Читать книгу Butternuti järve ääres - Mary McNear - Страница 5

„Olgu, unimüts, aeg on üles ärgata,“ lausus Allie, sirutades käe auto tagaistmele ja müksates hellalt oma viieaastast poega Wyattit. „Me oleme kohal. Olemegi metsamajakeses.“ Wyatt niheles, kuid ei ärganud. Naine ei saanud talle seda pahaks panna. Neil oli selja taga pikk päev. Õigemini küll nädal, parandas ta end. Ja kui ta juba päris algusest luges, siis olid need olnud kaks pikka aastat. Ent ta üritas võimalusel selle peale mitte mõelda. See ei pannud aega kiiremini voolama ega teinud ka kaotust lihtsamaks.

Allie hingas aeglaselt välja ja surus alla kiusatuse oma pea roolile toetada. Ta oli kurnatud, rohkemgi veel, ja talle oli juba pähe turgatanud mõte, et nad võiksid selle öö magada autos. Taevas teadis, kui väsinud nad olid!

Ent niipea kui see mõte oli pähe hüpanud, tõrjus naine selle eemale. Homne päev pidi olema puhas leht. Uus algus. Nende mõlema jaoks. Hommikul autos ärkamine, kortsus riided ja kanged jäsemed ei sobinud teps mitte. Nad veedavad öö metsamajas. Majas, mis oli nüüdsest peale nende kodu.

Ainus mure, mõtles naine, silmitsedes autotulede valgusvihus metsamajakest, oli fakt, et see kõik ei näinud eriti kodune välja. Ja see oli veel leebelt öeldud. Katuselt paistis üksjagu sindleid puudu olevat, veranda ees kasvas põlvekõrgune rohi. Veranda ise oli aga ohtlikult kreenis.

Aga see seisab siiski püsti, ütles Allie endale. Ja seegi oli ju midagi, eks?

Oli möödas üle kümne aasta, kui ta viimati seda maja näinud oli. Ta oli kartnud, et see võib üleüldse kadunud olla, mattunud ümbritsevasse metsa. Aga loomulikult polnud midagi sellist juhtunud. See polnud ju muinasjutt. See oli päriselu. Tema teadis seda kõigist paremini. Ja see oli olnud üks raske õppetund.

Allie lülitas autotuled välja ja metsamajake mattus pimedusse. Naine judises tahtmatult. Viimased paar aastat äärelinnas elamist olid pannud ta unustama, kui pime võis pimedus olla.

Võib-olla peaks siiski sõitmist jätkama? Kui mälu teda ei petnud, oli 169. kiirteel üks motell. Nad võiksid viieteistkümne minuti pärast seal olla. Aga edasi? Hommikul peaksid nad ikkagi siia tagasi tulema. Ja vaevalt, et metsamajake päevavalgel parem välja nägi. Tegelikult võis see kõvasti hullemgi tunduda.

„Emme?“ Wyatti hääl katkestas ta mõtted. „Kas me oleme kohal?“

„Jah, oleme kohal,“ vastas Allie, andes oma parima, et rõõmsameelsust teeselda. Ta vaatas naeratades poja poole. „Me oleme metsamajakeses.“

„Metsamajakeses?“ küsis Wyatt, üritades autoistmelt tõusta.

„Just nii,“ vastas Allie. „Ma näitan sulle.“ Ta sirutas käe auto kindalaekas oleva taskulambi järele ja lülitas selle sisse. Ent niipea kui autost väljus, taipas ta, et taskulambist polnud ööpimeduses olulist kasu. Selle nõrk valgusvihk tungis vaevu läbi sügava pimeduse. Ta vaatas taevasse. Polnud kuud ega tähti.

Allie judises taas, üritades eirata tunnet, nagu oleks pimedus kuidagi käegakatsutav või ründav – isegi õhk näis vatjas.

Avanud auto tagaukse, tegi ta lahti Wyatti turvavöö ja tõstis poisi välja. Toetanud seejärel lapse oma puusale, valgustas ta taskulambiga metsamajakest.

„Seal see ongi,“ ütles ta. Naine lootis, et ta hääl kõlas rahulikult. Eriti kuna tundis ise vajadust rahustamise järele. Wyatt kortsutas kulmu.

