Читать книгу Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus - Masha Gessen - Страница 6

„Tead mis, mõned räägivad, et need plahvatused on FSB korraldatud,” ütles mulle mu toimetaja, üks targemaid inimesi, keda tean, ühel 1999. aasta septembripäeval, kui toimetusse astusin. „Mis sa sellest arvad?”

Kolm nädalat oli Moskvat ja ülejäänudVenemaa linnu plahvatuste seeriaga terroriseeritud. Esimene neist leidis aset 31. augustil Moskva keskel asuvas rahvarohkes ostukeskuses. Üks inimene sai surma ja üle kolmekümne vigastada. Aga mitte kõik ei taibanud kohe, et see plahvatus oli midagi hullemat kui huligaansus või püstolilask, mis tehtud mõne ärivaidluse käigus.

Viis päeva hiljem vajus lõunas,Tšetšeeniast mitte eriti kaugel asuvas Buinakski linnas plahvatuse tõttu kokku suur osa kortermajast. Kuuskümmend neli inimest sai surma ja sada nelikümmend kuus vigastada. Kuid kõik hoone elanikud olid Vene sõjaväe ohvitserid ning nende perekonnaliikmed – nii et kuigi hukkunute seas oli kakskümmend kolm last, ei hakanud tavakodanikud, eriti aga Moskva elanikud, end plahvatuste pärast haavatavana tundma ja see ei teinud neid ka pelglikuks.

Kuid neli päeva hiljem, kaks sekundit enne 8. septembri keskööd, toimus ühes Moskva kesklinna lähedase elamupiirkonna magamistoas tohutu plahvatus. Plahvatus rebis betoonist linnamaja pooleks, kaks selle trepikoda – kokku seitsekümmend kaks korterit – hävis täielikult. Hukkus täpselt sada inimest, lisaks sai ligikaudu seitsesada inimest viga. Viis päeva hiljem põrmustas järgmine plahvatus Moskva äärealadel veel ühe hoone. Kaheksakümnekorruseline telliskivihoone vajus kokku nagu kaardimaja. Tol hommikul hoone juurde kiirustanud rahva seas olnud ajakirjanikud arutasid isekeskis, et ilmselt varisevad betoonmajad väljapoole, telliskivihooned kukuvad aga sissepoole. Lõhkemine toimus kell viis hommikul, mis tähendab seda, et enamik elanikke oli kodus ja peaaegu kõik said surma: surnuid oli sada kakskümmend neli ja vigastatuid seitse.

Kolm päeva pärast viimast plahvatust, 16. septembril, lasti Lõuna-Venemaal Volgodonski linna tänaval õhku veok. Üheksateist inimest hukkus ja üle tuhande sai viga.

Terves riigis vallandus paanika. Moskva ja teiste suurlinnade elanikud moodustasid naabrivalve patrulle; paljud läksid tänavale lihtsalt sellepärast, et see tundus ohutum kui oma korteris magamine. Vabatahtlikud pidasid kinni igaühe, kes neile kahtlane tundus, see tähendas sageli neid, kes ei osalenud patrullimises. Vähemalt üks Moskva vabatahtlike rühm pidas kinni kõik, kes koeri jalutasid – selleks, et koeri kontrollida. Miilitsajaoskonnad üle riigi mattusid kõnede tulva alla, helistajad arvasid, et nad olid märganud kahtlust äratavat tegevust või kahtlasi esemeid. 22. septembril leidis Moskvast saja kuuekümne kilomeetri kaugusel asuvas Rjazani linnas telefonikõnele reageerinud miilits ühe korterelamu trepi alla paigutatud kolm lõhkeainet sisaldavat kotti.

Mures ja ärahirmutatud riigis ei kahelnud keegi, et see on tšetšeenide kätetöö, ja mina polnud mingi erand. Olin veetnud viimased paar päeva Moskvas ringi sõites ja tšetšeenide perekondi külastades. Nende seas oli pagulasi, kogenud immigrante, kes siia juba ammu kodu rajanud, ajutisi töölisi, kes elasid ühiselamus. Kõik nad olid hirmul. Moskva miilits ajas noori tšetšeeni mehi kokku, pidades neist sadu kinni kahtlustatuna plahvatustega seotuses. Paljud mehed, keda ma usutlesin, polnud mitte ainult väljas käimise lõpetanud, vaid keeldusid isegi oma korteri või ühiselamu toa ust avamast. Ühe perekonna laps rääkis, et õpetaja oli koolis vene keeles kirjutanud tahvlile kõrvuti sõnad „plahvatus” ja „tšetšeenid”.

