Читать книгу Ohtlikud mängud - Mary Burton - Страница 4

Esmaspäev, 12. september 17.45

Kui Riley Tatum kaksteist aastat tagasi kadus, ei tõstnud keegi sellest lärmi. Mitte keegi ei helistanud politseisse, ei ajanud kokku otsimisrühma ega kleepinud laternapostide külge tema fotoga flaiereid. Ta lihtsalt kadus tänavalt sügavikku. Neelati tervelt alla. Ta oleks pidanud olema surnud, ammu unustatud, aga mingitel tema jaoks arusaamatutel põhjustel sülgas pimedus ta uuesti välja.

Nüüd töötas Riley Virginia osariigis maanteepolitseinikuna ning temal ja tema viieaastasel labradori retriiveril Cooperil oli jäljeotsijatena hea maine. Nad treenisid regulaarselt nii linnas kui ka maal, kinnistades koera oskusi ja Riley võimet mõista looma kehakeelt, kui sihtmärk on läheduses.

Seda väljaõpet läks vaja praegu, kui päike puulatvade kohal loojuma hakkas ja metsale sügavaid varje heitis. Isegi nii hilisel kellaajal oli temperatuur kolmkümmend kaks kraadi ja sajaprotsendine niiskus muutis õhu supiks. Kerge särk aitas niiskusel nahapinnalt hajuda, vormipüksid kaitsesid tema jalgu okste eest, matkasaapad kaitsesid jalgu väljaväänamise ja ussihammustuse eest ning päevitunud nägu ja krunni keeratud tumedaid juukseid kattis lottmüts.

Rihmatõmme sundis Rileyt Cooperile keskenduma. Koera nina oli vastu maad, ta sulges suu ja liputas saba – need märgid näitasid, et saagi lõhn on tugev. Nad olid lähedal. Riley põlvitas kitsale teerajale ja uuris kergelt ülesmäge paindunud taimestikku.

Nende saagiks oli Jax Carter, kupeldaja ja narkodiiler. Tema eelnevate vahistamiste järgi otsustades töötas Carter kiirtee I-95 piirkonnas Richmondi ja Washingtoni vahel. Jax ja tema sõbratar Darla Johnson kupeldasid korraga kahte-kolme tüdrukut oma autoelamust, mis seisis tihti veokijuhtide peatuspaikades või suurte ürituste toimumiskohas. Carter ja Johnson leidsid tüdrukuid sotsiaalmeedia kaudu, ahvatledes neid armastussõnadega ning lubades neile perekonda. Paar valvas tüdrukuid kiivalt ja kui keegi kaalus lahkumist, asendusid ilusad sõnad ähvarduste ja jõhkra vägivallaga.

Riley märkas Carteri autoelamut esimest korda kuu aega tagasi Richmondi ja Washingtoni vahel veokijuhtide peatuspaigas. Tal oli parasjagu puhkepaus ning ta seisis oma autoga varjus, kui märkas noort ja napilt riietatud tüdrukut suure veoki kabiinist väljumas. Tüdruk kiirustas üle parkla ja kadus autoelamusse. Mõni minuti hiljem järgnes talle teine, ülikõhn tüdruk. Riley oli olnud valmis abijõude kutsuma, kui sai raadio teel kutse minna viie sõidukiga avarii toimumiskohta. Kui ta mitu tundi hiljem tagasi jõudis, oli autoelamu kadunud.

Täna hommikul oli kutsutud üks maanteepolitseinik veokijuhtide söökla juurde Carteri autoelamu lähedale appi tugevasti peksa saanud tüdrukule. Söökla turvakaamera oli salvestanud selle, kuidas Carter tüdrukut peksis, andes tema kõhnale kehale mitu tugevat hoopi. Tundus, et tüdruk oli teadvuseta, aga kui Carter lähemale astus, rusikas löögivalmis, tõmbas tüdruk taskust noa ja lõi mehele jalga. Carter vaarus valust tagurpidi, komistas ja toibus, et uuesti lüüa, kui lähenevate sireenide heli ta minema peletas. Ta põgenes punase Camaroga läände Blue Ridge’i mäestiku jalami suunas, kus jättis auto umbrohtu kasvanud teele.

Kohalikud uudistekanalid said enda valdusesse ühe pealtnägija telefoniga filmitud lõigu tüdruku peksmisest ja näitasid seda korduvalt. Video levis kiiresti. Nelja maakonna politseinikud aeti jalule ning kui leiti Carteri Camaro, asusid Riley ja Cooper tänu oma jäljeotsimisoskusele otsinguid juhtima. Kui Riley sündmuskohale jõudis, oli hulk abišerifeid kobaras auto ümber, mis seisis ninapidi põõsastes. Reporterid saabusid samuti. See oli täielik tsirkus.