„Ma ei näe seda hästi,“ sosistas ta. „Siin on nii pime.“

„On küll,“ nõustus Allie ja ta süda vajus veelgi sügavamale saapasäärde. Kuid kohe noomis ta end. Lõpeta ära! Seda sa ju tahtsid, kas pole? Rahu. Vaikust. Üksindust. Ja nüüd hakkad tühise pimeduse pärast närvitsema?

Ta sirutas käe riietekoti järele, mille oli Wyatti kõrvale tagaistmele pannud. Selles oli kõik ööks vajalik. Ülejäänud asjad toob ta autost ära hommikul. Praegu aga oli kõige olulisem Wyatt majja viia ja voodisse panna.

Vaene laps, mõtles ta, lüües autoukse kinni ja kõndides mööda pragunenud ja rohtu kasvanud jalgrada verandale. Ta oli poisi koidu ajal üles äratanud, kui kolijad nende majas olevad asjad lattu olid viinud, ja kui mõned puhkepeatused välja arvata, oli laps kogu pärastlõuna ja õhtu autos veetnud. Kuid ta polnud nurisenud. Ta ei teinud seda enam peaaegu üldse. Ja just see pani Allie muretsema. Virisemine oli ju ikkagi üks jumala poolt lastele antud õigusi!

Ta astus ettevaatlikult esimesele trepiastmele metsamajakese ees, proovides selle vastupidavust. See pidas. Samuti ka viltuvajunud veranda. Seejärel õngitses Allie kotist välisuksevõtme ja avas roostes luku. Ja ust lahti lükates palvetas ta vaikselt. Umbes nii: „Palun tee nii, et siin ei elaks kolm põlvkonda pesukarusid!“ Ent kui ta siis tule põlema pani, nägi majake välja täpselt niisamasugune nagu viimati. Ja viimaks valdas teda kergendus.

Wyattile aga vaatepilt ei meeldinud. Kiire pilguheit ümbrusele ja ta surus oma näo vastu Allie kaela.

„Kuule, mis lahti on?“ küsis Allie, tuues poisi ja koti tuppa ning lukustades nende järel ukse.

Ent Wyatt keeldus pead tõstmast. Ta lihtsalt surus end tugevamini vastu ema kaela.

Allie kortsutas kulmu, vaadates elutoas ringi. See nägi tema arvates välja üsnagi normaalne. Isegi kodune. Mööblil oli küll tolmukiht ja nurkades mõned ämblikuvõrgud ning õhk oli umbne pärast nii pikalt suletuna olekut, ent suuremas osas oli kõik märkimisväärselt hästi säilinud. Ei midagi sellist, millest poleks väikese pingutusega jagu saanud.

Ent ta üritas näha asja Wyatti vaatevinklist. Poiss oli elanud kogu oma elu tänapäevaste mugavustega kolme magamistoaga majas, tema silmis ei näinud metsamajake välja mitte üksnes tahumatu, see oli lausa algeline. Ent hirmutav? Allie nii ei arvanud.

„Wyatt?“ ütles ta hellalt. „Mis lahti, kullake? Ma tean, et see ei näe meie eelmise maja moodi välja. Aga see on korralik, ausalt. Lihtsalt veidi tolmune, muud ei midagi. Ja mööbel on veidi vana. Aga ei midagi sellist, mida sina ja mina ei saaks üheskoos parandada.“

Kuid Wyatt raputas ägedalt pead, sosistades midagi arusaamatut.

„Mis sa ütlesid?“ küsis Allie, pöörates oma parema kõrva ta suu juurde.

„Ma ütlesin, et ta vaatab meid,“ sosistas poiss vastu.

Allie tundis, kuidas tahtmatult kangestub. „Kes meid vaatab?“ küsis ta, tundes veidi rahutust. Olgu, üsna suurt rahutust. Talle meenus film, kus üks poiss nägi surnuid, ent Wyatt polnud kunagi varem sellist annet ilmutanud. Vähemalt mitte tema teada. Ta surus alla kerge hirmujudina.

„Wyatt, kes meid vaatab?“ küsis ta uuesti. Kuid poiss raputas pead ja embas teda veelgi tugevamalt.

Allie sundis end rahunema. Mitte keegi ei vaata meid, ütles ta endale. Me oleme siin omapäi. Igas mõttes.

Niisiis sundis ta end uuesti elutoas ringi vaatama. Seekord põhjalikult. Ja peaaegu kohe peatus ta pilk kamina kohal rippuval sarvilisel põdrapeal. Muidugi, mõtles ta, hingates katkendlikult välja. Wyatt polnud kunagi varem midagi sellist näinud. See mõjus talle hirmutavalt.

