Читать книгу Ohtlikud mängud - Mary Burton - Страница 5

Teisipäev, 13. september 13.00

Sigarisuits. Pokkerižetoonide kõlin. Vaikne muusika. Tülitsevad mehed.

Kirbe lõhn oli esimene, mis tungis läbi ravimiuima hägu ja sikutas Vicky teadvusele. Ta kirtsutas nina ja köhis, kui suits talle näkku paiskus.

„Ärka üles.“

Väsimus rõhus teda raskelt, meelitades tagasi pimedusse, kus oli turvaline, soe ja vaikne. Ta polnud mitu nädalat hästi maganud. Jax sundis teda igal ööl tööd tegema, lasi tal teenindada igaüht, kel oli raha. Pehmel padjal magamine, kui keegi teda ei puuduta, oli luksus. Valgusele allumine tundus julm.

„Ärka üles!“

Vicky klammerdus une raudse haarde külge, ent see lõdvenes. Ta ei tahtnud ärgata. Ärkamine tähendas tagasiminekut tänavatele ja kustuvat lootust, et Jax teda armastab, ent vastuhakkamine ärritas Jaxi ning mitte keegi ei tahtnud, et ta vihastaks. Jo-Jo, Jaxi teine tüdruk, õiendas alatasa vastu ja oli paar korda ka peksa saanud.

Jälle puhus keegi suitsu näkku ning see immitses ja hiilis sõõrmetest sisse, kangutades tüdrukut eemale pimeduse pakutavast turvatundest ja kaitstusest.

Ta köhis taas, komberdas vastu tahtmist ärkveloleku poole ja avas silmad. Ta krimpsutas nägu ja tõstis käe nagu varjuks ette, sõnades masinlikult: „Tahad pidutseda? Mulle meeldib pidutseda.“

„Ärka üles. Palun.“ Teine hääl. Teine mees.

Sügavale juurdnud ellujäämisinstinkt peletas väsimuse. Kus ta on?

Vicky ajas end istukile. Valu pakitses ja kirvendas pealuus, nagu oleks teda tabanud Jaxi rusikas. Ta tõmbas hinge, lasi käe alla ja keskendus ümbrusele.

Tuba oli elevandiluu- ja koorekarva. Kullatud karniisid. Tuled kristall-lühtrites. Kõik selles toas tundus kallis. Kõrgklass. Mitte nagu veokijuhtide peatuspaikade motellid, mis oli Vicky tavapärane territoorium. Kiire. Lihtne. Aga see... see polnud hea. Jumaluke, kuhu Jax oli ta saatnud?

Vicky surus värisevad sõrmed laubale, otsides viimast selget mälupilti. Ta oli olnud koos Jaxi ja Jo-Jo’ga. Vicky ja Jo-Jo olid olnud üllatunud, kui Jax viis nad sööklasse ning ostis burgerid, suured friikartulid ja suured joogid. Tüdrukutel oli kõht nii tühi, et nad ei mõelnud muule kui söögile. Lõpu poole oli üks mees nende juurde istunud. Jaxi sõber.

Mälestused üritasid olevikust kinni haarata ja siis meenus kõik. Sõbra nimi oli Kevin. Mees oli pikk, hästi riietatud, kuldsete mansetinööpide ja hoolitsetud küüntega. Tumepruunid juuksed olid lühikeseks lõigatud ja üle pea silutud, rõhutades siniseid silmi. Vicky mäletas, et ta oli mõelnud, et see mees pole üldse Kevini moodi.

Jax tundus veidi närviline ja tellis Kevinile kohvi, nagu ta oleks lahke võõrustaja. Kevin rüüpas musta mõru kohvi ning esitas Vickyle ja Jo-Jo’le küsimusi. Mis su nimi on? Kust sa pärit oled? Ta tahtis vestelda. Kõikidele klientidele ei meeldinud rääkida, aga temale meeldis. Jax väsis küsimustest kiiresti ja katkestas Vicky viimase vastuse.

„Kumba sa tahad?“

Kevin nõjatus istme seljatoele, silmitses Vicky nägu ja kopsis närviliselt sõrmega lauda. „Tema näeb õige välja. Kui palju?“

„Kaks tonni.“

Mitte keegi polnud varem Vicky eest nii palju maksnud ning ta arvas, et Kevin hakkab naerma, ent hind meest ei heidutanud ja ta ulatas Jaxile peotäie uusi sajadollarilisi. „Siin on natuke rohkem. Mul on vaja teda veidi kauemaks.“

Vicky niheles närviliselt. Mehed maksid sellist raha siis, kui tahtsid midagi teistsugust, ja talle tegi see muret.

