Читать книгу Eesti asi. Miks kõik on nagu on? - Matti Masing - Страница 6

Selgituseks võõramaalasele

Võõramaalase jaoks, kes pole elanud Eestis, ei valda selle maa keelt ja ei tea tema ajalugu, on siinne raamat kui midagi võõrast. Nii saabki ta lugeda seda raamatut vaid kui võõras, huvi korral märgates või avastades siin enda jaoks midagi võõrast … Lisaks sellele võib ta märgata ka midagi tuttavat … Seda juhul, kui tal on olemas eelteave elustikuvormi Homo sapiens tegemistest planeedil Maa.

Selgituseks eestimaalasele

Olen kirjutanud selle raamatu meelega üsna lihtsas ja arusaadavas vormis, liialt sukeldumata detailidesse ning ülemäära kasutamata võõrapäraseid sõnu, mis võiksid ähmastada pilti toimunust ja toimuvast. Detailid olen esitanud mõnes elust võetud näites, mis toetavad raamatus esitatud mõttekäike.

Inimene, kes on elanud Eestis mõnda aega, valdab selle maa keelt ja tunneb ajalugu võib kergesti mõista, millest siin raamatus jutt käib.

Oma kirjatöödes, sh siin raamatus, olen meelega vältinud viitamist „habemikele” ja nende poolt pakutavatele mõttekonstruktsioonidele.

Sellel on mitu põhjust. Esiteks, minule on tähtis tegelik elu ja tegelik maailm, mitte kellegi mõttekonstruktsioonid selle maailma kohta. Kui neist konstruktsioonidest oleks inimestele kasu, siis oleks see kasu ju ammugi jõudnud pärale … Et ta aga pole inimesteni jõudnud, siis nii ongi!

Viitamine „habemikele” on laialt levinud komme nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ent jutt, mis lähtub minu isiklikust elukogemusest ja mind ning just mind ümbritsenud ja ümbritsevast, mind ja just mind mõjutanud ning mõjutavast maailmast ei saa mitte kuidagi olla mingite mulle vähem või rohkem tundmatute „habemike” jututeema … Küllap neilgi on, mida pajatada – selles ma ei kahtle! See siin on aga MINU raamat – üks kindlale teemale pühendatud kokkuvõte ühest mõttemaailmast ning ühest rännuteest.

Viitamine „habemikele” kõneleb ka üsna selget keelt … Ta kõneleb sellest, et eksisteerivad mingid „habemikud”, kes justkui teavad kuidas maailmas asjad on ja kuidas inimesed peavad elama. Kui tõepoolest mõtelda nii, siis järelikult peab eksisteerima hulk inimesi, kelle jaoks need mõttekonstruktsioonid on loodud, ja kes ilma nendeta ei saa hakkama. Niisugune mõtteviis ja maailmakäsitlus lülitab süsteemist välja, lülitab meelega välja, inimese ja indiviidi kui areneva olendi, kui kellegi, kellel on ISE õigus teha otsuseid oma elu ja saatuse kohta.

Nõnda on „viitamine habemikele” üks haigus, inimkonna lastehaigus, mida kaua põdedes eriti kaugele ei jõua … Ja nõnda soovitan mina, tuginedes oma elukogemusele ja enda käidud teele, inimestel sellest haigusest vabaneda, jätta ta seljataha – uhkelt „kaunistama” ajaloo kolikambrit ehk prügimäge.

… Ja mis „habemikud” need üldse on või saavad olla? Kust on nad pärit? Kas vägivallasüsteemist? Siis mida muud on neil öelda kui vaid laulda oma laulu: vaat pärisorjus, vaat feodalismus, vaat kapitalismus, vaat kommunismus! Ning siit tagurpidi ja ummisjalu tagasi: vaat kapitalismus, vaat mammonismus, vaat üleüldine pärisorjus, vaat lauskuritegevus! Ja, vaat-vaat-vaat: lollide lauskmaa …!

Mis kasu võiks olla „habemikest” üleminekul uude paradigmasse, inimväärse ühiskonna paradigmasse? Mingi kasu ehk siis, kui nad esmalt ütleksid lahti oma habemiklusest!!??