Читать книгу Inglite keel - Meelis Friedenthal - Страница 4

„Te ise mängite,” ütles mees laua tagant. „Mängite või?”

„Ei, kahjuks mitte,” ütles Joonas ja tõmbas käe kiiresti tagasi. Ta tõstis sõrme suu juurde ja puhus vargsi haavale. Veri ei tahtnud kuidagi seisma jääda, haav ei olnud küll väga sügav, aga raud oli nimetissõrmelt pika nahariba lahti tõmmanud ning selle lipendava serva vahelt imbus ikka ja jälle suuri veretilku. Ta kartis, et mõni kukub põrandale või riietele.

„Juba sellest, kuidas te vaatasite, oskasin kohe öelda, et ei mängi. Ma ju jälgin inimesi. Käin plikaga laadal, seal näeb igasuguseid. Mul on selliste asjade peale silma.”

„Vaatasin jah niisama.”

Ruum oli üleköetud, see tõi esile mingi spetsiifilise lõhna, mis oli segu seinu katvate tapeetide niiskuse kopitusest ja tahmavatest lõõridest imbuvast nõest. Tulised pliidirauad olid ära põletanud kogu hapniku, lainelisest plekist must ahi õhkas kuumust, selle küljes konksu otsas kuivas hunnik jopesid, all oli mitu paari kummikuid ja pappkastitäis vanaaegseid klaasist kaanega purke.

„Just. Seda ma oskasin kohe öelda...”

„Mmm...”

Mees tõusis püsti ja võttis riiulilt torupilli.

„Teid huvitavad need asjandused, jah?”

„Jah, mingis mõttes küll,” jäi Joonas viisakalt ebamääraseks.

„Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen. Kotid küljes.

Heh, heh.” Vanamees pilgutas silma. „Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, kott kaenla alla. Siis puhute selle täis.”

Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist nahast paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale.

Joonas mäletas, kuidas nad kunagi ammu olid seisnud mäe otsas, kirikutornis. Kevadisel ajal, ja puud, mille ladvad ulatusid peaaegu nende jalgadeni, olid helerohelised. Väikesed, justkui karvased lehekesed, külm õhk ja õhtupäike. Nad olid roninud torni üle telliskivikuhja, rauast ukse vahelt end sisse pigistanud, pimedas ettevaatlikult edasi kobistanud. Torni põhja oli lagunevatest seintest ja võlvkaartest pudenenud vöökõrgune hunnik keskaegseid savist küpsetatud telliseid, mis igal aastal ilmselt veidi kõrgemaks kerkis. Tellised olid ukse ette takerdunud, nii et selle lahtitrügimine oli tükk tööd. Alguses läks müüri sees kitsas käik, Joonas katsus veinipudelitega kilekotti nii hoida, et see vastu seina ei kopsiks. Pudelid ikka kilksatasid, kott krabises, ta kõndis kiirustades edasi, kusagil kõrgemal paistva häguse valguslaigu suunas. Mirjam tuli taga, nad ei hoidnud käest kinni. Õlad riivasid katkiseid müürinurki, jalge all krudises kivide vahelt maha pudenenud lubimört. Kui nad olid mitu käänakut üles läinud, muutus käik laiemaks, pikkadest ja kitsastest akendest paistis valgust. Järgmise tasandini tuli kõndida mööda vetruvat laudteed, mis kõõlus seina sisse betoneeritud raudteerööpajuppide peal. Need rööpad on vist praeguseni alles, mõtles Joonas.

Viimati, kui ta seal tornis käis, olid lauad ära vahetatud, teed turvaliseks tehtud, all müüdi ja kontrolliti pileteid, aga rööpajupid paistsid ikka veel olevat endised. Sel ajal, ammu enne torni remonti, olid telliskivide vahele müüritud raudtaladelt lauad kõrgemal kuhugi kadunud ja seega pidi kõige viimase teeotsa ületamiseks niiskest tühjusest üle turnima vaid ühelt rööpaotsalt teisele astudes. Siin olid mõned poisid – keegi teadis rääkida – ronimas käinud ja üks kukkus just siitsamast alla selili tellisekuhjale. Oma viisteist meetrit kindlasti, võibolla isegi rohkem. Ainult üks ribi olla katki olnud ja vist käeluu ka, hullemat ei juhtunudki.