„Wyatt,“ ütles ta vaikselt. „Kas sa kardad seda põdrapead seal kamina kohal?“ Poiss noogutas, kuid keeldus endiselt pilku tõstmast.

„Oh, kullake, ära karda,“ sõnas Allie, tõmmates lapse endale lähemale. „See pole päris. Tähendab, et kunagi oli küll. Aga see pole enam elus. Minu vanaisa, sinu vanavanaisa, tõi selle ühelt jahiretkelt,“ selgitas ta. „See on seal rippunud juba enne sinu sündi. Ja enne minu sündi.“ Allie tunnistas: „Ma ei pannud seda lapsena tähelegi. Ilmselt sellepärast, et olin sellega nii harjunud. Aga ma mõistan, miks see sulle hirmutav võib tunduda.“

Erinevalt temast polnud Wyatt jahimeeste ja kalurite keskel üles kasvanud. Tema kokkupuude loodusega oli piirdunud jaanimardikate ja konnadega, keda Minneapolise äärelinna hoovist leida võis.

Wyatt tõstis mõningase vastumeelsusega pea. Ta heitis põgusa pilgu põdrapeale. Kuid pigistas siis oma silmad uuesti kinni, surudes näo taas vastu ema kaela.

Allie üritas teistsugust taktikat. „Wyatt, see on nagu mänguloom,“ selgitas ta. „Ainult et suurem. Karta pole midagi. Ma luban sulle. See ei saa sulle haiget teha.“

Wyatt pani oma käe ema parema kõrva äärde ja sosistas: „Aga see jõllitab meid.“

Allie vaatas uuesti põdrapead. Võib-olla oli asi vaatenurgas. Või valguses. Ent see näis tõesti otse nende poole vaatavat. Ta ohkas endamisi. Sellist tõrget polnud ta küll oodanud.

Ja ta tundis korraks pahameelt. Mitte Wyatti vastu. Hoopis topisevalmistaja suhtes, kes põdrapea kunagi teinud oli. Pidi ta looma siis nii realistlikult kujutama? Ja nii... metsikuna? Põder ei paistnud seal rippumise üle kohe üldse rõõmustavat. Ta nägi välja lausa vihane. Pole kahtlustki, mõtles Allie, topis peab kaduma.

„Wyatt, ma võtan selle homme maha,“ teatas Allie otsustavalt. „Seni aga vahest sa lihtsalt ei vaata selle poole?“

Wyatt tõstis uuesti pea ja vaatas emale kõhklevalt otsa. „Ma üritan,“ vastas ta. „Aga, emme,“ sosistas ta, „kus ta ülejäänud keha on? Seal on ju ainult pea.“

Allie tundis korraga kurnatust. „Ülejäänud keha... pole siin,“ lausus ta lõpuks, otsustades verised detailid enda teada jätta. „Ja pärast homset pole siin enam ka tema pead, eks?“

Wyatt noogutas, jäädes vastusega nähtavasti rahule. Vähemalt esialgu. Kui poiss end aga uuesti ta embusesse surus, tundis Allie talle kaasa. Ta oli pojalt röövinud kõik talle tuttavad asjad: kodu, kaugemad pereliikmed, sõbrad. Ning kõik, mis tal vastu oli pakkuda, oli see vana lagunev metsamajake. Õigemini küll see vana jubedust tekitav metsamajake, parandas ta end, heites veel kord pilgu põdrapulli topisele.

Seejärel üritas ta negatiivsed mõtted kõrvale tõrjuda. Võib-olla oli ta tõesti siia kolides vea teinud, ent see ei muutnud tõsiasja, et hetkel tuli Wyatt voodisse panna. Mida varem, seda parem.

Kõigepealt vaatas ta aga otsivalt ringi, et leida midagi, mis poissi rahustaks. Midagi, mis aitaks Wyattil kas või veidigi mõista, mida tema selle koha juures lapsena armastanud oli.

Ta läks elutoa nahkdiivani poole. See oli vana ja kulunud. Kuid ta teadis omast käest, kui mõnusalt pehme ja sile see puudutusel tundus. Ta pani Wyatti sellele istuma ja istus ta kõrvale.

„See diivan oli lapsepõlves mu lemmikkoht lugemiseks,“ ütles ta, patsutades üht selle käetuge. „Eriti veel vihmastel päevadel.“

Wyatt kortsutas kulmu, väike vaoke ta armsal laubal. „Ma ei oska ju lugeda,“ meenutas ta Alliele.

