Читать книгу Paremateski peredes - Mats Olsson - Страница 3

Esmaspäeva hommik

Ma ei tea, millal me magama jäime, aga kui ma ärkasin, oli keha kange ja valutas. Ilmselt olin voodist padja pea alla tõmmanud. Mul olid teksased jalas, ent ülakeha oli paljas, sokke ega kingi ei olnud ja mul oli külm.

Võttis mõne hetke, enne kui mulle kõik meelde tuli, ja kui ma voodi alla vaatasin, oli tüdruk mulle lähemale nihkunud.

Ta lamas küljeli, pea all käterätik, mille ma talle olin andnud.

Ta magas sügavalt ja rahulikult.

Ma ei tundnud teda, teadsin vaid, et ta on uje ja arg, ta ei räägi ja kardab teisi inimesi puudutada.

Nüüd magas ta minu voodi all.

Ta hoidis mõlema käega minu paremast käest kinni.

Parema käe nimetissõrmel ja kahel sõrmenukil olid kriimustusjäljed, nagu oleks ta löönud need vastu seina või võib-olla vastu puutüve, kui ta läbi metsa jooksis, juhul kui ta nüüd ikka jooksis läbi metsa, nagu ma oletasin.

Möödunud suvel püüdsin ma oma maja taga metsa tungida, sest minus tärkas uudishimu ja ma tahtsin näha, kust ta tuli ja kuhu läks, kui ta kadus, aga mets oli põhimõtteliselt läbitungimatu, ometi oli mul silme ees pilt, kuidas ta tulles ja minnes puude vahel jooksis.

Ma ei pannud tähele, millal ta minu käe oma kätte võttis.

Mul oli põrandal magamisest selg valus, ma ei teadnud, mis kell on, ent otsustasin liikumatult edasi pikutada, kuni tüdruk ärkab. Mulle tundus, et tal on vaja välja magada, teisalt polnud mul aga aimugi, mida ma tegema peaksin.

Väljas sadas vihma.

Õhtu oli olnud valge ja soe, aga nüüd rabistasid vihmapiisad kõvasti, rütmiliselt ja monotoonselt vastu katust ja akent.

Kuna ta oli valinud oma põgenemisteel minu – mille eest iganes ta siis ka ei põgenenud –, tähendas, et ta oli otsustanud mind usaldada.

Ma pole kuigi usaldusväärne, aga tema ei võinud seda ju teada.

Mul pole lapsi, ma pole kunagi lastega suhelnud, aga üks naistuttav ütles kunagi, et ma olen lastemagnet. Võib-olla oli tal õigus, ma polnud selle üle lihtsalt mõelnud ega seda tähelegi pannud.

Tüdruk ei hoidnud mu kätt väga kõvasti, ent polnud mingit kahtlust, et ta tahtis mu käest kinni hoida.

Ma ei taibanud, mida ta oli teinud või miks kaks meest teda suveöös taga ajasid, aga mis peamine: ma ei teadnud sugugi, mida ma peaksin tegema.

Ma ei saa tüdrukut restorani kaasa võtta, sest ma ei oskaks seletada, kes ta on või miks ta koos minuga on, ja ma kartsin, et teda taga ajanud mehed võivad tagasi tulla.

Restorani nimi oli lihtsalt Solvikeni restoran, kuna see asus Solvikenis, ja restoranipidajast Simon Penderist ning minust said head sõbrad, kui ma kunagi osalesin ajakirjanduslikus eksperimendis ja pidin ühest golfiväljaku restoranist artikli kirjutama. Simon töötas seal, tundis mind ajalehes avaldatud pildi järgi ära, ja artiklist ei tulnud midagi välja.

Lõpetasin ajakirjanikutöö ega teadnud, mida oma eluga pihta hakata. Sain üsnagi kopsaka lahkumishüvitise, ent mul polnud aimugi, mida teha. Nii on see olnud kogu mu elu: ma pole kunagi ühessegi ametisse kandideerinud ega üritanud karjääri teha, ma lihtsalt sattusin tööle, ja üks asi viis teiseni. Kui Simon Pender mind Solvikenisse meelitas, võtsin ma kutse vastu.

Vaatasin tüdrukut.

Ta magas.

Oleksin pidanud püsti tõusma ja arvuti käima panema, oleksin pidanud vaatama, kas netist leiab mingit infot, mis aitaks mul juhtunut mõista, aru saada, miks tüdruk jooksis ja miks kaks meest teda kõigest väest taga ajasid, nii et üks neist katsus koguni mu ukselinki, või olin ma seda kõike ette kujutanud?

Tüdruku nägu oli rahulik.

Jäi mulje, et ta tunneb end turvaliselt.

Võib ju olla, et lapsi tõmbab minu poole, aga ma pole kunagi omale lapsi tahtnud.

Mind tõmbab alati miski muu.

Tee, võimalus.

Lend, põgenemine.

Esinev bänd.

Või vallatu, sõnakuulmatu pilk.

Tundsin nõrkust sääraste asjade vastu.

Liigagi suurt nõrkust.

Niisugusel juhul ei maksa lapsi muretseda.

Vähemalt minu meelest.

Aga ma ei tea paljutki.

Ehkki tüdruk oli käterätikuga oma nägu pühkinud, olid tal põskedel pisarajäljed.

Ta niutsatas läbi une.

Ohkas.

Neelatas.

Mu silmad valgusid vett täis.