Iga kord aga, kui Joonas siit üle käis, siis mõtles ta, et kui tema kukuks, täiskasvanu juba, vähemalt pikkuse ja kaalu poolest, siis saaks ta kindlasti surma. Samas tundus see nii võimatu. Ta hoidis rööpaotstele needitud käsipuust tugevalt kinni, tema käed olid paigal, ta jalad astusid õigesti, ta ei olnud liiga uljas, aga ta ei kartnud ka üldse kõrgust. Miks peaks ta kukkuma? Kilekott veinipudelitega segas veidi, seda küll. Aga võibolla see on alati nii. Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu unenäos, aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui talvel on kõnnitee jääs ja jalg libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha. Kas siit tornist oleks samasugune tunne kukkuda?

Mirjam tuli tema taga. Nad ei kukkunud. Ronisid üles väikesele telliseprügisele platoole, paar pisikest kaske olid end pressinud lubjaste pragude vahele. Nad istusid maha, suudlesid. Siis tuligi Villu üles. Üksinda, torupill kaenlas. See oli esimene kord, kui ta kuulis nii lähedalt torupilli mängimas ja eal varem polnud nii rõõmus ja nukker olnud üks pilliviis.

Mees lõpetas mängimise ja laskis õhukotil tühjaks vajuda.

„Noh, ostate selle endale, ah?” Ta vaatas kordamööda Joonasele ja Siimule otsa, kes mõlemad kohmetult ukse juures seisid. „Hea, kui on selline pill kodus. Ma teen õiglase hinna.”

„Ei, ma niisama ainult vaatasin,” vabandas Joonas ja Siim raputas lihtsalt pead.

„Ise teate, hiljem kahetsete, ma ütlen. Aga mul on plaat, selle ikka ostate?”

Joonasel oli juba ebamugav, mees mõjus oma katkises dressipluusis, väljaveninud pükstega ja sagris halli habemega ülearu pealetükkivalt.

„Ma käin koos plikaga laatadel müümas, ta mängib mul kannelt nagu kulda, me oleme ikka sadu plaate müünud. See on hea muusika, ma ütlen teile,” kiitis papi oma kaupa. „Siin peal on tema lugusid ka, tahate kuulata? Ta on mul koolis igasugu võistlusi võitnud ja puha. Noh siis, kui see kool siin veel alles oli.”

„Võibolla hiljem,” ütles Siim.

„Aga võtate ju mõlemad ühe plaadi, eksole? Kui endal vaja ei ole, siis kingiks ikka. Onju?”

Siim naeratas tüdinult, otsis raha välja ja andis vanamehele. See ulatas neile mõlemale piduliku moega CD.

Joonas uuris ebalevalt talle pihku pistetud CD ümbrist. See ei olnudki päris koduste vahenditega valmistatud, plaadile oli trükitud vanamehe pilt – sellessamas lötakas dressipluusis – ja kiri „torupillimeister”. Kiri oli, niipalju kui ta aru sai, eksitav, vanamees ise ei olnud ühtki torupilli ehitanud ja tema mängu ei saanud ka kuidagi meisterlikuks nimetada. Plaadiümbrise taga oli nimekiri lugudest, millest Joonas tundis ära mõne rahvaliku pala pealkirjad. Ilmselt käis mees neid plaate koos tütrega laatadel müütamas. Joonas tundis tüdrukule kaasa. Ta kujutas hästi ette, kuidas siis, kui klassikaaslased laupäeval kaua magasid ja hiljem voodis poole päevani raamatut lugesid või telefoniga mängisid, pidi vanamehe tütar juba varavalges üleval olema, kandle ja kuhja CD-dega jaheda auto kõrvalistmele ronima, mööda tolmuseid teid mõnele laadale sõitma. Ta vaatab aknast välja, kõht on tühi, hoolimata sellest kohupiimaleivast, mida ta hommikul sõi, pilved on suured ja kõrged. Nad jõuavad kohale, pargivad auto parkimisplatsi aset täitvale heinamaale, pika rohu sisse. Lett seatakse üles, kõrval kaubeldakse juba tünnide, puulusikate, õunapuuokstest välja lõigatud maalitud prosside, papist kauboikübarate ja pruugitud rõivastega. Istud seal ja pead suhkruvatti sööva rahva rõõmuks kannelt kõlistama. Isa aga hõigub laadalisi, laseb torupillil lühikesi palasid, käib peale, et nad plaate ostaksid. Istud seal ja ootad, kuni see kõik mööda saab, oled juba omandanud suhtumise, et vahtige aga, mul ükskõik.

