Читать книгу Butternuti järve ääres - Mary McNear - Страница 7

„Wyatt, vaata, see on endiselt alles!“ ütles Allie erutatult, sikutades oma poega käest, kui nad järgmisel hommikul Butternuti peatänavat ületasid. Esimest korda pärast metsamajja saabumist tundis ta veidi optimismi. See on hea märk, leidis ta. Pearl’s oli alles. Tegutses endiselt. Ja talle tundus see olevat täpselt samasugune nagu siis, kui tema veel laps oli. Samasugune punase-valgetriibuline varikatus, märkis ta rahulolevalt. Samasugune käsitsikirjutatud silt, mis lubas „linna parimat pirukat“. Ja aknast nägi ta ka tuttavlikku laminaatkattega letti ja punaseid pöördtoole.

Ent kui nad jõudsid Pearl’si ees olevale kõnniteele, muutus Wyatt kõhklevaks. Allie pigistas julgustavalt ta kätt.

„On sul kõht tühi?“ küsis ta, naeratades poisile. Wyatt noogutas. „Hästi! Sest mina olen näljast nõrkemas. Ja valida on Pearl’si või siis konservubade vahel, mille ma täna hommikul köögikapist leidsin.“ Ta ootas pojalt vastust. Wyatt aga vaatas ärevalt läbi klaasukse. See on midagi uut, taipas naine kerge rahutustundega. Vastumeelsus võõraste kohtade suhtes.

„Nii et kuidas siis jääb?“ nõudis Allie, lastes pojal korraks käest, et ta juukseid sasida.

„See siin,“ vastas Wyatt alistunult. Ühe viieaastase kohta liigagi alistunult, leidis Allie.

Kuid ta lükkas klaasukse lahti ja sikutas Wyattit õrnalt.

Ent sees tundis ka Allie ootamatult häbelikkust. Ta põsed õhetasid, kui ta noogutas viisakalt klientidele, kes oma vestluskaaslastelt või ajalehtedelt pilgu tõstsid. Sellest oli kaua aega, kui ta viimati kusagil end täieliku uustulnukana tundnud oli.

Ta juhatas Wyatti leti äärde ja tõstis siis ühele kõrgele tühjale toolile. Leti taga seisis kena sinisilmne maasikablond umbes neljakümneaastane naine, kes hetkel kohviube aparaati pani.

„Ma kohe tulen,“ ütles naine, vaadates neile naeratades otsa.

„Kiiret pole,“ vastas Allie, võttes menüü. Ta pakkus, et loeb selle Wyattile ette, kuid poiss oli just avastanud, et ta tool pöörleb ning, silmis harvaesinev elevushelk, lükkas end kahe käe abil letist pöörlema.

Allie naeratas närviliselt leti taga olevale naisele. „Ta oli eile suurema osa päevast autos,“ selgitas ta. Kuid naine, kes Wyatti poole vaatas, üksnes naeratas.

„Nendel toolidel on pöörelnud kolme põlvkonna jagu lapsi,“ lausus ta, lülitades kohviaparaadi sisse. „Ja kui veab, siis pöörleb neid veel kolm põlvkonda.“

Allie hakkas juba midagi ütlema, kuid peatus. Naine vaatas talle keskendumisest kulmu kortsutades otsa. „Ära sa ütle,“ pomises ta. „See on mul keele peal... Allie Cooper,“ teatas ta lõpuks. Võidurõõmsalt. „Su perele kuulub Butternuti järve ääres olev metsamajake.“

„Just nii,“ ütles Allie, üllatusest punastades. „Kuidas te teadsite?“

„Ma ei unusta kunagi ühtegi nägu,“ lausus naine, võttes pliiatsi ja märkmiku. „Ehkki ausalt öeldes mõnikord soovin, et unustaksin. Näiteks oma endise abikaasa oma. Vaat selle näo unustaks küll ära.“ Ent ta ei öelnud seda kibestunult. Kõigest nagu fakti konstateerides.

