Читать книгу Hilinenud armastus - Maureen Judd - Страница 5

CHRISTOPHERI EMA MARY HOLDEN elas Atlandi ookeani kaldal asuvas linnakeses. Christopher ajas garaažist välja oma vana Fordi, viskas kohvri pagasiruumi ning sõitis välja maanteele. Ees oli kolm vaba nädalat.

Varasel hommikutunnil oli maanteel vähe autosid. Mees nautis teed – ei olnud tagant närviliselt signaali andvaid ja kiiremini sõitma kannustavaid liiklejaid.

Läbinud vahemaast pool, keeras ta auto motelli ette. Selles motellis peatusid nad alati koos emaga, siin tunti teda. Peremees, kogukas hispaanlane, karvaste käte ja suurte, alati imestunud silmadega, tõi alati lõuna ise lauale. Kuni ta firmaroaga taldrikud ja veekannu lauale asetas, küsis ta külalise tervise kohta. Samal ajal teatas ta tütre abiellumisest “selle loodriga”. Christopher asus firmaroa kallale, mis kutsus maos esile tõelise tulekahju, mille kustutamiseks pidi ohtralt vett tarbima. Hispaanlase tütar ja ta loodrist mees – ta ei suutnud kumbagi meenutada.

Autopesemise lõppu ja bensiinipaagi täitmist ootas Christopher motellitoas tärgeldatud linadel lamades. Tuba oli askeetlik: valged seinad, musta värvi kaunistusteta mööbel. Midagi pilkupüüdvat toas ei olnud ja nii suunas mees oma pilgu aknast õue. Ema juures hakkas Christopher puhkust veetma aastat kolm tagasi, kuna ema oli teada andnud teda häirinud inimeste lahkumisest. Täiesti seda teadet küll usaldada ei saanud, sest nad võisid ju iga moment tagasi tulla. Esimese puhkuse ajal Christopher oma toast maja teisel korrusel peaaegu ei väljunud. Siis ta harjus ja külastas linnakesse jäänud tuttavaid, kes valusaid mälestusi ei äratanud. Praegu olid talle võõrad nii armukadedus kui ka armastus – oli möödunud piisavalt palju aega. Kripeldav süda ja tunne, et teda on reedetud, muutsid tema iseloomu ja elukäiku. Ta muutus kahtlevaks, kinniseks, vältis sõprade poolt pealesurutud avameelseid vestlusi.

Christopher lamas avatud silmadega ja vaatas õue. Uksele koputati. Naishääl teatas:

“Mister Holden, teie auto on valmis.”

Christopher tundis selle madala hääle ära. Hääl kuulus hispaanlase tütrele, kellel olid mustad lokkis juuksed ja paksud jalad nagu talad. Tähendab, tema abiellubki loodriga! Selline õpetab iga loodri töötama...

Rohkem peatusi Christopheril plaanis ei olnud. Ta lülitas sisse raadio – kõlasid populaarse muusikali meloodiad... Sõidusuunas liikus talle vastu sinine pilv. Varsti oligi sadu käes – algul peenike kerge vihmake läks lõpuks üle tugevaks vihmasajuks. Pilv rippus pea kohal nagu pikk lehv. Lõpuks siiski vihm lõppes ja juba paistsidki linnaäärsed villad. Villade vihmast pestud aedu kuivatas hele päike.

Järsku paiskus esiklaasile porikaar. Christopher ronis autost välja – poriloik küll nii suur ei olnud, et sellist kogust pori esiklaasile võiks pritsida. Mees võttis istme alt lapi ja püüdis esiklaasi puhastada. Ta kuulis kaastundlikku nohisemist, tema kõrval seisis tüdruk.

Christopher küsis:

“Kust sina välja ilmusid?”

Tüdruk näitas käega linna poole.

“Mis sa siin teed?”

Tüdruk jooksis põõsastesse ja tuli sealt veeämbriga tagasi.

“Ma aitan.” Ta hakkas kiiresti esiklaasil olevat pori laiali hõõruma. Põõsastes liigutas end keegi, Christopher vaatas selles suunas ja nägi põgenevat poisikest. Talle sai korraga kõik selgeks. Mees küsis tüdrukult otse:

“Palju sa selle eest võtad?”

