Читать книгу Kõrgklassi salajane lapseootus - Maureen Child - Страница 5

„Pagan võtaks, Julia, vasta telefonile,” urises madal mehehääl automaatvastajasse. Julia Prentice krimpsutas nägu, kui helistaja hetke pärast kõne katkestas.

Naine oli Max Rollandi kõnesid juba kaks kuud eiranud, kuid mees polnud alla andnud. Julia veenis end, et Maxi näol polnud tegu haiglase jälitajaga. Mees oli vaid vihane, sest tahtis selgitust, miks naine pärast nende imelist ööd enam tema kõnedele ei vastanud.

Põhjus oli lihtne. Julia polnud suutnud välja mõelda, kuidas talle oma rasedusest rääkida.

„Oh sa poiss.” Üritustekorraldaja Amanda Crawford, Julia korterikaaslane ja parim sõbranna, jalutas oma magamistoast välja. „Ta paistab korralikult välja vihastatud olevat.”

„Ma tean,” ohkas Julia. Ta tunnistas, et Maxil on õigus vihane olla. Ka tema oleks mehe asemel tige olnud.

Amanda läks Julia juurde, kallistas teda ning ütles: „Sa pead talle lapsest rääkima.”

Teoorias tundub see lihtne, mõtles Julia, kui lähimale toolile vajus. Ta vaatas sõbrannale otsa ning nägi Amanda hallides silmades kaastundlikku helki. „Kuidas ma seda tegema peaksin?”

„Lihtsalt ütle talle.” Amanda võttis istet, muutes nii nende pikkusevahe olematuks. Julia oli lühike – sada viiskümmend seitse sentimeetrit, Amanda oli temast kakskümmend sentimeetrit pikem, modelli kehaehituse, järgutatud blondide juuste, kaunite hallide silmade ja truu südamega.

„Lihtsam on öelda, kui teha,” vastas Julia, siludes käega kahvaturohelistes linastes pükstes olevat kortsu.

„Sa ei saa sellega igavesti viivitada, kullake,” sõnas Amanda. „Varem või hiljem hakkab see välja paistma.”

„Usu mind,” ütles Julia, „ma tean. Kuid Maxiga veedetud öö oli eksitus. Asi väljus kontrolli alt ja mul polnud aega mõeldagi, enne kui tegu tehtud. Seejärel ütles Max mulle, et pole huvitatud enamast kui sekssuhtest.”

„Idioot,” torkas Amanda vahele.

„Tänan,” Julia naeratas. „Tundus, et sellega asi lõppeski, mõistad? Max tahtis vaid seksi, mina aga enamat.”

„Loomulikult tahtsid sa enamat.”

Julia toetas pea toolileenile ning vahtis lakke. „Nüüd on kõik muutunud ja ma ei tea, mida teha.”

„Tead küll, aga sa ei taha seda teha.”

„Ilmselt on sul õigus.” Julia ohkas ja sõnas: „Ta peab lapsest teadma.”

„Jah.”

„Hästi. Ma räägin talle sellest homme.” Otsus tekitas Julias veidi parema tunde. Ta ei kavatsenud paluda Maxil lapsega tegeleda ega mehelt toetust küsida. Ta võib lapse üksi üles kasvatada. Niisiis jäi üle mehele peatsest isadusest teatada ning ta konksu otsast vabastada.

„Miks ma sellele nii vastu olin?”

„Sest see oled ju sina,” vastas Amanda naeratades. Ta patsutas Julia põlve. „Sa mõtled liiga palju, kullake. Sa teed seda alati.”

Julia vastas virilalt: „Kas ma ei tundu mitte huvitava inimesena?”

Amanda naeris. „Jäta. Sa mõtled sageli ülemäära palju ja tegutsed impulsiivselt. Meil kõigil on ristike kanda.”

„Tõsi. Nüüd on aeg järgmist risti kanda.” Julia tõusis püsti ning sikutas oma valge linase pluusi hõlma. „Ma pean majakoosolekule minema.”

„Veab sul.”

„Ma tõesti soovin, et saaksid kaasa tulla,” ütles Julia.