„Me hakkame siis minema ka,” teatas Siim otsustavalt ja pistis CD seljakotti.

„Rohkem asju vaadata ei taha? Mul on siin veel igasugust antiiki.”

„Ei, me tulime vaid selle arhiivi järele, muud rohkemat ei ole tarvis tõesti.”

Siim ja Joonas olid tõesti tulnud vaid Aaronite arhiivi ära tooma, kuid papi oli kogenud kauplejana kohe tähele pannud, et neile saab ilmselt veel ühte-teist müüa. Kohe kui nad kohale jõudsid, oli ta hakanud neile igasugu kättepuutuvaid asju maha parseldama. Papi kiituseks pidi ütlema, et ta oskas äri teha, nad üritasid juba pikemat aega tulutult leida sobivat hetke, et enam-vähem viisakalt ära minna, aga iga kord leidis vanamees mingi uue konksu, millega neid kinni hoida.

„Aga kõik on olemas! On ju?”

„Noh, ega mul päris head ettekujutust ei ole,” arvas Siim. „Aga väga hea, et te need siin ilusasti olete alles hoidnud.”

„Ma peaks selle eest kindlasti leiutasu saama?” uuris papi. „Muinsuskaitse ikka maksab selliste asjade eest, eks?”

„Jah, nagu ma enne ütlesin, ma pean seda asja uurima. See sõltub mitmest asjaolust, kuidas on leid üle antud ja nii edasi,” seletas Siim.

„Seda muidugi, ega ma ju niisama seda vaeva kõike näinud pole. Ma olen neid siin kogu see aeg katuse all hoidnud ja ikka ilusti. Sellest ajast, kui me... sealt, onju, Eino ja Asta poolt selle kola siia tõime, pole midagi juhtunud, ega pole seda keegi puutunud ka. No mis mina, vana muusikamees, sellise pahnaga ikka teen... On ju?”

„See on ikka väga väärtuslik kogu.”

„Muidugi, ma teadsin seda. Mul on selliste asjade peale kohe silma. Üleaedne, Tiit, hea mees, tema ütles ka, et paneme tallele, heh-eh. Need sugulased oleksid selle ju minema visand, aga mina ütlesin, et eiii, siit saab teenida. Ja õigus, eks! Õigus?”

Vanamees oli nende raamatukoguga ise ühendust võtnud, helistanud, et tema juurde on jõudnud Aaronite arhiiv. Kõik pidasid seda juba ammu kadunuks, seda oli otsitud nii Eestist kui välismaalt. Siim oli kirjutanud sugulastele ja mitmele paberiuurijale, kõik teadsid arhiivist, et see oli kunagi olemas olnud, aga keegi ei osanud oletada, mis sellest saanud oli.

Eino ja Asta Aaron olid tegelenud ajaloolise paberi uurimisega ning elu jooksul kokku kogunud vägagi esindusliku valiku Eestis kasutusel olnud kaltsupaberit ja vesimärke. Nad olid vaiksed vanainimesed, käisid alati kahekesi koos raamatukogudes, alati võileivad ajalehe sees kaasas. Nad moodustasidki justkui ühe lahutamatu ja jagamatu terviku, ka eesnimed olid neil nagu ühe pere lastel, sarnane olek, sarnane uurimisteema. Seal nad istusid haruldaste raamatute saali tagumises pingis, lehitsesid köiteid ja krabistasid võileivapaberitega. Üldiselt muidugi ei lubatud kellelgi lugemissaalis võileiba süüa, aga neid teati. Nad olid kaugelt tulnud ega tahtnud väljas söömise peale aega ja raha kulutada. Surid ka mõlemad väikese vahega, Eino enne ja Asta umbes aasta hiljem. Arhiiv oli nende elutöö, hobiajaloolase kirega olid nad sinna panustanud kogu oma pensionipõlve.

