Читать книгу Paremateski peredes - Mats Olsson - Страница 1

… ta jooksis nii kiiresti, et rinnus hakkas valus … üle müüri hüpates kriimustas ta kätt, aga ta tõmbas keelega üle haiget saanud koha ja jätkas kärmelt mööda metsa viivat rada … ta kuulis hüüdeid „Otsi ta üles!” ja „Kurat, te peate ta kätte saama!”, ta kuulis meeste vandumist, ent keegi ei näinud, kuidas ta üle müüri hüppas, ja ta teadis nüüd, et kui nad tahavad ta kätte saada, peaksid nad teda autoga taga ajama, kuid rajal, kus ta jooksis, polnud võimalik autoga sõita, metsas ei saa autoga sõita, ja see tähendab, et ta võidab aega … ta tundis metsa nagu oma taskut, oksad peksid talle vastu keha ja põski, aga ta ei pannud seda tähelegi … ta viskus maha ja roomas kõige tihedamas padrikus meetri jagu edasi, siis oli ta taas jalul, seisis liikumatult ja kuulatas, kas kuskilt kostab automootori mürinat või samme, ent ta ei kuulnud midagi peale oma hingeldamise, südame pekslemise ja metsahäälte … ta oli metsaga harjunud, tundis selle hääli, ta ei kartnud ei pimedust ega öises vaikuses kostvaid ebatavaliselt valjusid helisid, kui oksad murdusid, öökull huikas või mõni lind tiibu plagistades õhku tõusis – mets kardab arvatavasti teda rohkem kui tema metsa –, ja kui ta oli kindel, et keegi talle ei järgne, võttis ta uuesti hoogu ja jooksis ning jooksis, julgemata loota, et keegi talle appi tuleks, ta päästaks … ta teadis nüüd, et inimesed, kes teda taga ajavad, on ohtlikud …