Читать книгу Mesilased - Meelis Friedenthal - Страница 4

Kogu aeg sadas vihma.Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa, kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust. Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks, vanad vahimajad jäeti maha.

Ta ohkas ja kohendas närviliselt veest tilkuvat katet puuri peal.

Oma varustuse kaasavõtmiseks ei pidanud ta kuigi palju pingutama – üks tammelaudadest kokku löödud kast mahutas täielikult selle, mida ta oli pidanud vajalikuks kooli kaasa võtta. See läks koos laeva trümmis veetava kaubaga tolli ning ilmselt võis selle alles täna õhtul kätte saada. Laeva last, ka reisijate isiklik pagas, vaadati hoolikalt üle ning pandi kirja kõik, mis võis vähegi maksu alla käia. Sellega ei olnudki tegelikul muret, tal polnud seal suurt midagi väärtuslikku, kõik tema vähesed isiklikud raamatud olid ka ametlikult lubatud ja medikamente oli ta kaasa võtnud vaid minimaalselt. Raskusi valmistas hoopis puur kaeluspapagoiga. Juba kodus oldi teda hoiatatud, et linnu transportimine ei pruugi kõige lihtsam olla, ning olud, mida ta siit eest leiab, võivad sellele saatuslikuks saada. Samas ei tahtnud ta kuidagi oma seltsilisest loobuda ja otsustas pigem riskida. Praeguseks oli kõige suurem mure saada lind võimalikult kähku külma vihma käest kuhugi soojemasse kohta.

Laurentius pühkis laiaäärsest kübarast hoolimata silmadesse valgunud vihmavee ära, heitis mantlihõlma alt pilgu taskukellale ja jäi otsima kedagi, kes võiks teda mingi trahteri juurde juhatada ja võib-olla hiljem ka kasti tollist ära tuua. Puuri ei julgenud ta kellelegi teisele usaldada. Tegutseda tuli kiiresti, sest teed olid juba praegu üsna viletsad ning ta ei tahtnud mingil tingimusel kauem oodata, et siit linnast edasi sõita. Sügisesed, järjest tihedamaks ja rajumaks muutuvad vihmasajud uuristasid niigi pehmeid radu ja iga päevaga muutus nende läbimine vaevalisemaks. Õhk tõmbus aeglaselt jäiseks. Papagoi võis külma saada. Tuli kohe leida mingi vanker või tõld, mis Tartu poole minema hakkaks.

„Hei!”

Vihmast ligedal sadamakail olid vaid mõned üksikud uudishimulikud, kes olid vastikust ilmast hoolimata tulnud saabuvaid paate vaatama. Nad teadsid ilmselt väga hästi, et erilist lootust tööd leida neil ei olnud, ning ei osanud seega Laurentiuse hüüde peale kohe reageeridagi. Kogu lasti ladusid tollimaja juures maha meremehed ja tüdinud hooletusega askeldasid kaupmeeste palgatud laadijad, kes libedaid kaste ja niiskunud kotte kärudele vinnasid. Ametnikud märkisid kaupu üles.

Laurentius hõikas veel kord.

„Hei, sina seal!”

Kui hõreda ja kulunud kuuega uudistaja tuimalt üles vaatas, viipas Laurentius talle kutsuvalt käega juhuks, kui teine tema keelest aru ei peaks saama. Mees ise nägi välja nagu tegelane ajaloo keskmise perioodi süngete kunstnike maalidel, mida ta oli Hollandis näinud: loperguseks vajunud viltkübara alt ulatusid salkudena välja ebamäärast värvi juuksed, nina oli muhklik ja punetas, harva habemetüüka alt aimus haigusarmiline lõug. Laurentiusel oli tunne, et mehe kaela oleks sobinud suurepäraselt silt „Nurjatus”. Kõikides sadamates luusisid sellised ringi ning enamasti oli nende välimuse põhjal tehtud instinktiivne otsus õige. Samas olid need tegelased alati ka kõige paremini linna kõrtside ja võõrastemajade olukordadega kursis, ja nii võis neist ka palju kasu olla. Petsid nad muidugi alati, küsimus oli vaid selles, kas said rohkem või vähem petta.

„Juhata mind korralikku kõrtsi,” teatas Laurentius lühidalt ja vaatas, kuidas mees sõna lausumata minekule pöördus. Loodetavasti sai ta siiski keelest aru – või siis aimas.

Laurentius tõstis ettevaatlikult papagoipuuri sülle ja hakkas mehe järel linna poole liikuma. Lind kriiksatas ärevalt.

„Tss, Clodia, ole tasa.”