Kui Siim oli eelmisel aastal käinud Euroopa paberiajaloolaste konverentsil, siis oli ta enda üllatuseks avastanud, et pea kõik uurijad olid Aaronite tööga hästi kursis ja avaldasid kahetsust, et nende „suurepärane arhiiv” – nii nad üldiselt ütlesid – oli kaotsi läinud. Keegi vana korüfee, kellest ta kunagi kuulnud ei olnud, kuid kellesse kõik suhtusid lugupidava aupaklikkusega, oli ettekannete vaheajal juurde astunud.

„Kas teie olete Eestist?”

Ta oli selle küsimuse peale võpatanud. Nagu hiljem selgus, oli mehele kunagi tehtud kõrioperatsioon, mille tagajärjel häälepaelad olid eemaldatud, ning selle tõttu rääkis ta eriliselt kõmiseva ja kuidagi ebainimliku häälega. Sõnad kostsid justkui läbi lehtede krabina ja puuokste kriiksumise, võõrast metsast. Nõudis harjumist, et tema saksa keelest hakata aru saama, aga kui esialgne ehmatus ja segadus möödusid, siis oli võimalik tema juttu päris hästi jälgida. Kähisedes-vilisedes oli ta Siimule pikalt ja põhjalikult Aaronitest rääkinud.

„Kui mina suren – ja see juhtub varsti, ma olen kindel –, siis ma olen juba kogu oma raamatukogu lubanud Calase kloostrile Hispaanias. Kui võimalik, siis ma tahaksin ise ka seal surra. Raamatukogud põlevad maha, kogud digiteeritakse ja müüakse siis rahapuuduse tõttu laiali. Ainult kloostrid on hoidnud raamatuid keskajast saadik, nemad teavad, mida raamatutega teha.”

„Muidugi,” nõustus Siim.

Kui nädal tagasi oli keegi täiesti tundmatu isik nende raamatukokku helistanud ja pudistades seletanud, et tema kuuri all kastides on Aaronite arhiiv, siis suhtus Siim sellesse väga umbusklikult. Kust helistaja teadis, et nad seda otsivad? Miks ta alles nüüd sellest teada andis, kui arhiiv juba aastaid tema käes on olnud?

„Nii et te kohe ise tõite need kastid siia?” küsis Joonas nüüd vanamehe käest.

„Nooh, pärast Asta lahkumist jah. Ta oli ju täitsa üksinda, seal polnud kedagi. Ma ei teagi, kui kaua ta seal esikus koolnult oli olnud. Vaata, vana inimene jääb üksi ja ega keegi sugulastest ka vist huvi ei tundnud. Ega ta muidugi ei käind ka kusagil, nii et keegi teadnud otsidagi.”

Papi pani suitsu ette ja silmitses neid tähendusrikkalt.

„Niimoodi on see inimese elu... Kooled ära ja pole kedagi, kes sul silmalaud kinni vajutaks. Lebas mutike seal laudade peal seliti maas, ise juba täitsa pehme, aga haisema ei olnud veel vist hakanud.”

„Aga need kastid?” katkestas Joonas teda, sest paistis, et vanamees valmistus ilmse mõnuga Asta surma ebameeldivatest detailidest pajatama.

„Aa, noh, need kastid...” peatas papi oma jutulõnga. „Need seisid neil seal majas üldse pööningul, ega keegi nendega midagi ei tennu. Neil üleaedne, noh, see, kes Asta leidis, tõi nad üldse siia. Tema neid tundis ja hiljem võttis selle kola enda juurde. Aga noh, tal ju väiksed toad ja pole tal seal endal kohta neid panna. Sugulased oleksid muidu kõik minema visand, ma ütlen. Ega nad sealt Asta mant endale ei võtnudki palju midagi. Telliti kohe kümnekandine kast, see pikendatud külgedega, tead ju küll, maja ette ja otse aknast viskasid välja kõik selle pahna. Seal oli igasugust kola veel.”

