Читать книгу Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus - Masha Gessen - Страница 5

Kujutlege, et teil on riik, kuid pole kedagi, kes seda juhiks. Sellisest kimbatusest leidsid Boriss Jeltsin ja tema lähikondlased enda arvates end 1999. aastal.

Jeltsin oli juba kaua haige olnud. Tal oli olnud mitu südameatakki ning 1996. aastal, peagi pärast teiseks valitsemisajaks valimist oli talle tehtud avatud südamelõikus. Enamik inimesi arvas, et ta purjutas palju – levinud ja tuntud vene häda –, kuigi mõned lähikondsed kinnitasid, et Jeltsinit aeg-ajalt tabanud segasushood ja endassetõmbumine tulenesid pidevatest tervisehäiretest, mitte alkoholist. Antud juhul pole põhjus tähtis, kuid Jeltsin oli mitmel riiklikul visiidil kaduma läinud või seosetult käitunud, häirides sellega oma toetajaid ning valmistades valijatele pettumuse.

Aastaks 1999 polnud Jeltsin, kelle toetusprotsent oli kahanenud ühekohaliseks numbriks, pooltki enam see poliitik, kes ta varem oli olnud. Ta kasutas endiselt paljusid neist võtetest, mis olid ta kunagi suurepäraseks teinud, korraldas ootamatuid poliitilisi kohtumisi, kasutas vaheldumisi tegusat ja mittesekkuvat valitsusviisi, rakendas strateegiliselt oma silmapaistvat isiksust, kuid nüüd sarnanes ta peamiselt pimestatud poksijaga, kes vehkleb poksiringis, ründab kujuteldavaid sihtmärke ega märka tegelikke vastaseid.

Oma teise valitsusaja teisel poolel korraldas Jeltsin administratsiooni korduvalt ja meeleheitlikult ümber. Ta vallandas peaministri, kes oli kuus aastat ametis olnud, asendas ta kolmekümne kuue aastase tundmatu poliitikuga ja vahetas viimase kuus kuud hiljem taas vana peaministri vastu, vallandades ta jälle kolme nädala pärast. Jeltsin määras endale ühe mantlipärija teise järel, kuid kaotas neisse kiiresti usu ning väljendas seda avalikult, valmistades sellega piinlikkust nii oma pahameele objektile kui ka kõigile, kes juhtusid selle rahulolematuse tunnistajaks olema.

Mida tujukamaks president muutus, seda rohkem vaenlasi ta endale tekitas – ja seda enam hakkasid tema vaenlased ühte hoidma. Aasta enne oma teise ehk viimase valitsusaja lõppu leidis Jeltsin end väga ebakindla võimupüramiidi tipust. Tema pidevad ümberkorraldused olid kõrvale tõrjunud mitme poliitilise põlvkonna jagu professionaale, paljud ministeeriumide ja föderaalsete ametkondade juhid olid nüüd noored keskpärased isikud, kes olid tekkinud vaakumi tõttu tippu tõusnud. Jeltsinil oli nüüd nii vähe usaldusväärseid liitlasi ja nad olid kõigist teistest nii ära lõigatud, et ajakirjandus kutsus neid „perekonnaks”. Selle moodustasid Jeltsini tütar Tatjana, presidendi administratsioonijuht Aleksandr Vološin, tema endine administratsioonijuht Valentin Jumašev, kellega Tatjana hiljem abiellus, veel üks endine administratsioonijuht, majandusteadlane ja Venemaa erastamise „isa” Anatoli Tšubais ning ettevõtja Boriss Berezovski. Poolest tosinast niinimetatud oligarhist, ärimehest, kes olid Jeltsini valitsuse ajal ülirikkaks saanud ning tasunud selle eest tema tagasivalimise kampaania korraldamisega, oli Berezovski ainuke, kes jäi ka nüüd kindlameelselt presidendi kõrvale.

Seadus ei lubanud Jeltsinil kolmandat korda presidendiks kandideerida, samuti polnud ta küllalt hea tervise juures, et seda üritada, ja tal oli piisavalt põhjust enda vastu vaenulikult meelestatud järglast peljata. Jeltsin polnud lihtsalt ebapopulaarne president: ta oli esimene poliitik, keda venelased olid usaldanud, ja pettumus, mida inimesed nüüd tundsid, oli vähemalt niisama kibe, kui innustav oli kunagi olnud toetus, mida ta oli nautinud.

