Читать книгу Mõrv Morrington Hallis - McKenna Clara - Страница 6

„Kas naine on roolis?“ küsis Lyndy, hääles lõbustatud noot.

Alles mõne nädala eest sõitis Tema Majesteet Inglise kuningas samasuguse Daimleriga Newmarketi võiduajamistel. Lyndy oli kade. Mitmed ta sõbrad vurasid Londonis neis uutes veomasinates ringi. Finantskitsikuse tõttu, millesse tema pere oli sattunud, polnud tal veel lubatud endale motoortõlda hankida.

„Ära ole naeruväärne, Lyndy,“ pahandas ema. Poja poole vaatamata lisas ta: „Rahune maha ja seisa paigal. Ära ole nii närviline.“

Lyndy lõpetas jalalt jalale tammumise. Ema oli aga eksinud. Ta polnud närviline. Ta oli hoopis põnevil ja mitte pulmade pärast. Neis hobuseveovankreis lähenevad parimad täisverelised pidid peagi kuuluma talle ja ainult talle. Ja siis täitub tema lapsepõlveunistus.

Ema ootas, et ta käituks nagu härrasmees. Nüüd saab ta ka sellele vastavalt ratsutada. Ta koostas mõttes juba vabandusi, miks kellaviieteelt puududa. Veelgi parem – ta pole siis enam see, kes teiste inimeste hobuste peale kihla veab, vaid saab võimaluse ise võitjate ringi pääseda. Vanaisa oleks uhke. Kas tal lubatakse Daimler ka endale jätta?

„Vaata uuesti, ema.“

Matroon kissitaski silmi aeglaselt mööda sissesõiduteed läheneva karavani poole, sinine Daimleri automobiil veidrate ambulantsvankrite ees. Autojuht kandis laia servaga autokübarat ja loori.

„See ongi naine,“ sõnas ema uskmatult. „William, ega sa arva ...”

„... et see on miss Kendrick?“ lõpetas papaa tema eest lause. Ta tõmbas rinnataskust lornjeti, mida ta ooperis tarvitas, tõstis silme ette ja vaatas. „Kardetavasti arvan, mu arm.“

„Ei, ei või olla, et naine juhib automobiili! Ameeriklased on üks kummaline tõug. Küllap palkasid naissohvri.“

Ema jälestas igasuguseid kõrvalekaldeid oma jäigast maailmapildist. Sellest ka tema meelepaha maale taandumise üle, samas kui linnas olid kevadpidustused täies hoos. Lyndy meelest oli see aga õnnistus, sest tema eelistas ratsutamist või kalastamist jutuvada kuulamisele ballisaalides. Sellega oli Lyndy ema silmis lõputu pettumuste allikas. „Naissohvreid pole olemas, Frances,“ teatas papaa, pani lornjeti kokku ja pistis tagasi taskusse. Papaa ei tahtnud, et võõrad ta nõrkusest teaksid: ta nägi vaid mõne jala kaugusele.

„Kuidas on selle teise naisterahvaga, kes taga istub? See peab olema miss Kendrick.“

„Kes nüüd naeruväärne on, ema?“ tögas Lyndy ja sikutas kuuehõlmu, et jalgu paigal hoida. Hoolimata vahemaast nägi isegi papaa päevselgelt, et naine tagaistmel polnud just esimeses nooruses.

„Aga ... ?” Ema jäi jahmunult vait.

Lyndy astus ootusärevalt sammu ette. Asi võib kujuneda lõbusamaks, kui ma arvasin.

Kui auto nendeni jõudis ja peatus, ei suutnud ta valida, kumb on paeluvam – Daimler või selle juht.

„Küllap peame vist seda tegema, eks ole?“ ohkas ema ja silus teekleidi pruuni pitsidega kaunistatud siidi. Ta kandis alati surmigavaid värve. Kas ema peab alati vastavalt oma meeleolule riietuma?

„Jah, kallis,“ kinnitas papaa, „see on vältimatu.“

„Ei, William. Kui sa oleks ...“

„Ema, nad on kohal,“ sosistas Lyndy, katkestades edasise jageluse.

Ema surus huuled kriipsuks, kui noor naine autost välja tuli. Ta figuuri varjas helepruun tolmumantel, kuid loori pühkis ameeriklanna näo eest ära.

„Ta on ilus,“ sosistas Lyndy õde, kes lummatult ta kõrval seisis. „Nagu Gibsoni tüdruk.“

„Giboni?“ küsis ema üle. „Kui lahkusetu sinust, Alice. Mulle see preili küll giboni ahvi ei meenuta.“

„Ei, mitte gibon, vaid Charles Gibson, ema. Tead ju neid joonistatud tüdrukuid Ameerika ajakirjades?“

Pika kaela, veatu alabasternaha, punaste südamekujuliste huulte ja kelmika tulukesega sinisilmades, oli neiu tõesti pilkupüüdev. Aga kas tema oligi see Ameerika pärijanna? Ema näokrimpsutus kinnitas seda.