„Mina vist küll unustan näod ära,“ tunnistas Allie. „Ja nimed ka.“

„Noh, ega ma ootagi, et mind mäletaksid,“ sõnas naine õlgu kehitades. „Sa olid siis kõigest väike tüdruk, kui su isa sind siia hommikust sööma tõi. Mina olin teismeline. Ja see oli viimane koht, kus ma ühel suvepäeval olla tahtsin – laudu koristada, samal ajal kui mu sõbrad järvel olid.“

Muidugi, mõtles Allie, ohates endamisi kergendust tundes. Ta mäletas küll. Naise nimi oli vist Caroline. Ta vanaema Pearl oli kassas töötanud. Ema Alice oli tellimustega tegelnud ja isa Ralph grillinud. Allie pidi naise näolt aastad taandama ja ta keskeasoojuse teismeeale omase tusatujuga asendama, kuni nägi teda oma vaimusilmas sellise tüdrukuna, nagu ta toona oli. Tülpinud, veidi vihase näoga laudu kraamimas.

„Sa oled Caroline. Caroline Bell,“ lausus Allie.

„Olin. Nüüd olen ma Caroline Keegan. Abikaasast sain küll lahti,“ ütles ta naeratades, „aga ta perekonnanime jätsin alles.“

„Noh, ka mina pole enam Allie Cooper,“ selgitas Allie. „Mu perekonnanimi on nüüd Beckett. Ja see siin on Wyatt,“ lisas ta, osutades pojale, kes marulist keerutamist jätkas.

„Just,“ ütles Caroline. „Ma kuulsin, et olid abiellunud. Su vend käis siin mõned aastad tagasi sõpradega kalal ja viis mind teie eluga kurssi.“

„Ma tõepoolest abiellusin,“ lausus Allie, kontrollides kiiresti, kas Wyatt on endiselt toolil pöörlemisse süvenenud. „Aga...“ Ta peatus. Kõige raskem selle juures oli rääkida juhtunust inimestele, kes sellest veel ei teadnud. Ah, keda ta lollitas? Kõik see oli raske.

„Aga mu abikaasa oli Minnesota Rahvuskaardis,“ lausus ta lõpuks. „Ta saadeti kaks aastat tagasi suvel Afganistani ja...“ Ta peatus uuesti. Ta ei suutnud jätkata.

„Ja ta ei tulnud enam tagasi,“ lõpetas Caroline tema eest, öeldes seda vaikselt. „Mul on nii kahju, kullake.“

Allie raputas pead, võideldes pisaratega.

Caroline pööras sõnagi lausumata Allie ees letil tühja kohvitassi õiget pidi ja täitis selle auravast kannust kohviga. Seejärel lükkas tassi koos koore ja suhkruga naise ette.

„Nii, ma võtan nüüd teie tellimused,“ lausus Caroline sõbralikult. „Aga ma ei saa nendega kohe alustada. Grill on ootel, kuni Frankie, mu grillkokk, õhukonditsioneeriga tegeleb. See ei tööta praegu. Ja ma ei pea sulle ütlema, kui halb ajastus see on – nüüd, mil ilmateade ennustab kuumalainet.“

Allie noogutas, rüübates kohvi. Ta oli Caroline’ile teemavahetuse eest tänulik. See oli omaette kunst, leidis ta, mida valdasid vaid vähesed.

„Oh, siin Frankie ongi,“ lausus Caroline, samal ajal kui üks hiiglaslik mees leti taha tuli. Wyatt märkas teda, lõpetades koheselt pöörlemise. Ta vahtis pärani silmadega, kuidas Frankie sügavas kraanikausis oma käsi pesi, siis need kuivatas, seinal olevast nagist tohutu põlle võttis ja selle ümber oma suure keha sidus.

„Frankie, plaadikoogid kolmandasse lauda ja seitsmes laud tahab hommikusöögieri poolküpse munakollasega,“ ütles Caroline rõõmsameelselt.

