Читать книгу Miljardäri vang - Maureen Child - Страница 5

“Oh issake, ma olen vanglas!” Debbie Harris haaras mõlema käega kongivarbadest kinni ja raputas neid ägedalt. Need lõgisesid kergelt ja heli kajas pelutavalt vastu. “Ma olen kurjategija! Ma sattun kriminaalregistrisse!”

Debbie surus lauba vastu varbu. Hirm pitsitas ta kurku nii, et ta sai vaevu hingata.

Hea küll, Deb, sõitles ta ennast, võta ennast kokku. See on vaid eksitus. Kõik laheneb kohe. Taevas hoidku, sa pole vanglas!

Välimuselt sarnanes kong rohkem Mayberry kui Oziga. Lubjatud seinad olid puhtad ja kiiskavvalged ning koikut kattis punase-valgeruuduline vatitekk. Ühes seinas olid tool ja laud ning teises vaheseinaga eraldatud klosetipott ja kraanikauss. Kõrvalkong oli tühi ning tema ja valvuriruumi vahel oli suletud uks.

Debbie põrnitses ust, sest muud targemat polnud tal teha. Ta luku taha pannud mees, oli olnud küll väga viisakas, kuid teda ei huvitanud põrmugi, mis Debbiel öelda on. Ta sulges lihtsalt ukse ja jättis naise juurdlema, mille pagana pärast ta siia sattunud on.

Teisel pool trellitatud akent säras sinine troopiline taevas, kus sõudsid üksikud valged pilvelaevad. Päikesekiired langesid kuldsete triipudena kongi punaseks värvitud tsementpõrandale. Debbie toetas otsmiku viivuks vastu külmi trelle, sulges silmad ja meenutas oma siiasattumist.

Pärast ligi neli nädalat kestnud puhkust erasaarel asuvas muinasjutulises Fantaasia-nimelises kuurordis oli ta pakkinud kohvrid, et lennata tagasi koju. Tagasi Long Beachile Californias. Aga siis ilmnes, et ta ei pääse kuskile.

Ta oli läbinud hommikul lennujaama turvakontrolli nagu kõik teised Fantaasiast lahkujad. Järjekord oli pikk isegi selle väikese saare kohta. Kuni kohvreid kontrolliti, astusid nende omanikud läbi metallidetektori.

Seejärel jõudis ta tolliametnikuni ja edasi läks juba kõik allamäge. Ametnik vaatas ta passi ning Debbie nägi, et mehe naervad pruunid silmad muutusid külmaks. Mees vaatas talle otsa, kontrollis uuesti nime ja kortsutas kulmu.

Kuigi Debbie teadis, et ta pole teinud midagi seadusevastast, oli tal tunne nagu juveelismugeldajal. Teda läbis midagi süü- ja muretunde taolist. Kui ametnik andis aga mundris politseinikule märku ta kõrvale kutsuda, tundis ta juba tõelist hirmu.

“Mis lahti?” küsis Debbie, vaadates otsa politseinikule, kes oli naisel õlast kinni võtnud ja talutas teda nüüd küsitluseks kõrvale. “Milles probleem? Kas te võiksite öelda, milles asi?”

Mees ei öelnud sõnakestki, kuni nad olid rahvahulgast eemaldunud. Nüüd arvavad kõik, et ta on terrorist või jumal teab kes.

“Kas te olete Deborah Harris?”

Ametniku hääl oli vaikne, kuid nõudlik.

“Jah.”

“Ameeriklane?”

“Jah,” Debbie ei julgenud inimeste poole vaadata, kuid tundis nende pilkusid endal. Ta ajas lõua ette, selja sirgeks, ja püüdes säilitada vihast väärikust, vaatas küsitlejale otse silma sisse.

Seda pole sugugi kerge teha, kui oled surmani hirmunud.

Ta tahtnuks hüüda. “Ma pole midagi teinud!”, kuid tal oli tunne, et keegi ei usuks teda niikuinii.

“Teie passiga pole kõik korras,” ütles ametnik.

“Mida? Mis pole korras? Mismoodi? Siia saabudes polnud sel midagi viga.”

“Ma tean ainult seda, mida tolliametnik mulle ütles.”