Ma teadsin, et miilits vahistas sadu süütuid mehi, kuid ma olin ka üsna veendunud, et süüdi oli mõni tšetšeen või Tšetšeeniast tulnud rühm inimesi. Ma olin Tšetšeenias 1994.– 1996.aastal toimunud sõjast kirjutanud selle algusest kuni konflikti lõpuni. Esimest korda kuulsin endast vaid mõne meetri kaugusel toimuvat pommiplahvatust, kui seisin Tšetšeenia pealinna Groznõi serval asuva pimedate korterelamu trepikojas. Oli 1995. a jaanuar – sõja esimene kuu – ja ma olin sellesse linnaossa läinud just sellepärast, et Vene armee väitis, et nad ei pommita tsiviilelanikke. Ma ei suutnud kujutleda kedagi, kes vastaks paremini tsiviilelaniku määratlusele, kui selle hoone elanikud: pimedad, abitud, võimetud linnast lahkuma. Kui ma majast väljusin, nägin laialipaisatud kehi ja ihuliikmeid.

Paljud lapsed, keda kohtasin sel ja järgnevatel päevadel Groznõi tänavatel, olid näinud sama pilti. Nad olid Groznõi kõnniteedel lõkete ääres istunud ja jälginud, kuidas nende emad süüa valmistavad. Need olid samad lapsed, kes veetsid hiljem aastaid tillukestesse korteritesse lukustatuna – kuus inimest ühes toas, sest paljud hooned olid maatasa pommitatud – ja kellel keelati välja minna, sest kardeti maamiini võiVene sõdurit, kes võib tüdruku vägistada või poisikese vahistada. Sellele vaatamata läksid nad ikkagi õue ning neid vägistati, piinati ja nad jäid kadunuks – või nägid pealt, kuidas see juhtus nende õdede, vendade ja sõpradega. Need lapsed olid saanud nüüd peaaegu täiskasvanuks ja mul polnud raske uskuda, et mõned neist on valmis kohutavaks kättemaksuks.

Enamik venelasi polnud näinud samu asju mis mina, kuid nad olid näinud saatelõike plahvatuskohtadest, üks jubedam kui teine. Tšetšeenia sõda polnud tegelikult kunagi lõppenud: kokkulepe, mida teiste seas ka Berezovski kolm aastat varem saavutada aitas, oli olemuselt relvarahu. Vene rahvas oli tegelikult sõjas ja nagu kõik sõdivad rahvad, arvasid ka nemad, et vaenlased on ebainimlikud ja valmis korda saatma jubedaid tegusid.

23.septembril kirjutas kahekümne neljast kubernerist koosnev grupp (enam kui neljandik kõigist föderatsiooni kuberneridest) kirja Jeltsinile, paludes tal anda võim Putinile, kes oli peaministri ametis olnud natuke üle kuu. Samal päeval andis Jeltsin välja salajase ukaasi, millega käskis armeel Tšetšeenias lahingutegevust jätkata; tegelikult oli see käsk ebaseaduslik, kuna Venemaa seadus keelab riigisiseselt regulaarvägede kasutamise. Sel päeval hakkasid Venemaa lennukid taas Groznõid pommitama, alustades lennujaamast, naftarafineerimisvabrikust ja elamupiirkondadest. Järgmisel päeval väljastas ka Putin korralduse, et Venemaa väed Tšetšeenias võitlust alustaksid. See käsk polnud salastatud, kuid Venemaa seadused ei anna peaministrile õigust sõjaväge juhtida.

Samal päeval tegi Putin ühe oma esimestest teleesinemistest. „Me saame nad kätte,” ütles ta terroristide kohta. „Ükskõik, kust me nad ka leiame, me hävitame nad. Olgu selleks või peldik. Me lööme nad ka kemmergus kasti.”

Putin kasutas retoorikat, mis erines märkimisväärselt Jeltsini kõnepruugist. Ta ei andnud lubadust, et terroristide üle mõistetakse kohut. Samuti ei avaldanud ta kaastunnet sadadele plahvatuste ohvritele. See oli sellise liidri jutt, kes kavatses rusika abil valitseda. Säärased vulgaarsed mõtteavaldused, mida vürtsitas sageli allapoole vööd huumor, kujunesid Putini kõnede põhielementideks. Tema populaarsus hakkas järsult tõusma.