Riik oli muserdatud, traumeeritud ja pettunud. Rahvas oli 1980ndate lõpus tundnud lootust ja ühtsust, mis jõudis haripunkti 1991. aasta augustis, mil inimesed lõid tagasi hunta, mis oli ähvardanud Gorbatšovi valitsust. Nad olid lootnud Boriss Jeltsinile,Venemaa ainukesele vabalt valitud juhile. Tasuks usalduse eest sai vene rahvas hüperinflatsiooni, mis neelas paari kuuga kõik nende säästud, bürokraadid ja ettevõtjad, kes varastasid päise päeva ajal riigi ja üksteise tagant, ja seninägematu majandusliku ning sotsiaalse ebavõrdsuse. Mis veelgi halvem, paljud, ja võimalik, et enamik venelasi kaotas igasuguse kindlustunde tuleviku suhtes ning koos sellega ka ühtsustunde, mis oli neile 1980ndatel ja 1990ndate alguses toeks olnud.

Jeltsini valitsus oli riigi valu ja hirmu ignoreerides teinud saatusliku vea. Terve aastakümne oli Jeltsin, tõeline populist, kes sõitis vajadusel bussiga ja ronis tankidele – olenevalt sellest, kumba tegevust olukord nõudis –, järjest enam tõmbunud mustade limusiinide ja kinniste koosolekute suletud ning kiivalt kaitstud maailma. Tema esimene peaminister, noor, kuid väljapaistev Jegor Gaidar, kellest kujunes postsovetliku majandusreformi kehastus, tegi ühemõtteliselt ja avalikult selgeks, et ta peab rahvast liiga rumalaks, et reformi asjus üldsusega mingisse arutellu laskuda. Venemaa rahvas, kelle liidrid raskel hetkel olid hüljanud, otsis lohutust nostalgiast – mitte niivõrd kommunistlikust ideoloogiast, mis oli oma innustava võime juba aastakümneid tagasi viledaks kulutanud, kuivõrdVenemaa supervõimu staatuse tagasi igatsemisest. Aastal 1999 oli õhus tunda agressiivsust, mis andis Jeltsinile ja „perekonnale” õigustatult põhjust hirmul olla.

Solvumine ja agressiivsus mõjuvad sageli pimestavalt. Seetõttu ei pannud enamikVenemaa inimesi Jeltsini viimase kümne aasta saavutusi tähelegi. Vaatamata korduvalt langetatud valedele otsustele oli Venemaal õnnestunud erastada suur osa ettevõtetest ning suurimad privatiseeritud firmad olid taas jalule aidatud ning konkurentsivõimeliseks muudetud. Kuigi ebavõrdsus oli kasvanud, oli valdav enamik venelastest kogenud elukorralduse üldist paranemist: televiisorite, pesumasinate ja külmkappidega majapidamiste arv suurenes; eraisikutele kuuluvate autode hulk kahekordistus; ajavahemikul 1993–2000 turistina välismaal käinute arv peaaegu kolmekordistus. 1998. aasta augustis oli Venemaa oma võlgade tagasimaksmise katkestanud ja see oli esile kutsunud lühiajalise, kuid märkimisväärse inflatsiooni kasvu, samas oli pärast seda ka majandustegevus edenema hakanud. Meedia õitses: kummastavalt lühikese ajaga said venelased selgeks, kuidas teha nutikaid ja häid telesaateid. Samuti olid nad asutanud loendamatul hulgal trükiväljaandeid ning mitmeid paljutõotavaid veebiväljaandeid. Tegeldud oli paljude (kuigi kindlasti mitte kõigi) riigi taristuprobleemidega: linnasisesed rongid püsisid taas graafikus, postiteenistus toimis, telefoniühendusega majapidamiste arv suurenes. Üks Venemaa ettevõte, 1992. aastal loodud mobiiliteenuse pakkuja, oli oma aktsiad NewYorgi börsile viinud ja selle firma käsi käis jätkuvalt hästi.