“See on naeruväärne,” Debbie üritas passi mehe käest ära võtta, ent mees tõmbas käe järsult eemale. See kiire liigutus ei tõotanud midagi head. “Kuulge, ma ei tea, mis siin sünnib, kuid ma pole teinud midagi halba ja ma pean jõudma lennukile.”

“Kahjuks täna küll mitte,” ütles politseiametnik pead raputades. “Olge nii kena ja tulge kaasa.”

See polnud kutse.

See oli käsk.

Debbie kahetses, et ta ei olnud lahkunud Fantaasiast eelmisel nädalal koos oma sõprade Janine’i ja Caitlyniga. Kui ta parimad sõbrannad oleksid praegu siin, ei muretseks ta üldse. Janine ütleks midagi vaimukat ja Caitlyn võluks tollimehe ära. Kolmekesi koos suudaksid nad selle probleemi hetkega lahendada.

Kuid mõlemad sõbrannad on juba tagasi kodus ja valmistuvad kahtlemata pulmadeks. Issand, oli see alles hull kuu! Nad tulid kolmekesi Fantaasiasse, et veidi laristada.

Kõik kolm olid olnud kihlatud ja neid kõiki oli eelmise aasta jooksul maha jäetud. Nii nad siis otsustasid, et kulutavad luhtaläinud pulmade jaoks hoitud raha enda peale. Nad olid väga mõnusasti koos aega veetnud, kuni kolmiku lahutas Janine’i ja Caitlyni armsamate saabumine.

Caitlyn oli kihlunud oma ülemusega, kelle eest ta oli siia põgenenud ja Janine... Debbie ohkas nukralt. Ta oli rääkinud Janine’iga alles eile ja kuulnud, et ta inglasest armuke oli järgnenud talle Long Beachile, et Janine’i kosida. Nüüd valmistus Janine Londonisse kolima, Caitlyn abiellub mehega, kelle sarnasest ta ema oli alati unistanud, ja tema, Debbie, läheb ilmselt vangi.

Just. Sõbrannad leidsid oma armastuse ja tema pannakse pokri.

Elu on tõesti “ilus”.

“Siin peab olema mingi eksitus,” ütles Debbie ja ajas sõrad vastu, kui laitmatult valges mundris politseinik püüdis teda terminali uksest välja pukseerida. “Kui te vaid veel kord kontrolliksite...”

“Pole mingit eksitust, preili Harris.” Mees oli pikka kasvu, piimašokolaadikarva naha ja pruunide silmadega, mis uurisid teda nagu mingit huvitavat putukat. Ta oli ka tugevam kui pealtnäha tundus. Debbie katsed tema haardest lahti vingerdada olid määratud nurjumisele. “Ma töötan saare turvateenistuses. Te peate minuga kaasa tulema.”

“Aga minu pagas...” Debbie heitis pilgu üle õla väikese sagimist täis lennujaama poole.

“Olge mureta, need võetakse lennukilt maha.” Mehe hääl oli meloodiline, ent pilk tõsine. Ta hoidis Debbie õlast ikka veel kinni – juhuks, kui neiu peaks üritama põgeneda.

“Ma olen Ameerika kodanik,” tuletas Debbie mehele meelde, lootuses et sellest infokillust on abi.

“Jah,” vastas mees ja surus ta puna-valgesse džiipi, “ma tean seda.”

Kuni mees läks teisele poole autot, et rooli istuda, mõtles Debbie korraks, et hüppab džiibist välja ja pistab jooksu. Aga kuhu? Kuhu on tal põgeneda? Nad on saarel. Ainus tee pääsemiseks oli laev või lennuk. Ta vajus istmel veel enam kössi, ootas, kuni mees autosse istus ja küsis: “Milles asi? Kas te võite mulle vähemalt seda öelda?”

Mees heitis talle kaastundliku pilgu, kuid raputas pead: “Ma pean teatama oma ülemustele. Nemad otsustavad, mida teha.”

“Kes nemad?”

Mees ei vastanud, vaid käivitas mootori ja juhtis auto pikale teele, mis viis Fantaasia jalamil laiuvasse külla. Tuul pani Debbie silmad vett jooksma, kuid ka pärispisarad polnud kaugel. Ta kõht korises, peopesad higistasid ja hirm pitsitas kurku.

Ta oli täiesti üksi.

Tal polnud aimugi, mis temast saab.

