Читать книгу Mõrv Morrington Hallis - McKenna Clara - Страница 5

Mai 1905

Hampshire, Inglismaa

„Ameeriklased on teistsugused, ema.“

Lyndy tõmbas sabakuue hõlmad koomale ja hakkas tammuma edasi-tagasi mööda tuba, uurides seinu ehtivaid portreid, nagu tal oli juba lapsest saati kombeks. Kahvatud näod vaatasid talle pahakspanevalt ülevalt alla, või vähemalt nii oli ta alati arvanud. Mõned kandsid kroogitud pitsžaboosid, teised pikki lokkis parukaid, kaks olid paraadmundris ja üks krahvinna surus käte vahel pärlitega kaunistatud hõberisti. Kõik ta esivanemad, jumal paraku, olid viimseni mornid ja igavad. Sama iseloomustas paljusid pruudikandidaate, keda vanemad olid talle aastate jooksul Londoni kõrgseltskonna kevadpidustustel esitlenud. Kas midagi teistsugust oleks liiga palju palutud?

„See isend mitte. Su papaa kinnitas seda.“

Papaa tõstis pilgu kaardilt, mille oli laiali laotanud suurte põrandalt algavate akende juurde väikesele inkrusteeritud lauakesele; vaasi roosade pojengidega oli ta asetanud oma jalge ette põrandale. Lyndy uudistas üle isa õla kaarti – osalist visandit ühest Lääne-Ameerika territooriumist nimega Wyoming.

„Jah, Frances. Tõeline noor daam, nagu räägitakse.“ Papaa võib ju olla mõisaomanik, aga ema arvamusele noogutab ta liigagi kergekäeliselt kaasa.

„Vahest on miss Kendrick üks neist radikaalsetest ameeriklannadest, kellest kõik räägivad,“ sõnas Lyndy ja kiikas aknast välja. Paar poni ilmus puudesalust rohusele tiigipervele jooma. „Äkki joob ta pärast õhtusööki kohvi asemel Iiri viskit?“ See oleks isegi Lyndy jaoks pisut liiast, aga seda ei pruukinud ema teada.

Taas kaardi kohale kummardunud papaa naeris.

„Arusaamatu, kuidas sa suudad seda huumoriga võtta, William. Kui poleks sinu ... hobisid ...“ – ja ema viibutas papaa kaardi poole süüdistavalt sõrme –, „ei oleks me praegu sellises kimbatuses.“

„Poiss tegi vaid nalja.“

„Kas ikka tegin?“

Ema tõstis pilgu lae poole, kutsudes taevast appi, et end talitseda. Mis selles siis nii valet oleks, kui naine aeg-ajalt lonksu viskit võtaks? Nagu lugematud teised ühiskonna reeglid, tundus seegi iganenud. Võtame näiteks härrasrahva maamüügi keelu. See oli ju ikkagi nende omand? Või selle, mis lubas vanematel poja saatuse üle otsustada. See oli ju ometi tema elu?

„Lyndy, miks sa pead alati ...“ alustas ema.

„Milord, külalised on saabunud.“ Järjekordne sõnavahetus oli ära hoitud.

Fultonil on ikka laitmatu ajataju.

„Hoia teisele poole,“ porises mister Kendrick, „sa sõidad liiga vasakul.“ Stella ei teinud temast välja – selleks oli tal liiga lõbus. Toetades kanna tugevasti põrandale, küünitas ta end istmelt nii kaugele välja, kui sai. Taamal iidsete puude kohale turritavatelt Morringtoni häärberi korstnatelt peegeldusid pärast mitut pilvist päeva esimesed päikesekiired ja ta soovis rohkem näha.

Kuid Stella polnud harjunud auto parempoolse rooliga. Tundes, et rattad tüürivad jälle tee keskele, pööras ta rooli järsult paremale, mitte vasakule. Sõiduk vingerdas paremale, ületas teeperve ja võttis suuna otse lagedale nõmmele: lainjale sõnajalgade, kanarbiku, erkroheliste karjamaade ja kollaseõieliste astelhernepõõsastega lapitekile, enne kui Stella rooli jälle otseks sai.