Jax naeratas ja tema kuldhammas vilkus valguse käes. „Ikka, aga ma tahan teda kahekümne nelja tunni pärast tagasi.“

„Jajah.“ Kevini pilk langes kohvitopsile. Ta pakkus Vickyle veel üht jooki, aga Jax ütles, et aitab küll. Siis kupatas Jax nad kohvikust välja. Kevin avas uhke musta auto esiukse ja ootas, et Vicky sisse istuks. Tüdruk sättis end eesistmele. Kui mees rooli taha istus, sirutas Vicky käe tema kubeme poole, aga Kevin lükkas tema käe eemale.

„Arvasin, et sa tahad pidutseda,“ ütles Vicky.

„Ei.“

Selline ootamatu pööre andis tüdruku hirmudele hoogu juurde.

Kevin pigistas rooli, ent naeratas. „Ära muretse. Ma teen su korda. Küüned. Juuksed. Uus kleit.“

„Olgu.“ Vicky ei vaielnud, ta kartis, et Kevin kaebab muidu Jaxile.

„Kleit meeldib sulle.“

„Muidugi.“

Kui küüned ja juuksed olid korda tehtud, vaatas Kevin oma hotellitoas, kuidas Vicky kollase kleidi selga paneb. Kangas oli pehme ja siidine. Kui mees talle šampanjapokaali ulatas, naeratas ta leebelt. Vicky hakkas lõõgastuma. Ja siis läks kõik silme eest mustaks.

End nüüd istuma ajades sai Vicky aru, et kollane kleit on tal endiselt seljas, kuldsed tilgakujulised kõrvarõngad endiselt kõrvas ja hõbedased kontsakingad jalas. Ta ei veritsenud, valus ka polnud. Mida põrgut?

„On ta ärkvel?“ küsis vanamees.

„Jah on.“ Teine hääl oli tuttav. Kevin.

„Kus ma olen?“ küsis Vicky. Sõnad mürisesid peas, põrgates vastu koljuseinu. „Mida sa minuga tegid?“

Kevin pani käed taskusse. „Mitte midagi. Sa magasid.“

„Tore, ta toibub,“ ütles vanamees. „See on oluline, et ta on teadlik.“

Teadlik millest?

Vicky sirutas kaela ja nägi suurt ümmargust mahagonlauda, mille ümber oli neli karvastatud tooli. Kolmes korralikus kuhjas olid mängukaardid, mis viitas kahele mängijale ja diilerile. Laua keskel oli kuhi helesiniseid mängužetoone ja mõned pruunid ning nende peal märkmikust rebitud leht. Marker.

„Vett,“ ütles Vicky. „Mu kurk kuivab.“

Kevini siledad sõrmed surusid talle veepudeli pihku ja Vicky jõi millelegi mõtlemata. Jahe vedelik voolas kurgust alla ja leevendas janu. Tuttav hirm uue kliendiga kohtumise ees oli tagasi.

Kui ta oli lõpetanud, võttis Kevin pudeli ära. Vicky vaatas Kevini tumedatesse silmadess, mis nüüd olid murelikud. Mehe lõual oli habemetüügas. Tema lõtv punane lips rippus valge kortsus särgi peal, mille varrukad olid küünarnukkideni üles kääritud. Kaua ta oli teadvuseta olnud?

See tundus imelik. „Mis minuga juhtus?“

Kevini suunurgad kerkisid naeratuseks. „Nagu öeldud, sa magasid.“

Nad polnud talle veel viga teinud, aga see ei tähendanud midagi. Kao siit, kus kurat.

