Читать книгу Poiss nimega Jõulud - Matt Haig - Страница 3

Hütt ja hiir

Majake, milles Nikolas ja Joel elasid, oli väiksuselt teine tervel Soomemaal.

Seal oli ainult üks tuba. Nii et magamistuba oli ühtaegu ka köök ja elutuba ja vannituba.

Tegelikult seal vanni polnudki. Isegi kempsu polnud. Kemps oli lihtsalt üks suur sügav auk õue peal. Hütis oli kaks voodit, mõlemas õlgi ja sulgi täis topitud madrats. Kelku hoidis ta alati õues, voodi kõrval oli Nikolasel aga kaalikanukk, mis meenutas talle ema.

Aga Nikolas ei teinud sellest numbrit. Kui sul on elav kujutlusvõime, siis tegelikult ei olegi oluline, kui väike on maja. Ja Nikolas veetis aega unistades ja nõiduslike asjade – nagu haldjate ja päkapikkude – peale mõeldes.

Parim osa Nikolase päevast oli õhtune uneaeg, sest siis rääkis isa talle unejuttu. Väike pruun hiir, kellele Nikolas oli nimeks pannud Piiks, puges sooja hütti ja kuulas samuti.

Noh, Nikolasele meeldis mõelda, et Piiks kuulas, aga tegelikult unistas too lihtsalt juustust. See oli keeruline unistus, sest Piiks oli metshiir ja metsas polnud lehmi ega kitsi ning ta polnud kunagi juustu näinud ega haistnud, maitsmisest rääkimata.

Aga Piiks, nagu kõik hiired, uskus juustu olemasolusse ja teadis, et kui tal kunagi peaks avanema võimalus juustu maitsta, oleks see kindlasti väga-väga hea.

Igatahes lebas Nikolas voodiriiete mõnusas õdususes ja kuulas hoolega isa lugusid. Joel nägi alati väsinud välja. Tal olid silmade ümber rõngad. Tundus nagu oleks igal aastal tekkinud uus. Nii nagu puudel.

„Nii,“ ütles isa sel õhtul. „Millist lugu sa täna tahaksid?“

„Ma tahaksin, et sa räägiksid mulle päkapikkudest.“

„Jälle? Sulle on räägitud päkapikkudest igal õhtul sellest ajast saati, kui sa olid kolmene.“

„Palun, isa. Mulle meeldib neist kuulda.“

Nii rääkis Joel loo päkapikkudest, kes elavad kaugel põhjas, Soome ainsa, salajase mäe otsas, mille olemasoluski mõni inimene kahtleb. Päkapikud elavad imetabasel maal, lumega kaetud külas, mille nimi on Päkapikula ja mis asub paksude metsade ja küngaste keskel.

„Kas nad on päriselt olemas, isa?“ küsis Nikolas.

„Jah. Ma ei ole neid kunagi näinud,“ vastas isa siiralt, „aga ma usun, et nad on olemas. Ja mõnikord on uskumine sama hea kui teadmine.“

Ja Nikolas nõustus temaga, ehkki hiir Piiks mitte, või vähemalt ei oleks ta nõustunud, kui oleks aru saanud, millest jutt. Kui ta oleks aru saanud, öelnuks ta: „Mina parema meelega maitseksin päris juustu, kui lihtsalt usuksin, et see on olemas.“

Aga Nikolasele sellest piisas. „Jah, isa, ma tean, et uskumine on sama hea kui teadmine. Ma usun, et päkapikud on sõbralikud. Kas sina ka usud?“

„Jah,“ ütles Joel. „Ja nad kannavad erksavärvilisi rõivaid.“

„Sina kannad värvilisi rõivaid, isa!“

See oli tõsi, aga Joeli riided olid tehtud ülejäänud kaltsudest, mida ta sai linnast rätsepate käest tasuta. Ta oli õmmelnud endale värvilistest lappidest püksid ja rohelise pluusi ja – mis kõige toredam – suure lotaka punase mütsi valge karvase serva ja koheva puuvillase tutiga.