„Mina küll ei soovi,” vastas Amanda. „Mul on õhtusöök sõbraga ja see on palju lõbusam kui majakoosolek. Hea, et olen vaid korterikaaslane, kes nendest koosolekutest osa ei pea võtma. Tüdineksin juba kümne minutiga.”

Julia vastas ohates: „Viie minutiga.”

Julia heitis pilgu kuldkäekellale, suutes vaevu ohet tagasi hoida. Koosolek Vivian Vannick-Smythe’i korteris polnud veel alanudki, kuid juba soovis ta sealt lahkuda.

Ta tundis, kuidas sisemus tõmbus pingule. Hoolimata jutuajamisest Amandaga muutus pingetunne tugevamaks. Julia suutis vaevu meenutada, millal ta end viimati rahulikult tundnud oli.

Kogu see asi Maxiga oli liiga kaua kestnud. Ta peab mehega kohtuma ja tõtt rääkima. Homme, lubas Julia endale. Ta helistab Maxile, lepib kokku kohtumise ja teatab pommuudise. Seejärel võib ta kindel olla, et see tundeid tõrjuv mees ei tüüta teda enam kunagi.

„Sa näid tüdimust tundvat,” ütles vaikne naisehääl tema kõrval.

Julia naeratas hoolimata muremõtteist ning heitis pilgu Carrie Grayle. Naise rohelisi silmi katsid asjaliku mulje jätvad prillid, tema pikad helepruunid juuksed olid seotud hobusesabasse. Ta kandis teksaseid, T-särki ja rihmikuid, mis paljastasid tumepunaseks värvitud varbaküüned. Carrie oli prints Sebastian Stone’i korteri esindaja ning lisaks andekas - ehkki parasjagu töötu - graafikakunstnik ja Julia hea sõber.

„Ma pole tüdinenud,” sosistas Julia Carrie poole kummardudes, „lihtsalt mõtteisse vajunud.”

Raske oli keskenduda majaasjadele, kui mõtted rändasid millelegi tähendusrikkamale ja isiklikumale.

„Kas saan sind kuidagi aidata?” küsis Carrie.

„Ei,” vastas Julia, teades, et ainult tema ise saab selle olukorra lahendada. Ent ta lisas: „Tänan sellegipoolest. Ma hindan su pakkumist. Kas sul on vahepeal midagi huvitavat juhtunud?”

„Ainult töö. Vähemalt üritan töötada,” torises Carrie.

Julia naeratas, taibates kohe selle tähendust. „Kas pead endiselt Trenti armuseiklusi taluma?”

Carrie pööritas silmi, lükates prillid otsaette, ja ütles: „See on kohutav, Julia. Trent Tanford peab iga oma vaba hetke naisi lantima, sest neid voorib meie koridoris nii ööl kui ka päeval.”

Trent oli tuntud elumees. Ta oli kõmulehtede lemmik, sest vahetas naisi üle päeva. Kõik tema partnerid leidsid tee Park Avenue 721. majja.

„Ma vannun,” sisistas Carrie, „et nendel naistel on vaid kena näolapp, aga mõistust pole ollagi. Nad muudkui helistavad mu uksekella, arvates, et see on Trenti korter. Kas nad tõesti ei suuda vahet teha 12b ja 12c vahel? Kas Tanford ei tunnista naisi, kes oskavad lugeda?”

Julia itsitas ning patsutas sõbra kätt, seejärel pööras ta tähelepanu koosolekule. Vähemalt üritas seda teha. Keskendumine oli raske, sest mõtted liikusid omasoodu.

Julia vaatas korteris 12a ringi, see kuulus Vannick-Smythe’ile. Nagu alati, ei leidnud ta siin maitsekusest jälgegi. Kõik esemed olid juhuslikult kokku kuhjatud. See kõik jättis nii toretseva mulje, et pelgalt vaatamisestki hakkas valus. Siinne uhkeldav stiil ei lasknud end mugavalt tunda. Ilmselt oli see hea, sest keegi ei tundnud end siin vabalt ja koosolekud olid lühikesed.