„Jumal küll, istu ometi maha!“

Stella potsatas uhiuue 22-hobujõulise Daimleri automobiili mustale nahkistmele ja vaatas vilksamisi isa poole. Too tuiutas otse enese ette, nina püsti, hallid karvad kõrvadest välja turritamas. Vesti alumine nööp lahti, et kogukale vöökohale ruumi teha, surus ta nahkkotti tugevasti vastu rinda. Kahju küll, et Tully asemel hoopis isa Morrington Halli maha ei saa jätta. Stella ohkas.

Oi, Tully.

Lükanud kõrvale kahvaturoosa autosalli, mis ta näo ümber voogas, kujutas ta ette neile järgnevat veovankrite karavani. Isa polnud millegi pealt kokku hoidnud, et tema kõrgelt hinnatud puhastverd hobustel oleks mugav ja turvaline: laeval värske õhk ja värske hein, rongis esmaklassiline ümberehitatud vagun, Southamptoni sadamast siiani hobusteveoks kohandatud ambulantsvankrid ja tallimees Roy isiklikult hobuseid hooldamas. Stella oli nautinud iga hetke kümnepäevasest reisist alates nende kodusest Bronson Ridge’i farmist Kentuckys. See oli ta esimene reis Inglismaale. Tõtt-öelda oli see tema esimene reis üldse, kui New York ja Newport välja arvata. Seikluse iseloom oli aga magusvalus. Veel nüüdki, Morringtoni häärber juba nägemisulatuses, ei leppinud ta oma parima sõbra kaotusega. Kui ta koju naaseb, tuleb tal hobune maha jätta.

„Pea eespool seda vankrit silmas,“ hoiatas isa.

Juhtvankris reisiv täkk Orson norsatas ja trampis jalgu, kui pelglik kõrb mära vankrit vedades möödus. Stella lehvitas hobusemehele, aga see kortsutas kummalise karavani peale vaid kulmu.

„Ütle uuesti, miks sa Orsoni, Tupperi ja Tully sellele vikondile lord Lyndhurstile kingid.“ küsis Stella.

„Kui Cicero sel nädalal Epsomi derbi võidab, saab Orsonist kui tema esivanemast kõige väärtuslikum sugutäkk Inglismaal.“

„Miks ta siis ära anda? Ja miks Tupper ära anda? Sa lootsid, et ta võidab tänavu Belmonti karika.“ Isa võib ju aretada maailma parimaid ratsahobuseid, aga Tupperi-sugused favoriidid on sellegipoolest haruldased.

„Sest see on mulle kasulik.“

„Aga miks ikkagi Tully?“ Isa ju teadis, et see mära on Stella lemmik.

Vaikus.

Stella pigistas kõigest jõust rooliratast. Automobiil kulges mööda puiesteed, sinised metallikporilauad lehtede vahelt immitsevas päikesevalguses kiiskamas. Jändrikud tammed, iidsed pöögid ja jugapuud ning astelpõõsad nende all. Vaikus. Stella lõdvendas juba täiesti tundetuks muutunud sõrmede haaret ja hingas sisse. Õhk lõhnas pärast hommikust vihma värskelt, mullaselt ja magusalt. Kuidas saakski sellisel päeval pahane olla?

„Tahaksid ehk siin olles Tullyga ratsutada?“ pakkus isa välja.

„Tead, et tahaksin.“ Kas isa võttis hobuse kaasa tema meeleheaks? „Sa ei annagi siis Tullyt vikondile?“

„Miks ma seda peaks tegema?“

Tõega? Selline lahke žest polnud isa moodi. Samas polnud seda ka Stella kaasakutsumine reisile. Mis sellise muutuse võis põhjustada? Mis see ka polnud, poleks Stella suutnud tänulikum olla. „Ma pole sind veel tänanud, et mind reisile kaasa võtsid, isa.“

„Pole tänu väärt. Lihtsalt sõida,“ ajas isa tagasi, kui Stella talle naeratas. Isa polnud kunagi eriline tunnete väljendaja olnud.

