Читать книгу Mesilased - Meelis Friedenthal - Страница 5

„Mhhh-hhhh.”

Ta hingas sisse-välja. Sügiseste õhtute jahedus kondenseeris väljahingatava sooja ja niiske õhu auruks ning see hõljus viivuks ta näo ees. Tema hingus, see, mis on ta keha sees ja mis näitab, et ta on hinges, ta elab. Pulsi katsumise asemel võib panna inimese suu juurde peegli ning sellele tekkivast aurust näha, kas ta on veel elus või mitte. Kas ta on veel võimeline niiskust tekitama, hinge olemasolu näitama.

„Elus,” sosistas ta, noogutas peaga ning astus koos teistega voorimehetõlda.

Valinud koha pliiplaadi sisse taotud aukudest koosneva akna all, jäi ta vaatama, kuidas teised inimesed sellesse hingetusse puust ja metallist kasti astusid ja oma kohtadele istusid, pidevalt hingates. Kõik olid elus, kõik olid tegusad, teadsid, mida nad soovivad ja kuhu nad lähevad. Nad olid juba kaks päeva siin koos istunud ja kõik jututeemad olid otsa saanud – reisi alguse ärevus oli muutunud tüütuks tuimuseks, millele lisandus ahastus Clodia pärast.

Kutsar laksutas ohje ja puust ratastel kirst hakkas liikuma. Kirst, mis enne oli seisnud tühjalt nagu kuju või nagu tühi kest, oli inimeste sisenemisel saanud elu sisse, ta kõikus ja rappus, ning läks, justkui eesmärgipäraselt. Asi, millel pole oma tahet, saab hinge ja saab sellest hingest endale elu. Aga nemad seal kirstus, kas nad annavad sellele välisele kehale ära oma hinge või on see neil mingisugusel moel ikka veel alles, nende endi oma, nende endi kasutada?

„Kui ma ronin tõlda,” mõtles Laurentius, „kas ma saan siis olla enam ise või olen ma võtnud endale uue keha, keha, mis astumise asemel veereb, keha, mis saab käia vaid poriga või krobelise kruusaga kaetud teid mööda?”

„Mida?”

„Ei midagi...”

„Te ikka ütlesite midagi?”

„Ah niisama pobisesin, pole tähtis. Ma vabandan.”

Laurentius teeskles, nagu püüaks ta pead vastu seina toetades magama jääda. Nende kõigi uus keha aga otsis oma teed, suured kodaratega rattad tabasid teravate servadega auku lagunenud roobastes ning selle rütmis lõi ta pea valusasti vastu pliiplaati ära.

„Ai.”

Ta mõtles oma papagoile. Kohe, kui ta oli ära läinud, olid need tegelased kõrtsis sellele ilmselt midagi sisse söötnud – kuigi nad kõik seda hiljem raevukalt eitasid – ning ajaks, kui ta linnast tagasi jõudis, oli Clodia juba värisema hakanud. Värinad ja loidus olid kestnud öö läbi, lind ei söönud ega joonud midagi ning järgmiseks õhtuks heitis papagoi hinge. Laurentius oli ahastavalt vaadanud surma saabumist, kuidas kõigepealt algab lõtv vabin, siis kaob tasakaal ning lõpuks hägustub ja tuhmub pilk. Clodia ei olnud Eestimaa pinnal kaht päevagi vastu pidanud. Aga vähemalt polnud linnu surm tema süü. See ei suutnud teda kuigivõrd lohutada. Süüdi või mitte, ikkagi oli ju tema lemmiklind surnud ja väike värb lebas kange ja elutuna puuris tõlla taga pakirestil.

Laurentius ei olnud tahtnud teda siia kuhugi maha jätta. Ei, ta võtab Clodia vähemalt Tartusse kaasa, ja kuna ta oli jõudnud juba voorimehetõlla asjus läbi rääkida, siis ei hakanud ta ka jala minema. Mine tea, äkki on tõesti teedel nii ohtlik, nagu räägiti.

„Uue keha,” alustas tema kõrval istuv naine jälle. „Uue keha, või midagi sellist ütlesite... Aga kuidas see uus keha tuleb?”

„Me ise võtame.”

„Mismoodi? Ma mõtlesin, et te räägite oma papagoist jälle. Nüüd ei saa ma küll enam millestki aru.”