Debbie ohkas, tõrjus mälestused eemale ja vaatas ringi, et võidelda senini ta sees pesitseva hirmuga. Nüüd on ta kaks tundi siin kongis istunud. Ta pole kedagi näinud. Tal ei lubatud helistada.

Millised seadused võiksid olla ühel erasaarel? Ja kas temal endal on mingeid õigusi? Keegi ei räägi temaga. Kedagi ei huvita, et ta istub luku taga. Tundus, et nad panid ta luku taha ja unustasid täielikult.

“Nende poolest võin ma siia surra,” pomises ta endamisi ja põrnitses suhteliselt mugavat kongi, just nagu oleks see maa-alune koobas, mille rõskusest hallitanud seinal ripuvad ahelad. “Surra ja mädaneda. Ja keegi ei saaks sellest teada. Mitte keegi ei imestaks, mis minuga juhtus ja...”

Ta jäi poolelt sõnalt vait ja taltsutas oma kujutlusvõimet: “Taevas hoidku, Deb! Ära kaota mõistust! Janine ja Cait hakkavad sind otsima. Ja sa pole maamuna pealt kadunud. Ega mingi Zenda vang. See kõik on vaid eksitus. Sa oled varsti kodus.”

See kõlas julgustavalt.

Oleks see ainult nii!

Väljast kostis hääli. Need olid summutatud, kuid vähemalt pole ta enam üksi siin hüljatud paigas.

“Halloo! Halloo?”

Ta haaras taas trellidest kinni ja raputas neid ägedalt. “Kas seal on keegi? Ma tahan helistada! Ma tahan kellegagi rääkida!”

Välimine uks avanes aeglaselt ning Debbie hingas sügavalt sisse. Ta peab enda eest seisma. Ta nõuab, et teda lastaks saareomaniku jutule. Nõuab, et nad lahendaksid selle segaduse ja laseksid tal minna. Tuleb jätta see enesehaletsemine. Asuda võitlusse. Ta on juba aastaid harjunud enese eest seisma. Ja praegu pole õige hetk alla anda.

Ta valmistus kõige vastu – mis iganes see siis on. Vähemalt uskus ta nii. Aga ta poleks ealeski osanud arvata, et näeb meest, kes astus uksest sisse ja silmitses teda oma roheliste silmade karmi pilguga.

Mehel olid jalas mustad püksid ja seljas pikkade käistega valge särk, mille kraenööbid olid lahti. Ta pruunid päikesest triibuliseks pleekinud juuksed ulatusid peaaegu õlgadeni ning kui ta naeratas, tundis Debbie kuumahoogu, mida ta polnud kogenud peaaegu kümme aastat.

“Gabe?” suutis ta vaevu sosistada ega uskunud oma silmi. “Gabriel Vaughn?”

“Tere, Debbie!” vastas mees, hääl sama sügav nagu Debbie mälestustes. “Pole kaua aega näinud.”

Debbie pilgutas silmi ja jälgis, kuidas Gabe astub kergel sammul kongi poole. Hoolimata oma täbarast olukorrast, valdasid Debbiet tundeküllased mälestused sellest, mida tema ja Gabe olid kunagi jaganud. Ta ei saanud sinna midagi parata. Ainuüksi Gabe’i nägemine tegi olematuks kõik vahepealsed aastad ja tõi silme ette viimase õhtu, mil nad olid koos olnud.

Õhtu, mil Gabe oli teda naiseks palunud.

Õhtu, mil Debbie oli keeldunud ja minema kõndinud.

Nüüd kõlasid selle mehe sammud vangla tsement-põrandal. Lähemale jõudes paistis päike talle selja tagant ja ta nägu jäi varju.

“Paistab, et sul on pahandusi, Deb.”

“Tundub küll,” tunnistas Debbie, ja kui Gabe vaikis, ei kannatanud ta nende vahele tekkinud pinget välja ning jätkas: “See on mingi eksitus. Ma pole teinud midagi halba...”

“Ei ole või?”

“Ei.” Debbiele ei meeldinud Gabe’i kahtlustav hääletoon, otsekui oleks ta arutlenud endamisi, millise kuriteoga on Debbie hakkama saanud. “Minu passiga on mingi segadus ja nad tõid mu siia saareomanikuga rääkima. Aga teda pole ja ma olen istunud siin juba kaks tundi ja...”

Gabe võttis puurivarvadest kinni ja vaatas Debbiele otsa, silmad vallatult säramas.