„Sedasi?“ Stella hammustas põnevusest huulde ja surus gaasipedaali. Kui kiiresti see auto suudab sõita? Stella puhkes naerma, kui tabas küljepeeglist tagaistmel istuva vanatädi Racheli ilme. Vana daam, pruntis suu ümber sügavad kortsud, haaras kübarast, mille mustad jaanalinnusuled laperdasid tuules. Ta kissis silmad – tumesinised nagu Stellalgi – kargasid lahti.

„Tpruu, plika!“ karjatas tädi Rachel.

Stella pööras pilgu teele. Salk võimsate ahtritega ponisid, segu raudjatest ja kõrbidest, seisis kõigest mõni meeter eespool keset teed, justkui oleks juured alla ajanud. Siis aga pistsid nad jooksu nagu üks mees, igaüks ise suunas. Stella sikutas järsult rooli ja laveeris mahajääjatest mööda. Rattad põrkasid vastu mingit kivikamakat, pannes kõik istmetel hüppama. Auto põrutas kivilt alla, põõsad ja oksaraod rehvide all praksumas.

Kõmaki!

Isa karjus midagi kuuldamatut, kui Daimleri külg pika ja terava puuoksaga kokku põrkas. Kuni Stella vaeva nägi, et rooli paigal hoida ja päästa nad teelt välja põrutamast, sörkisid ponid ohu eest pakku. Viimase vingerduse ja tagarataste vihinaga ajas auto end uuesti teele. Stella naeris kergendusest.

„Mis kurat need veel olid?“ küsis isa.

„New Foresti ponid,“ teatas Roy tagaistmelt. Loomulikult tunneb tallimees iga viimast kui hobuse- ja ponitõugu maailmas. See kõlab nagu tegelane mõnelt müütiliselt maalt: ükssarvik, kentaur, New Foresti poni. Stella heitis tallimehele küljepeeglist pilgu. Mees oli kaitseprillid kõrgele laubale lükanud, nii et neist jäi silmade ümber kaks tolmust puutumata rõngast. Kuigi ta hoidis hirmunult istmeservast kinni, jõudis ta möödasõidul ponisid uurida.

„New Foresti piirkond on nende poolest kuulus,“ jätkas mees.

Stella naeratas jälle, kui seda nimetust kuulis. Laeval oli Roy talle piirkonnast ja selle müütilistest ponidest põhjaliku ülevaate andnud. New Forest ehk Uus Mets on kummaline nimevalik paigale, mille kuningas William Vallutaja kuulutas õukonna jahimaaks juba üle kaheksasaja aasta tagasi.

„Old Forest sobiks paremini, kas pole?“ märkis Stella.

„Metsikud ponid?“ küsis isa. „Kas neid tarandikku ei peaks ajama? Piisavalt jässakad on küll, et headeks tööhobusteks sobida. Ula peale jäetuna on need vaid nuhtluseks.“

Stella ootas, et Roy vastaks, selgitaks isale, et New Foresti ponid pole sugugi metsikud ja aeg-ajalt aetakse nad ka kokku, või miks seda piirkonda „uueks“ nimetatakse, kui see ometi nii vana on, või „metsaks“, kui siin laiuvad peamiselt karjamaad. Stella oli isegi pealt kuulnud, kuidas kohalikud ütlesid „metsa peal käima“, nagu nemad oleksid kodus öelnud „koplis käima“. Kuid tallimees oli vait kui sukk.

„Tegelikult, isa,“ alustas Stella, „need ponid ...“

„Lõpuks ometi,“ urises Mr Kendrick. Stella vaatas üles võlvkaare poole, kui sepisrauast väravate vahelt läbi sõitis. „Arvasin, et me ei jõuagi kohale.“

„Mina ka.“ Stella vaatas ahnelt ümberringi.