Laurentius surus käed rusikasse, tegi need jälle lahti. Tema käed, tema keha. Kas need on samamoodi tema omad kui see tõld. Minu tõld, minu reis. Minu puur.

Naine pani käed otsustava liigutusega oma reisikotile.

„Ma vabandan,” ütles Laurentius.

Siin pole ju midagi seletada, kõik on triviaalne, aga miskipärast ei tahtnud ta seda korrata, hakata jälle seda lugu seletama. Ta oli alguses, kui nad olid Tallinnas voorimehetõlda istunud ja ennast tutvustanud, papagoist rääkinud, aga keegi ei olnud suutnud tema ahastust mõista. Kõigi nende jaoks oli papagoi vaid eksootiline ja kallis lind. Nad tundsid talle kaasa nagu kaupmehele, kelle last on tormiga merepõhja läinud. Selliseid asju juhtub, mis teha, elu läheb edasi... Laurentius ohkas ja vaikis, toetas pea tagasi vastu pliiplaati ja lasi selle jahedusel valutavat kohta siluda, nagu lusikal muhku. Elu läheb edasi.

„Mida siis tähendab see uus keha?” ei jätnud naine jonni.

Naise abikaasa, kes oli siiani tagasihoidlikult vaikinud, muigas nüüd ja raputas veidi tüdinult pead. „No ärge nüüd ometi jälle.”

Laurentius vaatas pingsalt põrandat ja mõtles, kuidas sellest olukorrast välja tulla – naise häälest kostis teravat ärritust. Need tõllavestlused kujunesid sageli kohmakateks ja kuidagi veidrateks. Ta ei osanud inimestega suhelda, kuigi tahtis.

„Ma mõtlesin seda, et hing on alguses kehas. Aga hinged on ju surematud,” ütles ta viimaks. „Lühidalt, kui keha sureb, kus siis hinged on enne ülestõusmist?”

„No kuidas, Jumala juures ju?”

„Aga kus Jumal on?” küsis Laurentius.

„Taevas... Kõikjal.”

„Just nimelt. Aga siis on ka hinged kõikjal. Ka siin.”

„Te tahate öelda, et siin on vaimud?” teatas naine nipsakalt.

„Ei, mitte seda... Pigem mälestused.”

„Niisiis,” järeldas naine võidukalt. „Kui siin tõllas on mälestused ja mälestused on hinged, siis peaks see tõld elus olema. Aga see ei ole ju. Ta ei saa lapsi!”

Laurentius mõtles Aristotelese ja voodite peale. „Kõik inimesed ka ei saa lapsi.”

Naine pööras ennast ära ja põrnitses miskipärast vihaselt vahekäigu poole.

„Muidugi ei ole asi selles.”

Naine aga vaikis, isegi kuidagi kangekaelselt, otsustavalt. Laurentius tundis, et äkki ikka peaks veel kord oma loo ära rääkima, seletama oma tusatuju põhjuseid. Aga samas näis see kuidagi kohatu, ta oli seda juba mitu korda teinud. Ei maksnud hakata oma kaaslasi siin veel kord tüütama. Clodia oli ikka see olnud, kes aitas tal inimestega suhelda, oli tekitanud oma reipuse ja säutsumisega elevust. Just niisugust kaaslast oleks talle praegu vaja olnud.

Aga selle asemel oli tema lapsepõlveseltsiline palakasse mähitud puuris vettinud kohvrite vahel. Surnuna.

„Vastik,” pobises ta vaikselt omaette.

„Mida te ütlesite?”

„Ei midagi.”

„Ometigi ma kuulsin midagi,” kähvas naine ega öelnud enam sõnagi. Teised neli reisijat vaatasid neid hämmastunult – kogu reisi vältel ei olnud neil viisakast vestlusest midagi välja tulnud.

Ta ohkas nõutult, aga pani siis jälle silmad kinni ja püüdis tõsimeeli magama jääda. Tõld rappus ühtlaselt, rattad tabasid pendelkellale omase mõõdetud ja pideva rütmiga auke murenenud teekattes. Ta mõtles tõllale kui rabi Eliyahu tehtud suurele golemile, kelle kõhtu on topitud inimesed nagu paberiribad, igaühele Jumala nimi peale kirjutatud. Aga kuidas see riba tunneb ennast masina kõhus? Kas sellel on oma koht või on ta seal lihtsalt möödaminnes, igavledes, ära soovides. Aga kuidas inimese sees? Kust see hing sinna tuleb ja kuhu läheb? Kuidas papagoi sees?