„Ma tean,“ lausus naine, sasides ta juukseid. „Aga sa õpid. Sa hakkad siin sügisest lasteaias käima.“

Kuid Wyatt raputas pead. „Siin pole lasteaedu,“ lausus ta kurvalt.

„Muidugi on,“ ütles Allie naeratades. „Igal pool on lasteaiad.“

Wyatt vaatas talle haletseva pilguga otsa, nagu oleks arvanud, et ema on aru kaotanud. „Siin pole peale puude mitte midagi,“ sõnas ta, pöörates oma väikest keha ja püüdes välja vaadata ühest metsamajakese paljudest akendest.

Allie pani vastu kiusatusele naeratada. „See on tõsi. Siin on tõesti palju puid. Ja sul on õigus, et nende metsade vahel lasteaedu pole. Aga,“ ütles ta, tõmmates poisi enda kaissu ja suudeldes ta pealage, „Butternutis on lasteaed olemas. Ma olen sulle juba Butternutist rääkinud; see on linnake, mis sai oma nime järve järgi. See asub siit ainult viieteistminutilise autosõidu kaugusel. Me sõidame homme hommikul sinna ja ma viin su Pearl’si, ühte väiksesse kohvikusse. Ja kui see ikka veel lahti on – ja ma loodan, et on –, siis ostan sulle parimaid mustikapannkooke siinpool Mississippit. Mis sa kostad?“

Wyatt ei öelnud midagi. Ta lihtsalt ohkas väsinult.

„On aeg voodisse minna,“ ütles Allie rõõmsalt. Võib-olla liigagi rõõmsalt. Ta võitles tuttava süütundega. Tundega, et oli Wyattit alt vedanud ja talle mitte piisavalt hea ema olnud. Kuid tegu oli tehtud, meenutas ta endale. Nad olid nüüd siin ja ta pidi sellest võtma parima.

Niisiis aitas ta poisil pidžaama selga panna ja vaatas, kuidas too hambaid pesi. Vannitoa kraan tekitas paraku järjekordse pingelise hetke. Kostis ärevusttekitavalt korisevat häält, enne kui kraanist hakkas pruuni vett välja pritsima. Ent mõne sekundi pärast oli vesi siiski selge. Ja Wyatt oli õnneks liiga väsinud selleks, et midagi täpsemalt tähele panna.

Muidugi nägi ka Allie vaeva, et lapse tähelepanu hajutada. Ta muudkui rääkis kõikidest nendest asjadest, mida nad suvel tegema hakkavad: püüavad kailt kala, ujuvad järves, sõidavad kanuuga...

Selleks ajaks kui ta Wyatti magamistuppa viis, näis poiss juba üsna rahul olevat. See ruum oli varem järveäärsete suvepuhkuste ajal Allie tuba olnud. Ja tal oli hea meel näha, et nagu ka ülejäänud metsamajakese toad, näis seegi märkimisväärselt hästi säilinud olevat. See oli väike tuba järsult kaldus lae ja okslikust männipuidust mööbliga. Põrandal oli värviline punutud vaip, rõõmsailmelised punase-valgeruudulised voodikatted sobisid kokku kardinatega ning õliriidest kattevarjuga lamp heitis kõigele pehmet kuma.

Selles toas viibimine tekitas Allies nostalgiat. Kuid mitte miski sellest ei tähendanud midagi Wyatti jaoks, meenutas ta endale. Poisi poolest oleksid nad võinud öö ka motellis mööda saata. Nii et nüüd ta siis vaataski ükskõiksel pilgul, kuidas Allie avas aknad, pani voodisse puhtad linad ja lülitas sisse öölambi, mille oli taibanud kotti kaasa pakkida.

Mähkides Wyattit teki sisse, üritas naine last uuesti rahustada. Võõrast kohta tuttavamaks teha. „Wyatt, kas tead, et see on sama tuba, kus minagi lapsena magasin?“ küsis ta, istudes voodiservale.

Poiss raputas pead.

„Noh, nii igatahes on. Ja kas tead, mis on selle toa juures parim?“

Jälle pearaputus.