Miss Kendricki silmad otsisid Lyndy pilku ja ta naeratas. Hetkeks unustas Lyndy, kes ja kus ta on. Ta unustas kombed, ta unustas isegi hingata.

„Avage keegi ometi uks!“ haugatas ümmargune mees Daimlerist. Teenrit ära ootamata, astus neiu ise ümber mootorsõiduki nina, avar tolmumantel saleda keha ümber hõljumas, ja avas ukse kõrvalistmel torisevale hallinevale mehele. Too rehmas pakutud abikäe eemale, surus tumeda nahkkoti käte vahele ja ukerdas vaevaliselt autost välja. Märkimisväärse kere ja rangis jalgadega, oli ta tütarlapsest mitu tolli lühem. Ta trampis Lyndy ja tema ootava perekonna suunas.

„Tere tulemast, mister Kendrick. Tore teist nii kaugelt kohale tulla,“ tervitas papaa.

„Rõõm siin olla, Atherly. Sõit oli paras ettevõtmine, aga saate isegi aru, et pidin veenduma, kas kõik on tipp-topp.“ Mr Kendrick patsutas oma nahkpauna. „Muide, professor Gridley saadab tervisi.“

Selle nime peale kirtsutas ema nina.

„Jah, väga rõõmustav,“ ütles papaa. „Sain temalt eile sõna. Kõik kulgeb plaanipäraselt.“

„Rääkides plaanidest ...” Mr Kendrick heitis pilgu tervitussalgale. „Kus vikaar on?“

„Jah, ee ... noh,“ mõmises papaa, „te ei ole vist mu abikaasa, leedi Atherlyga tutvunud. Mu arm, see on ...”

„Elijah Kendrick teie teenistuses, proua.“ Mees viskas käe ette.

Ema tegi grimassi, aga pakkus siiski oma sõrmed vastu. Mr Kendrick krabas ema käe pihku ja surus seda südamest. Ema kiskus käe tagasi, nagu oleks rästik seda salvanud. Siis lähenes Mr Kendrick Lyndyle, peatudes tolle näost vaid mõne tolli kaugusel. Mees lõhnas piparmündi ja tubaka järele. See polnud meeldiv lõhnakombinatsioon. Lyndy oleks ameeriklase eemale tõuganud, aga arvestades kõike, mis kaalul on, sikutas Lyndy vaid tugevamini kuuehõlmadest ja jäi paigale.

„Nõndaks, see peab olema vikont.“ Mr Kendrick uuris noormeest sellise põhjalikkusega, et Lyndy valmistus pooleldi selleks, et teine ta huuled üles kergitab ja hambad üle loeb.

„Ma pole üks teie hobustest, söör,“ julges ta öelda ja tõmbas käega läbi juuste.

Mr Kendrick naeris. „Ei, teps mitte. Aga ajate asja ära.“

„Noo, ma pole elu sees ...“ pomises ema.

Miss Kendrick hüppas isa ette, saates õhku pahvaku oma parfüümi: joovastava segu lillelisi ja puiseid lõhnanoote, mis tõi meelde kevadise jalutuskäigu metsas. Tütarlaps tegi uhke kniksu, nagu oleks teda õukonnas esitletud.

„Rõõm tutvuda, söör,“ ütles neiu papaale, jäämata ootama, et teda tutvustataks, „ma olen Stella Kendrick, see tütar.“

Papaa muigas miss Kendricki täielikult nurjunud katse peale matkida korralikke kombeid. Ema pööritas silmi ja ohkas. Lyndy muheles. Mõelda vaid, et ta oli muretsenud ema tujutsemise pärast, kui kavatses teejoomise asemel ratsutama minna.

Teine automobiilis istuv mees, riietuse ja hoiaku põhjal hinnates teener, astus samuti autost välja ja läks ülemkutsar Gatesi juurde, kes oli tulnud hobuseveovankreid vastu võtma. Lyndy suutis hädavaevu oma elevust talitseda. Päike, nagu latern pimedas toas, valgustas hobust tallide poole pööravas juhtvankris. Looma siidine nahk oli öökarva ja ta vaatas arukal pilgul mehe poole.

Oota vaid, sa iludus. Siis vaatame, milleks sa võimeline oled.