Laurentius raputas pead ja vaatas närviliselt ringi. Ei, ta ei tohtinud hakata mõlgutama, mõtted tuleb ratsionaalsed hoida. Samas ta ei suutnud, mõttekatked, laused ja mälestused imbusid teadvuse pinnale, määrisid selle nagu veri haavale mähitud sideme. Tema teadvuse haav, ta ravis ja tohterdas, aga see ei paranenud. Laurentius püüdis end alati ümbritseda kirjandusega, teatriga, teiste inimestega, teadusega, kõik selleks, et haava jahutada ja lasta sel paraneda. Aga see mädanes, mõte liikus ja halb veri tõusis pinnale.

Klobakaga sõitis tõld äkki läbi suurema augu ja kõik rappusid koos, krimpsutasid ehmunult nägu. Laurentiuse vastas istuva mehe põlvedelt pudenes reisikott.

„Ai!”

See oli kukkunud nurgaga tema kõrvalreisija jalale.

„Vabandust... jäin korraks magama, lõin pea ära,” seletas mees ja katsus murelikult oma kõrva. „Teede olukord on siin hullem kui kusagil, kus ma sõitnud olen... Vaat Rootsis on alles teed. Seal on ka muidugi kõvem pinnas, ei ole sood nii palju. Siin aga...”

Naine mühatas vaid pahaselt, aga ei öelnud midagi.

Mees vatras edasi, nagu oleks ta end ammu tagasi hoidnud ja just selle põrutuse peale otsustanud kõik südamelt laduda.

„Siin peaksid ju kohalikud maaomanikud teid korras pidama, aga kus sa sellega. Igal võimalusel hoiavad nad sellest kõrvale, ja teeäärsete kõrtside olukorrast ei maksa rääkidagi. Mõnes on hea, kui üldse peale viina ja õlle midagi pakutakse. Magama peab kopitanud õlgede peal otse muldpõrandal. Ja sellest hoolimata on kõik nii pagana kallis. Rootsis aga on kõrtsid korralikud, kõigis saab sooja süüa, igal pool on uute õlgedega voodid. Ma ütlen, et täiesti teine asi.”

Laurentius kergitas ennast istmel ja naeratas kurvalt. Ei olnud see olukord seal nii palju parem midagi. Ta lappas mantlihõlma korralikult kokku ning pani pehmenduseks meelekoha ja seina vahele. See summutas küll veidi raputamist, aga mehe lobinat üldsegi mitte. Väljast hakkasid vastu tõlda järjest tugevamini rabisema piisad, trummeldasid tema meelekohal, muutsid mantli kootud lõnga niiskelt uduseks, selle kiudude vahelt imbus välja vaevutajutavat kopituselõhna. Tal oli tegelikult vedanud, et sai kinnise tõlla peale. Enamik Tartu ja Tallinna vahel käivatest tõldadest olid vaid pisut paremad kui lahtised heinavankrid, nad oleksid kõik pidanud külma vihma käes ligunema nagu voorimees ja teener pakiresti taga.

„Mhm, jälkus,” puhises tema vastas istuv mees pahaselt, lõpetas oma tiraadi Eesti- ja Liivimaa teede ja kõrtside vastu ning sirutas poristes kingades jalad pikalt välja.

Laurentius mõtles samal ajal puuris vedelevast papagoist ja arutles endamisi, kas peaks panema kuhugi väiksemasse karpi. Imelik on niiviisi puuri surnud linnuga kaasas kanda. Samas oli ta selle traadist punutud kasti tassimisega nii harjunud, oli harjunud sealt kostva siutsumise ja Clodiaga suhtlemisega, tema eest hoolitsemisega. Clodia oli alati hea meelega tema käele istunud ja tema sõrme nakitsenud, väike suleline keha oli mõjunud alati ootamatult soojana, just nagu palavikus. Nii elus. Aga surnud linnuga puuri tundus kuidagi kohatu tõlda sisse tuua. Teised reisijad oleksid temast veel ei tea mida arvanud.