„Oh jah, seda küll, aga minu riided on vanad ja närused. Päkapikkude rõivad näevad alati välja tuttuued ja …“

Ta jäi vait.

Väljast kostis mingi hääl.

Hetk hiljem kõlas uksel kolm kõva koputust.

Jahimees

„Kummaline,“ ütles Joel.

„Võib-olla on see tädi Carlotta,“ ütles Nikolas, lootes samal ajal rohkem kui midagi muud maailmas, et see ei oleks tädi Carlotta.

Joel kõndis ukse juurde. See ei olnud pikk teekond. Selleks kulus vaid üks samm. Ta avas ukse, mille taga seisis üks mees.

Pikk tugev laiaõlgne ja kandilise lõuaga mees, juuksed peas nagu kuldsed õlekõrred. Tal olid erksad sinised silmad, ta lõhnas heina järele ja nägi välja sama jõuline nagu kakskümmend hobust. Või pool karu. Ta nägi välja piisavalt tugev, et lükata uppi terve hütt, kui ta peaks seda tahtma. Aga täna ei olnud tal tuju hütti uppi lükata.

Nad tundsid ära nooled, mida mees kandis seljal asuvas tupes, ja nende hallid suled.

„See olete teie,“ ütles Joel. „Jahimees.“

Nikolas nägi, et isa oli rabatud.

„Nii on,“ ütles mees. Isegi ta hääl kõlas nõnda, nagu oleks selles lihased pingul. „Minu nimi on Anders. Selle karuga läks ennist üsna napilt.“

„Jah, tänan teid. Astuge sisse, astuge sisse. Mina olen Joel. Ja see on minu armas poeg Nikolas.“

Suur mees märkas nurgas istuvat hiirt, kes nosis seent.

„Sa ei meeldi mulle,“ ütles Piiks, vaadates mehe suuri kingi. „Su jalad on, ausõna, hirmuäratavad.“

„Kas te sooviksite midagi juua?“ küsis Joel abivalmilt. „Mul on veidi murakaveini.“

„Jah,“ ütles Anders, märkas siis Nikolast ning naeratas talle sõbralikult. „Vein kuluks ära. Ma näen, et sa kannad oma punast mütsi isegi toas, Joel.“

„Noh, see hoiab sooja.“

Murakavein, mõtles Nikolas, kui Joel võttis alla pudeli, mis oli peidus köögikapi kõige ülemisel riiulil. Ta ei teadnud, et tema isal on murakaveini.

Isad on salapärased.

„Ma tulin küsima, kas sa saaksid ühes asjas aidata,“ sõnas Anders.

„Küsi aga,“ vastas Joel, kallates veini kahte tassi.

Anders rüüpas sõõmu. Siis suurema suutäie. Seejärel kummutas tühjaks terve tassi. Ta pühkis suure parema käega suud. „Ma tahan, et sa teeksid midagi. Midagi kuninga heaks.“

Joel oli ehmunud. „Kuningas Fredericki?“ Siis puhkes ta naerma. See oli muidugi jahimeeste must huumor. „Hahaa! Hetkeks ma uskusin sind tõesti. Mida paganat peaks kuningas vajama minusuguselt tagasihoidlikult puuraidurilt.“

Joel ootas, et Anders samuti naerma hakkaks, aga järgnes pikk vaikus.

„Ma olen sind terve päeva jälginud. Sa käsitsed kirvest hästi…“ Andersi hääl vaibus, kui ta märkas, et Nikolas istub voodis, silmad suured, ja kuulab kõige huvitavamat vestlust, millest ta kunagi osa oli saanud. „Võib-olla peaksime rääkima omaette.“

Joel noogutas nii kõvasti, et valge tutt ta mütsi küljes vajus ettepoole. „Nikolas, kas sa saaksid teise tuppa minna?“

„Aga isa, meil on ainult üks tuba.“

Isa ohkas. „Ah jaa, sul on õigus… Noh,“ ütles ta hiiglaslikule külalisele, „ehk peaksime minema välja. On üsna mahe suveõhtu. Ma võin laenata oma mütsi, kui soovid.“

Anders naeris, pikalt ja valjult. „Ma usun, et saan ilma hakkama.“

Ja nii läksid mehed välja ja Nikolas heitis pikali, proovides pingsalt kuulatada, mida nad räägivad. Ta kuulis häälte pominat ning noppis jutust välja üksikuid kummalisi sõnu.