“Mida sa siin teed, Gabe?” küsis Debbie ja temas hakkas aeglaselt maad võtma kahtlus.

“Kas siin saarel? Või siin, vanglas?”

“Siin,” ütles Debbie, “vanglas. Miks sa siin oled?”

“Kui on probleeme, kutsutakse mind neid lahendama,” vastas Gabe, eemaldus trellidest ja hakkas laisal sammul Debbie kongiesist mõõtma.

“Ah nii.”

Debbie saatis meest pilguga, kuni Gabe keeras ringi ja hakkas taas aeglaselt lähenema, otsekui oleks tal aega küll. Muidugi, miks ta peakski muretsema? Tema ju ei istunud kongis. Debbie muutus kannatamatuks: “Kas sa oled siin politseiülem või midagi sinnapoole?”

Gabe’i suunurk tõmbus muigele.

“Midagi sinnapoole,” vastas ta, jäi Debbie ette seisma ja vaatas talle otse silma. “Saarel pole politseinikke. Ainult turvateenistus. Kui siia juhtub mõni tõeline kurjategija, peame teda seni kinni, kuni saame ta Bermudale saata. Väiksemate seaduserikkumistega tuleme ise toime.”

“Ja kelle hulka mina kuulun?” küsis Debbie. “Väiksemate või konvoeeritavate hulka?”

“Noh, see tuleb meil välja selgitada, eks ole?”

“Gabe,” ütles Debbie kähku, “sa tunned mind. Sa tead, et ma pole kurjategija. Pagan võtaks, ma pole rikkunud isegi liikluseeskirju!”

Gabe’i naeratus kustus ja ta raputas pead. “Kümne aasta eest oleksin ma võinud öelda, et tunnen sind. Vähemalt ma arvasin tollal...”

Ta jättis lause õhku rippuma ja Debbie teadis, et Gabe meenutab nende viimast õhtut kümne aasta eest. Nagu ta teadis ka, et see mälestus pole mehele just meeldivate killast. Debbie oli lükanud tagasi tema abieluettepaneku, kuigi oli Gabe’i meeletult armastanud. Ta oli lahkunud, kuigi kõik temas oli igatsenud jääda ja olla mehega.

“Gabe,” lausus ta vaikselt.

“Aga nüüd,” katkestas Gabe teda rabinal, “kes teab? Kümme aastat on pikk aeg, Debbie. Inimesed muutuvad. Võib-olla on saanud sinust meistervaras.”

“Ei ole!”

Gabe kehitas õlgu: “Või salakaubitseja.”

“Gabe!”

Gabe silmitses teda teraselt. “Vaata, sa ei lähe siit kuskile, enne kui saareomanik selleks loa annab. Siin kehtivad tema reeglid.”

Debbie käed klammerdusid külmade metalltrellide ümber. Tal pole oma kunagiselt armastuselt loota mingit abi. Mehe silmist oli näha, et ta pole jällenägemisest just erilises vaimustuses. Olgu nii! Debbie peab ise hakkama saama. Ta vajas ainult viieminutilist vestlust selle salapärase saareomanikuga ja segadus laheneks. Aga Gabe võiks vähemalt vihjata, missuguse inimesega on tegu.

“Tähendab, saarel pole ei politseid ega kohut. Lihtsalt üks rikas mees, kellele kuulub see väike universum?”

“Täpselt nii.”

“Nii et ta on nagu kuningas?”

“Ta arvab nii.”

Gabe naeratas põgusalt, ja hetkeks hingas Debbie kergendatult. Gabe on hea inimene. Ükskõik, kuidas asi nende vahel lõppes, ta ei laseks kunagi Debbiega midagi väga halba juhtuda.

Aga praegu on ta ikkagi vanglas.

“Väga suurejooneline!” Ärevus ja pahameel panid Debbie kõhu keerama. “Kas ta on mõistlik inimene? Kas ta kuulab mind ära?”

“Küllap oleneb sellest, mis sul öelda on.”

“Pagan võtku, Gabe, ütle vähemalt, milline ta on. Mida ma oodata võin?”

Gabe’i suule ilmus laisk naeratus ja tema silmad tõmbusid tumedaks nagu varjuline metsaalune. “Ma arvan, et sa peaksid valmistuma selleks, et jääd mõneks ajaks Fantaasiasse, Deb.”