Riley lootis, et noahaav sunnib Carterit aeglasemalt liikuma ning tema ja Cooper saavad mehe enne öö saabumist kätte.

Plaan oli, et Riley ja Cooper juhatavad kolm abišerifit mehe jälgedele. Eraturvafirma Shield Security, mille peakorter asus Quantico lähedal, oli pakkunud omapoolset abi, ent Riley keeldus, kartes, et talle võõrad tsiviilisikud võivad otsimist segada.

Riley kasutas üht Carteri autost leitud särki, lasi seda Cooperil nuusutada ja jälje üles võtta. Haukudes juhatas koer tema ja kolm abišerifit metsa.

Kaks tundi hiljem väänas üks abišerif mahakukkunud puutüvel jala välja. Kolm tundi hiljem sai teine kuumarabanduse ja kolmas läks teda koju saatma. Riley oleks pidanud otsingud lõpetama, aga kujutledes silme ees tüdruku verist nägu, meenus talle üks teine noor tüdruk, Hanna – kodust põgenenud laps, kelle Riley oli võtnud enda juurde ja kelle ta peagi kavatses lapsendada. Viimase viie aasta jooksul oli ta näinud Hannat õide puhkemas, ehkki ka Hanna oleks kergesti võinud lõpetada nagu videos nähtud peksasaanud tüdruk.

Niisiis palus Riley luba jätkata. Ta ei oleks tohtinud tegutseda enne, kui uued abišerifid on kohale saadetud. Kui ta selleks loa sai, kontrollis ta oma käsirelva, kümne padruniga SIG Sauerit, ja võttis Cooperi rihma teise kätte, et saaks vajaduse korral relva haarata. Talle anti käsk iga veerand tunni tagant ühendust võtta.

Pool tundi hiljem märkas ta värskeid saapajälgi. Jälgede trajektoor kinnitas, et mees liigub läände. Parema jala jälg oli sügav, vasaku oma madal, märk sellest, et Carter hoiab vasakut jalga. Tema samm tundus lühem, mis tähendas, et tema tempo on aeglasem.

Väga hea.

Riley libistas pilgu üle lopsaka rohelise lehestiku ja märkas eespool lehtede küljes verepiisku. Nagu kõik teerajal olevad märgid, jutustasid ka vere värv ja muster oma loo. Tumepunane veri vihjab vigastatud arterile. Helepunane veri tähendab kõhuhaavast tilkuvat maomahladega segunenud verd. Roosa ja vahune veri annab märku võimalikust rinnahaavast.

See veri oli tumepunane. Hapnikuta. Kahtlemata noahaavast, mis oli vigastanud veeni. Eespool teerada harunes ja punased täpid olid lehtede mõlemal poolel.

Riley sosistas Cooperi kõrva ääres tšehhi keeles, milles koera oli õpetatud. „Aport. Too ära.“

Cooper nuuskis maapinda esimeste verepiiskade ja siis teiste juures. Teiste juures hakkas ta ägedamalt nuuskima ja saba liikus hoogsamalt. „Tubli poiss,“ sosistas Riley.

Nad läksid edasi ja tumepunaseid laike oli aina rohkematel lehtedel. Vahemaa veretilkade vahel lühenes meetrile. Jälitus oli kestnud üle viie tunni ja haav oli hakanud lahti minema. Carter piinles, olles ilmselt vihane, ja oli tõenäoline, et stressiolukorras teeb ta vea.

See oli veel parem.

Riley kergitas lehte ja puudutas verd. Kleepuv. Värske. Ta tõstis astumiseks jala, kui kuulis oksa praksumist ja tõmbas relva välja. Cooper tõstis pea ja vaatas paremale. Koer jälgis metsa, aga tema kehakeel ei andnud mõista, et Carter on lähedal.

Riley kükitas pikkamisi, tõmmates pingul koera enda juurde. Süda hakkas meeletult põksuma, sundides teda aeglasemalt hingama ja kuulatama okstes sahistavat tuult. Möödus kümme pingsat sekundit, aga kõik oli liikumatu. Ainult vaikus.

Ta võiks tagasi minna, aga see oli riskantne. Carteri võimalus põgeneda suureneks oluliselt, kui ta pääseb metsast välja ja saab kusagilt enda valdusesse auto. Cooper jälitab inimesi, mitte sõidukeid.

Jällegi torkis Riley sisemust mustvalge turvakaamera video, milles Carter rusikaga kõhna tüdrukut tümitab. Kui Carter pääseb, otsib ta tüdruku üles ja viskab ta nii sügavasse auku, et keegi teda enam ei leia.