Samal hetkel plaksutas Vivian Vannick-Smythe, majavanem, kelle tööd keegi teine endale ei soovinud, käsi. Varastes kuuekümnendates Viviani nägu oli Botoxit täis süstitud, mille tulemusel oli see peaaegu liikumatu. Emotsioone näitasid veel vaid naise sinised silmad. Vivian oli kõhn, ta riietus stiilselt ja klassikaliselt, tal olid lühikesed hõbehallid juuksed ning sõjaväelase rüht.

Õnneks oli naine oma shih tzu tõugu koerad Louisi ja Neimani magamistuppa lukustanud. Ent isegi uks ei suutnud summutada väikeste kaksikterroristide pöörast haukumist ja ärevust.

„Ma mõtlesin,” alustas Vivian, kui oli kõigi tähelepanu võitnud, „et võiksime tänast koosolekut alustada leinaminutiga Marie Endicotti mälestuseks. Ma ei tundnud teda eriti, kuid ta oli siiski üks meie seast.”

Kõik jäid vaikseks ning mõtlesid nädala eest surnud noorele naisele, kes oli nendega samas majas elanud. Julia ja Marie olid vaid teretuttavad, kuid naise surm katuselt kukkumise tagajärjel šokeeris kõiki.

Ajakirjanikud olid mitu päeva maja ees passinud, kimbutades selle elanikke ning lootes saada kommentaare või vihjeid skandaali kohta.

„Kas keegi teab, mis temaga täpselt juhtus?” Vaikuse katkestas sale ja blond Tessa Banks.

„Hea küsimus.” Kõnelejaks oli Elizabeth Wellington. „Ma kuulsin paari ajakirjanikku rääkimas, et politsei arvates tõugati Marie katuselt alla.”

„See on vaid oletus,” kinnitas Vivian.

„Kas enesetapukiri leiti?” uuris Carrie.

„Minu teada mitte,” vastas Vivian, kortsutades veidi kulmu. „Politsei ei jaga eriti informatsiooni. Ent ma olen kindel, et me ei pea selle pärast muretsema ja peagi varjutab selle tragöödia mõni muu uudis.”

Tõsi, mõtles Julia, samal ajal kui teised majaelanikud jätkasid Marie Endicotti surma üle arutlemist. Paari päeva pärast annavad ajakirjanikud alla, lahkuvad ning elu läheb taas rööbastesse.

Ent mitte temal.

„Mul on veel paar teadaannet,” kuulutas Vivian, tema hääl kõlas üle jutusumina. „Mul on kurb meel teatada, et meie maja kauaaegsed elanikud, senaator ja tema abikaasa proua Kendrick, on ära kolinud. Ma ei tea kuhu, kuid usun, et nad jäid siiski siia linna. Nende korter on müügis.”

Veel suminat ja jutlemist, Julia libistas pilgu üle koosolekule kogunenud inimeste. Gage Lattimer istus teistest eemal, selles polnud midagi üllatavat. Ta oli pikk ja nägus mees, kes võttis harva koosolekutest osa ega rääkinud siis kellegagi.

Reed Wellington, Elizabethi abikaasa, istus oma naise kõrval, kuid tema pilk reetis, et ta polnud siin kuigi õnnelik. Ka Elizabethi hoiak oli kange ja tema kehakeel paljastas, et meelsamini oleks ta kusagil mujal.

Tessa toksis kinganinaga vaipa ning isegi Carrie muutus rahutuks. Juliale aga olid lapsehoidjad õpetanud, kuidas jääda paigale ka siis, kui tegelikult tahaks lahkuda. Kuidas oma tundeid varjata ja kõik endale hoida.

„Veel üks asi, kui te mind nüüd kuulaksite,” sõnas Vivian. „Mul on teadaanne. See on väga põnev ja ma usun, et see meeldib teile nagu mullegi.” Ta ootas, kuni kõigi tähelepanu koondus temale, seejärel naeratas ta ning ütles: „Mulle teatati, et meie maja esitati ajalooliste ehitiste kandidaadiks!” Ta jäi ootama erutushüüdeid, kuid neid ei tulnud. Seejärel lisas ta kulmukortsutusega: „Minu arvates peaksime seda tähistama!”