Nad kõndisid järjest tihenevas hämaruses edasi ja Laurentius püüdis võimalikult vähe puuri kõigutada. Õhtuse taeva taustal joonistusid ähvardavana välja toekatest kividest laotud sirged ja paksud linnamüürid, ümarad keskaegsed kindlustornid ja neli kõrget kirikut, madalamad majad neelas endasse pilvedest imbuv nätske hämu. Mees tema ees kõndis ootamatult kebjal sammul ja näis väga hästi teadvat, kuhu ta kavatseb välja jõuda. Temal endal seevastu hakkas vana haigus üha tugevamalt ja tugevamalt välja lööma. Praegune lakkamatu, kõigesse imbuv ja turrutav niiskus mõjus rängemalt kui varasematel aastatel. Sisikonnas kääriva musta sapi üleküllus muutis ta keha tavaliselt alles hilissügiseks jõuetuks ja unetuks, kuid sellel suvel algasid vihmad juba jaanipäeva paiku ning see lõppematu sabin oli tema sisikonna, südame ja aju kleepuvasse udusse mähkinud. Nüüd laevalt maa peale asudes ja lamedatel läikimahõõrutud kividel kõndides tekitas mere kõikumise mälestus sellele lisaks veel tunde, nagu peaks ta soost läbi pressima. Iga samm oli pingutus.

„Eh,” ühmas ta omaette. „Veel veidi.”

Ta vaatas ees kõndiva kaltsaka kookus selga ja mõtles, et ilmselt peab ikka kellegi teise oma kastile järele saatma. Niiviisi sadamast leitud juhuslike tegelastega võis sageli mingi jama tekkida. Tõenäoliselt oskab kõrtsmik aidata. Ta püüdis meelde tuletada, millised on Tallinna vääringud, mille kohta olid talle laeva peal erinevad reisijad nõu andnud ja millest ta juba siis järeldas, et täit selgust siin ilmselt kätte ei saa. Ars apodemica’s, reisimise kunstist rääkivates raamatutes, ei puudutatud Eesti- ja Liivimaa olusid peaaegu üldse – seal olid pigem üldised juhtnöörid, mida tähele panna ja kuidas arukalt ümbrust jälgida. Siinsed linnad ja maad olid apodeemiliselt täiesti kirjeldamata – huvi pärast reisitakse ikkagi ju mujal, lõunas. Kultuuri ja ajalooga paikades. Ta ei suutnud midagi asjalikku meelde tuletada. Pea oli paks.

„Olgu,” otsustas Laurentius lõpuks. „Kuuendikust öörist peaks igal juhul piisama.”

Peaaegu kottpimedas peatusid nad lõpuks kollase laterna all, mis valgustas ootamatult viisaka väljanägemisega kõrtsi, mis asus vaid veidi maad enne linnaväravaid, ja mees sirutas käe pikale. Laurentius poetas sinna juba salaja taskust välja otsitud väikese mündi ja lõi pilgu maha. Mees tunnistas hetke talle antud raha ja naeratas siis laialt.

„Pagan,” mõtles Laurentius. „Ikka andsin liiga palju.”

Ta tiris puuri uksest sisse.

„Kas ta soovib veel midagi?” uuris kaltsakas ootamatult heas saksa keeles.

Laurentius kõhkles. Kõige parema meelega oleks ta näinud, et mees kiiresti minekut teeb, sest need, kes end ise sulle külge kleebivad, on tavaliselt erilised kaabakad.

„Mul on vaja Tartu poole minna,” ütles ta siis eneselegi ootamatult. „Ja võimalikult kähku.”

Kasti järgi saadab ta siiski kellegi teise, aga tee uurimises ei olnud ju midagi halba. Mingisugusel hetkel pidid neil siin käima voorimehetõllad ja laevas teati rääkida, et pea iga nädal pidi mõni seltskond Tartu poole minema. Talle oldi kaardi pealt isegi kahte võimalikku teed näidatud – mõlemad võtsid mõni päev aega, olenevalt teeoludest võis ka kauem minna.

Mees heitis veel kord pilgu papagoipuurile ning lahkus siis – Laurentiusele tundus, et pilkliku kummardusega.

Ta kehitas õlgu, tõstis puuri kaminale kõige lähema laua peale, tõmbas tumeda niiskunud riidepalaka sealt ära ja vaatas, kuidas papagoi end õrrel kohendas.

„Noh, Clodia, oled valmis veel üheks reisiks?”

Koldest tulvav soojus mõjus ergutavalt ja ravis tema meeleolu ja papagoi külmetavat keha. Võtnud taskust paberi seest mõned seemned, puistas ta need puuri põhja. Polnud kindel, et siin kandis võis kusagilt päevalilleseemneid leida, ning seega oli ta neid ise kaasa võtnud. Nagu tavaliselt kogunesid muidu ruumis tegevusetult seisnud inimesed kohe puuri ümber, kes kõik tahtsid imelikku värvilist lindu näha.