Ma nutan harva. Mitte sellepärast, et see oleks ebamehelik, sedasorti juttudest ma eriti ei hooli, vaid mul lihtsalt pole nutmiseks väga palju põhjust olnud.

Üks naine ütles kunagi, et ma olen tundekülm.

Üks teine jälle aga, et ma olen realist.

Kolmas ei teadnud täpselt, mida arvata.

Nutsin eelmisel suvel, kui lamasin öösel ärkvel ja lootsin, et Bodilinimeline naine mulle helistab. Nutsin, sest ta ei helistanud, nutsin, sest ma olin armunud, ent üksi ja õnnetu ning tundsin tema järele kohutavalt suurt igatsust.

Püüdsin nuuksatust alla suruda rohkem selle pärast, et mitte tüdrukut äratada.

Nii ma vähemalt arvasin.

Ma ei tea, kas ta ärkas minu nuuksatuse peale, aga ta kiunatas, lasi mu käe lahti ja surus end voodi all vastu seina. Ta püüdis minust mööda vaadata, tuba uurida.

„Hei-hei-hei!” ütlesin ma. „Ära litriga rabele!”

Ma ei tea, miks ma ütlesin „ära litriga rabele”, tavaliselt ma sellist väljendit ei kasuta ja hokit ei ole ma enam Nõukogude Liidu lagunemisest saadik vaadanud. Pealegi oli mu toon seda öeldes nagu „Džungliraamatu” karu Balool.

„Sa ei pea kartma, siin olen ainult mina.”

Mu hääl oli nüüd jälle endine.

Tüdruk ei öelnud ikkagi midagi.

Kui ma püüdsin end keerata, et end pikkamisi püsti ajada, hakkasid mu liigesed nagisema. Võib-olla poleks ma pidanud reumaatikute liidu infobrošüüri nii kergekäeliselt minema viskama.

„Ma lähen kööki ja lasen ribakardinad alla,” ütlesin ma. „Siis teen kohvi, eelmisel suvel sa tahtsid kohvi, ma mäletan seda. Arne tuli sellele mõttele. Kas mäletad teda, minu Anderslövi sõpra Arne Jönssonit?”

Jäi selgusetuks, kas ta mäletas Arnet või mitte. Ta ei öelnud midagi. Tema nägu ei olnud voodi all peaaegu nähagi.

Enne ribakardinate alla laskmist märkasin, et sajab tugevasti, vesi langes püstloodis. Ma ei näinud sadamas, maja ümber või restorani juures kedagi. Kell oli küll alles kolmveerand kuus, aga tavaliselt on mõni õnnetuke sel ajal juba oma koeraga väljas.

Panin kohvimasina käima, avasin arvuti, tõmbasin sokid jalga ja särgi selga, ning kui vesi oli läbi filtri jooksnud, hüüdsin tüdrukule, et kohv on valmis.

Vaatasin mõne ajalehe netilehekülge, ent kadunud tüdrukust polnud kuskil juttu. Arvatavasti ei saanudki olla. Kui ta kadus esmaspäeva öösel, siis kirjutatakse meedias temast alles ööpäev hiljem, kui siiski.

Tõstsin pilgu arvutiekraanilt, tüdruk seisis ukseavas.

Ta astus võpatades sammukese tagasi magamistuppa, kui ma püsti tõusin.

„Mõtlesin sulle ainult kohvi kallata,” ütlesin ma.

Ta tuli mõne sammu lähemale.

„Kui köögist läbi lähed, jõuad WC-sse,” ütlesin ma.

Ta ei öelnud midagi, ent vaatas suunas, kuhu ma osutasin.

„Kraanikausi all kapis on uued hambaharjad, klaasis on hambapastatuub,” ütlesin ma.

Magamistoa ja köögi vahelt lävepakult tualetini minek paistis olevat talle sama raske ülesanne nagu kõrgusehirmus vaevlejale hüpe kaheteistkümne meetri kõrguselt hüppelaualt. Ta vaatas vähemalt minuti kordamööda põrandale, minu ja WC poole, enne kui sügavalt hinge tõmbas ja kiirete, otsustavate sammudega liikvele läks.

Olin kohvikruusi lauale pannud, ent tagasi tulles ta seda ei puudutanud. Ta jäi seisma magamistoa ja köögi vahele lävepakule.

„Kas sa kohvi ei tahagi?” küsisin ma.

Ta astus kaks sammu lähemale, haaras tassi ja taganes uuesti ukseavasse.

„Tule istu, pole vaja karta,” ütlesin ma.

Ta tuligi aeglaselt lähemale ja istus, pilk laual. Ta hoidis kohvikruusi mõlema käega, justkui püüaks end niiviisi soojendada.

Sirutasin parema käe välja.

„Kas sa tead, et hoidsid mul öösel käest kinni?” küsisin ma.

Ta vaatas kiiresti üles ja tema pilgust sain aru, et ta ei mäleta seda.

„See oleks juba natuke nagu kulunud,” ütlesin ma ja panin käe lauale. „Kas näed, nimetissõrm on kõver? Minust võib saada kapten Konkskäsi.”

Liigutasin nimetissõrme ja märkasin tüdruku näol naeratusevirvet. Ütlesin:

„Lugu on nii. Ma ei tea, kes sa oled, ma ei tea, miks need kaks meest täna öösel sind otsisid, aga mul ükskõik. Saad aru? Ma ei kavatse kellelegi lobiseda, et sa siin oled. Ma tean, et sa oskad rääkida, eelmisel suvel ma kuulsin, aga ma ei hakka sind sundima. Kui keegi sinu kohta küsib, siis ei tea ma midagi, ma pole sind näinudki. Aga me ajame selle asja korda. Üheskoos. Võtame ühe päeva korraga ja eks siis paistab, kuidas läheb. Kas oleme kokku leppinud?”

