Читать книгу Poiss nimega Jõulud - Matt Haig - Страница 2

Matt Haig
Poiss nimega Jõulud

Lucasele ja Pearlile

Originaal:

Matt Haig

Boy Called Christmas

Canongate

2015

Copyright © Matt Haig, 2015

Illustrations © Chris Mould, 2015

Published in Great Britain in 2015 by Canongate Books Ltd, 14 High Street, Edinburgh EH1 1TE

Inglise keelest tõlkinud Mari Klein, 2019

Kõik õigused on kaitstud.

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Merit Kask

Küljendanud Mari-Liis Bassovskaja

ISBN 978-9949-668-23-6

e-ISBN 9789949668243

www.kirjastusgallus.ee

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Võimatu.

– Vana päkapikkude vandesõna

Tavaline poiss

Sa loed lugu päris jõuluvanast. Jah. Jõuluvanast. Sa ehk imestad, kuidas ma tean tõestisündinud lugu jõuluvanast, aga ma ütlen sulle – parem ära küsi selliseid asju. Vähemalt mitte raamatu alguses. See on muide ebaviisakas. Sa pead aru saama ainult sellest, et ma seda lugu tean, sest miks muidu ma sellest kirjutaksin.

Võib-olla ei kutsu sa teda jõuluvanaks.

Võib-olla kutsud sa teda kuidagi teisiti.

Santa Claus või Püha Nicolaus või Sinterklaas või Kris Kringle või Pelznickel või Papa Nöel või Kummaline Paks Mees Kes Räägib Põtradega Ja Annab Mulle Kingitusi. Või on sul äkki talle mingi oma nimi välja mõeldud, naljaviluks. Kui sa aga oleksid päkapikk, kutsuksid sa teda kindlasti jõuluvanaks. Need olid haldjad, kes hakkasid teda Santa Clausiks kut-suma ja levitasid seda nime, et kõiki segadusse ajada, see on just nende moodi.

Aga ükskõik, kuidas sa teda ka kutsud, sa tead teda, ja see on peamine.

Kas sa usud, et oli aeg, mil keegi teda ei teadnud? Aeg, mil ta oli lihtsalt tavaline poiss nimega Nikolas, kes elas pärapõrgus või õigemini kusagil Soomes, ja kel polnud midagi pistmist võlukunstiga, välja arvatud see, et ta võlukunsti uskus. Poiss, kes ei teadnud maailmast suurt rohkem midagi peale seenesupi maitse, jäise põhjatuule ja talle jutustatud lugude. Ja kel oli mängimiseks vaid kaalikast tehtud nukk.

Kuid Nikolase elu muutus nii, nagu ta poleks kunagi osanud aimata. Temaga hakkas juhtuma.

Head.

Halba.

Võimatut.

Kui sa oled üks neist, kelle meelest on asju, mis lihtsalt pole võimalikud, siis pane see raamat kohe käest ära. See pole kindlasti sinu jaoks.

Sest see raamat on täis võimatuid asju.

Kas sa ikka veel loed?

Hästi. (Päkapikud oleksid uhked.)

Siis alustame . .

Puuraiduri poeg

Seega, Nikolas oli õnnelik poiss.

Noh, tegelikult mitte.

Kui sa oleksid temalt seda küsinud, oleks ta vastanud, et on õnnelik, ja ta kindlasti püüdiski olla, aga mõnikord pole see nii kerge. Ma tahan öelda, et Nikolas oli poiss, kes uskus õnne samamoodi, nagu ta uskus päkapikkudesse ja trollidesse ja haldjatesse, aga ta ei olnud kunagi näinud ühtki päkapikku ega trolli ega haldjat, ja ta ei olnud tegelikult kogenud ka õiget õnne. Vähemalt väga ammu mitte. Tema jaoks ei käinud asjad nii lihtsalt. Võta või jõulud.

Siin on nimekiri kingitustest, mille Nikolas sai. Terve elu jooksul kokku.

1. Puust kelk

2. Kaalikast nikerdatud nukk

Ongi kõik.

Ausalt öeldes oli Nikolase elu raske. Aga ta andis endast parima.