Sel ajal kui Vivian toas ringi käis, koosolekust osavõtjatega vestles ja neisse entusiasmi üritas süstida, sammus Julia ukse poole. Carrie oli juba lahkumas ning Julia tema kannul.

„Julia, kullake.”

Kurat.

Julia tardus, pööras end ringi ja naeratas Vivianile. „Tere, Vivian. Koosolek läks hästi.”

„Jah, kas pole?” Vivian üritas naeratada, ent tema liiga pingul nahk ei võimaldanud seda. „Andesta, kui liiga isiklikuks lähen, mu kallis, aga sa näid segaduses olevat. Kas kõik on korras?”

Vivian ei tundnud tavaliselt kellegi vastu huvi peale iseenda, seega kulus Julial hetk, enne kui ta vastata suutis. „Tänan küsimast, Vivian,” ütles ta, sundides end naeratama, „kuid minuga on kõik korras. See kurb lugu Marie Endicottiga paneb meid kõiki pingelisse olukorda.”

„Oh, loomulikult.” Vivian noogutas, tema siledasse soengusse sätitud juuksed vaevu liikusid. „Vaene naine. Ma ei suuda ette kujutada, mis tal küll arus oli, kui katuselt nii alla hüppas.”

„Sa siis usud, et see oli enesetapp?” küsis Julia.

„Sina kindlasti ka.” Vivian heitis Juliale pika pilgu. „Teine variant oleks liiga masendav. Kujuta ette. Kui ta katuselt alla lükati, võis seda teha keegi meie seast.”

Julia polnud sellele mõelnudki, kuid värises nüüd, heites pilgu kaaselanikele. Vivianil oli õigus. Julia ei suutnud ette kujutada, et keegi neist on mõrvar. Küllap Marie hüppas ise alla. See oli muidugi kurb. Järelikult pidi naine olema nii üksik ja õnnetu, et ainus lahendus oli endalt elu võtta.

„Nüüd ma viisin su endast välja,” sõnas Vivian. „See polnud mu eesmärk.”

See oli Vivianil tõesti õnnestunud, kuid Julia ei tahtnud enam sel teemal rääkida, niisiis ta naeratas ja ütles: „Ei, sugugi mitte. Ma olen väsinud. Nii et vabandage mind...”

„Muidugi,” ütles Vivian, otsides pilguga juba uut vestluskaaslast. „Mine nüüd koju.”

Seda Julia tegigi, kiirustades mööda koridori lifti poole. Kui liftiuksed avanesid ja ta sisse astus, jäi ta lihtsalt numbrinupurida vahtima. Ta peaks koju minema, kuid Amanda oli väljas ja Julia ei tahtnud üksi olla. Niisiis vajutas ta impulsi ajel esimese korruse nuppu ning toetus liftiseinale, kui uksed sulgusid ja lift liikuma hakkas.

Kergitades disainkotti õlal, väljus Julia liftist ning kiirustas üle fuajee elevandiluukarva marmorpõranda. Idamaiste vaipade eredad värvid hajutasid marmori jahedust ja summutasid naise kontsakingade klõbinat.

Fuajee siniseid seinu katsid kallid kunstitööd ja kuldsete raamidega peeglid. Lagi oli kõrge ning uksehoidja suure mahagonipuust laua kohal rippus massiivne kristall-lühter. Peauks kujutas endast mahagonraami paigutatud klaasi, lubades möödujatel heita pilgu Park Avenue 721. maja elanike suursugusesse ja elegantsesse elustiili. Julia oli alati tundnud, nagu elaks ta koos teiste majaelanikega loomaaias. Nad istusid oma kullatud puuris ning möödakäijad võisid peatuda ja vaadata elustiili, mis erines nende omast.

Kui palju ilusaid mõtteid, arutles Julia endamisi.

„Tere, Henry,” ütles Julia, kui uksehoidja oma laua tagant peaukse juurde kiirustas. Henry Brown oli sada seitsekümmend sentimeetrit pikk, veidi kühmus õlgade, pruunide juuste, helepruunide silmade ja lipitseva olekuga.