Frankie noogutas ja pöördus grilli poole, kuid Wyatt jätkas mehe vaatamist. Caroline märkas seda ja naeratas. Ta kummardas leti kohale ning ütles vaikselt Alliele ja Wyattile: „Frankiel on umbes kaks meetrit pikkust ja sada kuuskümmend kilogrammi puhast musklit. Kuid ta on kõige hellem mees, keda tean.“ Ta lisas: „Ma pole kunagi näinud, et ta enesevalitsuse kaotaks. Selleks polegi vajadust. Üks pilk ja tülikas klient kaob kohe.“

Kindel see, mõtles Allie lõbustatult. Mehele vastu astumine oleks võrdunud kiviseina vastu põrkamisega.

„Nii, nüüd teie tellimused,“ ütles Caroline.

„Wyatt ja mina võtame mõlemad mustikapannkoogid,“ vastas Allie.

„Ja mina võtan ühe šokolaadikokteili,“ hõiskas Wyatt vahele.

„Hommikusöögiks küll mitte,“ sekkus Allie.

„Aga sa ütlesid eile, et võin selle võtta,“ ütles Wyatt otsustavalt.

„Ütlesin või?“

Poiss noogutas. „Kui me eile autoga sõitsime, siis sa rääkisid mulle Pearl’sist. Ja mina küsisin, kas nad šokolaadikokteile müüvad. Ja sina ütlesid, et jah, müüvad küll. Ja mina küsisin, kas ma võin ühe tellida, kui sinna läheme. Ja sina vastasid jah.“

„Oh,“ ütles Allie, olles hetkeks sõnatu.

„Tead, mis,“ sõnas Caroline. „Kuidas oleks, kui toon sulle lepituseks ühe väikese kokteili? Praegu on ju hommikusöögiaeg. Ja sinusugune kasvav poiss vajab toitu, mis kasvataks luudele liha.“

Wyatt mõtles selle üle. „Olgu,“ lausus ta lõpuks. „Aga mitte liiga väike.“

Caroline pilgutas Alliele silma, kirjutas nende tellimused üles ja rebis lehe märkmikust välja. Ta torkas selle grilli kohal oleva klambri alla, mis oli Frankie silmade kõrgusel. Seejärel tuli üks klient leti äärde maksma ja naine läks kassa juurde.

„Su majake asub Otter Bays, kas pole nii?“ hüüdis ta Alliele.

Allie noogutas üllatunult. Tema teada polnud Caroline kunagi ta perele kuulunud majakeses käinud. Ent ta oli unustanud, kuidas väikelinna elanikud teadsid üksteisest kõike. Nagu selgus, siis isegi kaugel asuva väikese metsamajakese asupaika.

„Sul on seal uus naaber,“ sõnas Caroline, ulatades kliendile vahetusraha.

„Ma tean,“ ütles Allie, suunurgad alla vajumas.

Ta oli hommikul Wyattit kai juurde viies üle järvesopi olevat majakest silmanud. See oli ehitatud kaldajärsakule ja kaugelt näis, nagu hõljuks maja vee peal. Ehitis oli kena ja moodne, minimalistliku joonega, heledast puidust ja klaasist.

Majakese all järve ääres oli hiiglaslik paadimaja vähemalt kuue paadi jaoks ning näiliselt lõputu vette sirutuv kai.

Allie ligadi-logadi paadimaja ja kai pakkusid peaaegu naljakana mõjuvat kontrasti teisel pool järvesoppi asuvatele uhketele kaaskondsetele. Tema paadimaja katus oli osaliselt sisse vajunud ja selle sarikatel nii palju linnupesi, et paik meenutas juba pesitsusala. Kai polnud kahjuks paremini säilinud. See oli kohe järve vajumas, nii et ainult veepiiril olev osa oligi veel nähtav.

„Su naabri nimi on Walker Ford,“ lausus Caroline, tulles uuesti nende juurde. „Ta ostis mõned aastad tagasi kohaliku paadihoovi.“

„Kas tõesti?“ küsis Allie pigem viisakusest kui uudishimust. Mõte naabrist ei vaimustanud teda, eriti veel kui see oli keegi nii toretsev, nagu too mees seda tundus olevat. Ent paadihoovi omamine selgitas, miks tal nii palju paate oli.