Jätkates esiklaasilt pori eemaldamist, vastas tüdruk:

“Dollari...”

“Ühe?”

Tüdruk noogutas. Christopher võttis taskust dollari ja ulatas tüdrukule.

“Kes see on?”

“Vend.”

“See on teie väike äri?”

Pisikese pausi järel küsis tüdruk:

“Mis siis... kas pesen?”

“Said ju minu käest raha!”

Mees seisis ja ootas. Tüdruk oli väga püüdlik. Ta vääriks selle eest veel tunnustust, kui mitte... kõik see korraldatud ei oleks. Vanust tundus tüdrukul olevat kaheksa aasta ringis. Ta lõpetas töö ja vaatas Christopherile oma säravate siniste silmadega otsa. Tüdruku laubal pärlendasid higipisarad. Laps ootas kiitust. Crtistopher noogutas vaikides ja istus autosse. Ta sõitis läbi rikaste villadega asustatud eeslinna. Villade aiad ulatusid ookeani äärde. Jäi veel ristteeni sõita ja pöörata...

Mary märkas aknast värava juures peatunud autot ja kiirustas trepist alla ust avama. Naise näol oli ärevus, poeg tuli ju ootamatult!

“Mul on puhkus,” rahustas poeg ema.

Ärevus kadus ja Mary sõnas rõõmsalt:

“Christopher, kirjutasid ju, et puhkus on sul alles kuu aja pärast... noh, lähme!”

Mees järgnes emale. Ema selg oli sirge, kuid käed ja kael reetsid närbumist. Nagu vanaduse kaudne tunnistaja oli majja ilmunud teenija. Varem sai ema ise hakkama...

“See on Liz, ta aitab mind,” selgitas ema nagu end õigustades.

Teenijanna asetas lauale vaagna õuntega. Ta mõistis, et perenaise poeg tema kohalolekut heaks ei kiida ja katsus rutem ära minna. Teenijanna lahkudes sõnas Mary:

“Liz sind segama ei hakka, tal on palju tegemist. Nende tuba on esimesel korrusel maja tagaosas.”

“Nende?”

“Tal on lapsed, poiss ja tüdruk... loomulikult mitte pühakud,” Mary naeratas, “aga nad viibivad vähe kodus.”

Christopher küsis vastust ette teades:

“Poiss ja tüdruk, nii kaheksased?”

“Nägid sa neid?”

“Nägin, sul on õigus, pühakud nad tõepoolest ei ole.”

Christopher ei püüdnudki rahulolematust varjata. Noorte ärimeestega ühe katuse all viibimine temas vaimustust esile ei kutsunud.

“Nende vanuses ei olnud ka sina pühak,” ütles Mary rahulikult, lepitavalt.

Ta rääkis tõtt, pühak ta tõepoolest ei olnud. Aga oma koeruste pealt ta ei teeninud, pigem vastupidi – tema väljamõeldiste pärast tuli emal tihti rahakotti kergendada.

“Ikkagi on nad vahvad,” ütles Mary, “küll harjud nendega.”

Christopher kehitas õlgu. Talle oli arusaamatu, miks võtta oma majja perekond, kui vabu ja vallalisi on ümberringi küllalt... Christopher teatas, et läheb Steve’i juurde. Steve Wicherly oli nende hulgast, kes hinge ei poe.

Ema püüdis teda otsust muutma sundida:

“Miks täna, sa ju alles saabusid?”

“Miks mitte täna?”

“David on siin.”

“See veel puudus,” mõtles Christopher.

“Mida ta tahab?”

“Ei tea, ta lihtsalt tuli.”

“Miks sa ta sisse lasid?”

“Christie, ma ei saanud ju teda välja visata!”

Christopher mõtles: “Ja kuidas veel oleksid saanud!”

“Ta tahtis ju sinuga kõnelda!”

