Читать книгу Paremateski peredes - Mats Olsson - Страница 2

Pühapäeva õhtu

Unenäod on reetlikud.

Kui näed head und, kus hakkad võitma kuldmedalit või midagi muud, või aimad kleidi all peituvat, siis tead, et unenägu lõpeb enne, kui finišisse jõuad või käe kleidi alla pistad, kui see muidugi üks ja sama asi ei ole, aga kui näed unes surnud tuttavaid, kui nad tantsivad su ümber, näol saatanlik naeratus, või kui sind aetakse taga ja sa jõuad koopa kõige kaugemasse soppi, kust pole pääsu ei edasi ega tagasi, rinnus tekib ängistus ja õhk hakkab lõppema, siis pole mingit tähtsust, kui kangesti üritad karjuda või end vabaks rabeleda – nagunii ei ärka sa üles.

Ma ei tea, kuidas ma peaksin sel ööl nähtud unenägu kirjeldama.

See oli vägivaldne, ent mitte ängistav.

Ma ei taibanud, miks ma just siis nii vägivaldset und nägin.

Eelmine päev Solvikeni restoranis oli olnud rahulik: reserveeritud õhtu neljakümne külalisega viiekümnenda juubelisünnipäeva puhul, see polnud niisugune üritus, mis oleks lõppenud tulevahetuse, üleüldise amelemise või isegi kaklusega, külalised sõid, pidasid kõnesid, tervitasid sünnipäevalast ja sõitsid koju. Juubilari sõidutati vanas kreemikas Cadillacis, mille juhil oli seljas frakk ja peas torukübar. Mees paistis autojuhtimiseks liiga vana, ja kui ma õigesti nägin, võttis ta köögis oodates ka napsu.

Meteoroloogid olid nädalavahetuseks ennustanud Rootsi põhjaossa lumesadu ja libedaid teid, ent kui ma olin lauad lagedaks teinud ja kõik ära koristanud, paistis meil lõunas päike, ning selleks ajaks, kui ma oma majja läksin, olid pilved hajunud ning taevas hele, lootusrikas ja tähine.

Tuttav tuurijuht Krister Jonson oli mõni päev varem käinud restoranis koos tobeda Iiri bluusitrioga Blueshog, nad olid oma elu ja karjääri pühendanud üksnes John Mayalli muusika mängimisele, ei tea küll, milleks see hea võiks olla. Kolm habemikku nägid välja nagu aiapäkapikud, tuur viis neid esinema kohtadesse, millest ma eluski polnud kuulnud, muu hulgas ühte Klippani pitsarestorani.

Krister Jonson aitas mind, kui ma aasta tagasi tegelesin intensiivselt isikuga, keda meedias nimetati Piitsamõrvariks, ja ma organiseerisin talle võimaluse parkida tuuribuss ööseks Solvikeni sadamasse. Nii tema kui ka kolm iirlast magasid bussis, Jonsoni jutu järgi magavad iirlased meelsamini bussis kui voodis, aga ma ei tea, kas peaksin seda uskuma, mõnikord on mul tunne, et ta heidab minu üle nalja, ehkki tal puudub igasugune huumorisoon. Ma sain temalt Blueshogi CD „Hog the blues”, aga alles pärast seda, kui nad ära olid sõitnud, avastasin ma, et Krister Jonson oli mu külmkappi jätnud pealekauba kilekoti viie joint’iga.

Kõik olid koju läinud, niisiis istusin terrassile klaasi kalvadose ja ühe Jonsoni joint’iga. Panin selle põlema, hoidsin hinge võimalikult kaua kinni ja puhusin suitsu siis aeglaselt välja, toetasin selja toolikorjule ja lasin mõtted vabaks.