Tundus, et kulus terve igavik, enne kui ta noogutas.

„Ma olen sinu poolel, ära seda unusta, ma olen sinu poolel.”

Nihutasin kätt tema omale lähemale.

Ta ei võpatanud, lugesin selle edusammuks.

„Selle kinnituseks paneme pöidlad kokku,” ütlesin ma. „Pöidlad vastamisi.”

Üksisilmi minu kätt vahtides sirutas ta ettevaatlikult ja aegamisi oma käe lähemale ja puudutas oma pöidlaga kergelt mu pöialt.

„Sina ja mina,” ütlesin ma. „Nüüd oleme liitlased.”

Ma ei teadnud, kuidas oma mõtet talle seletada, aga võib-olla oli põhjus selles, et mul polnud aimugi, mida ma mõtlen või mida me pärast pöidlaliidu sõlmimist edasi peaksime tegema.

„Me ei või siia jääda,” ütlesin ma. „Nägin neid kahte meest täna öösel ja … nad ei paistnud just Kardemoni linna röövlite moodi.”

Kust mul sihuke mõte tuli? Ütlesin:

„Kas sa oled „Kardemoni linna röövleid” näinud? See on ainus kord, kui ma teatris käisin, see toimus tundide ajal, kohustuslikus korras.”

Tal polnud nähtavasti aimugi, millest ma räägin.

Tänapäeval võib-olla ei sunnita lapsi teatris käima.

„Ma tunnen ühte politseinikku,” ütlesin ma, see oli tõsi. „Aga ta on Malmös ja … ma ei tea, mida me talle ütleme. Kas me sinu meelest peaksime talle helistama?”

Tüdruk raputas pead, seekord otsustavamalt.

„Sa ei taha politseisse minna?”

Ta kehitas nüüd õlgu.

Ütlesin:

„Ma lähen toon lehe ära. Istu siin, mul kulub kõigest mõni minut. Okei?”

Ta noogutas.

Sadas tugevamini, kui ma olin arvanud, käisin postkasti juures pooljoostes ära. Ma ei näinud sadamas kedagi, kõik purjekad olid lukus, aga mulle tundus, et keegi vihmamantlis naine läks suure tee poole, koer rihma otsas.

Tüdrukul olid käed endiselt kohvikruusi ümber pigistatud, kui ma tagasi tulin.

„Heidan lehele kiire pilgu peale ja vaatan, kas saan natuke targemaks,” ütlesin ma.

Eelmisel suvel olin tellinud kõik lehed, niimoodi teevad kõik ajakirjanikud, või vähemalt mina, kuid sel aastal piirdusin kohaliku ajalehega, ülejäänusid lugesin netist.

Ka paberlehes ei kirjutatud kadunud tüdrukust midagi.

Seevastu oli turistidel raske turismibürood leida, taipasin seda, kui lühiuudiste pealkirjadest pilgu üle lasin. Oli palju pilte paari imeliku, ilmselt papist tehtud dinosaurusega kuskilt linnafestivalilt, aga festivali kohta olid tänavad seal väga inimtühjad. Ühes teises linnas tantsisid poolpaljad naised sambat, aga hoolimata tantsivatele naistele pähe kinnitatud suurtest sulglehvikutest oli seal niisama vähe rahvast. Kaks naabrit olid üle kolmekümne aasta mingi korstna pärast tülitsenud, üks neist kavatses nüüd asjaga Euroopa kohtusse minna. Ühest talust oli diiselkütust varastatud, politsei arvates oli tegemist organiseeritud jõuguga, ja keegi oli kümne kilomeetri kaugusel meie konkurentidelt varastanud viiskümmend kilo sealiha ja kakskümmend kilo loomaliha. Pensioniealine abielupaar, kellel oli lahutus käsil, oli Höganäsis oma ridamaja ees kaklema läinud ja kasutanud relvadeks pesapallikurikat ning golfikeppi, teismelised poisid olid sülitanud näokatet kandva noore naise pihta ja käskinud tal „koju, Araabiasse sõita”, ühes kirikus oli tulemas mulle täiesti tundmatu lauljanna džässikontsert, purjuspäi ekskavaatorit juhtinud mees viidi kainenema, ühe maja uksele oli joonistatud haakrist ja koolimajal kuus akent puruks löödud. Vähemalt kolm lühiuudist puudutasid naisi, kes olid oma mehe käest peksa saanud.

Ma ei näinud uudistel tüdrukuga mingit seost.

Jätsin vahele peresündmuste leheküljed, kus olid ära trükitud vastsündinute ja surmale mõnevõrra juba lähemale jõudnud persoonide pildid, ja avasin Solvikenile ning selle lähiümbruskonnale pühendatud lehekülje.

Ka seal polnud tüdruku kohta sõnagi.

Seevastu oli üks hobune ära jooksnud.

AA kutsus alkohoolikuid koosolekule ja naljaka mütsiga mees, mootorsaag käes, kippus kangesti puid langetama, ta nimetas end Janne Puukübaraks. Ühes restoranis pakutakse järgmisel nädalal lõunaks pošeeritud turska tillikastmega, teises aga praetud sealiha sibulakastmega, kumbki neist ei tundunud olevat traditsiooniline suveroog.