Kuid näis, et valitsus ei suuda kuidagi rahvast veenda, et olukord on tõepoolest parem kui mõned aastad tagasi ja kindlasti parem kui kümme aastat varem. Ebakindlus,mida venelased olid tundnud alates ajast, mil Nõukogude Liit nende jalge all murenema hakkas, oli nii suur, et iga kaotus näis kinnitavat hävinguootusi, samas kui kõik edusammud muundati edasiste kaotuste hirmuks. Jeltsin oskas ainult oma populistlikke oskusi kasutada: ta ei suutnud ootusi rahuldada ega neid ümber kujundada, ta ei osanud riiki uute ideaalide ja uue retoorika suunas juhtida. Ta võis vaid üritada anda inimestele seda, mida nad tahtsid.

Ja Jeltsin polnud kindlasti see, keda nad tahtsid. Kümned miljonid venelased pidasid teda isiklikult vastutavaks igas hädas, mida nad olid eelneva kümne aasta vältel kogenud, kõik nende kaotatud lootused ja purunenud unistused – tundus, et isegi nende kadunud noorus – oli tema süü ja nad vihkasid teda kogu hingest. Kes iganes Jeltsini järel riiki juhtima sattunuks, võis ainuüksi tema kohtu alla andmisega populaarsust võita. Põdur president kartis kõige rohkem seda, et partei nimega Отечество – Вся Россия (Isamaa – Kogu Venemaa; see nimi koosneb kahe partei nimest ning kõlab vene keeles niisama kohmakalt kui eesti keeles), mille liidrid olid endine peaminister ja mitmed linnapead ning kubernerid, pääseb võimule ning maksab Jeltsinile ja „perekonnale” kätte ning tal tuleb oma ülejäänud aastad vanglas veeta.

Siin tuli mänguVladimir Putin.

Berezovski jutu kohaselt otsis „perekond” troonipärijat. Seda lugu iseloomustab proportsioonide ühildamatus. Väike ümberpiiratud ja isoleeritud inimeste rühm otsis kedagi, kes asuks juhtima maailma suurimat riiki koos kõigi selle tuumapommide ja traagilise ajalooga – ning ainuke asi, mis tundus olevat väiksem kui võimalike kandidaatide arv, oli neilt nõutavate omaduste hulk. Kõik, kellel oli mingitki poliitilist kapitali ja ambitsioone – kõik, kelle isiksus vastas tema ametikohale –, olid juba Jeltsini hüljanud. Ainukesed allesjäänud kandidaadid olid hallides ülikondades silmapaistmatud mehed.

Berezovski väidab, et tema soosik oli Putin. Vastavalt oligarhi jutule, mida ta mulle oma villas Londoni lähistel rääkis (pidasin lubadusest kinni ja unustasin selle täpsema asukoha niipea, kui olin linna tagasi jõudnud), oli Berezovski Putiniga kohtunud 1990. aastal, kui ta otsis võimalusi äritegevuse Leningradi laiendamiseks. Berezovski oli endine akadeemik, kes oli hakanud autoärimeheks. Tema ettevõte müüs Ladasid – selle nime andsid venelased autole, mis oli Fiati ammu aegunud kehv koopia. Lisaks importis ta kasutatud autosid Euroopast ja ehitas remonditöökodasid, mis parandasid tema müüdavat kaupa. Putin, kes oli sel ajal linnavalitsuse esimehe Anatoli Sobtšaki asetäitja, oli aidanud Berezovskil Leningradis garaaži avada, kuid altkäemaksust keeldunud, ja sellest piisas, et ta Berezovskile meelde jääks. „Ta oli esimene bürokraat, kes ei võtnud pistist,” kinnitas Berezovski mulle. „Ausõna. See avaldas mulle tohutult muljet.”

Berezovskil tekkis komme Peterburi sattudes alati Putini kabinetist läbi astuda – arvestades Berezovski keevalist natuuri, olid need arvatavasti tõesti sellised põgusad visiidid, kus oligarh tormas sisse, lobises õhinal ja sööstis taas välja, pööramata tõenäoliselt kordagi tähelepanu oma võõrustaja reaktsioonile. Kui ma Berezovskiga vestlesin, oli tal raskusi selle meenutamisega, mida Putin talle rääkinud oli. „Kuid ma pidasin teda omamoodi liitlaseks,” ütles ta. Talle avaldas ka see muljet, et Putin, kes edutati Peterburi aselinnapeaks pärast seda, kui Sobtšakist sai linnapea, keeldus hiljem, kui Sobtšakki enam tagasi ei valitud, ametikohast uue linnapea juures.