Kuna oli pühapäev, üllatasid mind kuskilt kostvad peohääled, aga see oli üsna kaugel, keegi naeris, laulis või karjus. Säärased kaugelt kostvad hääled võivad segadusse ajada ja olla moonutatud, karjumine võib kohati jätta mulje nii rõõmukisast kui hirmukarjetest. Kui kõrvu teritasin, kuulsin või aimasin ka tantsumuusika ühtlast tümakat, aga ma ei teadnud, et kuskil lähedal oleks mõni tantsuplats või et Loode-Skånes suvisel pühapäeval tantsuõhtuid korraldataks. Teisalt on paljugi sellist, mida ei tea, näiteks see, et iirlased magavad meelsamini bussis, oli minu jaoks uudis, kui Krister Jonson muidugi nalja ei teinud.

Mul on raske mõista rootslaste põlgust marihuaana suitsetamise vastu. Külalised olid päevade ja nädalate kaupa ettevalmistusi teinud ja oodanud viiekümnenda sünnipäevaga kaasnevat joomingut. Üheski juhtkirjas ega arvamusartiklis ei nuriseta kahjude üle, mida alkohol tekitab inimesele ja tema ümbruskonnale, küll aga kirjutatakse pidevalt, et esimene joint’imahv viib vältimatult heroiinini ja lõpeb surmaga mõnes Helsingöri avalikus tualettruumis, süstal veenis. Arvatavasti on põhjus lihtsalt selles, et üks uimasti on seaduslik ja valitsuse poolt sanktsioneeritud, teine aga mitte.

Heitsin voodisse ja uinusin üsna kiiresti, aga ilmselt hakkasin otsekohe und nägema, ja juba unes mõtlesin, et see on ebatavaliselt vägivaldne uni, pärast marihuaana suitsetamist ja kalvadost ei ole mu unenäod harilikult niisugused.

Aga „vägivaldne” ei olegi võib-olla õige sõna, see oli pigem kummaline ja arusaamatu, ehkki millal uni üldse arusaadav on? Sõitsin kuhugi, aga ma ei tea kuidas, kellega või kuhu, ent lõpuks seisin kindlalt paadis, see oli pikk mootorpaat, mis muutus hiljem kolmnurkseks parveks, kusjuures imelik oli see, et selle teravik oli tagapool, ja parv liikus seega kõrgete lainete vahel, lai külg ees, minu meelest oli see väga imelik, et mitte öelda võimatu.

Sõit läks üha kiiremaks, ma langetasin või heiskasin purje, see osa jäi veidi ebaselgeks, ma ei teadnud üldse, mida ma õigupoolest teen, ja üks mu parimaid sõpru, keda ma ära ei tundnud, kuid olin sada protsenti kindel, et see on üks minu parimatest sõpradest, seisis kalju peal ja karjus:

„Kurat, Svensson, sa pead mootori ära parandama, kas sa ei kuule, et see kopsib?”

Mootor? Ma ei teadnud isegi, et parvel on mootor, kas ma polnud äsja purje heisanud või maha võtnud? Kui ma ümber pöörasin, olid niihästi puri kui ka mast kadunud ja tekil oli mingisugune mootor, kui mõnda kokku löödud planku muidugi tekiks võib nimetada. Mootor vibreeris, mürises ja turtsus, võib-olla see tõesti kopsis.

„Paranda mootor ära!” hüüdis mu sõber ja mul polnud aimugi, kust ta oli välja ilmunud või kuhu ta kadus.

Mul olid jalas lühikesed püksid, mida ma polnud eluski näinud; mootor oli raske, mulle avaldas mõnevõrra muljet, et suutsin selle üles tõsta, seisin hetke tossavat, punaselt hõõguvat ja võib-olla kopsivat mootorit süles hoides, enne kui selle merre viskasin, nii et vesi lõi selle ümber kihisema, aga meri oli kadunud ja mootor purunes kaugel meie all vastu maad ja mul oli tunne, et mind imetakse läbi mingi pudruse aine, ärkasin võpatuse ja hullumeelselt peksleva südamega. See pudrune aine oli lõhnanud vanilli järele.

Mu pea oli uimane ja ma ei saanud aru, miks mootor nii kohutavalt kopsib.

Mootor … selle viskasin ma ju üle parda.