Tal ei olnud õdesid ega vendi, kellega mängida, ja lähim linn, Kristiinankaupunki (Krist-nii-ma-upungi), oli kaugel. Sinna jõudmine võttis isegi rohkem aega, kui selle nime välja hääldamine. Ja ega sealgi tegelikult palju teha ei olnud peale kirikus käimise või mänguasja-

poe akende vahtimise.

„Isa! Vaata! Puust põhjapõder!“ Nikolas surus nina vastu poe aknaklaasi ja ahhetas.

Või.

„Vaata! Päkapikunukk!“

Või.

„Vaata! Kuninga kaisukas!“

Ükskord ta isegi küsis.

„Kas ma saaksin selle endale?“

Ta vaatas isale otsa. Pikka ja kõhna paksude puhmaskulmudega näkku, mille nahk oli karedam kui vihma kätte jäänud kingadel.

„Kas sa tead, kui palju see maksab?“ ütles tema isa Joel.

„Ei,“ vastas Nikolas.

Siis tõstis isa vasaku käe, sõrmed välja sirutatud. Kirveõnnetuse tõttu oli tal sellel käel ainult neli ja pool sõrme. Hirmus õnnetus. Palju verd. Me ei peaks sellel ilmselt liiga pikalt peatuma, sest see on ikkagi jõululugu.

„Neli ja pool rubla?“

Isa näis pahur. „Ei. Ei. Viis. Viis rubla. Ja viis rubla päkapikunuku eest on liiga palju. Selle eest võib maja osta.“

„Ma arvasin, et majad maksavad sada rubla, isa?“

„Ära targuta, Nikolas.“

„Minu meelest sa ütlesid, et ma peaksin püüdma tark olla.“

„Mitte praegu,“ ütles isa. „Ja muide, miks sul on vaja päkapikunukku, kui sul on ema meisterdatud kaalikanukk? Kas sa ei võiks mängida, et see on päkapikk?“

„Jah, isa, muidugi,“ ütles Nikolas, sest ta ei tahtnud isa ärritada.

„Ära muretse, poeg. Ma teen nii palju tööd, et ühel päeval oleme rikkad ja sa võid saada kõik mänguasjad, mida tahad, ja meil on siis päris hobune koos kutsariga ja me ratsutame linna nagu kuningas ja kuningapoeg!“

„Ära tee nii palju tööd, isa,“ ütles Nikolas. „Mõnikord pead sa mängima ka. Ja mina olen oma kaalikanukuga õnnelik.“

Aga isa pidi palju töötama. Ta raius päevade kaupa puid. Varavalgest hilisõhtuni.

„Häda on selles, et me elame Soomes,“ selgitas isa sel päeval, mil meie lugu alguse sai.

„Kas mitte kõik ei ela Soomes?“ küsis Nikolas.

Oli hommik. Nad olid teel metsa ja möödusid parajasti vanast kivikaevust, mille poole nad kunagi vaadata ei suutnud. Maad kattis õhuke lumekiht. Joel kandis selja peal kirvest. Selle tera helkis hommikupäikeses.

„Ei,“ ütles Joel. „Mõni inimene elab Rootsis. Ja umbes seitse inimest elab Norras. Võib-olla isegi kaheksa. Maailm on suur ja lai.“

„Aga miks on Soomes elamisega häda, isa?“

„Puud.“

„Puud? Ma mõtlesin, et sulle meeldivad puud. Et sa sellepärast neid langetadki.“

„Aga siin on igal pool puud. Nii et keegi ei maksa eriti palju…“ Joel peatus. Ja pöördus ringi.

„Mis on, isa?“

„Mulle tundus, et ma kuulsin midagi.“ Nad ei näinud muud kui kase- ja männipuid ning põõsaid ja kanarbikku. Ühel oksal istus tilluke punase rinnaga lind.

„Ei olnud vist midagi,“ ütles Joel kõheldes.

Joel vaatas hiiglaslikku mändi ja surus oma kareda käe vastu selle koredat koort. „See.“ Ta hakkas raiuma ning Nikolas asus otsima seeni ja marju.

Nikolasel oli korvis ainult üks seen, kui ta nägi kauguses vilksamisi mingit looma. Nikolasele meeldisid loomad, aga tavaliselt kohtas ta vaid linde, hiiri ja jäneseid. Paar korda oli ta ka põtra näinud.