Kui nad miilipikkusel kruusatatud sissesõiduteel veel mõnest muru näksivast ponist olid möödunud, ilmus Morrington Hall üleni vaatevälja. Stella oli luksuslike elamutega harjunud: Kendrickidel oli linnakodu New Yorgi Viiendal avenüül, suvemaja Newportis ja kolmekorruseline valgete sammastega „talumaja“ Kentuckys. Ükski neist ei pääsenud aga oma mastaapidelt ega toreduselt ligilähedalegi Morrington Hallile, mis meenutas pigem Grand Centrali raudteejaama New Yorgi kesklinnas kui ühtegi eramut, mida Stella oli eales näinud. Hiiglaslikud hallid ja kollased kivitahukad, millest maja oli laotud, kui seda üldse majaks võis nimetada, kõnelesid hoone kahtlematust kestvusest. Poole tosina katuseviilu ja nelja nurgatorniga ehitis kerkis nelja korruse kõrgusele nagu loss. Umbropsu paigutatud lugematud korstnad sirgusid veel oma tosin jalga kõrgemale. Stella kujutas ette, et tal võtaks mitu minutit rutakat kõndi, et ühest majaotsast teise jõuda. Tohutut maja ümbritsesid kunstipäraselt pügatud puude-põõsastega aiad, suur tiik, pargid, laugete küngastega aasad, avarad karjamaad, tarastatud hobusekoplid ja taamal nõmmed nii kaugele kui silm seletas. Puude taha varjunud tallihooned olid püstitatud samast kivist kui härrastemaja ning olid sama kogukad kui nende Kentucky kodu. Stella ei jõudnud ära oodata, millal saab siin ringi uudistada.

„Võta hoogu maha,“ käsutas isa.

Stella lasi auto vabakäigule, kui nad majale lähenesid. Paraadtrepi ees kruusateel ootasid neid selle suurejoonelise maavalduse omanikud Searlwynid koos teenijaskonnaga.

Erinevalt Mr Kendrickist mahtus saleda ja sportliku kehaehitusega Atherly krahv sabakuube nagu valatult. Ainult tema hallisegused tumepruunid juuksed andsid mõista, et tegemist on isa eakaaslasega. Proua seisis ta kõrval. Leedi Atherly kõrge kaelus, pitsid lõuaalust paitamas, pea peale krooniks sätitud lokkis juuksed ning tema kergitatud kotkanina jätsid mulje, et krahvinna on jõu ja pikkuse poolest abikaasaga peaaegu võrdne. Nende kõrval seisis kahekümnendates meesterahvas, kuuehõlmad pihku surutud. Ta oli nagu lord Atherly noorem ja nägusam versioon, lisaks veel lõualohukese ja kõrgete põsesarnadega. Kahtlemata vikont Lyndhurst. Erinevalt krahvist, kes seisis sirgelt nagu laevamast, õhkus lord Lyndhurstist vaevu talitsetud energiat nagu hüppevalmis kassil. Lord Lyndhursti kõrval seisis Stellast mõni aasta noorem tüdrukunääps. Armsa näo ja ümarate õlgadega piiga kahvatus lähikondsete kõrval. Tema oli ilmselt vikondi pruut. Stella neiut ei kadestanud.

Kruusatee servas seisis reas teenijaskond või vähemalt osa sellest: ülemteener, nina perenaisega võrdväärselt püsti; majapidajanna, kelle pilk vilas kõikenägevalt ringi; arvatavasti leedi toatüdruk oma puhta ja stiilse frisuuriga; nägus täislivrees lakei; ning kaks mustas kleidis ja säravvalge põllekesega teenijannat. Nii suures majapidamises pidi silma alt ära olema terve armee teenijaid.

Eranditult igaühel oli ees karm või parimal juhul mõttelage ilme. Seda Stella ei mõistnud. Kas mõne päeva pärast ei pidanud toimuma pulmad? Ja kas nad ei võta isalt mitte kingiks vastu kaks pärjatud võidusõiduhobust? Rääkimata elevusest eesseisva Epsom Downsi derbi pärast. Lugusid neist võiduajamistest oli ta kuulnud terve elu. Miks siis kõik elevusest ei kilju?

Kui Stella sõidusalli lõua alt lahti sidus, võttis see tuule alla ja voogas talle näo ette. Läbi salli mattus maailm – pilved, kruusatee, madalalt pöetud muru, kõrguv kivihäärber, lord Atherly ja pere, isegi isa – roosasse hämusse. Kui tore see kõik oli!