„Meeldiv tutvuda, miss Kendrick,“ vastas papaa. „Lubage tutvustada mu abikaasat leedi Atherlyt.“

„Rõõm tutvuda, proua,“ tervitas miss Kendrick ja tegi taas kord sügava kniksu.

Alice summutas naeruturtsatuse.

Lyndyt ameeriklanna kohmakus ei häirinud. Selles pole midagi kummalist, et neiu soovib meeldida.

„Mu mees pole söör, vaid lord Atherly. Minu poole pöördumiseks ütlete kas leedi Atherly või mileedi,“ õpetas ema. „Ja minu ees te enam niimoodi kniksu ei tee.“

„Ei, proua. Tähendab, muidugi mitte, leedi Atherly.“ Ootuspärase punastamise asemel lõid tulitama miss Kendricki kõrvalestad.

„Minu ees võite küll kniksu teha,“ lubas Lyndy muheledes. Miss Kendrick kergitas suunurka ja otsustas – sobivalt – ta nalja tähelepanuta jätta.

„Nagu teie isa nii nutikalt järeldas, olen mina Edwin Searlwyn, Lyndhursti vikont, aga kõik kutsuvat mind Lyndyks.“

„Jah, tähendab ... rõõmustav tutvuda, lord Lyndhurst, söör.“

Ema tulistas miss Kendricki suunas järgmise altkulmupilgu.

Kohkunud ilme neiu näol oli relvitukstegev. Ta näis tõesti kõigest väest üritavat.

„Ärge tehke emast väljagi. Minu meelest olete te võluv.“

Miss Kendrick kortsutas kulmu, millist reaktsiooni polnud Lyndy oodanud. Kas kõigile naistele ei meeldigi meelitused? Ta välgutas neiu poole oma võluvaimat naeratust. Kuigi ta polnud mees, kes seda žesti kuritarvitaks, jumaldasid naised, nii noored kui vanad, kui see neile osaks sai. See ei avaldanud mõju vaid emale ja miss Stella Kendrickile, kelle kulm läks üha enam kortsu.

„Kas te ei peaks mitte ... ? Kas see pole mitte teie ... ?” Ta vaatas vilksamisi Lyndy õe poole ja mees taipas otsekohe, mis tal tegemata oli jäänud.

„Lubage tutvustada mu õde leedi Alice Searlwyni,“ esitles Lyndy, lootes jälle näha miss Kendricki laia, varajamatut ja siirast naeratust. Ta ei teadnud, et naised võivad üldse nii naeratada.

Miss Kendrick kallutas pead. „Aga ma arvasin ... ? Palun vabandust. Andestust,“ kokutas ta. „Rõõm tutvuda, miss Searlwyn.“

Mida siis miss Kendrick oli arvanud? Miski Alice’i juures oli teda üllatanud. Aga mis? Lyndy vaatas Alice’i poole, kes kehitas õlgu, imestades ilmselt sama asja üle.

„Teiega samuti, miss Kendrick. Ja mind võite kutsuda leedi Alice’iks,“ selgitas õde pahameeleta hääles – erinevalt emast.

„Kas läheme sisse?“ tegi ema ettepaneku.

Vastust ta ootama ei jäänud. Mr Kendrick tihedalt kannul, pööras ema kõigile selja ja hakkas maja poole minema. Papaa ja Alice järgnesid neile. Lyndy jäi viivitama, lootes märkamatult talli lipsata.

„Oodake!“ hüüdis miss Kendrick, tõmmates kõigi tähelepanu endale. „Isa unustas tutvustada vanatädi Rachelit.“ Miss Kendrick hoidis käest kinni vanal krõnksul, kelle ema oli ekslikult arvanud olevat miss Kendricki. Daam polnud veel sõnakestki lausunud.

„Tere tulemast Morrington Halli, missis ... ?” tervitas papaa naist ülima siirusega.

„Kõigest miss, teie lordlik kõrgus, söör. Preili Rachel Luckett,“ tutvustas end vanapiiga, kui paraadtrepi ette komberdas. „Rõõm teie kõigiga tuttavaks saada.“

„Mu ema õde,“ selgitas Mr Kendrick. „Ma ei mõista, miks te nõudsite, et ma saatjadaami kaasa võtaksin.“

„Kahju küll, et ma ei nõudnud, et te kombed ka kaasa võtaksite,“ pomises ema.

„Kus see vikaar oligi?“ küsis Kendrick, ignoreerides ema vaimukust.

„Ta liitub meiega poole viiest teelauas,“ vastas papaa. Kendrick võttis selle mühatusega teatavaks.

„Me oleme juba lõunatanud, aga missis Cole võib lasta teile midagi tuppa saata, kui te pole söönud ja kellaviieteeni ei kannata,“ jätkas ema.