Olin ärkvel.

Kopsimine jätkus.

Uks.

Kopsiti uksele, taoti ukse pihta.

Tõusin voodist ja vaarusin, ainult üks silm lahti, ebakindlalt magamistoa akna juurde ning praotasin ribakardinaid.

Minu välisuksele koputas tüdruk.

Ta paistis mulle tuttav.

Eelmisel suvel oli tüdruk aeg-ajalt maja tagant metsast välja ilmunud, ta seisis ja vaatas, millega mina ning restoranipidaja Simon Pender tegeleme. Ta oli üheksa- või kümneaastane ega öelnud kunagi midagi, aga kui meie talle midagi ütlesime, siis pööras ta ringi ja kadus metsa. Ainult siis, kui mu kolleeg Arne Jönsson ja Bodil Nilsson, keda ma meeletult igatsesin, mul külas olid, julges tüdruk lähemale tulla ja jäi kauemaks kui mõneks minutiks. Kui Arne siin oli, jõi tüdruk meie seltsis koguni tassi kohvi.

Aga sel suvel polnud ma tüdrukut näinud.

Kui ma ka teise silma lahti tegin ja silmi kissitasin – võib-olla on aeg prillid hankida –, tundus mulle, et nägin tema põskedel pisaraid. Ta koputas rusikasse surutud parema käega uksele ja hakkas lisaks sellele ka laupa vastu ust taguma.

Keerasin omale lina ümber, olin mõne sammuga magamistoast väljas, keerasin luku lahti ja avasin ukse.

Tüdruk ei näinud mind, ta tormas majja, jooksis kaks ringi ümber köögilaua, kihutas minust mööda magamistuppa, heitis kõhuli, roomas nagu ettepoole viskuv pesapallimängija mu voodi alla ja jäi sinna lamama.

Lasin ukse uuesti kinni vajuda.

Kostis, nagu koputaks ta ikka veel, ent tegelikult värises ta nii kõvasti, et küünarnukid ja põlved kopsisid vastu põrandat.

Ta oli surmani hirmunud.

Mõtlesin endale midagi selga otsida, kui kuulsin väljast hääli.

Kaks häält, kaks meest.

Kuna ma ei olnud köögis ribakardinaid ette tõmmanud, olin sunnitud seina äärde põrandale pikali heitma, et mind ei nähtaks, kui keegi otsustab aknast sisse vaadata.

Kõiki aknaid sai tuulutusasendis lahti hoida ja mul oli öösiti alati vähemalt üks neist lahti, ma kuulsin hääli, ehkki sõnadest ei olnud võimalik aru saada.

Mehed tulid lähemale.

Nad ei sosistanud, vaid rääkisid omavahel vaikselt.

„Ta peab kuskil siin olema,” ütles üks neist.

„Ta võib olla kus iganes,” ütles teine.

Tundus, et nad seisavad majast paari meetri kaugusel.

Taskulambi valgusvihk langes minu ette seinale ja liikus siis edasi kööki.

„Mida sa teed?” küsis üks meestest ja valgus kadus. „Kurat, sa ei või heast peast suvalise maja aknast sisse passida, saad aru?”

„Sa tead ju, et ta läheb marru, kui me plikat ei leia.”

„Aga keset ööd võõrast aknast taskulambiga sisse vaadata on loll tegu.”

„Minu meelest ma kuulsin midagi.”

„Valgusta maad, aga mitte maja, meil pole vaja endale tähelepanu tõmmata.”

Piilusin magamistoa poole.

Tüdruk oli voodi all sõrmed kõrva toppinud.

„Ta võib sama hästi ka sadamas mõnes paadis olla.”

„Arvad, et ta tunneb sealt kedagi? Ta ei saa ju lihtsalt niisama võõrale jahile ronida.”

„Kurat, kust mina tean, võib-olla on ta ennast kuhugi presendi alla peitnud, ma tean ainult, et kui me ilma temata tagasi läheme, tuleb õudne jama.”