Christopher võpatas. Unustatu ujus jälle pinnale, tekitades sellist valu, nagu oleks kõik eile juhtunud. Mees läks teisele korrusele oma tuppa. Siin oli kõik muutumata, isegi spordiajakiri lebas endiselt ragbimeeskonna parima mängija pildi kohalt avatuna voodil. Asjad oli Christopher juba kapiriiulitele ladunud ja kohver lebas kapi taga. Uued olid sinised lilled aknalaual vaasis. Sedasorti lilled kasvasid igal kevadel tütarlastegümnaasiumiesisel mäeküljel.

Pisut aega istus Christopher mõtlikult lilli imetledes, seejärel tõmbas selga triibulise särgi ja teksad ning läks välja.

Blackland oli kuurortlinnake. Siin ei tungelnud kuulsad näitlejad ja rikkad ärimehed. “Tähtedega” linnakesel ei vedanud, võib-olla just tema nime pärast. Tegelikult oli siin kõik mõnus – puhas rand, kaunid majad. Randa hindasid kõrgelt salaarmukesed – paarikesed, kes oma suhteid varjata soovisid. Mõnusa kohana oli ta tuntud ka “legaalide” seas, kelle rahakott “tähtede” kuurordini ei küündinud. Kogu see sumedus täitiski kõik hotellid, motellid ja hostelid rannahooajal külastajatega. Päeval peesitasid puhkajad rannal, õhtuti täitsid nad restorane, kasiinosid ja diskoteeke... Tänavad olid jäetud kohalikele elanikele, kes küll selle privileegi kasutamata jätsid. Christopher astus tänaval uhkes üksinduses. Steve’i juurde koju minna ilmselt ei olnud otstarbekas, pigem võis teda leida linnakese keskelt kummalise nimega restoranist. Restoran paistis juba kvartali kauguselt silma – lihtne, soliidne hoone. Steve oli siia kutsunud New Yorgi kõige tuntumad arhitektid ja disainerid. Restorani nime – “Astu Sisse Ja Sa Ei Kahetse” – mõtles ta ise välja. Linnakese elanikud naersid ja mõtlesid, et noor Wicherly on peale päranduse saamist täiesti lolliks läinud. Päranduseks peale isa surma sai ta mõned majad ja ümmarguse summa pangas. Steve jättis ühe maja endale, realiseeris ülejäänud ja viis täide oma ammuse unistuse. Isa oli poega tunnustanud vaid jalgpallurina, pidades sonimiseks poja unistust eksootilise köögiga restoranist. Nüüd oli ta avanud restorani, palganud kõige paremad kulinaarid ja pidas oma ettevõtet edukalt.

Puhkajad lugesid naeratades silti restorani ukse kohal ja astusid sisse. Siin pakuti külastajatele hõrke roogi. Steve’i äri õitses ja kohalikud olid oma arvamust restoranipidajast kardinaalselt muutnud. Steve imestas oma endiste klassikaaslaste üle, kes äriajamise asemel armukadetsesid. Steve tuli hästi toime kõigega, mis puudutas äri või sporti. Armastust ja armukadedust puudutav oli tema jaoks täiesti võõras teema... Kui Christopheril ja teistel poistel olid ammu tüdrukud, siis Steve vaikis, kui talle sellelaadne küsimus esitati. Keegi ei suutnud mõista, on ta gei või lihtsalt väga kinnine. Muus oli Steve küll tõeline sõber. Tema põhimõte oli – mitte sekkuda kaaskodanike ellu. Niimoodi õpetas teda isa. Ja kui teda just ei palutud, siis kellegi hinges sorima ta ei hakanud...

Nähes Christopheri sisenemas, tõttas valges kašmiirülikoonas, punase kikilipsuga ja heatahtlikkust kiirgav Steve talle vastu.

“Tere, rõõm sind näha!”

Öiste kundede jaoks oli aeg veel varajane ja seetõttu võis keskmises saalis rahulikult laua leida. Steve suundus siiski külgsaali suunas, kuhu ta oma lähemaid sõpru harilikult kutsus. Saali seintel rippusid kohalikelt geeniustelt ostetud pildid – tuli ju kohalikele tööd anda! Ruumi keskel, suures, nähtamatute lampidega valgustatud akvaariumis ujusid vesikasvude vahel laisalt kalad. Näidates uuendust oma majapidamises, vaatas Steve rahulolevalt Christopheri poole. Viimane, mõistes temalt oodatud vaimustusepuhangut, osutas suurele sinisele kalale ja küsis:

“Võib selle ära praadida?”