Peas kõlas häiresignaal. Tüdruk niisutas huuli. „Jax vihastab, kui ma talle ei helista. Pean talle iga tunni aja tagant helistama.“

Vanamees lausus, nagu poleks Vicky midagi öelnud: „On aeg. Mina võitsin ja võitja valib elu või surma.“

„Ta teeb mulle haiget, kui ma ei helista,“ ütles Vicky. „Tal on halb iseloom. Ma teen, mida te tahate, aga ma pean Jaxile helistama.“

„Sina ja mina võime veel ühe mängu teha,“ lausus Kevin. „Topelt või mitte midagi?“

„Ei.“ Kärsitus muutis vanamehe hääle teravamaks. „See oli viimane. Sa kaotasid. Nüüd valin ma... surma.“

Surm. See sõna pani Vicky südame puperdama. Ta ajas end ebakindlatele jalgadele. „Ma pean siit minema saama. Ma hakkan oksele.“ See polnud tõsi, aga kui nad arvavad, et ta nende põrandale ropsib, võivad nad lasta tal minna. Ta astus sammu ja tema jalad värisesid. Jooksmine oli võimatu. Kõndimine keeruline.

Vanamehe nägu oli lumivalge, aga silmad mustad nagu söed. „Kevin, tasu võlg kohe või ma tulistan sind. Sa tead, kuidas see mäng käib. Me leppisime tingimustes kokku enne mängu alustamist.“

„Tean, tean,“ kogeles Kevin.

Vanamees võttis relva ja pani lauale. Valge särk paisus kõhnunud rinnal. „Tee seda või ma tapan esmalt kõik sulle kallid inimesed. Su naise Jenniferi. Su venna Nate’i, kes alles vabanes vanglast. Siis sured sa ise.“

Oma lähedaste nimesid kuuldes jäi Kevin sõnatuks. Ja siis: „Miks ta surema peab? Ma räägin temaga. Ta ei paota suud.“

Vanamees hõõrus pöidlaga rusikat. „Arvasin, et sa oled mänguks valmis. Arvasin, et tahad mängida kõrgete panustega.“

Vanamees võttis ühe žetooni ja keerutas seda. „Tahangi. Tahtsin. Arvasin...“

„Arvasid, et võidad. Kõik arvavad nii.“ Vanamees nõjatus tooli seljatoele ja keerutas žetooni sõrmede vahel. Teises käes oli tal jäme sigar ja selle hõõguvast otsast kerkis suitsujuga. Hoolitsetud küüned ja kuldne pitsatsõrmus läikisid valguse käes.

Vicky tähelepanu oli sedavõrd koondunud laua taga istuvale vanamehele, et ta ei näinud Kevinit lähenemas. Kui ta märkas mehe kalleid nahkkingi enda kõrval seismas, pöördus ta, et põgeneda. Liiga kiiresti. Pea käis ringi. Vicky vajus põlvili.

Kevini värisevad käed mässisid kiiresti kitsa nahknööri talle ümber kaela. Mees keeras seda. Pingutas.

Vicky köhis ja haaras nöörist kinni. „Kevin. Ei.“

„Anna andeks, Vicky,“ sosistas mees tema kõrva juures. „Aga ma sõlmisin kokkuleppe. Võitja otsustab.“

„Palun.“ Tüdruku hingetoru pitsitas.

„Andesta mulle.“

Vicky käed kobasid nööri ja kui tal ei õnnestunud sõrmi selle alla suruda, haaras ta kinni mehe randmetest. Ta kriimustas ja sikutas, ent tal polnud jõudu nööri lõdvendada.

Ta öökis. Köhis. Tagus käte ja jalgadega.

Kevin kõhkles, nöör lõdvenes ja tüdruk ahmis meeleheitlikult õhku, nähes meest peeglist. „Palun,“ kähistas ta viimase hingetõmbega.

Mehe silmis oli kahetsus ja kurbus. „Ma pean seda tegema.“ Ta kummardus lähemale, nii et tema suu oli tüdruku kõrva juures. „Ära rabele vastu ja lõpp saabub kiiremini.“

Vanamees tõusis ja tuli nende poole. Ta tõstis sigari huulte juurde ja selle otsast keerles maona suitsu. Tema silmis oli erutus ja võidurõõm. Vicky arvas, et vanamees saab sel moel kaifi. Mõnele meeldib naisi kannatamas vaadata, aga vanamehel polnud kõva ja ta ei puudutanud ennast. Mis mäng see selline on?

Küsimus peegeldus ilmselt tema pilgus. Vanamees naeratas. „Sina olid pokkerimängus tema ainus panus. Tema õnnejumalanna.“ Mehe hääl oli selline, nagu oleks see liivapaberiga karedaks hõõrutud. „Me ei mängi raha peale. Liiga igav. Me mängime elu ja surma peale.“

Seekord tugevdas Kevin haaret kiiresti ja katkestas hapnikuvoolu. Vicky nägemine hägustus. Ta pilgutas silmi, mõistes, et sureb kohe.