„Nii et siis pärijad ei teadnud Aaronite kogust ja selle väärtusest midagi?” küsis Joonas edasi.

Vanamees silmitses mõtlikult suitsuotsa ja raputas siis tuhka pliidi alla. „Ei tea jah, nad olid ju nii kaugelt sugulased, ega nad enne polnud vist üldse siin käind. Hiljem ka ei ole neid näha olnd. No muidugi, mis sa kõige selle pahnaga siin peale hakkad. Eks nad tegid kähku toad tühjaks ja müüsid maha. Mingid vahendajad veel müüsid seda, ma ei teagi neid inimesi, kes nüüd seal elavad. See üleaedne, tema ikka käis Asta ja Einoga läbi ja eks nad talle olid jutustanud nendest lehelipakatest. Eluaeg olid neid lehtesid siit ja sealt kokku kogunud. Tiit oli ju siin kooliõpetaja, eks ta kujutas vast ette, et saab kasvõi koolis lastele näidata või midagi. Aga nüüd pandi see kool meil siin ka kinni. Pagan, see on ju sitt lugu, onju?”

Vanamees vaatas vastust oodates Joonasele otsa.

„Eks vist palju on neid maakoole, mis viimasel ajal kinni pandud,” nõustus Joonas üldsõnaliselt.

„Näedsa, muidugi. Kui kool viiakse mujale, siis vindub alevik ka välja. Ma olen selles asjas sinuga täitsa nõus, seda ma olen kogu see aeg ise ka öelnd. Siis nad kõnelesid küll, et õpilasi on nii väheks jäänud. Nojah, ega siin väga palju neid lapsi pole küll, pagan, aga kui kool minema viiakse, siis kaovad viimasedki. Ise nimetavad seda veel maapoliitikaks. Mis sitane poliitika, ma ütlen. Onju?”

Siim toksas Joonast jalaga.

„Mh-mh.”

Ei olnud tõesti mõtet vaidlema hakata, see oleks olnud tulutu ning ainult mõttetult sõnu kulutanud. Joonas teadis ju niigi üsna täpselt, kuidas vestlus siit võiks edasi minna – siin ei olnud küsimus mitte niipalju väidetes ja vastuväidetes kui teatud häälestuses. Ta ei tahtnud hakata juttu nendele kahtlastele radadele juhtima. Valitsus, poliitika, pagulased. Seda siunamist ei jõuaks kardetavasti ära kuulata, niigi oli torupillimängu ja vanakraami vaatamise peale tohutult aega läinud.

„Aga Aaronite kogu teadis siis see naabrimees ära tuua?” üritas Joonas vestlust tagasi arhiivi peale juhtida.

Siim vaatas talle silmi pungitades otsa. Tundus, et ta hakkab kohe kannatust kaotama.

„No koos käisime toomas, minu autoga,” seletas papi. „Mitu tsutsu. Ei saa jätta sellist kogu niisama vedelema, onju! Õigus?”

„Nii et siis lausa prügikonteinerist korjasite kaasa need kastid?”

„Ei, egas me nüüd kohe saasta sees tuhnima ei hakand, ega me mingid asotsiaalid ei ole. Nad hoidsid seda üleval pööningul, sealt tõime. Asta oli seal kõik ilusti sildid peale pannud ja asjad kokku pakkind juba, nagu oleks Liiva-Annust oodanud. Tiit oli nende sugulastega vist ikka midagi kõnelnud ka. Ega mina ei tea.” Papi rehmas käega.

„Muidugi, muidugi,” nõustus Joonas. Kuigi tegelikult jäi mulje, et päris korras kõik selle arhiivi äratoomisega ei olnud. Võibolla ikka pärijad teadsid arhiivist, aga papi ja see Tiit kuulsid, et tegu on väärtusliku kraamiga, ja lootsid selle pealt teenida. Kaste oli siin ka palju rohkem, kui nad alguses olid arvanud. Nad olid paari kasti sisse vaadanud, kuid pealtnäha paistis küll, et on tegemist õige asjaga.

„Meile on oluline, et Aaronite kogu lõpuks välja tuli. Aitäh igal juhul,” ütles Siim diplomaatiliselt ja surus vanamehel kätt. „Me lähme nüüd. Head aega.”