Vaatasin ajalehe läbi vist lihtsalt aja võitmiseks, sest ma ei teadnud, mida teha.

Lõpuks panin lehe kokku ja viskasin selle makulatuurivirna, üha sagedamini oli tunne, et ajalehti toodetaksegi üksnes makulatuuriks, aga ka see on ju üks looduse ringkäigu vorme.

Istusin uuesti tüdruku vastu laua taha.

„Mul on üks plaan,” ütlesin ma.

Ta ei reageerinud, võib-olla taipas ta kohe, et see pole suurem asi plaan.

„Ma nimetasin natuke aega tagasi Arnet, ta oli eelmisel aastal siin, kas sa mäletad teda?”

Ta noogutas.

„Kas ta meeldis sulle?”

Taas noogutus.

„Ma arvan, et sõidame tema juurde ja sa jääd sinna, mina aga püüan välja selgitada, mis on juhtunud ja mida me peaksime edasi tegema. Ma arvan, et siia jääda on sulle ohtlik, aga ma võin ka eksida. Ja ma usaldan Arnet.”

Ta ei öelnud midagi.

„Ma ei kavatse sind hätta jätta,” ütlesin ma. „Me panime ju oma liidu märgiks pöidlad kokku, eks ju.”

Ta noogutas.

„Kui kohe sõitma hakkame, jõuame siit minema enne, kui rahvas ärkab, ja keegi ei näe meid.”

Ehkki sadas, oli väljas soe. Ma ei näinud kedagi muuli peal ega sadamas, kui me mööda rada ja treppe kiiresti alla minu auto juurde läksime. Käskisin tüdrukul tagaistmele pikali visata ja alles siis, kui olime 112. maanteel möödunud Jonstorpi, Farhulti ja Tånga teeotstest, keerasin ühele metsateele ja jäin seisma. Olin näinud, et need, kellel on koer autos, teevad siin tavaliselt peatuse.

Olin jälitajate hirmus kogu aeg tahavaatepeeglisse vaadanud ja paistis, et nüüd võib tüdruk rahulikult esiistmele tulla. Meie järel ei sõitnud ühtegi autot ja seni oli meile vastu tulnud ainult katusele kinnitatud redeliga furgoonauto, kaks sõiduautot ning suure käruga traktor.

„Ega sul sõidust süda pahaks ei läinud?” küsisin ma.

Ta raputas pead.

„Sa ei ole siis kunagi merehaige?”

Ta raputas pead.

„Oled sa harjunud autos sõitma?”

Ta kehitas õlgu.

Ehkki kellaaeg oli varajane, oli liiklus kiirteel elav, esimeses reas liikusid ridamisi veoautod nagu elevandid, tööle tõttajad kihutasid võidu, et esimesena pärale jõuda. Mõtlesin, kui kiiresti on sisserännuvaenulikus Rootsis integratsioon tegelikult toimunud. Rääkisin tüdrukule väikestest Poola kaubaautodest, mis pärast ida ja lääne vahelise müüri langemist E6 kiirteele ilmusid. Nüüd oli Poola numbrimärke niihästi BMW-del kui ka Mercedestel, kehvemad autod kandsid aga Läti, Leedu ja koguni nii kaugete maade nagu Moldova, Rumeenia ja Valgevene numbreid.

Tüdruk istus sirge seljaga minu kõrval, käed põlvedel, ja vaatas otse ette.

„Kui ma väike olin, ei näinud Rootsis kunagi ühtegi Vene numbrimärgiga autot, siin ei olnud venelasigi. Aga neil läheb nähtavasti hästi, vaata, see on juba kolmas Vene auto, mis meist lühikese aja jooksul mööda sõidab,” ütlesin ma.

Osutasin tumedate klaasidega Mercedesele, mis saja kuuekümnega kaugusesse kadus.

Tüdruk saatis autot pilguga. Ma ei tea, kas ta sai aru, mida ma rääkisin, või mitte, igal juhul ei öelnud ta midagi.

Arne Jönssoni juurde Anderslövi saab ka teist teed pidi sõita, aga sel juhul oleksin taas pidanud minema teedele ja küladesse, kuhu ma ei tahtnud sattuda, sest just seal kandis olime Arnega segatud suurt tähelepanu äratanud mõrvajuhtumisse.

Selle asemel sõitsime ringteed mööda ümber Malmö ja mul oli hea meel, et autos on GPS, sest kuigi ma olen Malmös sündinud ja üles kasvanud, on linnast mööduvad uued teed minu meelest täiesti arusaamatud.

Kui hakkasime Anderslövi jõudma, oli vihm lakanud ja taevast ehtisid tumedad, kuid kriitvalge tipuga pilved, need nägid välja nagu kõrbenud koogid.

Keerasin Arne tänavasse ja peatusin tema maja ees.

Võtsin mobiili ja helistasin talle.

„Jah, Arne kuuleb,” ütles ta vastates.

„Kas sa oled üleval?”

„Jah, muidu ma ju sinuga praegu ei räägiks, Harry.”

„Kas sa külalisi võtad vastu?” küsisin ma.

„Loomulikult! Millal sa tuled?”

„Praegu,” vastasin ma.

„Praegu?”

„Praegu.”

„Kus sa oled?”

„Vaata aknast välja.”

Nägin läbi köögiakna tema nägu, enne kui ta telefoni kinni vajutas.