„Tere, preili Prentice. Meeldiv teid näha, nagu alati.”

Julia ootas, kuni mees avas ukse ning seda lahti hoidis. Loomulikult oleks lihtsam olnud seda ise teha, kuid Henry oli oma töökohustuste suhtes valvas. „Tänan, Henry.”

Mees naeratas endiselt, kui Julia rahvast täis tänavale astus. New Yorgi suveõhtud olid kuumad ja kleepjad, ent täna oli erand. Liiklus kihas, autosignaalid tuututasid ning üks vihane taksojuht karjus jalakäijate peale, kes valgusfoorituld eirates tänavat ületasid. Nõrk tuuleiil kandis endaga tänavanurgal müüdavate hot dog’ide lõhna.

Julia naeratas, surus käekoti tugevamalt vasema käe alla ja kõndis teiste jalakäijate sekka. Pärast nii pikka istumist tundus väljas linnakäras olemine mõnus. Ta oli siin üksi, aga samas osa rahvast. Selles oli teatud lohutust. Tänaval oli ta üks kiirustavatest inimestest. Keegi ei vaadanud teda ega pööranud mingit tähelepanu, kuni ta edasi kõndis ega jalgu jäänud.

Julia ei pidanud kaugele minema. Tänavanurgal asus Park Café. Enamik 721. maja elanikest pidas kohvikut justkui osaks oma majast.

Ent Julia lootis, et ei kohtu täna kellegagi neist. Tal polnud lobisemistuju, kuid ta ei soovinud ka üksi kodus olla. Ta sisenes kohvikusse ning tundis kaneeli-, šokolaadi- ja kohvilõhna segu. Espressomasina sisina taustal võis kuulda elavat jutuajamist ja naerupahvakuid.

Kohviku interjööri kuulusid suured ja pehmed toolid, eriti suured diivanid ning madalad lauad. Laest rippusid alla vaskpottides sõnajalad ning ruumi täitis vaikne džässmuusika. Julia andis oma tellimuse ning läks kofeiinivaba külma joogiga kaugele kohviku nurka. Seal tõmbus ta kägarasse ja üritas märkamatuks jääda.

Max Rollandi korter asus Park Cafést veidi edasi ning tavaliselt külastas ta trendikat, kuid mugavat kohvikut vähemalt kord päevas. Just siin oligi ta esimest korda kohtunud Julia Prentice’iga, kes teda praegu lausa hulluks ajas.

Mees mäletas selgelt hetke, kui ta Juliat esimest korda silmas. Naine nägi nii elegantne välja, istudes üksi nurgalauas ja vaadates mööduvaid inimesi, nagu jälgiks ta Broadway etendust. Tema heleblondid õlgadeni juuksed raamisid õrnalt lainetades nägu ning tema suured sinised silmad olid Maxil peatunud kohe, kui mees kohvikusse sisenes.

Naise pilk oli tunginud Maxi sisemusse ja kui nende pilgud esimest korda kohtusid, oli mees tundnud, et peab Juliale lähenema. Tavaliselt ta seda ei teinud. Max ei otsinud sellist suhet, mida Julia-sugune naine kahtlemata tahtis ja vajas. Ent tol ööl ei olnud sel tähtust.

Nad tutvusid, vestlesid, puudutasid teineteist ning maandusid lõpuks voodis, veetes koos öö, millist mees polnud varem kogenud. Pelgalt mälestus Julia kehast ja siidisest nahast erutas teda ning pani naise järele igatsema.

See pani Maxi vere jaheda pealispinna all vihast keema. Pagan võtku seda naist! Miks ta enam tema kõnedele ei vastanud? Ning miks ta ise nagu hormoonide möllamise käes vaevlev teismeline käitus?

Ta võttis tassi musta kohvi ja hakkas lahkuma. Just siis ta seda tundiski. Julia pilku. Täpselt nagu kaks kuud tagasi.

Max pööras pilgu nurgalaua poole ning seal varjus naine oligi.

Taas kord.

Olgu ta neetud, kui laseb Julial jälle nii lihtsalt minna.