„Tõepoolest,” ütles Laurentius õieti kellegi poole vaatamata. Köhatas siis tekkinud vaikuses ebalevalt, pani silmad kinni ja püüdis mõelda, mida ta Tartus ette võtab, kuidas end sisse seab ja ülikooli läheb. Selgete mõtete asemel tuli aga pähe tõlla puurataste ühtlane mürin, tuuleiilide valjenev ja vaibuv suhin, katteriide alla seotud reisikastide kolin, lakkamatu vihma sabin tõlla külgedel. Rütmiliselt rappus pea mantlist keeratud padja vastas ning tegi meelekohale haiget. Mitte midagi selget ja arusaadavat. Mõtted olid laokil.

„Nhhn.”

Laurentius tegi silmad lahti, kergitas end ja jäi põrnitsema tõllas istuvaid inimesi – kõigil neil olid pilgud langetatud, kõik vaikselt omaette. Nüüd sai ta neid vaadata. Naine oli tema kõrval kägaras, tõlla puust istmest pealesunnitud asendis. Pea pööratud vastassuunda, eemale. Keha küll siinsamas tema lähedal, aga mitte juures. Keha ilma silmadeta, ilma pilguta, eluta. Tühi kott. Laurentius tahtis rääkida, kellelegi midagi öelda, aga ei osanud välja mõelda, millest vestelda. Kartis jälle tühjast tüli tekitada.

Igavledes võttis ta taskust kella ja silmitses selle ühe seieriga sihverplaati. Varsti läheb täiesti pimedaks. Ta kummardus ja küünitas läbi väikeste aukude aknast välja vaatama. Seal avanes kirev jõgi, mis voolas näiva juhuslikkusega oma eesmärgi suunas. Vihmapiiskadena läikisid mitmevärvilised lehed, aeglaselt libisesid mööda üksikud lagendikud. Miski ei hakanud silma ja mõte ei püsinud enam koos. Nii väga oleks just praegu vaja Clodia toetavat säutsumist, aga ümberringi olid vaid poolunes, poolteadvusel inimesed. Ta püüdis oma hajali ja siia-sinna visklevaid mõtteid tõrjuda, aga võitlus mälestuste deemonitega muutis need hoopis selgemaks, andis neile kuju. Mõistusest sünnivad koletised.

Laurentius köhatas, kurgus kratsis, hingata oli raske.

Äkki tundis ta, kuidas kusagilt oli hakanud voorimehetõlda imbuma kirbet haisu. Alguses vaevutajutavalt, aga tasapisi muutus see kõikehaaravaks, valdas täiesti meeled, tuli tema pähe nagu uni kurnatud keha peale.

Paanikas vehkles ta ringi. Kust see tuleb? Teised istusid rahulikult oma kohtadel edasi, keegi ei kirtsutanud isegi nina. Ta kummardus uuesti akna juurde ja vaatas välja. Kusagilt see hais ju pidi tulema! Eemalt paistis mingi ehitise tume siluett, saabuva õhtuhämarusega kaasas käivas painajalikus ja ähvardavas pimeduses, suur palkidest koloss. Ta pingutas läbi veetilkade vaadata, tõmbas käega niiske pinna puhtaks, peopesale jäi hallikasporine triip. Läbi hämu, vihmaselt läikiva valendiku kõrval paistsid eemalt mõned lagunenud müürid, ebamäärased laudadest kokku löödud sarikad, lipendavad sindlid ja turritavad teibad. Oli see küün? Ehitise kaadervärk oli ilma ühegi tuleta, ühegi elumärgita.

Ilmselt sealt hallitanud ja harali sarikate vahelt, otsustas Laurentius. Kindlasti sealt.

Ta vaatas, ega keegi küüni juures lõket ei tee, kuigi oli juba ette selge, et sellise ilmaga vaevalt et keegi suudab tuld kaua põlemas hoida. Muidugi. Ei kumanud ühtegi vilkuvat kollast laiku, tumesiniseks tõmbunud taeva taustal paistis vaid tuhm elutus. Aga kusagil pidi ju olema midagi, mingi keha, vedelik, lagu, kust immitses mürki? Küüni sees tossavad mädanevad heinad?