Arne Jönsson oli eluaeg ümarik olnud, aga kui ta haigestus tänapäeva epideemiaks saanud suhkurtõppe, muutis ta oma menüüd, ja kui ta majaukse avas, siis tundus, et ta on tõepoolest mõne kilo alla võtnud.

Tüdruk tuli minust paar sammu tagapool ega võtnud Arne kätt vastu, kui too meid tervitas. Aga Arne suhtus sellesse rahulikult, tal oli õnnestunud eelmisel suvel tüdruk natuke rääkima panna ja nüüd tegi ta näo, et ei märkagi terekäe vastu võtmata jätmist.

„Tore sind näha, on alles üllatus,” ütles ta tüdrukule. „Tundub, et sul läheb hästi. Minul tekkis vanadusest suhkurtõbi, nii et ma pean mõtlema, mida ma söön. Selle nimi on ametlikult teise tüübi diabeet, aga tegelikult tähendab see vanainimeste suhkurtõbe, muud midagi.”

Olin mõnda aega Arne juures elanud ja oli kodune tunne majja sisse astuda. Kõik nägi välja nagu alati: palju nipsasju, korralikult koristatud ja lõhnas hästi, ja ehkki vana suur televiisorikobakas oli alles, oli ka üks uuendus: Arne oli muretsenud arvuti ja köögikapil seisev Mac mängis vanu šlaagreid.

Keegi laulis elamisväärt elust.

„Lill-Babs,” ütles ta. „Spotifyst leiab igasuguseid asju.”

Mul on seal konto, aga ma pole seda kunagi kasutanud.

„Kuidas sa Spotifyd kasutama õppisid?” küsisin ma.

„Kas sa mäletad Tomas Skarbaliust? Leedukat?”

„Jah, ta aitas mind möödunud aastal autoga.”

„Tema tütar on üksteist ja tema õpetaski mind. Ta kuulab ise küll teistsugust muusikat, aga ta näitas mulle, mida teha tuleb.”

Tüdruk istus köögitoolile ega pööranud minult pilku.

„Sa võid natuke ringi vaadata, kui tahad,” ütlesin ma. „Siin on, mida vaadata. Arnel on kabinetis seintel hästi palju pilte. Ma ei lähe kuhugi, istume Arnega köögis, võib-olla teeb ta meile kerge hommikusöögi.”

Kahtlane, kas ta oleks Arne vanadel piltidel kedagi ära tundnud, aga ta läks köögist välja, ja sel ajal, kui Arne praadis mõned miniviinerid ja paar muna, andsin mina Arnele juhtunust lühikese ülevaate.

„Sa lubasid sihukestest asjadest eemale hoida,” ütles ta.

„„Sihukestest asjadest”?”

„Ma mõtlesin „sellest” asjast. Head see ei ennusta, miks sa peaksid sekkuma?”

„Ma ei sekkunud,” ütlesin ma. „See oli tema, kes keset ööd minu juurde tuli, mida ma pidin siis tegema? Laskma tal väljas seista, kuni nad ta kätte oleksid saanud?”

„Ei, aga sa oleksid võinud hommikul politseisse helistada.”

Arnel oli õigus, see oleks olnud õige tegu, ma oleksin pidanud nii toimima, aga ma ei saanud lahti närivast tundest, et kui ma oleksin politsei asjasse seganud, oleks tüdrukul veelgi halvemini läinud.

„Ta ei taha, et ma politseisse helistaksin,” ütlesin ma.

Arne turtsatas ja ütles:

„Sind võidakse inimröövi eest kinni võtta, kas sa selle peale oled mõelnud?”

Ma ei olnud selle peale mõelnud, kuid ütlesin:

„Miski ütleb mulle, et need, kes teda taga ajavad, ei ole kuigivõrd huvitatud selle loo avalikuks tulekust. Inimröövi pärast ma igatahes ei muretse.”

Seevastu tegi mulle muret hoopis teine asi.

Arne tõstis vorstid ja muna taldrikule, pani leivakorvi lauale ja hüüdis tüdrukut. „Sa tahad vist ka kohvi, eks ju?”

Ma ei tahtnud juhtunust rääkida, kui tüdruk laua ääres istub, niisiis rääkisime arvutitest, Spotifyst ja Skype’ist, sellest, et tänapäeval võib seda, kellega telefonis räägid, ka ekraanil näha, Arne jutu järgi oli see olnud täiesti uskumatu ajal, mil telekast „Jetsonite” sarja vaadati. Muidugi rääkisime ka sellest, kuidas uus tehnika paberlehed surmab, see on nii vanadel kui noortel, nii aktiivsetel kui ka endistel ajakirjanikel alati jututeemaks, kuulub nüüdisaja ametirolli juurde.

„Kuidas Hjördisel läheb?” küsisin ma.

„Nagu tavaliselt.”

„Lähen ajan temaga juttu.”

Pöördusin tüdruku poole ja ütlesin:

„Sa võid Arnega siia jääda, tulen kohe tagasi.”

Hjördis Jansson oli Arne naaber. Tema nahk oli kriitvalge ja paberõhuke, ent ta oli terava pilguga ja tähelepanelik. Ta kannatab defineerimatu häda käes, mida vanemad inimesed nimetavad valudeks, see võib tähendada mida tahes. Hjördisele tegi kõige rohkem valu istumine, niisiis veetis ta suure osa ööpäevast akna all valge õhukese kardina taga seistes. Mõnikord oli raske aru saada, kus lõpeb kardin ja kust algab Hjördis.