„Ma kohe räägin sulle,“ lausus Allie. „See on see, et kui ärkad hommikul üles, näed oma aknast järve. Praegu seda ei näe, sest täna öösel pole kuuvalgust. Aga homme hommikul, kui aknast välja vaatad, tundub järv olevat lausa käeulatuses. Ja kui on ilus päev, siis on vesi sinisemast sinisem.“

Wyatt vaatas skeptiliselt oma voodi kohal olevat musta aknaruutu.

„See on seal,“ kinnitas Allie talle. „Ja see hakkab sulle meeldima.“

Ta sirutas oma käe, üritades siluda poisi lootusetult sassis pruune lokke, kuid loobus sellest peagi. See oli võimatu. Ent ta liigutus näis Wyattit rahustavat. Poiss ohkas ja sulges silmad. Allie ootas, et laps suiguks unne. Ent hetke pärast avas too oma silmad uuesti. Ta näis järsku täiesti ärkvel olevat. „Emme?“ küsis ta, näol murelik ilme.

„Jah,“ ütles Allie, silitades uuesti poja juukseid.

„Mis siis, kui issi mind siin ei näe?“ küsis Wyatt vaikselt. Nii vaikselt, et Allie pidi talle lähemale kummardama.

Sõna „issi“ peale tundis ta rinnus tuttavat pitsitust. Kuid sundis end Wyattile otsa vaatama. „Mida sa sellega silmas pead, et kui ta sind ei näe?“ küsis ta.

Wyatt niheles veidi teki all. „Noh, sa ütlesid, et ta valvab mu üle alati. Ainult et me pole ju enam kodus. Selle asemel oleme hoopis siin. Nii et kuidas ta teab, kust mind otsida?“

Allie tundis, kuidas ta silmad pisaratega täituvad. Ta pilgutas neid. Ta ei tohtinud nutma puhkeda. Mitte Wyatti ees. Selleks oli piisavalt aega, kui poiss magama jäi.

„Wyatt, ta teab alati, kus sa oled, kuhu sa ka ei läheks,“ selgitas Allie. „Selle pärast ei pea sa küll muretsema.“

„Ja ta valvab mu üle alati?“ küsis Wyatt.

„Alati,“ sõnas Allie naeratades.

Poiss niheles taas. „Isegi kui ma pahandust teen?“ küsis ta.

Nüüd oli Allie kord kulmu kortsutada. „Mida sa „pahanduse“ all silmas pead?“

„Noh, mäletad, kui Teddy meile tuli ja me selle konna kinni püüdsime?“ küsis Wyatt järsku elavnedes. „Ja me panime ta pesuruumi kraanikaussi? Sinna elama. Aga ma ei rääkinud sulle sellest. Sest arvasin, et sa ei lubaks mul teda seal hoida. Ja sa leidsid ta ikkagi üles. Ja said kurjaks. Kas issi vaatas mind siis? Sest kui vaatas, siis ta võis samuti minu peale kurjaks saada.“ Poiss vajus oma padjale tagasi, hingeldades veidi.

Allie raputas ägedalt pead, võideldes endiselt pisaratega. „Ei, Wyatt. Ta polnud su peale kuri. Sugugi mitte. Ja mina samuti mitte. Päriselt mitte. Ma olin lihtsalt veidi... üllatunud, kui selle konna sealt leidsin, muud ei midagi.“

Seejärel ta naeratas, sest talle meenus midagi. „Kas tead, Wyatt, sinu issi tegi poisikesena palju-palju rohkem pahandusi. Ma räägin sulle nendest kunagi, eks?“

Wyatt noogutas, tundes ilmselgelt kergendust.

„Ja, Wyatt? Nüüdsest peale ütleme, et issi jälgib sind ainult siis, kui sa teda vajad, eks? Ta on sinu jaoks muidugi alati olemas. Kuid ta ei pea sind iga hetk jälgima. Ta teab, et oled nüüd suur poiss. Ta teab, et suudad suurema osa ajast ise enda eest hoolitseda.“

Wyatt noogutas taas, seekord uniselt. Ning Allie tegi endale mõttes märkuse, et peab tulevikus oma sõnad hoolikamalt läbi mõtlema, arvestades seda, kui otseselt Wyatt neid võttis.

Poiss puges sügavamale teki alla ja Allie vaatas aknast välja. Ta leidis puude vahelt siilu, kust märkas järve. Selleks oli liiga pime, et vett näha, kuid ta pilk peatus kohal, kus teadis olevat kalda. Vähem kui kilomeetri kaugusel üle järve märkas ta aga ka üht valgustatud kaid ja... kortsutas kulmu. Kai tähendas maja ja see omakorda naabrit. Viimati kui ta siin oli käinud, polnud neil ühtki naabrit. Ta perele kuulunud metsamajake oli selle järvesopi ääres ainus.