„Tore,“ nõustus Mr Kendrick, „meil jäigi lõuna vahele.“

Tema välimuse järgi otsustades võinuks ameeriklane kuu jagu eineid vahele jätta, ilma et sellest põrmugi lahjemaks jääks. Ema näoilme näitas, et tema uskus sama.

„Jah, söör, mulle kuluks ka söödamärss kaela riputada,“ ühines saatjadaam miss Rachel Luckett.

„Jah, igatahes ... “ ümises papaa seepeale. Kuidas sellise asja peale vastata? „Korraldasime teile eluruumid Pilley härrastemajja, naise pärandvarra valduste teises otsas. Fulton saadab teie teenijad ette ära ja teie koos daamidega saate end seal pärast teed sisse seada.“

„Selleks pole vajadust, Atherly. Me peatume siinsamas,“ otsustas Kendrick. „Kui teil muidugi ruumipuudust pole?“ Ta naeris oma vaimukuse peale.

„Aga see oleks äärmiselt ... ebatavaline, et miss Kendrick siin peatuks,“ kuulutas ema.

„Aga meie külaskäigus polegi ju midagi tavalist, ega?“ pani Kendrick vastu ja pilgutas silma. Ema ei saanud vaielda. Selles osas oli mehel õigus. „Ärge muretsege. Tädi Rachel juba teab, mida teha. Pealegi ei võtnud me teenijaid kaasa.“

„Aga meil pole ...“ alustas ema, „me ei saaks ometi ...”

Kuidas võinuks ema mister Kendrickile tunnistada, et neil pole endagi eest hoolitsemiseks piisavalt teenijaid, mis siis veel külalistest rääkida? See polnud võimalik.

„Te olete teretulnud meie juures peatuma, mister Kendrick,“ tuli papaa külalistele vastu.

Ema torkas nina õhku, pööras kannal ringi ja tüüris kõige ees majja.

Enne kui Lyndy üle läve jõudis, oli tal põgenemisplaan valmis. Orson on vist ta nimi? Kõlas nagu hobune, kelle tahtmisi arvestada. Lyndy oli uue puhastverd täku seljas mõtetes juba üle Beaulieu nõmme kihutanud, enne kui taipas, et miss Kendrick talle ei järgne. Ta heitis pilgu üle õla ja tardus taamal avanevast vaatepildist lummatult paigale. Miss Kendrick jutles sissesõiduteel teenijatega, tutvustades end ükshaaval igaühele. Lyndy märkas, kuidas Fultoni nägu pikaks venis, kui ülemteener üritas halvakspanu varjata. Toatüdrukud itsitasid ja tammusid närviliselt jalalt jalale, kui miss Kendrick etiketireegleid rikkus. Oskamata kuidagi reageerida, lasi teenijatüdruk Millie pea norgu. Tanu, mis polnud piisavalt hästi kinnitatud, libises peast ja kukkus alaspidi kruusale. Käeviipega andis Morringtoni majapidajanna missis Nelson märku, et Millie selle üles võtaks. Aga nii Millie, majapidajanna kui ka kogu teenijaterivi kangestus, kui miss Kendrick kummardus ja selle ise üles noppis. Ta kloppis valge tanu puusa vastu puhtaks ja ulatas Milliele tagasi.

Hea, et ema nägemas polnud. Tema poleks seda ilmaski heaks kiitnud. Oi, aga milline ilus asjake see ameeriklanna on, eriti kui ta kummardab. Miss Kendrick oli tolmumantli ült heitnud, tuues nähtavale saleda kuju, mida kaunistas küll peenike piht, aga vähemlopsakas büst ja kitsamad puusad, kui Lyndy oli lootnud. Ta kehitas õlgu. Kõike ka ei saa.

Kui Fulton teenijad minema lubas ja missis Nelson toatüdrukutega kihistamise pärast hurjutas, astus Lyndy pika vestibüüli varjudesse. Tema uudishimulikust pilgust teadmatu miss Kendrick eemaldas juustest kübaranõela ja heitis peakatte Daimlerisse. Ta pea peale kuhjatud helepruunist siidisest soengust vabanes nüüd tuulest sasitud ja tundide kaupa kübara alla surutud salke nagu vääte. Need kõrva taha toppinud, eemaldus miss Kendrick pikal sammul majast.

„Teile saabus Spordimaailm, milord,“ teatas toapoiss aupaklikust kaugusest mitu jalga eemalt vestibüüli sügavusest. Lyndy võttis roosade lehtedega võiduajamiste lehe, mis oli triikrauast alles soe, ja pistis selle hajameelselt kaenla alla.

Kuhu see preili nüüd minna mõtleb?