Mul oli ka eelmisel suvel Hjördisega üsnagi palju kokkupuuteid, ajasin meelsasti temaga juttu. Tal oli hea meel mind näha, ta patsutas mind koguni põsele. Mul oli külaskäiguga oma tagamõte, tahtsin segamatult helistada, ilma tüdrukut sellega hirmutamata, aga ma ütlesin:

„Arnel mängib ju muusika nüüd nii kõvasti.”

„Selle aparaadi muretsemisest saadik on ta puhta lolliks läinud,” ütles Hjördis.

Kui Arne maja täitis vanade estraadilauljate hääl, siis Hjördise juures valitses vaikus. Märkmikku lehitsedes mõtlesin endamisi, kes küll on Hjördise vaibanarmad kõik ühes suunas kamminud.

Helistasin kriminaalinspektor Eva Månssonile.

Ehkki tüdruk ei tahtnud, et ma politseiga ühendust võtan, mõtlesin ometi Eva Månssonilt nõu küsida. Ma ei pea talle ju kogu tõde rääkima. Seda ei teinud ma ka siis, kui me eelmisel suvel ühe ja sama kriminaalasjaga tegelesime, ja kui ma ennast õigesti tunnen, ei räägiks ma kogu tõde mitte iialgi mitte kellelegi.

Eva ei vastanud.

Automaatvastajas arvas ta, et talle võiks hoopis SMS-i saata.

Saatsin SMS-i.

Helistasin mõnele tuttavale krimireporterile ja püüdsin nende käest infot õngitseda.

Nad küsisid, mida mul neile pakkuda on.

Vähe, õigupoolest mitte midagi.

Helistasin Simon Penderile, jätsin teate, et sõitsin Arne juurde, sest tundsin end haiglase ja üksikuna, ütlesin, et ma ei tea, millal tagasi jõuan.

Helistasin Malmö politsei üldnumbrile ja küsisin kriminaalinspektor Eva Månssonit.

Mulle öeldi, et ta tuleb politseimajja järgmisel päeval, täna olevat ta mingil kursusel.

„Ahah, kus siis?” küsisin ma.

„Stockholmis.”

Sellest ei saanud ma palju targemaks.

Tänasin Hjördist, et sain tema köögilaua ääres rahus helistada, ja lubasin, et tulen teda sagedamini vaatama. Ma pole kunagi ühtegi lumehelvest peos hoidnud, aga ma kujutan ette, et Arne naabri käepigistus on sellele üsna lähedal.

Ta vihkas Skånet.

Ei, see pole tõsi, „vihkama” on liiga tugev sõna.

Ütleme siis nii: talle ei meeldinud Skåne.

Võib-olla sellepärast, et ta on siin liiga vähe olnud, aga ta pole iialgi tundnud vähimatki igatsust Österleni, Falsterbo, Båstadi või Torekovi järele, kuhu kõik ülejäänud stockholmlased karjakaupa kokku sõidavad.

Ent nüüd istus ta siin, ühes Skåne sadamas.

Ta silmitses põlgusega tüüpilisi matkaselle, kes juba sihitult ringi sebisid, vihmariided üll, sest kui oled telkimas, siis tuleb alati välja minna, nende jaoks pole olemas kehva ilma, on vaid kehv rõivastus.

Ta teadis seda, ta oli isegi telkimas käinud.

Ta vihkas seda kogu südamest.

Tema vanemad olid veendunud matkasellid ja ta meenutas õlgu võdistades külmi suveöid, mil vihm telgi katuse ja seinte vastu trummeldas ja kõik oli märg või vähemalt niiske, kui sääsed ründasid, ämblikud öösiti mööda telgiseinu ronisid, ujuma minnes olid vees alati millimallikad ja autoga kärutati ringi nagu fucking luuserid.

Ta oli korduvalt vandunud, et täiskasvanuna ei hakka ta iialgi telkima. Ta ei sunniks iialgi oma lapsi seda tegema.

Maailmas on olemas hotellid.

Hotellid on olemas teatud põhjusel.

On koguni ujumisbasseiniga hotelle. Rootsis.

Ühel suvel õnnestus tal allergiline lööve saada ja üks Smålandi EMO arst oli öelnud, et ta ei tohi mingil tingimusel telgis magada. Tookord elasid nad suvel ühe nädala hotellis, ta võis hommikusöögi ajal valida Rootsi laualt seda, mis talle meeldis, ja lamada päevitustoolis, ent lõpuks leidis isa, et see läheb liiga kalliks, ja nad sõitsid koju. Tal polnud midagi ka lihtsalt kodusolemise vastu, mitte millegi tegemise vastu, või siis sõitis ta linna ja tegi näo, et tunneb end seal koduselt, ehkki see oli raske: eeslinnast pärit laps jääb alati eeslinnalapseks.

Ent sel väikesel osa Skånest, mis ta pilgule nüüd avanes, polnud väga vigagi, üsna kena, ehkki vihma sadas.

Ta istus muuli peal ja vaatas teisel pool sadamat järsule kaldale ehitatud maju, teisele poole pöördudes nägi ta merd. Ilusa ilmaga, kui päike merd hellitab, paistab sealt Taani, aga nüüd võis seda vaid ette kujutada.