„Anna andeks,“ sosistas Kevin. „See oli kindel panus.“

„Nad kõik on kindlad,“ sõnas vanamees. Kui ta sigari hõõguvat otsa silmitses, värises tema käsi kergelt. „Kõik arvavad, et õnnejumalanna annab neile võidukaardid. Amatöörid. Õnnejumalanna keerab lõpuks meile kõigile selja. Saame vaid võimalikult kaua temast õnne välja pigistada.“

„Anna andeks.“ Kevini sõrmed tõmbasid nööri rohkem pingule.

Vicky ei saanud enam õhku. Kõrvus kajasid kõik ema hoiatused ja isa ennustused, et ta sureb noorena.

„Ära vabanda,“ ütles vanamees. „Sa teed talle teene. Nad pole enam endised, kui on kord tänaval töötanud.“

Kevin mühatas otsustavalt ja nöör soonis sügavamale tüdruku ihusse, purustades tema hingetoru. Vicky selg kaardus, tema sõrmed küünistasid mehe käsivarsi. Kaelaveenid paisusid, süda peksles rinnus ja hapnikuvaeguses kopsud kõrvetasid.

Ta oleks palunud, anunud või oma keha ja hinge elu vastu vahetanud, ent Kevini peegelpilt ütles, et sõnadest poleks kasu.

Vanamees võttis Vicky käe ja hoidis seda lõdvalt peos. Tema pilgus oli masendus. Kui tüdruku nägemine hägustus, taipas ta, et vanamees tahtis ise teda tappa, aga ei suutnud. Vanus või haigus oli temalt võimekuse võtnud.

Vanamees suudles pehmelt tema käeselga ja ütles pigem iseendale: „Sina oled minu õnnejumalanna moodi.“

Ta sureb, sest on kellegi teise moodi?

Vicky maailm pimenes ja silmad vajusid kinni. Tema keha vajus lõdvalt maha ja Kevin nuttis. Üks tema pisar pudenes tüdruku põsele. Siis neelas sügavik Vicky endasse.

Clay Bowman seisis väikese kivimaja ees ja nägi sissesõiduteel Riley Tatumi patrullautot. Maja oli pime, aga hõbedane kuu heitis piisavalt valgust ja ta sai nii mõndagi teada naise kohta, kes oli suure osa päevast metsas kurjategija jälgi ajanud. Muru oli niidetud ja põõsad pügatud, ent kolm kobaras lillepotti maja küljel olid tühjad, andes mõista, et lilli polnud naisel õnnestunud kasvatada. Bowman polnud kunagi kujutlenud seda naist lillede või köögiviljaaia eest hoolitsemas. Kodused toimetused polnud tema jaoks.

Sissesõiduteel seisis ka teine auto, mis sundis meest arutlema, kas see kuulub Rileyle või elab ta kellegagi koos. Kui ta püüdis naise imagot silme ette manada, kujutles ta teda alati vallalisena, aga selline naine ei jää kauaks üksi. Kui Bowman temaga metsas rääkis, tundus, et Riley tundis ta ära, aga olukord polnud mineviku jaoks ruumi jätnud. See polnud ka oluline. Bowmanil oli kord olnud võimalus Rileyt armastada ja ta oli selle kasutamata jätnud.

Tema eilne ülesanne oli naist metsas jälitada. Kaitsta. Ja ta oli seda teinud, rõõmustades, et oli aidanud kurjategija vahistada, mis oli tema kehale andnud hädavajaliku adrenaliiniannuse. Selgus, et erus olemine talle ei sobi. Laisad päevad verandal, vana maja remontimine, päikeseloojangute nautimine – see kõik kõlas hästi, kui Bowman oli kuulunud FBI pantvangide päästmise üksusesse, matkanud metsas, kandnud kaasas neljakümne viie kilost seljakotti ja ajanud põgenikke taga. Kui ta ametimärgi ära andis, arvas ta, et on võmmide ja pättide teema enda jaoks ammendanud.

Ent kolm nädalat rahu ja vaikust oli tema piiriks. Kui Shield Security talle tööd pakkus, haaras ta kohe võimalusest kinni.

Ta oli tagasi. Mida kuradit ta siis Riley majas ees passib nagu mingi vaimuhaige jälitaja?