„Mehed… kuningas… rublad… Turu… pikalt… mäed….relvad… kaugel… raha… raha…“ Raha mainiti mitu korda. Aga siis kuulis ta sõna, mis ta nagu vedrust istuli lükkas. Nõiduslikku sõna. Võib-olla kõige nõiduslikumat sõna üleüldse. Päkapikud.

Nikolas nägi Piiksu nurgas ringi sebimas. Too tõusis kahele jalale, vaatas Nikolast, ja näis olevat valmis vestluseks. Noh, nii valmis, kui hiir saab vestluseks olla. Mida ei olnud just palju.

„Juust,“ ütles hiir hiirekeeles.

„Mul on selle asja pärast väga paha tunne, Piiks.“

Piiks vaatas üles akna poole ning Nikolas mõtles, et tema tillukesed tumedad silmad tunduvad murelikud ja nina näib närviliselt tõmblevat.

„Ja kui ma ei saa juustu, söön ma ära selle haisva vana juurviljaeluka.“

Piiks pööras end kaalikanuku poole, kes lebas Nikolase voodi kõrval põrandal, ja võttis ampsu.

„Hei, see on jõulukingitus!“ ütles Nikolas.

„Ma olen hiir. Jõulud ei tähenda mulle midagi.“

„Hei!“ ütles Nikolas uuesti, aga hiire peale on keeruline kuri olla, nii et ta laskis Piiksul jätkata kaalikanuku kõrva näkitsemist.

Mehed seisid väljas akna taga tükk aega, kõneledes kaugeid sõnu ja juues murakaveini, sellal kui Nikolas lamas murelikult pimeduses, kõhus halb tunne.

Piiksul oli samuti kõhus halb tunne. Aga see tekibki, kui süüa toorest kaalikat.

„Head ööd, Piiks.“

„Ma soovin, et see oleks olnud juust,“ ütles Piiks.

Ja Nikolas lebas seal kohutav mõte peas tiirlemas. See mõte oli: Midagi Halba Hakkab Juhtuma.

Ja tal oli õigus.

Hakkaski.

Kelk (ja teised halvad uudised)

„Kuule, poeg, ma pean sulle midagi ütlema,“ ütles isa, kui nad sõid hommikusöögiks vana rukkileiba. See oli Nikolase meelest paremuselt teine lemmikhommikusöök (kohe pärast värsket rukkileiba).

„Mis on isa? Mida Anders sinult küsida tahtis?“

Joel tõmbas sügavalt hinge, nagu oleks järgmine lause midagi sellist, millest tal tuleb läbi ujuda. „Mulle pakuti tööd,“ ütles ta. „Selle eest saab palju raha. See võib olla lahenduseks kõigele. Aga…“

Nikolas hoidis oodates hinge kinni. Ja siis see tuli.

„Aga ma pean ära minema.“

„Mida?“

„Ära muretse. See ei kesta kaua. Ainult kaks kuud.“

„Kaks kuud?“

Joel mõtles natuke. „Kõige rohkem kolm.“

See kõlas nagu igavesti. „Milline töö kestab kolm kuud?“

„See on ekspeditsioon. Rühm mehi läheb Kaugesse Põhja. Nad tahavad leida üles Päkapikula.“

Nikolas suutis vaevu uskuda, mida ta kuulis. Ta pea käis vaimustusest ringi. Ta oli alati uskunud päkapikkudesse, aga mitte kunagi päriselt ette kujutanud, et inimesed võivadki minna ja neid näha. Päkapikke.