Sadam oli täis paate, enamik neist Taanist, ent ühtegi purjetajat polnud näha. Tavaliselt istuvad inimesed paaditekil päevitustoolides ja joovad, söövad või lasevad lihtsalt päikesel end kõrvetada. Kas taanlased pole mitte omamoodi tagavaraskånelased, või oli see asi vastupidi? Talle torkas pähe, et ka Taani ei meeldi talle, nende jutust ei saa keegi aru, kui nad Kopenhaagenis käivad, räägib ta alati inglise keelt.

Ta tõusis ja lonkis piki muuli tagasi. Ehkki sadas vihma, oli ebatavaliselt soe, tal olid madala säärega moekad kummikud ja hea suur vihmavari.

Peale selle, et talle ei meeldinud telkida, oli tal peaaegu sama hea meel, et ta ei ole purjetaja naine. Tõsi, ta oli Floridas jahtlaevadel olnud, aga see oli midagi hoopis muud, täiesti teistsugused purjekad, kus teised hoolitsesid purjede eest ja tema võis rahulikult päevitamisele keskenduda.

Solvikenisse tagasi sõitsin mööda Höganäsi teed. Pärast juhtunut ei tundnud ma just lausa paanikat, küll aga ebameeldivat närivat tunnet, kui autosse istusin ja … ma ei teadnud, miks ma Höganäsi kaudu sõitsin, ma ei teadnud isegi, miks ma Solvikenisse tagasi lähen, aga miski ütles mulle, et mida rohkem ma näen, seda rohkem teada saan.

Olin söönud Arne juures vaid praemuna, niisiis tegin vana apteegi vastas vorstiputka juures peatuse ja ostsin eripakkumise, kaks vorsti saia ja kartulipudruga.

Sellest saadik, kui ma väike olin, on Höganäs muutunud.

See on vana tööstusasula, aga täpselt samuti nagu mujal tööstuspiirkondades kadus siit elu pärast tehase sulgemist, ja mõnikord tundub see niisama välja surnud nagu ajalehetoimetus.

Ent siis juhtus midagi.

Siia ehitati üks mitmekorruseline maja ja avati juustukauplus, raamatukauplus tegi kaustikute ja kinkepaberite asemel panuse raamatutele ja paremat sorti kohvile ja ootamatult kolis keskus vanalt Brukstorgetilt Höganäsi teise otsa, kus nüüd olid Hiina ja Tai restoranid ning kohvikud nagu suvalises suurlinnas, turuhall ja koguni üks sushi-restoran.

Seda, et Höganäsis on sushi-restoran, osati omal ajal sama vähe ette kujutada nagu maa all liikuvaid ronge Malmös.

Kui linnast põhja poole välja sõita ja ringilt paremale keerata, jõuab kalasuitsutusfirmasse, kus kala on täpselt sama kõrgest klassist nagu Stockholmi Östermalmi turuhallis. Tundus, et kalapoe ümber on igal viimasel kui maailmas tegutseval firmal oma outlet, ja parklates sõelusid avatud rahakotiraudadega reisijatest pungil turistibussid.

Kui olin söömise lõpetanud, nägin ühest väljakust mööda sõites silmanurgast tuttavat kuju. Seekord oli tal peas pesapallimüts, ent polnud mingit kahtlust: see oli sama mees, keda ma keset ööd oma maja juures olin näinud.

Tema väike paks kompanjon purjetas välja alkoholipoest, ostukäru kaste täis laotud, ja pikk mees suundus kiiresti ja otsustavalt alkoholipoe ning odavkaubamaja ühisel parkimisplatsil seisva valge linnamaasturi juurde. Ta avas tagaluugi ja dressides väike mees hakkas kaste sisse laadima.

Vajutasin järsult pidurile ja püüdsin tagurdada, ent minu taga oli aknapesufirma kaubik ning mees rooli taga keeldus paigalt liikumast. Ta ei näinud sugugi sama rõõmus välja kui auto kapotile joonistatud lõbus aknapesija.

Püüdsin kõrvale keerata, ent ei pääsenud ka sushi-restorani ees olevale vabale kohale, olin seega sunnitud liikuma edasi mööda Köpmansgatanit, sest see oli nii kitsas, et keegi ei pääsenud mööda sõitma. Tagurdamise või parkimise asemel vajutasin gaasi, kihutasin ümber kvartali, mida heatahtlik ja lühinägelik inimene nimetaks keskuseks, et teiselt poolt uuesti parklasse tagasi jõuda.

Sõitsin platsile ja jäin seisma otse alkoholipoe ees.

Lükkasin ukse lahti ja tormasin välja.

Mu auto uks oli lahti ja mootor käis, kuni ma mööda platsi jooksin.

Seal ei olnud tegelikult palju autosid, nii et mul kulus kolmkümmend sekundit taipamaks, et valge linnamaastur on kadunud. Ma ei tea, kas Höganäsis on kunagi linnamaasturit nähtud, kuid kuna see oli pealegi veel valge, siis on seda üsna raske mitte märgata.

Alkoholipoe ees kõnniteel seisis tugiliikuri kohal kõveras mees, astusin ligi ja küsisin:

„Kas nägite siin ühte suurt valget autot?”

„Palget?”

Tundus, et ta oli üle saja aasta vana ja haigusest nii räsitud, et ei suutnud pilkugi tõsta, ta vaatas otse maha.

„Valget,” ütlesin ma, „valget autot.”

„Mis?”

Lõualuud liikusid, nagu näriks ta midagi, aga kuna tal polnud hambaid, polnud see eriti tõenäoline. Vandusin endamisi, kui üks pikk ja kõhetu mees, tundmatut tõugu koer rihma otsas, ligi astus. Koer oli kentsakalt paks.

