Читать книгу Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis - Matthew Hilger - Страница 13

Kui jälgida pokkerit televiisorist, mängida kohalikus pokkeriklubis või Internetis, on lausa hämmastav, kui paljudel mängijatel on pealtnäha suur ego. Märkad mängijaid, kes hooplevad oma oskustega, kritiseerivad teiste mängu, kiitlevad oma töökohtade ja palganumbritega ning suhtuvad kõige kahjutumatesse kommentaaridesse kui isiklikesse solvangutesse.

Kui oled otsustanud pokkeriga raha võita, tuleb oma ego ukse taha jätta, lauda istuda ja pokkerit mängida. Suur ego võib pokkerilauas palju probleeme tekitada.

Peamine probleem on see, et pokkerilauda kaasa toodud ego segab ja takistab õigete otsuste langetamist. Pea meeles, et pokkeris on peamine eesmärk langetada õigeid otsuseid, see tagab tavaliselt edu ka pikas perspektiivis. Kui ego mängulauda võtad, püstitad sellega endale ka uue eesmärgi. Sa püüad võita võimalikult palju raha, et oma ego rahuldada. Tänu sellele võid teha valikuid, mida sa muidu ei teeks, ja peaaegu alati on need valikud halvemad. Su ego hakkab võitudest toituma.

Mängulauda kaasa võetud ego võib sind paljudesse lõksudesse meelitada. Neist kõige enam levinud on järgmised kaheksa.

1. Võid kinni maksta panuseid, kui seda ei tohiks teha.

Psühholoogiliselt mõjub loobumine allaandmise ehk lüüasaamisena. Ego toitvas mängus võib tunduda loobumine äärmiselt vastumeelsena, eriti siis, kui mängupank on suur ja mängija arvab, et tal võib olla parim käsi. Kui saabub sinu kord panustada, peaksid vastama mõttes järgmistele küsimustele:

Kui suure tõenäosusega on mul teistest parem käsi?

Kui tõenäosus on negatiivne, kui suur on tõenäosus tabada sobivaid kaarte, kui jätkan?

Kui suure tõenäosusega saan vajalikud kaardid?

Kui tõenäoline on, et vastane blufib?

Kui mängija lähtub pokkerilauas oma egost, mõtleb ta täiesti tarbetutele küsimustele, nagu näiteks:

Kas mind peetakse argpüksiks, kui loobun?

Kas teen ennast lolliks, kui loobun, aga vastane hoopis bluffis?

Ma ei taha lasta tal endale ära teha!

Selle tagajärjel jätkab ta mängu, ehkki tõenäosust arvesse võttes oleks pidanud loobuma.

2. Võid lasta isiklikul vaenul oma otsustusvõimet mõjutada.

Pokker on oma loomult konfrontatsiooniline mäng. Iga võidetud dollar tuleb su vastase taskust ja vastupidi. Konfliktide tekkimine on täiesti loomulik ning mängijatel tekib ühe või mitme vastase suhtes vimm. Pahameel tekib tavaliselt siis, kui mõni mängija kaotab teisele suurema summa raha, eriti veel siis, kui raha kaotatakse matemaatiliselt nõrgemale käele. Kaotaja tahab võitjale tagasi teha, näidata, kes on lauas boss, või vastast muul viisil halvas valguses näidata.

Kahjuks võib selline käitumine viia selleni, et mängija laseb isiklikul vimmal oma otsustusvõimet ja otsuseid mõjutada. Mängija osaleb jaotustes ainult selleks, et „oma raha” tagasi võita või oma vaenlasele kätte maksta. Lisaks võidakse hakata üleliia palju tähelepanu pöörama ühele konkreetsele mängijale, jättes ülejäänud mängijad tähelepanuta.

3. Püüad tõenäoliselt liiga kramplikult omadega nulli jõuda.

Nagu varem juba mainisime, on ainuüksi „nulli jõudmise” nimel edasi mängimine halb mõte. Ego võib olla üheks põhjuseks, miks seda teha tahetakse. Miski ei riiva mängija ego rohkem, kui lahkumine lauast väiksema rahasummaga, kui sinna mindi. See oleks justkui ülestunnistus, et mängija on lüüa saanud ja tal oleks olnud mõistlikum üldse mitte mängida. Eriti raske on live-mängus allesjäänud kaheksa või üheksa mängija nähes lauast tõusta, kraapida oma allesjäänud sendid kokku ning lahkuda – mängija tunnistab, et on lüüa saanud.