Kui Putin 1996. aastal Moskvasse kolis, et Kremlis täidesaatvas ametis tööle asuda, hakkasid nad Berezovskiga tihedamini kohtuma oligarhile kuuluvas eksklusiivses kesklinna klubis. Berezovski oli kasutanud oma sidemeid selleks, et paigutada linnakvartali mõlemasse otsa liiklusmärgid „Sissesõit keelatud”, kuulutades sellega põhimõtteliselt terve kvartali lõigu enda omaks. (Mitmete teisel pool tänavat asuvate korterelamute elanikud ei võinud enam seaduslikult oma kodu juurde sõita.)

Kuid 1999. a alguses oli Berezovski, nagu ka ülejäänud „perekond”, piiramisrõngas, aga tema oli suuremas ohus: tema oli ainuke, kes väärtustas oma positsiooni Moskva seltskonnas. Olles takerdunud meeleheitlikku ja ilmselt lootusetusse võimuvõitlusse endise peaministri Jevgeni Primakoviga, kes juhtis Jeltsini-vastast poliitilist liitu, oli Berezovski muutunud peaaegu paariaks. „Oli mu naise, Lena, sünnipäev,” rääkis ta mulle. „Olime otsustanud üsna vähe inimesi kutsuda, kuna ei tahtnud, et inimeste suhted Primakoviga pingestuksid. Seega olid kutsutud vaid sõbrad. Ja siis ütleb üks mu turvamees: „Boriss Abramovitš, kümne minuti pärast saabub Vladimir Vladimirovitš Putin.” – „Mis puhul?” küsin.

Turvamees vastas: „Ta soovib Lenat sünnipäeva puhul õnnitleda.” Ja Putin ilmuski kümne minuti pärast kohale, lillekimp kaasas. Ma ütlesin: „Volodja, miks sa seda teed? Sul on niigi probleeme. Kas see on mingi demonstratsioon?” Ning tema vastas: „Jah, see on demonstratsioon.” Nii lõi ta vundamendi meie suhtele. Alates faktist, et ta ei võtnud altkäemaksu. Jätkates sellega, et ta keeldus Sobtšakki hülgamast. Ja siis see intsident, mis veenis mind selles, et ta oli hea ning sirgjooneline mees – jah, tõsi, KGB mees, kuid sellegipoolest mees.” See avaldas Berezovskile sügavat muljet.

Berezovski oli samasugune nagu teised Venemaa esimesed ettevõtjad. Temagi oli väga intelligentne, haritud ja riskialdis. Nagu enamik neist, oli ta juudi päritolu, juba lapsepõlves kõrvaletõrjutu. Nagu neil kõigil olid ka temal ebatavaliselt suured ambitsioonid ja ta oli ääretult energiline. Ta oli matemaatikadoktor, kes oli äri alustanud autode impordi-ekspordi ja remontimisega. Hüperinflatsiooni ajal laenukapitali ära kasutades oli ta Venemaa suurimalt autovalmistajalt miljoneid dollareid välja petnud. 1990ndate alguses ja keskpaigas tegeles ta pangandusega, säilitas sidemed autoäriga, omandas osaluse suures naftafirmas ja mis kõige tähtsam, asus ametisseVenemaa riigitelevisiooni, Ostankino 1 juhtkonnas, riigi enim vaadatud telekanalis, mis võimaldas tal vaba ligipääsu 98 protsendile Venemaa majapidamistest.

Sarnaselt teiste oligarhidega oli Berezovski toetanud Jeltsini 1996. aasta tagasivalimise kampaaniat. Erinevalt ülejäänutest oli ta kasutanud oma tutvusi mitmete poliitiliste kohtumiste korraldamiseks. Ta reisis mööda riiki ringi, sõlmis poliitilisi kokkuleppeid, pidas läbirääkimisi Tšetšeenia rahu üle ja nautis rambivalgust. Ta kultiveeris mängujuhi kuvandit, puhudes oma mõjukuse tegelikust suuremaks ja uskudes kindlasti vähemalt poolt sellest, mida ta ütles või millele vihjas hetkel, kui ta seda ütles või vihjas. Mitmed tulevased välismaised korrespondendid uskusid, et Berezovski onVenemaa varivalitseja.