Ja siis isa muigas. See ei tõotanud kunagi midagi head, kui isa muigas.

Reverend John Bullmore langetas otsuse. Ta asetas tühja teetassi kandilisele inkrusteeritud tammepuust lauakesele ja pistis suhu viimase sidruniküpsise.

Piinlik saab olema, kui ameeriklased kohale jõuavad, aga häda ajab härja kaevu.

Ta vaatas tasku-uuri: mõni minut oli veel aega. Klõpsanud kella kinni, astus ta mahagonist vitriinkapi juurde raamatukogutoa ainsa seina ääres, mida ei katnud maast laeni raamaturiiulid. Ta oli vitriinilinde silmitsenud, kui teed rüüpas ja edasisi samme kavandas. Iga isend oli varustatud nimesildiga. Praegune Atherly krahv ja ta isa olid need Morrington Halli valdustest või nende lähedalt isiklikult kollektsiooni jaoks püüdnud: herilaseviu, raudkulli, koovitaja, kiivitaja, suurnokk-vindi, kadakatäksi ja isegi tillukese haruldase nõmme-põõsalinnu. Jõudmata otsusele, milline neist kõige paremini teda ennast meenutab – kas luider purpurhaigur või hallide sulgedega hallõgija –, kummardus kirikuõpetaja Bullmore silmitsema vitriinis seisvat harakat. Harakas vahtis klaassilmadega vastu. See must-valge lind oli talle alati huvi pakkunud, ent seljakramp sundis teda end sirgu ajama.

Kui vaid elu oleks must-valge.

Vikaar komberdas kamina juurde. Tule paistel krampis selga soojendades limpsis ta võist läikivaid sõrmi, lamba- ja kanaprae aroomid segunemas teelõhnaga ta hingeõhus. Oleks patune lasta nii suussulava lõuna maitseelamustel raisku minna. Ta patsutas hindavalt oma punnis kõhtu. Haruldane maiuspala, tõepoolest.

Millal ta viimati oli õgimise surmapattu teinud? Talle ei meenunud. Ta ei suutnud meenutada, millal see võimalus talle viimati oli avanenud. Selle oli kindlustanud kolm aastat Evertoni kloostris. Kas asi oli seda väärt? Pärast eilset oli tal mõningaid kahtlusi. Igal juhul tundis ta end täissöönuma ja mõnusamalt kui paljude aastate jooksul, kiidetud olgu issand.

Ja kiidetud olgu issand, et lord Atherly lubas poja läheneva laulatuse just temal läbi viia. Reverend Bullmore ootas pikisilmi kutseid veel paljudele luksuslikele õhtusöökidele. Ta oli kiriklas asju lahti pakkinud, kui sai esmakordselt käsu lossi ilmuda. Kas niivõrd püha ülesanne oleks talle jõukohane, oli leedi Atherly küsinud, kui ta parajasti hõrku keeksiviilu haukas. Ta oli hetkeks kõhklema löönud. Kas naine oli ta pahandusest teadlik? Ei, sest muidu oleks eile õhtul portveiniga maiustanud piiskop, mitte tema. Jah, täna peab ta oma õhtupalvetes lord ja leedi Atherlyt meeles.

Küllalt tule paistel konte soojendanud, seadis ta end kulunud nahktugitooli ootama. Põlates ära tuhanded raamatud, mis teda ümbritsesid, võttis ta kätte kortsus Spordielu numbri, mis oli lauale jäetud. Derbini oli jäänud vaid kaks päeva, tema polnud asjaga aga paraku üldse kursis. Ta sirvis lehti midagi nägemata. Kas ta tegi õige otsuse? Tal oli veel aega ümber mõelda.

Reverend Bullmore tõstis pilgu, kui uks lahti kriiksatas. Kes see olla võiks? Polnud ometi aeg pruutpaariga tutvust teha, ameeriklased polnud veel saabunud. Pöidlalt viimast lõunasöögimaiku imedes pani ta võiduajamiste ajakirja käest, et uut tulijat tervitada. Naeratuse ja sulavõiga huultel, ei märganudki ta lähenevat lööki.