Caroline asetas nende ette lauamatid, võitükid ja siirupikannud. „Tore on, kui seal kaugel on üks naaber,“ lausus ta. „Ja ma arvan, et sul on siin linnakeses vähemalt üks vana sõber alles.“

„Kas tõesti?“ küsis Allie, olles segaduses.

„Just nii,“ vastas Caroline. „Sa ju ikka mäletad Jax Lindseyt, mis? Te kaks olite lahutamatud, kas polnud?“

Loomulikult mäletas Allie Jaxi. Nad oli kohtunud suvel, kui olid kuueteistkümnesed. Nad olid sõbrunenud kohaliku poe jumestusleti taga. Kuid talle poleks iial pähe turgatanud, et kõikidest inimestest on siia elama jäänud just Jax. Tema pereelu oli olnud pehmelt öeldes keeruline ning Allie oli alati eeldanud, et kui Jax kodust lahkub, siis kolib ta oma vanematest võimalikult kaugele.

„Ma ei suuda uskuda, et ta ikka veel siin elab,“ pomises Allie.

„Noh, elab küll,“ lausus Caroline. „Ta jäi Butternutti. Ehkki ausalt öeldes on nii, et kui ta poleks kohanud üht kena kohalikku noorsandi Jeremy Johnsonit, siis oleks ta ehk edasi liikunud. Igatahes nad abiellusid, võtsid Jeremy vanematelt üle kohaliku tööriistapoe ja said kolm tütart. Neljas on tulemas.“

„Neli last?“ ütles Allie õhku ahmides. Ta tundis tihti, et saab vaevu ühegagi hakkama.

„Just nii,“ lausus Caroline. „Ja teda vaadates tundub see käkitegu.“ Ta ohkas ja raputas pead. „Mul on üks tütar. Daisy. Aga neli? Ausalt öeldes tunnen ma Jaxi ees aukartust.“

„Kui vana Daisy on?“ küsis Allie.

„Kaheksateist,“ vastas Caroline. „Ta hakkab septembrist ülikoolis õppima, sai Minnesota ülikooli täisstipendiumi. Aga ta kolis paar nädalat tagasi pärast keskkooli lõppu Minneapolisesse. Tahab töötada ja raha teenida, enne kui kool algab.“

„Hea mõte,“ ütles Allie.

„On küll,“ nõustus Caroline. „Aga see ei tähenda, et ma teda ei igatseks,“ ütles ta veidi nukralt, sirutades käe grilli kõrval oleva leti poole ning libistades nende ette kaks mustikapannkookidega taldrikut. Seejärel tõi ta Wyattile šokolaadikokteili. See oli väikeses mahlaklaasis, kuid rikkaliku vahukoore ja šokolaadisiirupiga. Loomulikult ei nurisenud Wyatt selle üle. Ta haaras kohe kokteili ja võttis sellest paar suurt sõõmu. Kui ta tühja klaasi tagasi letile asetas, oli ta ninaotsal väike vahukooretups. Allie naeris ja pühkis selle salvrätiga ära.

„Pole paha, mis?“ küsis Caroline naeratades. „Ma pean mõned tellimused võtma,“ lausus ta, tulles leti tagant välja. „Teie kaks aga nautige oma hommikusööki!“

„Aitäh!“ vastas Allie, sirutades käe Wyatti taldriku poole ja hakates mustikapannkooki tükkideks lõikama. Ta kartis, et muidu neelab poiss need tervelt alla. Tema enese kõht korises. Viimase kahe aasta jooksul oli ta end tihti sööma sundinud. Täna hommikul aga polnud see vajalik. Täiuslikud mustikapannkoogid ei pruukinud küll lahendada maailma muresid – need ei pruukinud lahendada ka tema enda muresid –, kuid praegu ta peaaegu uskus, et see on võimalik.