MITTE KELLEGAGI POLE LIHTSAM manipuleerida kui mehega, kes kujutleb oma mõjuvõimu suuremaks, kui see tegelikult on. Sellal, kui „perekond” otsis Venemaale tulevast valitsejat, toimus mitu Berezovski ja Putini kokkusaamist. Selleks ajaks oli Putinist saanud Venemaa julgeolekuteenistuse juht. Jeltsin oli räsinud korduvalt kõigi valdkondade tippjuhtkondi ja FSB (Föderaalne Julgeolekuteenistus, nagu seda KGB järglast nüüd kutsuti) polnud mingi erand. Kui uskuda Berezovskit, siis just tema mainis Putinit Jeltsini administratsioonijuhile Valentin Jumaševile. „Ma ütlesin talle: „Meil on Putin, kes töötas vist julgeolekuteenistuses, kas pole?” JaValja vastas: „Jah, töötas küll,” ja mina ütlesin:„Kuule,minu arvates on see üks võimalus. Mõtle ise, ta on lõppude lõpuks ju oma.”Valja arvas: „Aga ta on üsna madalal astmel.” Ning mina ütlesin: „Kuule, siin käib revolutsioon, kõik on täiesti peapeale pööratud, nii et … ””

Selline tuumariigi tähtsaima julgeolekuteenistuse juhi valimise protsessi kirjeldus kõlab nii jaburalt, et olen sunnitud seda uskuma. Putin oli tõepoolest madalal astmel: ta oli tegevteenistusest alampolkovnikuna lahkunud ning pälvis reservis olles automaatselt polkovniku auastme. Ta on väitnud, et talle pakuti FSB juhiks saades kindrali paguneid, kuid ta olevat sellest aust keeldunud. „Polkovnikute kamandamiseks pole vaja kindral olla,” olid sõnad, millega ta naine seda otsust kirjeldas. „Juhtimiseks on vaja inimest, kes seda teha oskab.”

Ükskõik, kas ta seda oskas või mitte, kuid on ilmne, et Putin tundis end FSB juhi kohal ebakindlalt. Ta hakkas kiiresti födraalsete ametkondade juhikohtadele määrama inimesi, keda tundis Leningradi KGB aegadest. Samas ei tundnud ta end isegi oma kabinetis kindlalt, nii et alati, kui nad Berezovskiga kokku said, läksid nad vestlemiseks Putini kabineti taga olevasse hüljatud liftišahti – see oli Putini arvates hoones ainuke koht, kus nende vestlust ei salvestata. Selles troostitus ja ebatavalises vestluspaigas kohtus Berezovski Putiniga peaaegu iga päev,et rääkida oma võitlustest endise peaministri Primakoviga – ja hiljem ka Venemaa presidendiks saamisest. Berezovski meenutas, et kõnealune kandidaat oli esmalt skeptiline, kuid nõus kuulama. Ükskord sulges Putin kogemata ukse, mis eraldas šahti tema kabineti kõrval olevast koridorist, ja vestluspartnerid jäid liftišahti kinni. Putin pidi seinale prõmmima, et keegi nad sealt välja päästaks.

Viimaks õnnestus Berezovskil, kes oli kindlalt veendunud, et tema esindab Venemaad, Putinit veenda. 1999. aasta juulis lendas Berezovski Prantsusmaa edelaossa Biarritzi linna, kus Putin puhkusel oli. „Ma helistasin talle ette,” mäletas Berezovski. „Ma ütlesin talle, et tahan tulla ja temaga ühel tõsisel teemal rääkida. Jõudsin kohale; ta oli puhkusel koos naise ja kahe tütrega, kes olid sel ajal veel väga noored, ühes väga tagasihoidlikus ühishaldusse kuuluvas elukohas. See oli nagu tavaline korter. Väike köök, üks või kaks magamistuba. Tõesti väga tagasihoidlik.”Tollal oli Venemaa miljonäridel, kelle hulka Putin kahtlemata kuulus, kombeks veeta puhkust Côte d’Azuri hiidvillades, sellepärast jättiski Putini vähenõudlik puhkusekoht Berezovskile nii sügava mulje.