DOKTORIKRAADIGA BEREZOVSKI ja tema kõrgharidusega meestest koosnev väike propagandaarmee ei paistnud märkavat mingit vastuolu väidetava Venemaa demokraatliku tuleviku tagamise eesmärgi ja mehe vahel, kellele nad selle tuleviku saavutamisel panustasid. Nad töötasid väsimatult tema kampaania kallal, kasutades Berezovski telekanali ORT mõjuvõimu, et mustata endist peaministrit Primakovi ja tema liitlastest kubernere. Üks meeldejääv saade lahkas Primakovi hiljutist puusaoperatsiooni eemaletõukava anatoomilise põhjalikkusega. Teine saade keskendus Moskva linnapea Juri Lužkovi väidetavale sarnasusele Mussoliniga. Kuid lisaks vastaste mustamisele pidid Putini liitlased, kes pidasid end pigem tema loojateks kui toetajateks, oma kandidaadile kuvandi looma ja seda levitama.

Rangelt võttes ei korraldanud Putin veel kampaaniat – presidendi valimine pidi alles ligi aasta pärast toimuma ja Venemaal puudus pikkade poliitiliste kampaaniate komme –, kuid inimesed, kes tahtsid ta presidendikohale upitada, tegid tema toetuseks tugevat agitatsiooni. Ühes linna kõige ilusamas ajaloolises hoones, Kremli vastas teisel pool jõge asuvale mõjukale poliitilise nõustamise asutusele nimega Efektiivse Poliitika Fond anti ülesanne luua Putini kui noore energilise poliitiku kuvand, kes hakkab edendama hädavajalikku reformi. „Kõik olid Jeltsinist nii tüdinud, et sellise kuvandi loomine oli lihtne,” rääkis mulle naine, kes oli kampaania korraldamisele kaasa aidanud.

Tema nimi oli Marina Litvinovitš ja nagu paljud, kes töötasid Efektiivse Poliitika Fondis, oli ta väga noor, väga tark (oli äsja lõpetanud õpingud ühes riigi parimas ülikoolis) ja poliitikas väga kogenematu, lausa naiivne. Ta oli selles asutuses poole kohaga tööl juba õpingute ajal ja kolm aastat hiljem oli ta presidendi kampaaniameeskonna võtmeisik. Ta ise uskus, et on täielikult demokraatlikele ideaalidele pühendunud, kuid ei leidnud, et viisis, kuidas presidenti vormitakse ja avalikkusele müüakse, oleks midagi väära: ta lihtsalt usaldas inimesi, kes olid selle kõik välja mõelnud. „Ilmusid mõned artiklid, mis kinnitasid, et ta oli KGBst,” rääkis naine mulle mitu aastat hiljem, „kuid peakorter kubises liberaalidest ja me olime veendunud, et sellistest liberaalidest hakkabki Putini lähikond koosnema.”

Selle uskumiseks ei pidanud ka noor või naiivne olema. 1999. hilissuvel oli mul meeldejääv õhtusöök Aleksander Goldfarbiga, vana tuttavaga, kes oli 1970ndatel dissident olnud; ta oli täitnud Andrei Sahharovi juures tõlgi rolli, seejärel oli tast saanud emigrant, kes veetis 1980ndad New Yorgis ja kellest kujunes 1990ndatel äärmiselt tegus ühiskondlik aktivist. Ta oli töötanud miljardärist filantroobi George Sorose juures Venemaa asjade nõunikuna; ta oli algatanud ravimite suhtes resistentse epideemia mõõdud omandanud tuberkuloosi olemasolust teavitamise ja selle vastu võitlemise kampaania, juhtides sellele peaaegu ainuisikuliselt terve maailma tähelepanu. Nüüd sõime Aleksiga koos õhtust ja rääkisime Putinist. „Ta on läbi ja lõhki KGB järeltulija,” ütlesin talle seda teooriat alles katsetades, mitte väidet esitades. „Aga ma kuulsin Tšubaisilt, et ta on tark, aktiivne ja kogenud,” esitas Aleks vastuargumendi. Isegi endine dissident oli peaaegu täiesti veendunud, et Putin ongi selline tänapäevane noor poliitik, kelle kuvandi Efektiivse Poliitika Fond oli välja mõelnud.