“Mida?” Debbie kõht kiskus taas krampi ja tema suu tõmbus kuivaks, kui nägi Gabe’i nägu tõsiseks muutumas. “Ma ei saa. Mul on oma elu elada. Töö. Kohustused.”

“Kõik need võivad oodata, kuni sind lubatakse lahkuda.”

Hoolimata teda läbinud hirmusööstust turtsus Debbie pahaselt: “Lubatakse lahkuda? Misasja? Kas saareomanikul on õigus mind siin kinni hoida?”

Gabe kehitas õlga, näitamaks, et tal on ükspuha.

“Sina istud kongis. Mis sa ise arvad?”

“Ta ei saa mind siin igavesti hoida,” vaidles Debbie. “Ta ei saa lihtsalt röövida inimesi ja...”

“Ta pole sind röövinud,” värskendas Gabe ta mälu, “sa tulid siia omal vabal tahtel.”

Debbie haaras trellidest kõvemini kinni: “Ja nüüd tahan ma siit lahkuda.”

Gabe naeratas, ent ta silmad jäid tumedaks ja läbitungimatuks: “Pagan võtku, Deb, sina olid see, kes õpetas mulle, et inimene ei saa alati seda, mida tahab!”

Vaatamata täbarale olukorrale tundis Debbie süümepiina.

“Gabe, praegune olukord ei puutu meisse. Aga ma näen, et sa oled ikka veel möödunu pärast vihane. Mul on väga kahju. Mul on tõesti väga kahju. Ma ei tahtnud sulle tol õhtul haiget teha ja...”

Gabe puhkes valjult naerma, selle kõla kõmises läbi väikese vangla nagu peoseltskond, kel pole kuskile minna. Ta vangutas pead ja ütles: “Kas tead, sa oled vapustav! Kas sa arvad tõesti, et ma olen sinu järele kõik need kümme aastat igatsenud?”

Debbie tundis häbipuna näole valgumas. Ta kortsutas kulmu ja ütles: “Ei arva, aga...”

“Ma sain sellest ammu üle, kullake.” Gabe’i pilk oli terav. “Kuni sa siia ilmusid, polnud ma sinule isegi mõelnud.”

Ohhoo! Torge läks täppi. Debbiele ei meeldinud põrmugi, et Gabe polnud temast mõelnud. Teda meenutanud. Aga mida muud ta võiski oodata? See, et Debbie ise oli veetnud nende aastate jooksul lugematuid öid mõeldes, kas ta tegi Gabe’st lahkudes suure vea, ei tähendanud veel, et Gabe tunneks sama.

Igatahes oli Debbie see, kes oli nende suhte lõpetanud. Miks peaks Gabe teda nüüd hea sõnaga meenutama?

Gabe asetas jalad harki, ristas käed rinnale ning uuris Debbiet pika mõtliku pilguga. Ta naeratus kustus.

“Ühes on sul õigus. Küsimus pole meis.”

Debbie noogutas ja kinnitas endale, et vanades asjades pole vaja torkida. Minevik peab jääma sinna, kus ta on – seljataha. Praegu on oluline ainult see, et ta istub vangis.

“Hästi,” Debbie lasi trellid lahti, surus käed teksapükste tagataskutesse ja kõigutas ennast kandadel, “ütle siis, miks saareomanik su siia saatis? Miks ta ei tulnud ise, kui on minuga rääkimisest nii huvitatud?”

“Miks sa arvad, et ta siin pole?” Gabe’i hääl oli vaikne jäine sosin.

Debbie vaatas üle ta õla, just nagu näeks uksest läbi: “Kas ta on seal? Miks ta siis...”

“Ma pole seda öelnud.”

Debbie pilk suundus taas Gabe’ile ja tal oli tunne, nagu kõrvetaks paar tosinat tinahaavlit ta kõhtu. Tõde jõudis temani aeglaselt ja armutult. Ta märkas, et Gabe’i rohelised silmad muutuvad iga hetkega aina külmemaks ja süngemaks.

“Sa tahad öelda, et...”

Gabe astus kongile lähemale, mõõtis Debbiet pilguga pealaest jalatallani ja vaatas talle siis otse silma ja ütles: “Ma tahan öelda, et see saar kuulub mulle ja samuti kõik, mis sellel asub, kullake. Käesoleval hetkel ka sina.”