Riley tõusis ja vaatas tiheda põõsastiku vahele kaduvat rada. Ta oli pikk naine, sada seitsekümmend seitse sentimeetrit, ja ehkki ta oli tippvormis, oleks vigastatud, võib-olla ka relvastatud kahtlusaluse kustuvas päevavalguses mäest alla tarimine olnud ettevaatamatus. Ta püsib läheduses, aga ei võta midagi ette, halvemal juhul kurnab öö läbi vee ja toiduta olemine Carteri ära ning koidu saabudes, kui abijõud on juba kohal, on ta kergem sihtmärk.

Jällegi vaatas Cooper paremale. Seekord märkas Riley kerget liikumist. Keegi on veel siin. Ta kangestus ja puuris pilguga tihedat põõsastikku. Kas politsei on kohal või mis hullem, mõni Carteri semu?

Parem käsi pigistas relva ja ta ootas. Jälgis. Liikumatus. Vaikus. Ehkki ta pingutas, ei näinud ta midagi. Viimaks pööras Cooper pea ära. Suu suletud, nuusutas ta kiiremini ja liigutas saba.

Eespool järgnes okste praksumisele valulik mühatus. Carter. Mees oli lähedal. Riley võttis telefoni ja saatis keskusele sõnumi. Mõne hetke pärast sai ta vastuse.

Kaks abišerifit on tunnipikkuse tee kaugusel.

Cooper oli valvel ja vait – märk, et pidev treening oli end ära tasunud.

Riley vastas: Selge.

Soovides Carterit näha, torkas ta telefoni tagasi taskusse ning hakkas siis koos Cooperiga läbi okste edasi minema. Ta vaatas, kuhu jala paneb, ja hingas vaikselt, tekitamata peaaegu mitte mingeid helisid. Kui ta järgmise künka otsa jõudis, märkas ta Carterit ühe puu suunas komberdamas, üks käsi relval ja teine veritseval reiel. Mees toetas selja vastu kitsast puutüve, vajus aeglaselt maha ja võttis taskust veepudeli, mille jõi tühjaks. Siis kallutas ta pea kuklasse ja sulges silmad. Carter arvas, et on üksi. Kindlas kohas.

Nüüd jäi üle vaid oodata.

Järsku märkas Riley silmanurgast liikumist ja pööras pea paremale. Seekord nägi ta värelevate lehtede asemel väga pikka meest. Mehel olid jalas kaitsevärvi püksid, mustad matkasaapad, seljas oliivroheline T-särk, peas laia servaga müts ning nägu ja käed olid kaitsevärviga kokku määritud. Tal oli seljas väike seljakott ja reietaskus nuga. Üle õla oli tal Colt M4 Carbine püss.

Mida kuradit? Riley tundis, kuidas adrenaliin ujutab keha üle, kui võõra pilk ta paigale naelutas. Mees oli ühtaegu valvas ja rahulik. Ta polnud amatöör.

Ta näitas jäiga konkreetse käeliigutusega Carteri peale. Ta teadis. Kes see mees on?

Ja siis Riley taipas. Shield Security pakkus oma abi. Keeldumisest hoolimata polnud nad kuuletunud. See mees oli olnud temast vähemalt tund aega maas ja ometi oli ta neile järele jõudnud, ilma et Cooper või Riley oleksid tema kohalolekut märganud. Kuna Shieldis töötasid peamiselt endised sõjaväelased, olid välioperatsioonid ja jälitamine mehe teine loomus.

Mehe kipras kulm andis mõista, et ta peab Rileyt segavaks teguriks. Kui poleks olnud vaja vaikida, oleks naine naernud. Tõsiselt, mees, sa arvad, et mina olen probleem? Ta raputas pead. See on minu etendus ja ma ei tagane.

Mees hakkas uuesti liikuma ja tema pikad jalad kandsid teda rajal kergesti edasi. Riley pigistas SIGi tugevamini ja liikus mehega paralleelselt, süda rinnus tagumas. Mees läks ringiga põhja ja naine sõnatult lõunasse. Nende trajektoorid pidid kohtuma Carteri juures.

Nad polnud koos treeninud, mis tähendab, et üks neist võib surma saada. Kumbki ei teadnud teise mõtteid ega käitumismustreid, ka ei tahtnud kumbki paikneda otse teise vastas juhuks, kui peavad nende vahele jäävat Carterit tulistama.

Riley jõudis künka tippu, kus oli väike lagendik, millelt oli mets maha võetud. Kindlasti oli see piisavalt suur, et Carter näeks, kes tuleb.

Carter istus lagendiku servas, verine käsi väljasirutatud jalal. Tema kõrval maas parema käe juures oli relv. Ta hingas raskelt, mis tähendab, et tema jaks on otsas.

Riley vaatas paremale ja nägi, et võõras on kadunud. Ta kuulatas. Tuul sahistas puudes. Liikumist polnud. Kummitus. Need hääled, mida mees enne tekitas, olid mõeldud Riley tähelepanu äratamiseks. Kus kurat see mees on?

Hakkas hämarduma. Varsti on pime.