Kumbki meestest ei rääkinud Skåne murret, pigem kõlas see nagu Stockholmi dialekt, aga ma polnud selles kindel. Pealegi tundus, et üks neist räägib rootsi keelt aktsendiga.

„Ta võib siit juba ammu teab kui kaugel olla.”

Seda ütles mees, kes oleks nagu aktsendiga kõnelenud.

„Mitte nii ammu, ta pole pikamaajooksja.”

„Mõtled sprinterit või?”

„Nojah.”

„Teeme sadamas tiiru.”

Jutukõma eemaldus, ma ajasin end ettevaatlikult püsti ja vaatasin aknast välja.

Kaks meest läksid mööda rada sadama poole.

Kaks taskulampi valgustasid nende jalge ees maad.

Eespool kõndijal olid sinised teksased ja õhuke must nahkpintsak, teisel oli seljas mingi läikiv dress. Teksastes mees oli pikk ja laiaõlgne ja nii suur, et tal oleks võinud olla isiklik postiindeks, teine mees oli peajagu lühem ja ülekaaluline.

Vajusin tagasi seina äärde põrandale.

Kurat, mis see nüüd oli?

Tüdruk ei värisenud enam, ent tal olid sõrmed endiselt kõrvas.

Miks ei teinud ma ust lahti ja öelnud „Ta on siin”?

Sellepärast, et mul oli lina ümber?

Sellepärast, et ma olin alles ärganud ega teadnud, mida ma teen?

Sellepärast, et ma uskusin rohkem tüdruku ilmset hirmu ja õudu kui seda, mida kahel teda keset ööd otsival täiskasvanud mehel on öelda?

Sellepärast, et mul oli hirm?

Kui ma end uuesti püsti ajasin ja välja vaatasin, seisid mehed restorani juures, peaaegu muulil. Näis, et nad vaidlevad, mõlemad vehkisid kätega. Dressides tüüp osutas suure tee poole, teine kehitas õlgu.

Dressides tegelane näitas seejärel tuletorni poole, mille tuli veepinnal helkles. Neil polnud taskulampe vajagi, öö oli valge ja selge.

Teksastes ja nahkjopes mees osutas pöidlaga üle õla minu maja poole ja dressides tegelane hakkas muuli poole minema.

Teksastes mees saatis teda pilguga, pööras siis ringi ja tuli mööda treppe mu maja poole tagasi. Ma ei oleks jõudnud magamistuppa peitu minna, niisiis heitsin uuesti akna alla pikali ja surusin end vastu seina.

Seekord püüdis mees vaikselt hiilida, aga ma kuulsin ta samme, kui ta trepist üles jõudes mööda kruusarada edasi tuli ja natukese aja pärast muru peale astus, et tema lähenemist kuulda ei oleks.

Ta tuli verandale.

Seisis seal liikumatult.

Astus mõned sammud kõrvale, tundus, et ta tuleb selle lahtise akna juurde, mille all ma lamasin.

Kuulsin ta hingamist, surusin end vastu seina ja hoidsin hinge kinni. Tundsin tema odekolonni lõhna, see oli odav ja pealetükkiv.

Kui ta sisse vaatab, näeb ta kööki, kuid mitte magamistuba, ja ta ei tohi mind näha. Mida ta mõtleks, nähes viiekümneaastast meest, lina ümber kere, põrandal lamamas?

Sammud lähenesid uksele.

Ta seisis liikumatult.

Ukselink vajutati aeglaselt alla.

Ta tõukas kergelt ust.

Ma polnud kindel, kas ma olin ukse lukku pannud, ent uks ei avanenud, ju siis olin luku ikka kinni keeranud.

Ukselink tõusis uuesti üles.

Ta tuli tagasi, läks aknast mööda maja nurga juurde. Näis, nagu kavatseks ta ringi ümber maja teha, aga see ei õnnestu, mets on lähedal ja liiga tihe, aasta tagasi koges seda omal nahal üks teine mees, kes püüdis maja põlema panna.

