Читать книгу Kõrgklassi salajane lapseootus - Maureen Child - Страница 6

Max liikus läbi rahvast täis ruumi, pilk Juliale naelutatud. Ta tundis juba eemalt, et naine tõmbus pingule. Julia mittemidagiütlev ilme väreles veidi ning Max nautis teadmist, et muutis naise närviliseks.

Milline mees seda ei naudiks?

„Julia,” ütles ta vaikselt, et keegi neid ei kuuleks.

„Tere, Max.”

Mees kergitas kulmu. „Tere? See ongi kõik? Sa oled mind kaks kuud vältinud ja oskad öelda vaid tere?”

Julia murdis küpsisest väikese killu, tõstis selle suu juurde ja mälus, nagu oleks tegu kuivatatud lihatükiga. Viivitamine. Max mõistis selliseid märke. Julia võib ju nende jutuajamist edasi lükata, kuid nurka surutuna polnud tal enam pääsu. Ta pidi mehele vältimist selgitama.

Max tõmbas oma tooli naisele lähemale ja võttis seejärel istet. Hoides kohvitassi peopesade vahel, vahtis ta naisele otsa ning võttis lonksu. Ta oli palju kordi öösel ärganud, silme ees pilt Juliast. Ta oli end veennud, et mäletab Juliat valesti. Ükski naine ei võinud nii kaunis olla. Ükski naine ei saanud endast kujutada sellist segu süütusest ja sensuaalsusest. Max oli oma valesid peaaegu uskuma jäänud.

Kuni praeguseni.

Nüüd vallutasid tolle öö sündmused ta uuesti ning mees nägi, et Julia oli kaunim, kui ta oli mäletanud. Pelgalt naise lõhn, kerge ja lilleline, tekitas temas kiusatust. Nagu seda vaja oleks.

„Ma pidin sulle homme helistama,” ütles Julia, tuues Maxi mälestustest tagasi. Julia Prentice’i sugune naine tõmbas alati tähelepanu.

„Kas tõesti.” See polnud küsimus, vaid väide, avaldamaks uskumatust.

Julia taipas seda, sest tema põsed hakkasid õhetama ning ta langetas pilgu.

„Ma tean, et oled pahane,” sõnas naine, lõualihas kergelt tõmblemas.

„Pahane on leebelt öeldud.”