„Kust selline ka pärit on?”

„Mida ta sööb?”

„Kas ta laulab ka?”

Laurentius seletas. Ühest küljest oli muidugi papagoi kaasastassimine tülikas ja ebamugav – ja mitte vaid Laurentiusele endale, arvatavasti kannatas lind selle käes isegi rohkem –, kuid teiselt poolt aitas see suurepäraselt inimestega kontakti luua ning Clodia oli talle juba laevas suureks abiks olnud.

„Olete üliõpilane, jah?” küsis keegi laua tagant tõustes.

„Jah,” vastas Laurentius. Tundus, et mees oli teda juba mõnda aega silmitsenud – ta tajus selliseid asju väga täpselt ning oskas pilku maas hoida, et mitte kogemata mõnele juhuslikule uudishimulikule otsa vaadata. Juba noorukina oli ta aru saanud, et sellest tulevad pahandused. Alguses hakkavad inimesed kahtlustama, pärast hoiavad temaga rääkides sõrmi selja taga ristis, pööravad tänavanurgalt tagasi ja väldivad hoopiski. Kõige kindlam on pilku maas hoida.

„Mina ei soovitaks teil Tartusse praegu minna.”

Mehe pindmise viisakuse tagant õhkus irooniat ning ka tema teietamine oli kuidagi noriv.

„Miks siis?” üritas Laurentius vastu vaielda. Tegelikult ta muidugi teadis, milliseid vastuväiteid võiks Tartusse minemisele tuua.

„Halvad ajad. Ka professorid võtavad oma ülesandeid praegu väga laisalt. Suvi oli vihmane, nälg on vältimatu, kõik hinnad lähevad üles.”

„See on igal pool nii.”

Laurentius libistas kiire pilgu üle mehe veidi põlastavalt uhke oleku ning oletas tema vööl rippuva lühikese mõõga järgi, et tegemist on aadlikuga. Tõenäoliselt. Nende kohta oli ta juba kuulnud, et Tartu on neile mingil põhjusel eriliselt vastumeelne.

„Mul on stipendium just Tartusse.”

„Ah,” ütles mees ja rehmas käega.

Laurentius tegi puuriukse ettevaatlikult lahti ja võttis papagoi sõrme peale. See lind sai temast hästi aru ja oskas tabada meeleolusid, ning ka tema tundis Clodia käitumisest ja olekust kindlust. Sõbra toetust ja nõu.

Lind kohendas end naljakalt tema kõhna, tinktuuridest ja rohtudest pargitud pärgamenditaolise nahaga kaetud käe peal ja nakitses siis hoolitsevalt sõrmeküünt. Uudishimulikud taganesid ettevaatlikult kaugemale just nagu kartes, et lind võiks neid iga hetk rünnata. Nagu ta oleks puurist pisikese deemoni välja võtnud. Laurentius tegi linnule õrnalt pai ja tundis selle sooja keha oma käe all – sulgede ja naha alla peidetud verd ja selle sees voolavat elu. See papagoi oli tal olnud nii kaua, kui ta mäletas. Ta oli alati kannatanud musta sapi ülekülluse pärast, ja just selle tõttu oli ristiisa pastor Theodus talle papagoi kinkinud. Selle idee oli ta saanud Plutarchoselt, kes mainis oma lauakõnedes linde kui tõhusat abivahendit hädade puhul, nagu vaevasid Laurentiust. Papagoi sangviiniline säutsumine ja lõbusus suutsid tõepoolest Laurentiuse temperamenti tasakaalustada ja aidata tal haigusega paremini toime tulla. Just papagoi arvele võis panna, et ta oli suutnud sellesuvised sajud ikkagi nii hästi välja kannatada.

„See lind ei ela teil Tartusse sõitu küll üle,” ei jätnud aadlimees jonni.

„Arvatavasti oleks vaja leida jah kinnine vanker, mis võimalikult peatselt Tartusse läheks. Jala minemise plaani ei olnud mul tegelikult juba alguses,” tunnistas Laurentius.

Ta teadis küll, et suurem hulk üliõpilasi reisis jalgsi ning vaid vähesed lubasid endale luksust vankri eest maksta, kuid praeguses olukorras tundus see lahendus kõige parem.

Mõõgaga mees vaatas talle otsa ja muigas.

Laurentius keeras pea kiiresti kõrvale, naeratas ja tegi Clodiale õrnalt pai. „Ta on olnud mul juba peaaegu kümme aastat, ma tean, millele ta peab vastu ja millele mitte. Ta talub väga hästi külma.”

„Ärge siin igaühega ka kaasa minge, ajad on segased ja teid võidakse röövida.”