“Võib!”

“...aga ära süüa?”

“Kui sööd, siis sured!”

Näidanud sõbrale kätte koha seinaäärse laua juures, kutsus Steve kelneri ja ütles väga tõsiselt: “Teeninda seda nahaali...” Ise pöördus teise saali ja läks külalisi tervitama.

Peale tellitud roa tõi kelner veel roosat prantsuse veini ja lausus:

“Kohe tuleb!”

Kelner lahkus.

Christopher ei hakanud ootama, ta jõi veini ja sõi. Steve leidis laualt tilgatumaks joodud pudeli ja raputas seda.

“Ütlesin ju, et sa oled nahaal.”

“Istu,” pakkus Christopher.

Steve tegi naljaka grimassi ja istus, samas hoiatades:

“Istun vaid hetkeks... kuidas on?”

Ta näitas näpuga taldrikule, millelt Christopher leivaga viimaseid kastmejäänuseid riisus.

“Ei tea, mis jälkus see on, aga väga maitsev!”

“Tänan!”

Kaste söödud, küsis Christopher pead tõstmata:

“Mis ta minust tahab?”

Nimi jäi nimetamata, kuid Steve teadis, kellest jutt.

“Rääkida tahab.”

“Kõike sulle ei öelnudki,” muigas Christopher tigedalt.

“Jäta,” ütles Steve lepitavalt, “mis juhtus, see juhtus...”

Christopher tõstis imestunult pea. Neid siirupisõnu ütleb Steve Wicherly?! On vast tark vanake!

“...seisa, hüppa või lama, ikka ei muutu sellest enam mitte midagi,” jätkas Steve.

“Pean teda kallistama või...”

“Ära mängi lolli! Räägid ja siis on selge, kallistada või... Teie sõprus oli ju tõeline!”

“See on tõestatud!”

“Oled sina küll, naiste pärast...” Steve ei leidnud nii põlglikku väljendit, mis oleks tema seisukohta väljendanud.

“Üks tahab rääkida või toob naise ka kaasa?” tundis Christopher huvi.

Steve vaatas sõbrale tähelepanelikult otsa, tahtis midagi äkilist öelda, kuid vaikis siiski ja läks kööki. Kui ta uuesti saali ilmus, oli sõber kadunud ja kelner koristas tema järel lauda.

“Lahkus ta ammu?” küsis Steve.

“Just äsja...”

Steve läks tänavale. Restorani parklas olid mõned autod, ühtki inimest silmapiiril ei olnud...

Christopher läks ookeani poole. Sel ajal oli rand tühi, vaid üksikud inimesed harrastasid öist suplust. Mees istus rannatoolile ja süütas sigareti. Mustas taevas sädelesid tuhanded tähed. Ookeani pind oli tume, ääretu ja liikus laisalt kalda ääres.

Christopher suitsetas ja mõtles Steve’i poolt öeldule, milles puudus avameelsus. Alles nüüd jõudis temani ta enda rumalus – püüda kümme aastat muutmatut muuta.

Mees võttis riided seljast, viskas nad hooletult rannatoolile ja astus mööda liivasegust kiviklibu vee poole. Ta jõudis liivale, astus vette ja mõne sammu järel juba ujus. Mida kaugemale ta ujus, seda külmemaks läks vesi. Külmumise vältimiseks tuli liikmeid väga energiliselt liigutada. Ootamatult nägi ta endast paari meetri kaugusel naise ujumismütsi. Christopher mõtles – naine sellisel kellaajal üksinda ujumas. Ta tahtis naist hüüda, kuid millegipärast loobus mõttest. Ta sukeldus, ujus pika maa vee all kalda poole. Kaldal pani ta jalga teksased ja võttis pluusi ning sandaalid näpu otsa, suundudes kodu poole.