Püüdes väikestest aukudest piiludes ümbritsevast paremat pilti saada, surus ta näo vastu külma plaati, kuid metallist piludest paistis vaid mustav ja hüplev maastik, detailid, mis ei andnud kokku midagi tervikulist.

Laurentius katsus parajasti sättida silma kohakuti ühe veidi suurema auguga, kui tõld ootamatult vägivaldselt rappus, kulm põrkas valusasti vastu külma rauda, silmade eest lõi virvendama. Ta oigas allasurutult. Teised reisijad otsisid kätega seintelt tuge ja kergitasid end istmetel häiritult. Miski kragises alguses vaevukuuldavalt, siis järjest kõvemini ja nende iste vajus äkki prahvakuga viltu, kuuldus voorimehe vandumist ja ptruutamist. Tõld peatus. Hetkeks valitses vaikus ja siis oli kosta, kuidas pagasirestilt kastid plätsakutega alla porisele teele kukkusid.

„Hhh.”

Laurentius hõõrus haiget saanud kohta ja püüdis end viltu vajunud tõllast välja upitada. See ei olnud kerge, ja kui ta lõpuks ukse lahti sai, nägi ta juba voorimeest ja naise teenrit askeldamas tõlla tagumise otsa juures. Kodaraline ratas ei olnud õnneks oluliselt viga saanud, oli vaid telje otsast maha tulnud ja vedeles pooleldi mudasse takerdunult eemal.

„No las nad tulevad appi,” teatas voorimees. „Mina üksinda seda vaevalt siia peale tagasi saan. Kõik las tulevad välja.”

Pahasena kostis Laurentiuse kõrval istunud naise hääl: „Aga sajab ju?”

„Las proua muidugi jääb,” kohmas voorimees seepeale. „Palju siuke ikka kaalub.”

Laurentius sirutas selga ja vaatas ringi. Nad olid väikese lagendiku serval, kus kasvasid tee ääres vaid mõned üksikud puurootsud, millelt tuul ei olnud jõudnud veel kõiki sügisesi lehti maha puhuda. Nende hallide tüvede taga algas pruun valendik, mille keskel väikesel kõrgendikul oli seesama mustav küün, mida Laurentius enne oli üritanud augulisest aknast vaadata. Ta tundis miskipärast külmavärinaid. Taas jõudis ninasõõrmetesse kirbe hais nagu pingutusega alla surutud õudne mälestus. Koos vihmapiiskadega sadas see maha, voorimehetõlla ja nende peale, läbi riiete ja sõõrmete, musta sapi essents, mille sees oli võib-olla väävlit, võib-olla hapet. See jälk hingus puges niiskeisse rõivaisse, kübarate alla juustesse, naha vahele, ninna ja sealt edasi kopsu, liha ja südame kõrvale. Kõigepealt keelel, siis ninas hakkas levima kirbet ja teravat, üllatavat ning vaenulikku. Ta mäletas ähmaselt, et kunagi ammu, kunagi väga ammu oli ta tundnud sarnast lõhna, sarnast õudu. Selle haisu osakesed, selle okkad, sisu ja mälestused haakisid ennast nina sisekülgedele, suulakke ja liikusid piki torusid tema aju ja hinge sisse. See hais tuli ta pähe nagu mingi kohutav stseen, tapmine, vägistamine, hädakisa, mida ei ole võimalik unustada. Uuristas välja juba ammu tuhmunud muljed. Haavast voolas verd. Ta mäletas. Muidugi mäletas.

„Vabandust?”

Laurentius silus närviliselt nina ja püüdis seda isegi kinni hoida. Asjatult. Lõhn oli imbunud igale poole ja ei olnud mingit lootust sellest enam kuidagi vabaneda. Ta tundis õudu. Teised askeldasid peaaegu reipalt tiisliotsa ümber.

„Just nagu oleks keegi saatan selle ratta ära kaetan’d,” vandus voorimees. „Ma vaat’sin ise kõik enne teeleasumist üle, siis poln’d viga kusagil. Keegi kurat on siia ikka silma peale visan’d.”

„Vabandust?!” ahastas Laurentius. Aga ei, voorimees ei vaadanud tema poolegi, needis seal omaette, justkui palvetades või nõidudes.

