlik valereaktsioon katastroofile on kaasa toonud tema jaoks enneolematu vastureaktsiooni ja kriitilise tähelepanu, mis muudab ta sõjakaks ja väiklaselt kättemaksuhimuliseks: ta ei jaga tähtsat rahastust ega maksumaksjate kulul hangitud isiklikke kaitsevahendeid ja hingamisaparaate osariikidele, mille kubernerid piisavalt tema taldu ei laku.

Mary Wollstonecraft Shelly romaani 1994. aasta filmiversioonis ütleb Frankensteini koletis: “Ma tean, et ühe elus hinge poolehoiu eest teeksin rahu kõigiga. Minus peitub armastus, mille sugust te ei oska ettegi kujutada, ja raev, mida te uskuda ei suudaks. Kui ma ei saa rahuldada üht, pean andma voli teisele.” Charles P. Pierce tsiteerib neid sõnu Esquire’is, kirjutades: “[Donald] ei vaeva end kahtlustega selle üle, mida ta ümberringi külvab. Ta on oma koletise üle uhke. Ta naudib selle viha ja hävitustööd. Kuigi ta ei suuda ette kujutada koletise armastust, usub ta kogu südamest tema raevu. Ta on südametunnistuseta Frankenstein.”

See iseloomustaks täpsemalt Donaldi isa Fredi, kuid ühe tähtsa erinevusega: Fredi koletis – ainus laps, kes talle korda läks – muutus lõpuks mittearmastatavaks just Fredi eelistuse tõttu. Donaldile ei jagunud mingit armastust, jäi ainult piinav janu selle järele. Raev, mis sai vabalt kasvada, varjutas kõik muu.

Kui Donaldi kauaaegne sekretär Rhona Graff saatis mulle ja mu tütrele kutse valimispeole New York Citys, ütlesin sellest ära. Clintoni võidu hetkel poleks ma suutnud oma eufooriat talitseda ja ma ei tahtnud olla ebaviisakas. Järgmisel hommikul kell viis, vaid paar tundi pärast vastupidise tulemuse avalikustamist, uitasin oma majas ringi. Olin sama häiritud kui paljud teised, aga palju isiklikumal moel: mulle tundus, et 62 979 636 valijat otsustasid teha meie riigist minu halvaloomuliselt düsfunktsionaalse perekonna üleelusuuruse mudeli.

Valimistele järgnenud kuul jälgisin sunduslikult uudiseid ja Twitterit. Ärevus ei lasknud mul millelegi muule keskenduda. Kuigi miski Donaldi käitumise juures ei üllatanud mind, rabas mind kiirus ja ind, millega ta riiki oma halvimate impulssidega kostitas: ta valetas ametisse astumise tseremoonia pealtvaatajate hulga kohta, vingus, kui halvasti teda keskkonnakaitsemeetmete tühistamise pärast koheldi, võttis sihikule ravikindlustuse seaduse ja jättis miljonid taskukohase tervishoiuta, kehtestas oma rassistliku keelu moslemitele. Iga väike asi, näiteks Donaldi näo nägemine või oma nime kuulmine, mida juhtus tosinaid kordi päevas, meenutas mulle aega, kui mu isa vanaisa julmuse ja põlguse all kannatades hääbus ja suri. Ma kaotasin isa, kui ta oli alles nelikümmend kaks ja mina kuueteistkümnene. Donaldi julmuse muutis veel õudsemaks see, et nüüd oli tegu USA ametliku poliitikaga, mis mõjutas miljoneid.

Minu vanaisa loodud lõhestavas perekondlikus õhustikus oli Donald alati oma sõiduvees ja lõhestamine on talle jätkuvalt kasu toonud, seda kõigi teiste arvelt. See kurnab kogu riiki, just nagu kunagi minu isa, ja muudab meid, jättes Donaldi puutumata. See nõrgestab meie valmisolekut lahkuseks ja usku andestusse, mis pole tema jaoks kunagi midagi tähendanud. Donaldi administratsioon ja partei on läbi imbunud tema etteheidete ja upsakuse poliitikast. Mis veel hullem, Donald, kes ei mõista ajalugu, põhiseaduse põhimõtteid, geopoliitikat, diplomaatiat (ega üldse midagi muud) ja pole kunagi pidanud selliseid teadmisi üles näitama, hindab meie riigi liitlassuhteid ja sotsiaalprogramme ainult läbi rahalise vaatevinkli, just nagu isa on teda õpetanud. Ta kaalub riigivalitsemise kulusid ja tulusid puhtalt majanduslikus kontekstis, nagu oleks USA riigireserv ta isiklik hoiupõrsas. Iga kulutatud dollar on tema jaoks isiklik kaotus, iga säästetud dollar isiklik kokkuhoid. Keset tülgastavat küllust kasutas üks inimene ära kõiki võimu hoobi ja eeliseid, et saada kasu iseendale ning teatud tingimustel ka kitsale pereringile, kambajõmmidele ja lipitsejatele. Ülejäänutele ei jagunud kunagi midagi. Täpselt nii oli juhtinud oma perekonda ka minu vanaisa.