„Ma tean. Aga ega mult pole palju võtta.”

Riiete alla peidetud ilustustega taskukella ei hakanud ta parema meelega mainima. See peen ja vägagi kallis asi oli samuti tema ristiisa Theoduse kingitus, inglise meistrite tehtud.

„Ma võtaksin teie mantli, ja kübar on teil ka üsna korralik. Ja elu saab teilt alati võtta.”

Mehe häälest ei kostnud ähvardust, pigem oli see praktilise meele nending. Võib-olla oli temalt endalt samamoodi kübar võetud ja jäetud ta poolsurnuna kuhugi teeveerde vedelema. Elu on õrn ja püsib keha küljes nagu ime, nagu linnud taevas, nagu tähed supralunaarses eeterlikus sfääris.

Laurentius püüdis anda oma häälele õpetatud kõla. „Kui see pole algusest peale minu oma, siis ei saa seda mult keegi ka võtta.”

„Olete juba mujal ka õppinud?”

Laurentius noogutas.

„Kahtlasesse seltskonda trügite seal Tartus. Need on kõige hullemad lakekausid ja pummeldajad terves Rootsi riigis. Ja rootslased on oma joomarluse poolest tuntud,” põlastas mees.

Laurentsius kortsutas selle peale kulmu. Teda hakkas see vestlus juba tüütama ja ta vaatas närviliselt ruumis ringi. Kus oli peremees, kelle käest võiks toa üürida, ning siis otsima minna, kuidas oleks võimalik Tartusse saada. Tal polnud mingit tahtmist hakata siin võhivõõrastega omaenese tuleviku ja õpingute peensusi arutama.

Ometigi ei suutnud ta teise kriitika peale torkamata jätta. „Kas räägite omast kogemusest?”

Mees naeratas laialt ja istus Laurentiuse kõrvale. „Mingis mõttes on teil õigus, muidugi. Mis see minu asi on. Aga on aru saada, et te ise rootslane ei ole. Kust kandi mehi siis üldse olete?”

Laurentius kohmetus ning tõmbus instinktiivselt eemale. Muidugi oli tal õigus. Piinlik on niiviisi osatama hakata. Reisijuhised soovitasid just niisuguseid olukordi vältida. „Ma palun vabandust. Mingil hetkel ei soovinud ma jäme olla.”

„Vabandused on vastu võetud.”

„Aga sellest hoolimata sooviksin ma kiiresti Tartusse saada, sest teeolud halvenevad iga päevaga ja sinna on minu teada vist peaaegu nädala tee.” Laurentius sirutas käe väikesesse puuri ja papagoi hüppas vaguralt õrrele tagasi.

„Kus see peremees siin on?”

„See kõrts on minu oma,” teatas mõõgaga mees. „Kõrtsmik on linna peal asju ajamas.”

„Teie?”

„Kuulge, miks te sinna Tartusse nii hirmsasti kipute?” ei teinud aadlimees tema küsimusest välja. Ta paistis olevat juba kenakesti purjus ning oli seega omandanud veidi üleolevalt joviaalse tooni. See ei meeldinud Laurentiusele mitte sugugi. „On teil mingeid pahandusi olnud? Tavaliselt tulevad Tartusse mujalt vaid need, keda teistes kohtades vastu ei võeta, või siis need, kellel pole raha. Teie ei paista kumbagi rühma kuuluvat.”

„Tartu olla muusadele pühendatuim linn.”

„Vaimlema lähete? No olgu, ma ei hakka teie saladustes urgitsema.”

„Mida see peaks tähendama?”

„Ma ennustan teile, et sellel sügisel ja talvel te seal suurt vaimsust küll ei näe. Seevastu palju muud aga kindlasti.”

Laurentius tõusis püsti ja kõndis närviliselt ruumis ringi, võttis taskust kella ja heitis sellele kiire pilgu. Kohe kahetses ta, et oli kella siin avalikus ruumis välja võtnud, aga teha ei olnud enam midagi. Pisut kohmetunud moega poetas ta selle tagasi põuetaskusse.

„Olgu,” pomises ta endamisi.

Mõnda aega võis veel rahulikult linna peal ringi kõndida. Huvitav, kas mees ei saanud aru, et kui ta juba oli siia Eestisse jõudnud, siis ei hakka ta ometi oma otsust mingis kõrtsis aetud jutu põhjal muutma. Selline märja kana taktika oleks sobinud vaid nendele, kes vaimsest distsipliinist lugu ei pidanud. Tema aga pidas. Tuli pidada.

„Ma vabandan väga, aga olen sunnitud lahkuma.”

„Noh, minge. Aga ma hoiatan, et te kahetsete veel seda otsust.”

„Kas ma saan oma puuri siia jätta?”