„Veetsime vesteldes terve päeva. Lõpuks ta ütles: „Hüva, teeme proovi. Aga sa ju mõistad, et ma pean seda kuulma Boriss Nikolajevitši [Jeltsini] enda suust.””

Kõik see meenutab üht vana juudi anekdooti. Kosjamoor külastab vananevat rätsepat, et arutada tolle keskmise tütre abiellumist Rothchildi impeeriumi pärijaga. Rätsep esitab mitu vastuväidet: ta ei saa oma keskmist tütart mehele panna enne, kui vanemad lapsed on sobiva abikaasa leidnud, ta ei taha, et tütar kodust liiga kaugale koliks, ta pole kindel, kas Rothchildid on tema tütre jaoks piisavalt jumalakartlikud. Kosjasobitajal on kõigile argumentidele vastus olemas: lõppude lõpuks on see ikkagi Rothchildi varanduse pärija. Viimaks rätsep leebub. „Suurepärane,” kostab kosjamoor. „Nüüd pole muud, kui pean veel Rothchildidega rääkima.”

Berezovski veenis Putinit. „Ma ütlesin: „Volodja, mida sa räägid? Mind saatis siia tema ise lihtsalt selleks, et ei tekiks mingit arusaamatust, kui tema seda juttu sulle räägib ja sina vastad, nagu sa oled mulle korduvalt öelnud, et sa ei taha sellega tegemist teha.” Niisiis ta nõustus. Ma läksin Moskvasse ja rääkisin meie vestlusest Jumaševile. Ja mõni aeg hiljem – ma ei mäleta enam täpselt, mitme päeva pärast – naasis Putin Moskvasse ja kohtus Boriss Nikolajevitšiga. Ning Boriss Nikolajevitš reageeris kummaliselt. Vähemalt mäletan ma, et ta ütles mulle: „Ta tundub hea küll, aga ta on natuke väike.””

Jeltsini tütar Tatjana Jumaševa mäletab seda lugu teistmoodi. Ta mäletab, et Jeltsini toonane administratsiooniülem Vološin vaidles endise administratsiooniülema Tšubaisiga: mõlemad olid ühel nõul, et Putin sobib hästi järeltulijaks, kuid Tšubais ei uskunud, et Venemaa parlament Putini heaks kiidab. Sel ajal, kui mõlemad oma väidetega Jeltsini poole pöördusid, lendas Berezovski Biarritzi, et Putinile ettepanek teha – sest ta tahtis, et Putin ja ülejäänud riik usuks, et tema on see, kes valitsejad troonile tõstab.

Kuid nagu teisedki presidendi valimise protsessi osalised mäletab Tatjana Jumaševa paanikat, mida nad poliitilist olukorda ja riigi tulevikku vaadates tundsid. „Tšubais oli veendunud, et riigiduuma ei kiida Putinit heaks. Tema arvates korraldatakse kolm hääletust ja seejärel saadetakse parlament laiali.^[1.] Kommunistid, kes on koondunud [endise peaministri] Primakovi ja [Moskva linnapea Juri] Lužkovi taha, koguvad järgmistel valimistel kindla häälteenamuse, võib-olla koguni konstitutsioonilise enamuse. Pärast seda ähvardaks riiki katastroofiline tulevik, mis võib viia kodusõjani. Parim võimalik stsenaarium oli neokommunistlik režiim, mis on pisut nüüdisaegsete tingimustega kohandatud, kuid ärid taasriigistatakse, piirid suletakse ja paljud meediaväljaanded pannakse kinni.”

„Olukord oli katastroofi äärel,” kirjeldas Berezovski situatsiooni. „Me olime aega raisanud ja kaotanud oma positsiooni eelised. Primakov ja Lužkov kogusid samal ajal üle terve riigi omale toetajaid. Ligikaudu viiskümmend kuberneri [kaheksakümne üheksast] oli juba nende poliitilise liikumisega liitunud. Ja Primakov oli koletis, kes tahtis kõigele seni saavutatule tagurpidikäigu anda.”