Naine ohkas. Oleks pidanud teadma, et ka siin toimuvad muutused. Isegi Minnesota Butternutis ei seisnud aeg paigal. Aga naaber? Sellega polnud ta arvestanud. Enda arvates oli ta tulnud kohta, kus polnud ühtki hingelist, vähemalt läheduses küll mitte.

Ta meenutas oma Eden Prairie naabreid. Nad olid üritanud abiks olla. Nad olid talle ja Wyattile lõputul hulgal vormiroogasid toonud. Nad olid riisunud nende aias lehti, kühveldanud sissesõiduteelt lund ja niitnud suvel muru. Kõike seda ilma palumata.

Allie teadis, et oleks pidanud olema tänulik. Ja ta oligi, kuni teatud hetkeni. Ta ei saanud sinna parata, et arutles, kas lihtsam poleks olnud leinata üksi. Ilma selle tundeta, nagu oleks ta mingi eriti õrn haruldus. Keegi, keda toidupoes vargsi jõllitada või kellega mänguväljakul kohmetult vestelda.

Loomulikult oli tema lesepõlve uudsus lõpuks kadunud, kuid see, mis järgnes, oli veelgi hullem. Sest siis tulid juba soovitused, mõnikord perelt ja sõpradelt, vahel aga ka tuttavatelt, et vahest oleks aeg edasi liikuda ja killud kokku korjata. Sa oled veel noor, öeldi talle. Pole mingit põhjust arvata, nagu sa ei võiks ühel päeval uuesti abielluda. Võib-olla koguni veel ühe lapse saada.

Ning murdepunktiks osutusidki just sellised vestlused ja mitte haletsevad pilgud. Just siis teadis ta, et on aeg lahkuda.

Nüüd, istudes Wyatti voodiserval, raputas ta end, et peletada eemale kurvad mõtted ja väsimus, mis oli hakanud ka tema üle võimust võtma. Ta kuulatas hetkeks Wyatti hingamist. See oli võtnud rahuliku unerütmi. Poiss ärkas harva keset ööd üles, kui oli juba magama jäänud. Allie kustutas tuled ja lahkus toast, jälgides, et uks jääks lahti. Nii oli tal võimalik teisel pool koridori asuvast toast kuulda, kui Wyatt oleks pidanud teda mingil põhjusel vajama.

Seejärel tegi ta ka endale voodi üles, pani selga õlapaeltega särgi ja pidžaamapüksid ning pesi hambad. Ja alles siis, kui ta öökapil oleva lambi kustutamise järel pimedas toas voodis lebas, hakkas ta mõtlema, millise tohutu teoga oli hakkama saanud. Ta oli maha müünud nende maja, ainsa kodu, mida Wyatt oli tundnud. Ja suurema osa nende asjadest hoiuruumi viinud. Ning siis oli välja ostnud oma vennale kuulunud osa järveäärsest majakesest, mille nad olid saanud kahe peale oma Lõuna-Florida vanadekodus elavatelt vanematelt.

Ja nüüd olid ta naasnud kohta, kus polnud käinud juba aastaid. Kohta, kus polnud täiskasvanuks saades enam tervet suvegi veetnud. Tal polnud siin sugulasi. Ega sõpru. Need vähesed, kes tal kunagi siin olnud olidki, olid ilmselt ammu mujale kolinud. Allie teadis, et teda ei oodanud siin miski. Ei teda ega ka ta poega. Mis panigi teda äkitsi arutlema, miks oli ta otsustanud siia naasta.

Äkki kuulis ta aga kaugelt üht häält, kummituslikku, kuid tuttavat. Sellest oli ammu, kui naine seda viimati kuulnud oli, ent kord juba märganud, ei unustanud ta seda iial. See oli koiotiulg. Sugugi mitte ebatavaline Minnesota põhjaosa metsades, kuid lohutav samuti mitte. Ta tundis hirmujudinat: ehkki ta teadis, et nad olid majas väljaspool ohtu, tekitas hääl ärevust. Peagi sai väsimus temast siiski võitu, kuigi ei hajutanud täielikult ärevust. Ma olen vist hull, mõtles ta, kui rahutusse unne vajuma hakkas. Miks ma muidu siia kolimist heaks mõtteks pidasin?