Читать книгу Eesti asi. Miks kõik on nagu on? - Matti Masing - Страница 3

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb: „kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. Kuidas saab rahvas kanda kõrgeimat riigivõimu? Kes see rahvas on? Ja mida see „võimu kandmine” tähendab?

Alates aastast 2004 kuulub Eesti Vabariik (EV) Euroopa Liidu koosseisu. Mida see tähendab? Mida see tähendab „kõrgeima riigivõimu kandmisega” seoses? Kas EL-is elades on eesti rahval võimalik kanda kõrgeimat riigivõimu? Kui on, siis kuidas on see võimalik? Mida selleks teha? Mis on need alused, millele saab tugineda „kõrgeima riigivõimu kandmine” EV põhiseaduse mõistes?

Mis juhtub siis, kui hävib Euroopa nagu seda tunneme? Mis tuleb asemele? Ja milline osa on selles hävingus Euroopa Liidul?

Nn „pehmetel aegadel” pole ehk väga tähtis, kes kannab kõrgeimat riigivõimu. Kui rahvale, rahvusele ja selle kultuurile otsest ohtu ei paista, siis kaotavad inimesed huvi mõtlemise vastu riigivõimu teemal.

Kuid „pehmed ajad” muudavad pehmeks ka inimesed, kes elavad selle aja sees. Nii muutub pehmeks ka „kõrgeima riigivõimu kandja”. Teatava pehmuse astme saavutanult (nagu nüüdseks näib olevat juhtunud Eestis) ei ole rahvas enam huvitatud sellest pingutusest, mis on vajalik vormis püsimiseks riigivõimu kandmise teemas. Niisugune rahvas täidab oma aja ASENDUSTEGEVUSTEGA nagu tantsud, laulud ja mängud erinevates vormides. Internetiajastul lisanduvad neile viljatud ja olemuselt lõppemata jutupuhumised netis – sest igaühel on ju millegi kohta midagi öelda! ÖELDA, selle asemel, et kanda kõrgeimat riigivõimu ja end selleks vajalikul määral ette valmistada. ÖELDA, JUTTU PUHUDA ja MUIDU TRALLITADA, selle asemel, et teha rahvale ja ühiskonnale vajalik TEGU!

Oma kogemustest tean, et taoline netivaht on täpselt samas vaimus kobrutanud Eestis juba üle 20 aasta!! TULEMUST aga endiselt ei ole!!!

Üsnagi äärmuslikud mõttetegevusest loobumise vormid on levinud näiteks Saaremaal ja Pärnumaal, kus teadmispõhise ühiskonna kohtumisele ei saabu suveperioodil (neli kuud aastas) mitte ühtegi huvilist, huviliste arv 2015. aasta suvel oli null! …

Ja muidugi aitab niisuguse lullilöömise-mentaliteedi kasvule kaasa nn „avalik meedia”, kes aasta ringi reklaamib nii erinevaid näitemänge kui ka selles osalejaid; tõstab need mängurid vaatajate-kuulajate tähelepanu keskpunkti aasta ringi ja aastaid järjest. Kui taoline tegevus kestab katkematult läbi inimpõlvede, siis milline on niisuguse „rahva kasvatamise” tulemus?? …

Kui samal ajal lullilöömise-mentaliteedi juurutamisega takistatakse teadmispõhise ühiskonna arengut (mis on lullilöömise vastand), ning kui see toimub järjepidevalt läbi inimpõlvede, siis saabub kätte aeg, kui rahva seas pole enam „kõrgeima riigivõimu kandjaid” … Hiljutised katsed hiirtega näitasid, et kui kolmest järjestikusest põlvkonnast kõrvaldada kõik juhi kalduvusega isendid, siis on asurkonna genofond sedavõrd muudetud, et juhi omadustega isendeid enam juurde ei sünni … Üle kantuna „kõrgeima riigivõimu” teemasse, siis: niisuguses asurkonnas puuduvad isendid, kes suudaksid ühiskonda mõistlikult/inimväärselt juhtida ning selleks vajalikku kõrgeimat riigivõimu kanda.

Kui eeltoodud näitest hüpata eesti rahva juurde, siis: mitme põlvkonna vältel on siin maal kõrvaldatud juhi kalduvusega isendeid, kõrgeima riigivõimu kandmise kalduvusega inimesi? Kas on kõrvaldatud juba sel määral, et inimesed-kodanikud kõrgeimat riigivõimu enam kanda ei saagi?

Nii võime näha, et mõttetegevusest loobumine saab saatuslikuks uinunud (uinutatud) rahvale. Et TEMA kõrgeimat riigivõimu ei kanna, on andnud selle võimu käest, siis ei suuda ta adekvaatselt reageerida mitte ühelegi ohule. VÄIKERAHVA puhul (nagu eestlased), kes mitmes mõttes elab pidevalt väljasuremise piiril, on iga niisugune uinak (kasvõi nt põgenemine mängude maailma) SAATUSLIK. Iga oht, mis ei pruugi jalust rabada mõnd suuremat rahvast ja kultuuri kustutab väikese rahva eluküünla õige kiiresti.