Kui „perekond” pidas olukorda lootusetuks, miks nad siis Putinis oma päästjat nägid? Tšubais ütles, et ta oli ideaalne kandidaat. Berezovski pidas teda ilmselgelt hiilgavaks valikuks. Kelleks nad Putinit pidasid ja miks nad arvasid, et ta sobib riiki juhtima?

TÕENÄOLISELT ON PUTINI VÕIMULETULEKU juures kõige veidram tõik, et inimesed, kes ta võimule upitasid, ei teadnud temast eriti rohkem kui teie. Berezovski ütles mulle, et ta ei pidanud Putinit kunagi sõbraks ja polnud eales leidnud, et ta oleks huvitav isiksus – kaalukas mõtteavaldus mehelt, kes on nii ülevoolavalt sõbralik, et tõmbab kindlalt ja entusiastlikult oma mõjuringi kõiki intellektuaalsete ambitsioonidega inimesi ning hoiab neid seal ainuüksi tänu oma sarmile. Fakt, et Berezovski ei pidanud Putinit oma lähikonda võtmiseks kunagi küllalt huvitavaks, viitab sellele, et viimane ei tekitanud temas mitte mingit uudishimu. Aga kui ta pidas Putinit Jeltsinile sobivaks järeltulijaks, eeldas ta arvatavasti, et just need omadused, mis motiveerisid teda ennast Putinist eemale hoidma, teevad temast ideaalse kandidaadi: Putin, kellel puudus näiliselt isikupära ja isiklikud huvid, oleks üheaegselt mõjutatav ning distsiplineeritud. Berezovski eksis sügavalt.

Mis puutub Tšubaisisse, siis tema oli Putiniga põgusalt kokku puutunud ajal, mil ta Peterburi linnapea Sobtšaki juures majandusnõunikuna töötas ning Putin oli just linnapea asetäitjaks määratud. Ta mäletas Putinit sellisena, nagu too oli esimesel linnapea alluvuses töötamise aastal: oli olnud ebaharilikult pingeline aasta ja Putin oli olnud ebatavaliselt energiline ning uudishimulik ja esitanud ühtelugu küsimusi. Tšubais oli 1991. aasta novembris Peterburist lahkunud, et minna Moskvas valitsusse, ja algne mulje Putinist oli jäänud muutumatuks.

Ja mida teadis Boriss Jeltsin ise oma peagi ametisse määratavast järglasest? Ta teadis, et Putin oli üks väheseid mehi, kes oli talle lojaalseks jäänud. Ta teadis, et Putin pärines teistsugusest põlvkonnast: erinevalt Jeltsinist, tema vaenlasest Primakovist ja tolle kuberneride armeest polnud Putin Kommunistliku Partei ridades karjääri teinud ega pidanud seetõttu Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel avalikult truudust murdma. Ta nägi teistsugune välja: eranditult kõik parteiladviku mehed olid tursked ning tundus, et sünnist saati kortsulised; Putin – sale, väike ning juba omandanud kombe kanda Euroopas valmistatud hea lõikega ülikondi – oli märksa rohkem selle uue Venemaa nägu, mida Jeltsin oli oma rahvale kümme aastat varem lubanud. Lisaks teadis Jeltsin või vähemalt arvas end teadvat, et Putin ei lubaks endist presidenti pärast tolle tagasiastumist kohtu alla anda või teda taga kiusata. Ja kui Jeltsinil oli säilinud veel murdosagi kunagisest esmaklassilisest poliitiku intuitsioonist, siis ta teadis, et venelastele meeldiks see mees, kelle nad pärivad, ja sellele mehele meeldiks rahvas, kes talle pärandatakse.

Kõik võisid selles silmapaistmatus, tavalises mehes näha seda, keda nad soovisid.

1999. aasta 9. augustil nimetas Boriss Jeltsin Venemaa peaministriks Putini. Nädal hiljem kinnitas riigiduuma enamus ta ametisse: ta osutus just nii meeldivaks või vähemalt nii talutavaks, nagu Jeltsin oli eeldanud.

1 Venemaa põhiseadus võimaldas Jeltsinil nõnda kolme peaministri kandidatuuri vahetada ja seejärel parlament laiali saata. Tõlkija märkus. [ ↵ ]