„Te küsisite auto kohta?” sõnas ta.

Mees rääkis nii tugevat Skåne dialekti, et fraasid kõlasid nagu aegluubis džässiimprovisatsioon.

„Jah, suur valge auto. Kaks meest.”

„Just nimelt,” vastas ta.

„Mis juhtus?”

„Ei midagi erilist, nad laadisid kastid autosse ja sõitsid ära. Nojah, nemad ja nemad, peamiselt oli see küll väike paks tegelane, kes laadis ja kandis, teine paistis ülemus olevat, tema ei kandnud midagi, lihtsalt näitas näpuga.”

„Kuhu nad sõitsid?”

„Sinna.”

Ta viipas käega paremale.

Hüppasin autosse, tagurdasin, vajutasin gaasi põhja ja keerasin tänavale, mis viis Statoili tankla, televiisorikaupluse ja tervisetoodete poe juures olevale ringile.

Ma ei näinud ühtegi suurt valget autot.

Sõitsin ringil aeglaselt ühe tiiru.

Kas nad olid otse edasi sõitnud? Vaevalt küll, see tänav viib vaid Höganäsi väljasurnud ossa – ja sealt edasi maale ning väikeste tööstushoonete piirkonda.

Paremale? Täiesti võimalik. Sel juhul jõuavad nad välja Helsingborgi, aga seal on alkoholipood olemas, niisiis pidid nad Höganäsi tulema mööda 111. teed Lerbergetist, Vikenist või Domstenist.

Mõned autod andsid minu taga signaali, nii et tegin ringil veel ühe tiiru, enne kui otsustasin mööda rannikuteed põhja suunas, Strandbadeni, Nyhamsläge ja Mölle poole sõita.

Tuul oli tõusnud, vimplid ja Skåne lipud plagisesid vardais, aga mida kaugemale ma sõitsin, seda selgemaks mulle sai, et see projekt on surnult sündinud. Kõrvalteid oli nii palju, suuremaid ja väiksemaid maju nii tihedalt, et auto, mida ma otsisin, võis seista kus tahes, ja ma ei saa ometi peatuda, minna iga maja uksele koputama ja küsima, kas nad on näinud valget linnamaasturit või seisab see juhuslikult koguni maja taga.

Sõitsin tagasi Höganäsi, jätsin auto parklasse ja läksin alkoholipoodi. See oli suhteliselt uus ja valgusküllane, nüüdisaegsele alkoholipoliitikale vastavalt avatud plaanilahendusega.

Lühikese heleda habemega noormees küsis, kas mul on abi vaja.

„Otsin paari inimest, kes siin käisid, ütleme umbes pool tundi tagasi või nii. Nad ostsid terve kärutäie, mulle tundus, et üks neist, pikk, suur nokatsiga mees on mu tuttav. Aga ma ei jõudnud neile järele, et näha, kas see oli tema.”

Ta vaatas mulle küsivalt otsa, ent ütles:

„Jah, nemad, nad ostsid palju, aga see polnud mina, kes … see oli Jessica.”

Jessical olid süsimustad turris juuksed, mustaks lakitud küüned ja ülahuules väike peenike rõngas, seljal võis läbi õhukese pluusi aimata tätoveeringut.

Mul poleks midagi olnud selle vastu, et vaadata täpsemalt, kus tätoveering lõpeb.

„Ma pole kunagi varem korraga ühele kliendile nii palju müünud, nad ostsid peaaegu ainult šampanjat, Bollingeri, Lansonit, Veuve Clicquot’d,” ütles ta.

„Clicquot” ei kõlanud Jessica häälduses kuigi prantsuspäraselt, pigem loodeskånelikult.

„Kas sa oled neid siin varem ka näinud?”

„Ei. Mis siis?”

„Ma võib-olla tunnen ühte neist, seda suurt ja pikemat.”

„Sa pole kindel?”

„Ma ei jõudnud näha, olin parkla teises otsas.”

„Mina ju ei tea, kas sa tunned teda.”

„Mina samuti mitte,” vastasin ma.

Mul tuli üks mõte.

„Kas nad maksid kaardiga?”

„Ei, pikem maksis sulas. 27 924 krooni. Täpne raha.”

„Kas nad ütlesid, kuhu nad lähevad?”

„Ei, nad polnud eriti jutukad. Väiksemal oli põse peal suur arm.”

Noogutasin ja ütlesin, et need vist ikkagi ei olnud minu tuttavad.

Kui välja tulin, põlvitas ukse kõrval kerjus. Ta oli käed kokku pannud ja ütles anuva pilguga:

„Pliss, pliss, pliss.”

Groteskselt paksu koeraga kõhn mees hüüdis:

„Neil, kelle kohta sa küsisid, oli kiire.”

„Kiire?”

„Jah, nad jätsid ostukäru välja, see on siiani seal platsi peal.”

Ta osutas keset parklat seisva käru poole.

Läksin sinna, aga kärus polnud ühtegi sedelit ega kviitungit. Seevastu oli käru lukustamispesas alles sinna jäetud kümnekroonine.

„Kui käru sisse tagasi viid, saad kümneka, see on luku sees,” ütlesin ma tagasi tulles.

Mees raputas pead.

„Koeral on raske käia,” ütles ta.

Peni nägi välja nagu täistopitud põrsas kriipsujuku kõrval.

„Aga mõeldes sellele, kui palju nad ostsid, siis oli tekst auto peal ju täiesti õige,” ütles mees.