Erakordne, et hoolimata talle viimase viiekümne aasta jooksul osaks langenud tähelepanust ja tuntusest on Donaldit väga vähe kritiseeritud. Tema vigu ja kummalist käitumist on kommenteeritud, nende üle on nalja tehtud, aga vähesed on üritanud mõista, kuidas ta selliseks muutus ja kuidas ta oma ilmselge sobimatuse kiuste pidevalt ülespoole tõusis.

Teatud mõttes on Donald elanud hoolealusena, kaitstuna oma piiratuse ja maailmas ise hakkama saamise eest. Temalt pole kunagi nõutud ausat tööd. Ükskõik kui põhjalikult ta ka ei ebaõnnestunud, autasustati teda peaaegu kujuteldamatul moel. Valges Majas on ta jätkuvalt oma katastroofide eest kaitstud, lojalistide kamp aplodeerib igale tema avaldusele ja varjab tema kriminaalset hooletust seda pisendades, muutes meid aina kuhjuvate üleastumiste vastu peaaegu tuimaks. Panused on nüüd aga kõrgemad kui iial varem, sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Erinevalt varasematest eluetappidest ei saa Donaldi läbikukkumisi enam varjata või neid eirata, sest need ähvardavad meid kõiki.

Kuigi mu tädid ja onud arvavad teisiti, ei kirjuta ma seda raamatut rahahimust või kättemaksuks. Kui mul oleks selline eesmärk, oleksin kirjutanud meie perest juba aastate ees, kui keegi ei osanud arvata, et Donald jõuab oma korduvalt läbikukkunud ärimehe ja unustatud tõsielusaatejuhi maine toel Valgesse Majja. Siis oleks see olnud ohutum, sest mu onu ei saanud lokulööjaid ja kriitikuid ähvardada ega ohustada. Aga viimase kolme aasta sündmused sundisid mind tegutsema, ma ei saa kauem vaikida. Raamatu ilmumise ajaks on sadade tuhandete ameeriklaste elu Donaldi ülbuse ja puhta rumaluse altaril ohvriks toodud. Kui talle antaks teine ametiaeg, oleks see Ameerika demokraatia lõpp.

Keegi ei tea paremini kui Donaldi pere, kuidas temast sai selline mees. Kahjuks nad kõik vaikivad kas ustavusest või hirmust. Mind ei sega kumbki. Lisaks isiklikele mälestustele oma isa tütre ja onu ainsa vennatütrena võin pakkuda väljaõppinud kliinilise psühholoogi vaatenurka. “Liiga palju, aga ei kunagi küllalt” on lugu maailma kõige tuntumast ja võimsamast perekonnast. Ja mina olen ainus Trump, kes on nõus seda jutustama.

Loodan, et see raamat teeb lõpu juttudele Donaldi “strateegiast” või “plaanist”, nagu ta tegutseks mingite kindlate põhimõtete järgi. See pole nii. Donaldi ego on alati olnud habras ja ebapiisav barjäär tema ja tõelise maailma vahel, kus ta ei pidanud tänu isa jõukusele ja võimule kunagi ise hakkama saama. Donald tunneb vajadust hoida ülal mu vanaisa loodud müüti, et ta on tugev, tark ja muidu erakordne, sest tõele näkku vaatamine – ja tunnistamine, et ükski neist tema kohta ei käi – tundub talle liiga hirmus, et seda kaaluda.

Donald käis oma pereliikmete vaikival ja tegevusetul nõusolekul mu vanaisa jälgedes ja hävitas mu isa. Ma ei lase tal hävitada ka mu kodumaad.-