Aga praegu oli see keegi veel suurem ja tugevam.

Karu. Hiiglaslik pruun karu, umbes kolm korda nii suur kui Nikolas, seisis tagajalgadel ja kühveldas suurte käppadega marju suhu. Nikolase süda hakkas erutusest peksma. Ta otsustas lähemalt vaadata.

Tasakesi kõndis ta edasi. Ta oli juba üsna lähedal.

Ma tean seda karu!

Selsamal hirmuärataval hetkel, kui ta mõistis, et tunneb karu, astus ta oksale, mis tema talla all praksatas. Karu pöördus ja vaatas talle silma.

Nikolas tundis, kuidas miski haaras kõvasti ta käsivarrest. Ta pööras ringi ja nägi isa, kes teda karmilt silmitses.

„Mida sa teed?“ sisistas ta. „Sa võid nii surma saada.“

Isa haare oli nõnda tugev, et tegi haiget. Aga siis lasi ta lahti.

„Ole metsaga üks,“ sosistas Joel. Seda ütles ta alati, kui varitses mingi oht. Nikolas ei saanud kunagi aru, mida see tähendas. Ta jäi vaikselt paigale. Aga oli juba hilja.

Nikolas mäletas, kuidas ta oli olnud kord kuueaastasena koos emaga – oma rõõmsa, laulva, roosapõselise emaga. Nad olid läinud kaevust vett võtma, kui olid näinud sedasama karu. Ema oli Nikolasele öelnud, et ta koju tagasi jookseks, ja Nikolas jooksis. Ema ei jooksnud.

Nüüd vaatas Nikolas, kuidas isa kõvasti kirvest käes hoidis, aga ta märkas ka, et käsi väriseb. Isa lükkas Nikolase oma selja taha, juhuks kui karu ründab.

„Jookse,“ ütles ta.

„Ei, ma jään sinuga.“

Nad ei teadnud, kas karu hakkaks neid taga ajama. Ehk mitte. Ehk on ta liiga vana ja väsinud. Aga ta möirgas nende peale.

Selsamal silmapilgul kostis mingi vilisev heli. Nikolas tundis, kuidas midagi sulgpehmet ta kõrva riivas. Hetk hiljem tungis halli suleotsaga nool puutüvesse otse karu pea kõrval. Karu laskus neljakäpakile ja lompas minema.

Nikolas ja Joel vaatasid selja taha, et näha, kes oli noole lendu lasknud, kuid ei märganud midagi peale männipuude.

„Küllap oli see jahimees,“ ütles Joel.

Nädala eest olid nad leidnud haavatud põdra, keda oli tabanud samasugune halli suletutiga nool. Nikolas oli aidanud isal vaese looma eest hoolitseda. Ta oli vaadanud, kuidas isa lund võttis ja haava vastu surus, enne kui noole välja tõmbas.

Nad piilusid puude vahel ringi. Oks praksatas, kuid näha ei olnud midagi.

„Hea küll, Jõulud, lähme,“ ütles Joel.

Keegi ei olnud Nikolast juba ammu selle nimega kutsunud.

Vanadel headel aegadel viskas isa nalja ja lõbutses. Talle meeldis kasutada hüüdnimesid. Nikolase ema oli Kuklike, olgugi et ta pärisnimi oli Lilja; ja Nikolas oli Jõulud, sest ta oli sündinud jõululaupäeval. Isa oli selle hüüdnime isegi ta puust kelgule uuristanud.

„Vaata teda, Kuklike, meie väike Jõulud.“

Nüüd kutsus ta teda harva nõnda.

„Aga ära kunagi mine karusid luurama, eks ole? Sa võid nii surma saada. Püsi minu lähedal. Sa oled ikkagi veel poisike.“

Pisut hiljem, kui Joel oli umbes tunnikese raiunud, istus ta kännule.

„Ma võiksin sind aidata,“ pakkus Nikolas.

Isa tõstis vasaku käe. „Nii juhtub, kui üheteistaastane kasutab kirvest.“

Seega hoidis Nikolas pilgu maas, otsis seeni edasi ja mõtles, kas üheteistaastasena saab üldse elu lõbus olla.