Mida hoogsamaks muutus sõjategevusTšetšeenias,seda enam näis Putin tervet riiki võluvat. Samal ajal tekkis Berezovskil mõte luua uus erakond, millel puuduks igasugune ideoloogia. „Keegi poleks kuulanud seda juttu, mida me oleksime rääkinud,” teatas ta mulle üheksa aastat hiljem, olles ilmselt ikka veel veendunud, et see oli olnud geniaalne väljamõeldis. „Ma otsustasin, et me asendame ideoloogia nägudega.” Berezovski inimesed otsisid nägusid ning leidsid mõned kuulsused ja ühe ministri. Kuid nägu, mis oli kõige tähtsam, kuulus mehele, kes oli veel paar nädalat tagasi tundmatu: Putini populaarsuse kasvades muutus ka uus partei aina menukamaks. 1999. aasta 9. detsembri parlamendivalimistel eelistas ligi neljandik valijatest kahe kuu vanust blokki, mis kandis nime Единство (Ühtsus) ehk Медведь(Karu) ja millest sai parlamendi alamkojas suurim fraktsioon.

Putini liidripositsiooni kindlustamiseks tegi keegi „perekonnast” – tundub, et keegi ei suuda enam meenutada, kes – hiilgava ettepaneku:Jeltsin peaks enne tähtaega tagasi astuma. Seaduse kohaselt saaks peaminister Putinist presidendi kohusetäitja, ta tõuseks enne tulevast kampaaniat automaatselt presidendi ametikohale. Tema oponentidele oleks see ootamatu käik ja valimisteni jääv aeg lüheneks. Tegelikult peaks Jeltsin seda lausa 31. detsembril tegema. See oleks väga jeltsinlik käitumine: ta tõrjuks peaaegu terve maailma uudistes tagaplaanile sajandivahetuse teema, 2000. aasta arvutiprobleemi ja kõik muud võimalikud uudised. Samuti toimuks see traditsioonilise jõulude ja aastavahetuse vahele jääva kahenädalase pausi alguses, lühendades veelgi Putini vastaste valimisteks valmistumise aega.

NÄÄRIÕHTU on ilmalik tähtpäev, Venemaa suurim perekondlik püha, mis on juba ammu kujunenud tähtsamaks kui kõik teised pühad. Sel õhtul tulevad kõik venelased oma sõprade ja perekonnaga kokku; vahetult enne aasta lõppemist kogunevad nad televiisorite ette, et vaadata, kuidas ühe Kremli torni kell kuulutab kesköö saabumist, ning tõsta siis klaasid vahuveiniga ja istuda seejärel traditsioonilisi toite sööma. Keskööeelsetel minutitel peab riigijuht kõne, nii oli see kombeks Nõukogude Liidus ja ka Jeltsin oli selle 31. detsembril 1992 taas kasutusele võtnud (31. detsembril 1991, kui Nõukogude Liit ametlikult eksistentsi lõpetas, esines rahva ees üks koomik).

Jeltsin ilmus teleriekraanile tavapärasest ajast kaksteist tundi varem. „Sõbrad,” ütles ta. „Kallid kaasmaalased. Täna on viimane kord, kui ma teile vana-aasta õhtul kõnega esinen. Kuid see pole kõik. Täna on viimane kord, kui ma teie poole Venemaa presidendina pöördun. Olen langetanud otsuse. Olen pikalt ja raske südamega selle üle järele mõelnud. Täna, sajandi viimasel päeval, panen ma ameti maha… Ma lahkun… Venemaa peaks uude sajandisse astuma uute poliitikute, uute nägudega, uute, tarkade, tugevate, energiliste inimestega… Miks peaksin ma klammerduma oma ametikoha külge veel kuus kuud, kui meie riigil on tugev isik, kes väärib presidendikohta ja kellega on seotud peaaegu kõigi venelaste tulevikulootused.”

Seejärel palus Jeltsin vabandust. „Andke andeks,” ütles ta, „et mul ei õnnestunud paljusid teie unistusi täita. Et paljud asjad, mille teostamist me pidasime lihtsaks, osutusid väga raskeks. Mul on kahju, et mul ei õnnestunud täita nende inimeste ootusi, kes uskusid, et me suudame ühe jõupingutuse, ühe tugeva tõukega hüpata välja oma hallist, stagneerunud, totalitaarsest minevikust ja jõuda helgesse, jõukasse, tsiviliseeritud tulevikku. Ka mina uskusin selle võimalikkust… Ma pole seda kunagi varem öelnud, aga ma tahan, et te teaksite – ma tundsin oma südames teie kõigi valu. Ma veetsin unetuid öid, piinarikkaid perioode, mõeldes sellest, mida ma saaksin teha, et muuta elu natukenegi paremaks… Ma lahkun. Ma olen teinud kõik, mis minu võimuses… Tulemas on uus põlvkond – nemad suudavad teha rohkem ja paremini.”