Vaadates, kuidas Carteri lõug aina allapoole rinnale vajub, nägi Riley võimalust tegutseda. Ta sidus koera rihma puu külge ning tõusis, astus mitu sammu ja samal ajal suunas relva Carterile rindu.

Carteri silmad avanesid hetkega. Mehe pilgus oli metsik meeleheitlik hirm, valu ja viha. Nina otsast tilkus higi, kui tema määrdunud verine käsi relva poole sirutus.

„Ärge puutuge seda!“ karjus Riley.

Carteri sõrmed olid relvast mõne sentimeetri kaugusel, kui kõlas lask ja tabas maapinda relva kõrval. Carter tõmbus tagasi, ent sirutas siiski uuesti käe. Teine lask tabas maapinda tema jala juures. Hästi sihitud kuulid andsid Rileyle aega relv enda valdusesse võtta.

Carter vahtis teda, pilgus raevukas leek. „Lipakas!“

Võõras tuli paksust metsast välja ja seisis vaikselt-valvsalt Riley selja taha. Naine võttis vöölt käerauad ja viskas Carterile. „Pange parem käsi raudu.“

Kui Carter teda ainult põrnitses, astus võõras sammu ettepoole, relv sihitud kurjategijale, sõrm päästikul.

„Teist korda ma seda ei ütle!“ kamandas Riley.

Carter pani käe raudu.

„Nüüd pange käed ümber puu ja ka teine käsi raudu.“

„Mis asja, raisk?“

„Kohe!“

Carter mühatas, sättis end puu vastu, pani käed selle ümber ja vasaku käe raudu.

Võõras astus kohta, kuhu kuulid olid lennanud, võttis tupest noa, urgitses kuulid maa seest välja ja pistis taskusse. Riley võis kihla vedada, et keegi metsast padrunikesti ei leia.

„Kes kurat sa oled?“ päris Carter.

Riley vaatas võõrast, püüdes värvi ja mütsi alt ning süvenevate varjude kiuste näha mehe nägu.

Mees kummardus lähemale, otsis Carteri juurest teist relva ja sosistas talle midagi, mida Riley ei kuulnud, ent mille peale Carter kahvatas.

Riley sihtis kurjategijat endiselt SIGiga. „Rohkem relvi pole?“

„Ei. Saad sa hakkama?“ Võõra madal hääl oli rahulik.

Tema sõnad tekitasid Rileys mingi reaktsiooni ja tal tekkis ebamäärane tunne, et ta tunneb seda meest. „Jah.“

Mees kutsus käeviipega Riley Carteri kuuldekaugusest eemale. „Jäägu see meie vahele.“

„Kindel? See on Shieldi jaoks hea reklaam.“

„Mind pole siin olnud.“

„Aga Carter?

„Tema ei paota suud.“ Need sõnad olid täis veendumust. „Eks, Carter?“

Carter piidles võõrast, nagu kardaks temalt pilku pöörata. „Jah.“

Riley arutles, mida võõras talle ütles.

Võõras noogutas, pöördus ja kadus metsa.

„Loll lipakas,“ ütles Carter. Tema nägu oli kahvatu kas valust või võõra sosinal öeldud hoiatusest.

Naine tõmbas rahustavalt hinge, et adrenaliinist vabaneda, astus Cooperi juurde ja sidus koera rihma lahti. „Mina ja loll? Kes siin puu külge on kinnitatud?“

Carter sikutas käeraudu. Ta rääkis madalal, rämedal toonil. „Ma löön su maha!“

Riley ei teinud temast välja, vaid silmitses tema jalga. Sellest immitses verd, aga omatehtud žgutt oli suurema verejooksu peatanud. „Kus on teised tüdrukud, keda te kupeldate?“

Carter niheles ja võpatas, kui jalg puud riivas. „Mul pole mingeid neetud tüdrukuid.“

„Üks on praegu haiglas. Kus teised on?“

Mees liigutas pead küljelt küljele. „Ma ei tea, millest sa räägid.“

Riley tõusis, silmitses mehe jalga ja kibrutas mõtiskledes kulmu. „See žgutt peaks abišerifite saabumiseni pidama.“

„Millal nad tulevad?“ Carter vaatas paksu metsa poole, mis muutus aina pimedamaks.

„Ei tea,“ valetas naine. „Võib-olla alles hommikul. Kuuldavasti hakkab sadama.“ Öökull huikas. „Loomad jätavad teid ehk rahule, kui te just magama ei jää, välja arvatud muidugi kaeluskaru.“

Metallist käerauad saagisid puukoort, kui mees üritas end vabaks rabeleda. „Sa ei tohi mind siia jätta!“

„Kus tüdrukud on?“

„Käi persse!“

Riley pöördus uuesti Cooperi poole. „Head ööd, härra Carter. Ärge laske sääskedel end hammustada.“