Bowman pöördus lahkuma, ent siis süttis majas valgus ja ta tõmbus varju. Ta vaatas kella – kolm öösel. Aknast möödus naise siluett ja ta tundis ära Riley pika saleda kogu.

Naine läks kööki, seljas jooksusärk ja jalas jooksupüksid. Ta lülitas kohvimasina sisse ja tõmbas sõrmedega läbi oma pikkade tumedate juuste, painutades selga veidi tahapoole, et need hobusesabasse kinnitas. Mõni minut hiljem rüüpas ta kohvi, nõjatus vastu kappi ja vaatas öhe. Bowman taganes veel sammukese.

Ta oli Rileyga kohtunud viis aastat tagasi. See oli olnud pool aastat pärast tema abikaasa surma, kui ta õpetas Quanticos rühmale politseinikele otsimis- ja päästmisoskusi. Riley oli olnud üks parimaid õpilasi ja Bowman oli teda tähele pannud juba esimesel päeval. Ta märkas ka, et naine vaatab vargsi tema poole. Riley küsis mitu korda koolituse kohta ning mehel oli olnud keeruline kiskuda pilku tema T-särgi all kerkivatelt-langevatelt rindadelt.

Ent nad hoidsid koolituse viimase päevani teineteisest eemale. Siis tuli Riley tema motellituppa, suudles teda ning nad jõudsid voodisse, kiskusid teineteisel riided seljast ja käitusid, nagu oleksid nad kurjast vaimust vaevatud. Ta vajus naise sisse, nautides seda tunnet. Naine oli nii kirglik.

Bowman mäletas ikka veel, kuidas ta ärkas Riley kõrval, tundes esimest korda pärast Kareni diagnoosi end õnnelikuna. Samas tundis ta ka süümepiinu. Ta tundis, et murrab truudust surnud naisele, kes oli armastanud teda tingimusteta.

Kui Riley veidi hiljem ärkas, seisis Bowman riietatuna oma niru motellitoa akna all. Naine astus mehe taha ja surus täidlased rinnad vastu tema selga. Tema keha reageeris kohe ning ta tahtis Riley vastu nõjatuda, nautida naise puudutust ja voodisse tagasi minna, ent süütunne uhkas temast läbi, kui ta vaatas oma sõrmusesõrme, millel olid veel näha kerged päevitusjooned kümme aastat sõrmes olnud abielusõrmusest.

Riley armastamise asemel oli ta naise tervist ja elurõõmu põlgama hakanud. Riley oli täis elu ja Karen oli surnud. Ja nende koos veedetud tundide ajaks oli Bowman unustanud Kareni ning mõelnud vaid endale ja Rileyle. Kuidas ta võis nii kergesti unustada armastatud naisest jäänud kallid mälestused?

Suutmata Rileyle otsa vaadata, käskis ta naisel ära minna, öeldes, et peab tööd tegema. Bowman oli tajunud naist läbistanud pinget ja hämmingut. Riley oli hetke paigal seisnud, nagu lootes, et kuulis valesti.

„Oled kindel?“ sosistas ta.

„Jah.“

Naine eemaldus, tajudes sõnade varjus teravust. Vaikides oli ta võtnud oma riided. Bowman kuulis, kuidas ta teksad oma pikkade jalgade peale sikutas ning pluusi ja saapaid otsis.

„Ma ei tea, miks, aga ma arvasin, et see on midagi enamat kui juhuseks.“ Ametliku hääletooni all oli kuulda nukrust. „Arvasin, et meie vahel on midagi,“ sõnas Riley selge talitsetud häälega.

Bowman julges nüüd tema poole vaadata ja nägi naise silmis läikimas valu. „Ma ei suuda.“

Riley ei palunud, anunud ega üritanud teda veenda. Ta kehitas õlgu ja tõmbas saapad jalga. „Olgu.“

See oli viimane kord, kui mees teda nägi enne eilset mägedes.

Bowman polnud kindel, miks ta Riley maja juurde tuli. Pärast tema viie aasta tagust käitumist Quanticos ei vajanud naine abi. Rileyl oli oma maja, kuradima hea töökoht ja elu. Naine oli oma elu korda saanud paremini kui Bowman.

Ja ometi seal ta nüüd varjudes seisis ja ihaldas midagi, mille oli kunagi hoolimatult kõrvale heitnud.