„Jah, mis teil ometi on? Tulge võtke siit kinni ja tõstame koos,” juhendas mees, kes ennist oli siinseid teeolusid kirunud.

„Kas te tunnete ka seda lõhna?” küsis Laurentius.

„Kuidas palun?”

„Seda lõhna?”

„Ah? Ei tunne midagi, kange nohu on viimasel ajal. Võib-olla tuul toob siia. Kohalikud põletavad siin igasugu rämpsu.”

Laurentius raputas pead, vaatas veel kord ringi ja hõõrus närviliselt nina. Sees keeras.

„Nii. Korraga. Hopp.”

Ta haaras teistega koos tõllast kinni. Lihaseid pingutades ja saapaid sügavale porisse surudes õnnestus neil lõpuks saada tõld õigele kõrgusele ja voorimees hakkas mahaveerenud ratast haamrilöökidega tagasi taguma, löökide taktis ikka veel midagi enda ette porisedes. Laurentiuse sees, tema mõtteis ja ajus aga levis üha tugevamalt kidaline hais, tume sapp valgus kõigisse kehaliikmetesse laiali. Õudus, vastikus, põrgu. Kus nad olid?

„Aga kus me praegu üldse oleme?”

Voorimees mõhatas midagi arusaamatut, osutas peaga tee poole ning jätkas haamriga ratta tagumist. Laurentius kohmetus ega tihanud enam uuesti küsida, põrnitses vaid närviliselt ringi. Tõepoolest, kus nad olid?

„Peaaegu kohal oleme, siit on vaid veidi veel minna. Päeva ajal Tartu, ma arvan, juba paistaks,” seletas siis üks meestest, kui nad lõpuks võisid tõlla alla lasta. „Paha lugu jah selle rattaga, nüüd jõuame alles päris pimedas pärale. Korjame parem kiiresti pagasi kokku.”

Laurentius noogutas ja püüdis ette manada sõbralikku nägu. „On jah häda.”

Õnneks oli vähemalt tema kast tõlla pakiraamil alles. Puuri surnud papagoiga aga ei olnud paraku pagasirestile pidama jäänud kompsude hulgas märgata ning seda ei paistnud ka porisele teele laialipillutatud asjade vahel. Laurentius küünitas mustava lagendiku poole vaatama. Teised upitasid pahaselt puhisedes oma kaste tõlla taha, teener sidus neid kinni ja voorimees kohmitses ikka veel ratta juures. Vihmasabina ja hämaruse vahelt ei suutnud pilk selgelt pea mingisuguseid detaile eristada. Laurentius vaatas uurivalt ringi ja astus pikliku kujuga loike hoolega vältides vankriratastest paar sammu eemale.

Ta võpatas ja tundis, kuidas kuumus kõhust aeglaselt üles pähe tõusis – tuline ja niiske huumor, mis tekitab viha ja hirmu.

Mõne meetri kaugusel kössitas kõrge ja jämeda kuuse varjus mingi räbaldunud kogu, selg kookus ja nägu sisse vajunud, ning see hoidis käes tema papagoipuuri. Puuriuks oli lahti kistud ning Laurentius nägi midagi kirjut kaltsaka piitspeenikestes luukarva kätes. Imelik hais muutus järjest tugevamaks. Räbaldunud kogu kähistas arusaamatus keeles paar sõna ja katsus naeratada. Hallika habemetuti seest ilmus välja hambuline suu, tumedad tüükad puseriti ja erinevate proportsioonidega.

„Anna see mulle tagasi,” ütles Laurentius, proovides sundida oma häält käskivaks ja kindlaks.

Kogu naeratas edasi, tõusis äkki püsti ja haaras tal õlgadest kinni. Aukuvajunud koobastest jõllitasid tema poole peaaegu suvetaeva värvi helesinised silmad. Laurentius tahtis pilku kõrvale keerata. Ta ei vaadanud kunagi, mitte kunagi kellelegi silma. Aga praegu ta miskipärast ei suutnud mujale vaadata ega ka silmi sulgeda. Ta vaatas ja nägi seal sinihalli surma ja valu. Nälginud vanameest, kes oli igalt poolt minema aetud, liiga kõhna ja vana selleks, et tööd teha, ning liiga räpast ja haiget selleks, et keegi temast hooliks.