Mees liikus vaikselt.

Aga ma kuulsin, kuidas ta tagasi tuli, akna all seisis ja ennast sügas.

Öö oli nii vaikne, et ma võpatasin, kui mingi lind huikas või huilgas, mida iganes linnud Rootsi suveöös teevad, aga tundus, et mees ei kuulnud mu liigutust.

Ta astus verandalt alla ja tema sammud sahisesid kruusal. Tõusin istuli ja vaatasin välja. Ta ei vaevunud ennast nüüd enam varjama, vaid läks kiirel sammul sadama poole ning kadus mu vaateväljast. Ma ei tea, kas või kus ta teise tegelase peale võttis, ent mõne minuti pärast kuulsin automootori käivitamist ja auto sõitis minema. Ma ei saanud aru, kus nende auto seisis, sest ma polnud seda näinud, ma ei näinud ka seda, kuidas nad ära sõitsid, seevastu oli öö nii vaikne ja rahulik, et kuulsin mootorimüra järgi, kuidas auto jõudis suurele maanteele ja keeras hiljem lääne suunas, Kullabergi poole.

Pöörasin ringi, roomasin tagasi magamistuppa, võtsin lina ümbert ära ja korjasin põrandalt üles sinna visatud teksased. Istusin toolile ja tõmbasin püksid jalga, läksin WC-sse, loputasin külma veega nägu, võtsin puhta käterätiku, läksin tagasi magamistuppa ja heitsin voodi kõrvale põrandale kõhuli.

Tüdruk nihkus mõnikümmend sentimeetrit kaugemale.

„See olen mina,” ütlesin ma ettevaatlikult. „Pühi oma põsed käterätikuga puhtaks.”

Lükkasin käterätiku voodi alla.

Ta ei puudutanud seda.

Vaatas mulle ainult otsa.

Suured tumedad silmad.

„Kes need olid?” küsisin ma.

Ta ei vastanud.

„Nad läksid ära,” ütlesin ma. „Ma kuulsin, kuidas nad minema sõitsid.”

Tüdrukul oli sinine seelik ja õhukese heleda jaki all valge särk. Paljaste jalgade otsas olid pruunid kummikud.

Ma ei teadnud, mida öelda või teha.

„Sa võid välja tulla, kui tahad,” ütlesin ma lõpuks. „Magamistoas ei näe meid keegi. Ma ei taha köögis ribakardinaid ette tõmmata, sest kui nad tagasi tulevad, siis nad näevad, et kardinad on ette lastud. Aga me võime mõlemad magamistoas olla. Lasen homme hommikul vara köögis kardinad ette ja siis ei näe meid keegi.”

Tüdruk ei öelnud midagi.

Aga ta tõmbas käterätiku lähemale ja pühkis sellega nägu.

Ta pani käterätiku kokku ja pistis selle endale pea alla.

„Sa võid küll voodi alla jääda, aga seal pole kuigi mugav, ja kui ma voodisse heidan, siis surub see sind võib-olla vastu põrandat,” ütlesin ma. „Sinust jääb pannkook järele.”

Ta ei öelnud midagi, aga mulle tundus, et ta püüab naeratada. Võib ka olla, et ma kujutasin seda ette.

Lamasime põrandal ja vaatasime teineteisele otsa.

See võis olla ettekujutuse vili, aga oma arust ma nägin, kuidas ta kaalus, kas võib mind usaldada, kas ta julgeb mind usaldada, või kaob ta samal hetkel, kui ma püsti tõusen ja voodi juurest eemaldun.

Lõpuks pööras ta pea kõrvale ja ma ei tea, kas ta pani silmad kinni või mitte.

Ma ei ole kunagi pimedust kartnud, ent nüüd kuulatasin ma maas lamades pingsalt olematuid helisid, samme verandal, murduva oksa praksatust, mehe hingamist, ukselingi katsumist.

Mõnel õhtul pole fantaasiamaailma sattumiseks vaja rohtu suitsetadagi.