Читать книгу Hilinenud armastus - Maureen Judd - Страница 6
III peatükk
ОглавлениеEMA TOA AKEN OLI PIME. Christopher läks oma tuppa, puges teki alla ja uinus... Unesegasena ta mõistis, et naise hüüdmine jäi ära lihtsalt sellepärast, et naine väga Cora Freyseri moodi tundus olevat. Kui mitte Steve’i poolt ohverdatud vein – ta oleks kohe taibanud, et naine ei saanud olla Cora. Aga kui oli?... Ta oli ju tunnistanud oma rumalat käitumist. Miks ta siis keset ööd peksleva südamega ärkas?
Uni enam ei tulnudki. Christopher läks kööki, võttis külmikust õlle, kuid jättis selle joomata – õlu oli liiga külm. Mees pöördus tagasi oma tuppa.
Hommikul läks Christopher aeda. Juba lapsepõlvest oli talle kallis üks umbes meetri kõrguselt kolmeks harunev mänd. Harunenud kohast sarnanes mänd tugitooli või trooniga. Trooniks ta seda puud nimetaski ja veetis sellel istudes tunde... lugedes detektiivromaane ja fantastikat.
Troon oli... hõivatud. Seal istus autot pesnud tüdruk. Tüdruk tundis samuti mehe ära, kuid ei lahkunud.
“Mis sa siin teed?” küsis Christopher.
Küsimus oli rumal, kuid tüdruk vastas:
“Istun, mis siis?”
“Autosid enam ei pese?”
“Vihma ju ei ole!”
“Selge, pole vihma, pole ka pori.”
“On teil kahju?”
“Porist?”
“Rahast!”
“Miks sa nii arvad?”
“Kui kahju ei oleks, siis ei meenutaks ka!”
“Mul on kahju, et te vennaga petate!”
“Täiskasvanud petavad samuti.”
Sellele väitele oli raske vastu vaielda. Mees küsis tüdruku nime.
“Nancy.”
“On sul igav?”
Nancy vaatas meest kahjutundega. Tal ei olnud kunagi igav. Nad mõtlesid Rickiga alati midagi välja.
“Ega keegi selles kahtlegi,” mõtles mees, “tähendab, poisi nimi on Rick.”
“Kus ta on?”
“Rannas.”
Nancy selgitas, et vend viib või toob, mida palutakse.
“Tead, kus sa istud?” tundis mees huvi.
“Troonil,” vastas tüdruk.
Oma lapsepõlve saladusi jagas Christopher vaid David Yorkiniga. See oli lapsepõlves ja vaevalt David seda tüdrukule ütles.
“Kes sulle ütles, et see troon on?” küsis mees.
“Ise mõtlesin välja.”
Ta tunnistas tüdrukule, et oli lapsepõlves samuti mändi trooniks nimetanud.
Ema hüüdis tüdrukut ja ta jooksis nähtava kergendustundega minema. Mees naasis samuti majja. Ta kuulis, kuidas Liz tüdrukut noomis:
“Ütlesin juba, ära tüüta! Ei ole vaja seal olla!”
“Tema ise...”
“Mis “ise”?...”
Liz nägi silmanurgast lähenevat Christopheri ja saatis lapse ära.
Hommikusöök söödi vaikides. Liz oli endasse tõmbunud, nagu oleks endale öelnud: “Ära Christopheri tüüta!”
Mees mõistis, et tema tulekuni oli Liz end hästi tundnud. Õhtuti vestles ta emaga, kellele meeldisid teenija lapsed, kuigi nad tema meelest pühakud ei olnud. Jah, parem tüdruku vahetu suhtlemine kui Lizi matusemeeleolu. Tal oli kahju naisest ja sellest, et lootus rahulikule puhkusele kadus.
“Missis Holden tahtis teada, mida te lõunaks sööte?”
“Ükskõik…” vastas Christopher, “öelge edasi, et läksin randa.”
Christopher laskus alla randa läbi aia, siis mööda rannaäärt, mis kaluritele kuulus ja kus nad oma paate ja püügivahendeid kuivatasid. Ümberringi vedelesid vanad mootorid ja korvid. Vees loopisid poisikesed üksteist kruusaga. Seejärel möödus ta pikast reast kalajäänustega müügilettidest, mille kohal keerlesid kisades kajakad. Christopher jõudis randa, kus kirendasid mitmevärvilised päikesevarjud ja -katted. Mehed ja naised lamasid punutud mattidel ja toolidel. Mustad, valged ja punased peanupud ulpisid nagu õngekorgid laineharjal, aeg-ajalt lainetesse kadudes. Mööda sõitis mootorpaat, vedades enda taga pronksikarva veesuusatajat…
Trügides mööda üksteise kõrval lamavatest kehadest, leidis ta vee piiril lapikese vallutumata liiva. Christopher riietus lahti, heitis selili ja sulges silmad. Inimesed möödusid temast, keegi puudutas ta jalga. Ookeani poolt kostsid rannale naerupahvakud ja kõnekatked. Kõik sulas üheks suureks üminaks. Kellegi vari langes Christopheri näole. Imestunud naisehääl lausus:
