Читать книгу Inglite keel - Meelis Friedenthal - Страница 5

Joonas astus elutuppa ja tõmbas sügavalt hinge. Ümberringi räägiti kirjandusest ja filosoofiast, enamasti seda, mida keegi äsja loengutes kuulnud oli – ta sekkus ja hakkas kohe poole lause pealt kellelegi vastu vaidlema, püüdes sellesse peita oma hiljem saabunu närvilisust. Ükskõik kui hästi mingit seltskonda tunda, alati on hiljem saabunul ebalev kahtlus, et ta ei kuulu tegelikult siia. Inimesed koonduvad kiiresti, loovad nähtamatud suhtevektorid, keegi tõuseb esile rääkijaks, keegi jääb kuulajaks. Selline kooslus on üllatavalt stabiilne ja loomult välistav, näod ja varbad keeratakse üksteise poole ja kellelgi uuel nõuab tekkinud moodustisse sissetungimine sotsiaalset küpsust – aga seda polnud Joonasel tegelikult kunagi olnud. Vaid üsna mehaaniliselt oli ta keskkooli lõpuks selgeks õppinud, et kui hakata kellegagi vaidlema ja sealjuures suuta veidigi argumenteeritult rääkida, siis annab see päris hea võimaluse sulanduda. Kunagi hiljem sai ta aru, et on küllalt palju teisi võimalusi, aga neid ei suutnud ta päris korralikult omandada. Seega oligi ta seltskonnas vaid kahel viisil: kas ta vaidles kellegagi kirglikult või istus omaette ja oli vait.

„Üldiselt on see täielik jama.”

Üks tüdrukutest tuli kohvikannuga, köögis tehti suitsu ja Joonas jõi suurte lonksudega punast veini. See oli suurtes poolteiseliitristes pudelites, hapu, ajas suu kihelema ja ta jäi üha rohkem purju. Ta karjus parajasti midagi hermeneutilise filosoofia ja eriti Gadameri kohta, kui ta nägi seda tüdrukut.

„Tajud koonduvad kokku, risti-rästi...”

Kes oskaks seletada, kuidas ja miks asjad juhtuvad. Ühel hetkel on kõik tavaline: seletused, poolik vein, liiga kõva muusika, ootamatult aga on teistmoodi ja siis peab otsustama, sest siis on valik. Joonas jäi hetkeks vait ja seda momenti ära kasutades hakati rääkima progressi müüdist – sõnajärje saamine ja selle maksimaalne ärakasutamine on alati olulisem kui jutu sidusus.

Maast veiniklaasi võttes vaatas Joonas veel kord tüdruku poole ja läks kööki. See oli läbini siniseks suitsetatud ning hoolimata pärani avatud aknast umbne – aprilliõhtu pluss kümme kraadi oli piisav selleks, et köögis oleks jahe, aga ebapiisav selleks, et seda korralikult tuulutada. Õhk oli tihke ja pani silmad kipitama. Joonas mahutas ennast istuma kitsale aknalauale, kus oli pisut kergem hingata, ja jõi ühe sõõmuga oma veiniklaasi tühjaks.

Kihk tagasi minna ja tüdrukuga rääkida tundus vastupandamatu, kuid selle asemel otsustas ta oodata. Nad olid teineteisele otsa vaadanud võibolla ainult korraks, aga seda kuidagi ühemõtteliselt. Joonas ei olnud tavaliselt kunagi kindel teiste inimeste tunnetes, enamasti luges ta võõraid emotsioone poolikult või koguni vastupidiselt. Tõesti, alati võis ju kogemata valesti aru saada, alati võis ju eksida. Väga harva juhtus, et kellegi teise tunded tabasid teda kuidagi otse, vahetult. See mõjus peaaegu ehmatavalt. Ta raputas pead ja vaatas laual seisvat suurt klaasist tuhatoosi, mis oli kuhjaga konisid täis. Kohvitassidest ja pokaalidest olid jäänud vakstule poolkaared ja rõngad, keegi oli pannud oranžist plastmassist välgumihkli täpselt ühe ringi keskele seisma. Mingi hirm ja igatsus sundisid naeratama: ei ole midagi ilusamat kui eelaimdus. Aimdus sellest, mis tuleb, ja kindel veendumus selles, mida ei näe, on igasuguse usu alus, ja usk oli midagi, mida ta sel hetkel ihkas.

Siim tuli koos kahe tüübiga – vist olid teoloogid? – uksest sisse. Nad krapsasid sünkroonselt sigaretid põlema ja jätkasid oma juttu. Joonas proovis hetkeks jälgida, millest räägitakse – sõnad olid iseenesest kõigiti arusaadavad, kuid temani jõudes muutusid need mõttetuks müraks, nagu ei järgneks üks lauseosa teisele ja vastused ei läinud küsimustega kokku. Üks pikkade juuste ja prillidega teoloog seletas Siimule kirglikult midagi tänapäevase rahandussüsteemi mõttetusest ja Siim vastas talle näidetega fraktaalsest geomeetriast. Väljas laulsid mingisugused linnud, päike hakkas loojuma, vaid õrnkollakas kuma oli puude vahelt näha, õhk oli kevadine. Beežis kevadmantlis naine lükkas vankrit mäest üles, paar poissi olid juba jalgrattad välja otsinud ja kimasid kisades mööda õhtust tänavat.

„Kõik tuleb iseendasse tagasi, nagu näitas Mandelbrot.”

„See on isegi sisuliselt vale näide, rannajoon ei ole siin sobiv võrdlus.”

Joonas püüdis sigaretiotsaga kusagilt kõrgelt räästast langevaid veetilku, need kukkusid talle käe peale, kuhugi filtrile ja siis lõpuks täpselt hõõguvale otsale. See kustus otsustaval ja kiirel sisinal.

Ta oli lapsena, mitu aastat tagasi, ühel õhtul välja läinud. Kellelegi midagi ütlemata, kuigi isa, kes oli ikka veel üleval, oli teda vist pika pilguga vaadanud, et mida ta niiviisi üksinda hilja öösel õuest otsib. Isa aga ei küsinud midagi – võibolla aimas – ja luges oma ajalehte edasi. Tossupaelu kinni sidudes oli Joonas endamisi mõelnud, et miks ta seda teeb, kas ta äkki eksib. Siiski oli ta kõndinud jahedas õhtus mööda kruusast tänavat, astunud laternavalguses vargsi roheliste ja kõrgete hekkide vahelt hooviväravast sisse, pimedasse aeda, ja läinud naabritüdruku maja taha. Ta oli tükk aega kükitanud punasesõstrapõõsaste vahel, sõrmed kobestatud mullas, ja otsinud kivikest, millega oleks sobilik visata vastu teise korruse akent. Joonas tundis end praegu samamoodi, sõrmed kivikest otsimas, sõstrapõõsaste vahel, üksi.

Äkki topiti tema poole joint’i ja ta võpatas tagasi reaalsusesse.

„Sinu järjekord, võta!”

Ta tõmbas pika mahvi ja ulatas pisikeseks kimutud kuuma plärujupi edasi. Organiseeriti parajasti uut jooki ja arutati olulist küsimust, et kes viitsib järele minna.

„Ma võin minna,” ütles ta pika hingetõmbe järel suitsu välja puhudes.

Oli vaja mõelda, veidi olla eemal sellest lärmist ja saada sopilistesse kopsudesse värsket õhku. Joonas kallas endale suvalisse tassi jahtunud kohvi, võttis lonksu ning läks esikusse saapaid otsima – jalanõude hunnikust õigete ülesleidmine ei olnud põrmugi kerge ülesanne. Balansseerides oma joobumust ja raskusjõudu, sidus ta parajasti paelu, kui tüdruk sisse astus.

„Ah, ma lähen lihtsalt poodi...”

„Ma kuulsin jah. Ma mõtlesin, et hea oleks ka natuke värsket õhku hingata.”

„Muidugi, väga hea, tule.”

Joonas jätkas süstemaatilise keskendumisega paelte sidumist ja leidis teatava kurbusega, et kui on olemas mingi tahtmine, siis tekivad ka vastavad olukorrad – imelised juhused. Kui need ära tunda, siis tekib pead pööritama panev arusaam, et nüüd oled justkui ristteel muinasjutus, kus vasakule minnes leiad eest varanduse, paremale minnes leiad endale ilusa pruudi ja otse minnes leiad surma. Ta seisis praegu radade hargnemiskohale püstitatud kivi ees ja luges sinna raiutud kirju. Otsustamise hetkest saab alguse lugu.

„Ma olen Joonas.”

„Mh-mh. Mirjam.”

„Me lähme nagu kuldõunu tooma.”

„Mismoodi?”

„The silver apples of the moon, the golden apples of the sun...” deklameeris Joonas. „Nagu seal vene muinasjutus, kus Loll-Ivan saadeti tsaarile kuldõunu tooma. Keegi peab ju minema...”

Just sellest rääkis ta, kui nad kõndisid kõrvuti trepist alla ja mööda halvasti valgustatud kruusast teed kesklinna poole. Kuidas kahest vanemast vennast üks läheb vasakut kätt, mööda rikkuse teed, ja teine paremat kätt, mis viib pruudini. Aga kangelane läheb otse ja teda ootab surm. Justkui saaks tõeline kangelane olla vaid see, keda ei huvita varandused ega inimlikud kiindumused, vaid kes liigub nagu nool sirgelt surma poole.

„Või tegelikult on tavaliselt seal muinasjutus Baba-Jagaa või kellegi taolise hütt, kuhu Loll-Ivan oma viletsa ja kronu hobusega jõuab,” ütles Joonas.

Hakid karjusid puude otsas ja Mirjam naeris. „Niisiis ainult loll valib selle tee?”

Nad vaidlesid selle üle, Joonas seletas filosoofiast kui surma poole olemisest ja surma harjutamisest, et teatud mõttes oli Loll-Ivan filosoof nagu Sokrates, kes teadis, et ta mitte midagi ei tea.

„See tundub pisut ülekonstrueeritud,” ütles Mirjam.

Nad astusid poodi ja jäid järjekorda seisma, üksteise lähedale, vaikides. Tundus kuidagi sobimatu siin edasi rääkida. Mõlemad mõtlesid ristteedele, hobusekronule ja lollikesele, kes hoiatusest hoolimata otse Baba-Jagaa juurde sõidab. Mehed nende ees ostsid õlut, Joonas küsis kaks pakki suitsu ja kaks poolteiseliitrist Monastõrskaja Izba veini. Rohkemaks polnud köögis tehtud korjandus raha leidnud.

„Ja üks kilekott ka, palun.”

Ta oli oma seljakoti maha unustanud ja ei tahtnud nagu parm, pudelid käes, tänaval käia. Veinid olid rasked ja ta ei olnud kindel, kas sangad vastu peavad. Nad läksid üle tee, tuul keerutas pärast lume sulamist kõikjale jäänud liiva.

„Kas sa üleval Toomemäe tornis oled käinud?” küsis Mirjam.

„Jah.”

„Lähme,” ütles tüdruk.

Nad kõndisid treppidest üles ja pugesid katedraali ümbritseva plankaia vahelt läbi. Telliskividest torni sisse ehitatud käigus ronides tundus Joonasele, et ta märkab kõige pisemaid detaile, kuuleb enda selja taga tüdruku sooje hingetõmbeid. Kõik tundus juhtuvat väga aeglaselt. Miskipärast ei rääkinud nad enam, justkui oleksid milleski selgusele jõudnud ja kokku leppinud. Nagu ei oleks enam midagi öelda.

Kui nad torni otsa lageda taeva alla jõudsid, pani Joonas kilekoti tuhmi kõlksatusega telliskividele ja pööras ümber. Ta võttis ettevaatlikult tüdruku punase nahktagi varrukatest kinni.

Joonas oli kunagi ammu, öösel, visanud mullase kivikesega vastu naabritüdruku pimedat akent. Esimesel korral kostis vaid tuhm kolksatus ja kivi kukkus kõrinaga mööda eterniiti veeredes tagasi maha. Vist tabas vise aknaraami või läks üldse märgist mööda, ta ei näinud korralikult. Joonas seisis kaua ja ootas, kuid akna taga ei paistnud mingit liikumist. Pea käis adrenaliinist ringi, ta kükitas maha ja püüdis käsikaudu sama kivi üles leida, sõrmede vahele sattusid vaid märg rohi ja kleepuv muld. Ta pani peopesad jahedale ja korralikult pügatud murule, pingutas, et hingamine rahuneks, käed värisesid kergelt. Väljas oli kottpime, sõõrmeis oli saabuva sügise lõhn, ta oli liiga õhukeselt riides. Ta leidis paraja kivi. Kui ta uuesti viskas, kostis ülevalt ehmatavalt ja ebaloomulikult terav klõpsatus. Tuli läks aknas peaaegu kohe põlema ja keegi vaatas kardinate vahelt välja. Joonas astus sammu tagasi ja viipas kohmetult – ta tundus endale naeruväärne ja kahetses, et oli tulnud. Kardin langes uuesti alla ja Joonas kõndis aeglaselt tagaukse juurde. Oodates toetus ta vastu roheliseks värvitud piirdetoru, sellelt kooruv värv oli käe all krobeline ja raudkülm. Trepilt hakkasid kostma sammud, lukk lõksatas ja uks läks lahti.

„Mis sa siit tahad?” küsis naabritüdruk.

Ta kummardus praegu Mirjami poole, tüdruk vaatas talle väga rahulikult otsa ja pani siis silmad kinni. Suudeldes valitses Joonase peas täielik segadus – ta tundis, kuidas teise käed surusid tagi hõlmade vahelt talle särgi alla, ja võpatas kergelt külmade sõrmede puudutusest. Silmi lahti tehes, et kontrollida, kas see kõik ikka juhtub päriselt, kas ta on tõepoolest olemas, nägi ta raagus puuoksi ja suletud laugusid. Justkui iseenda pea kohal hõljudes vaatas ta ennast ja Mirjamit seismas torni otsas väikesel platsil, linna kohal, puulatvadega samal tasapinnal. Loojuva päikese kollakas valguses paistsid väikesed rohelised ja karvased pungad.

Mirjam tõmbas ta istuma, tellised olid läbi pükste külmad ja niisked, nad suudlesid jälle. Automaatselt libistas Joonas käe mööda teksade karedat pinda tüdruku kõhule ja Mirjam laskus selili. Tornikiivri lammutamisel tekkinud väikesele platoole oli aastatega kasvanud sammal, lehtede kõdust tekkinud mullas kasvas lühike traatjas rohi. See kratsis põske ning Mirjam vaatas küsivalt poisi poole. Ta oli sel sügisel tulnud siia linna ühikasse elama, sai vanemate käest toiduraha ja kartulit, oli ostnud endale kaltsukast punase nahktagi, aga ta ikka ei teadnud, mida peaks praegu tegema. Kas hoida end ja teda tagasi või mitte. Nad olid lageda taeva all, tuul puhus.

Äkki kostis kusagilt väga lähedalt krabinat ja kõdumullaste telliskivide vahelt, justkui maa alt, kuuldus hääl: „Kas tohib segada?”

Joonas ehmatas ja pööras ümber, Mirjam tõusis istukile ja pühkis lubjaprahised käed põlvedesse puhtaks. Hämmastunult jäid nad mõlemad vaatama, kuidas väikesele platsile ronib nende selja tagant pimedast müüriorvast keegi tegelane. Ta oli lühikest kasvu, paistis õhtuhämaruses kuidagi hall ja käe otsas ripnes tal torupilli tühi kott.

„Villu olen mina. Ma mõtlesin, et mängin siin mõne loo.”

„Palun.”

Nad noogutasid Mirjamiga mõlemad. Situatsioon oli kummaline, midagi sellist, millele ei oska teisiti reageerida kui lihtsalt pealt vaadata, sest puuduvad eelnevad kogemused, millele tuginedes otsustada. Niisugusteks kogemusteks peaksid unenäod ette valmistama, evolutsiooniliselt konditsioneerima ootamatutes olukordades käituma. Ei Joonas ega Mirjam polnud sellist unenägu näinud. Seega istusid nad kuulekalt nagu kontserdil teineteise kõrval, võtsid käest kinni ja kuulasid. Villu puhus torupillikoti täis ja hakkas jalaga takti lööma. Pillimäng tundus kostvat üle linna, kõikjale, üle puude ja hakkide kisa, üllatavalt valjusti. See oli rõõmus ja nukker, nad naeratasid ja vaatasid üksteisele otsa. Polnud tarvis midagi öelda. Mirjam pani käe ümber Joonase ja toetus tugevamini tema vastu, tal oli nii hea olla. Torupillimäng oli tulnud ja võtnud hetkeks igasugused kohustused, võis lihtsalt niisama istuda, midagi ei olnud vaja ise teha. Mirjam pani silmad kinni ning tundis Joonase soojust ja enda hingamise kergust.

Joonas naeratas ja nihutas eemal maas vedeleva kilekoti lähemale, võttis sealt veini.

„Soovid?”

Mirjam kehitas õlgu, see ei olnud üldse tähtis, tal ei olnud praegu midagi vaja. Villu vaatas neid, laksas jalaga hoogsalt rütmi, katkestas siis korraks puhumise, kuigi mitte pillimängu, ja hõikas, et tema küll tahaks veini.

„Igal juhul võtaks ühe klähvi.”

Joonas koukis taskust kunagi ammu isa käest sünnipäevaks saadud Šveitsi armee noa. Tal olid enne seda olnud vaid logiseva teraga ja halvasti kokkukäivad Vene taskunoad, mis krigisesid kogu aeg sulgurmehhanismi vahele sattunud liivast. See nuga oli hoopis teistsugune, küüneviili, naaskli, konserviavaja ja korgitseriga. Punane ja kompaktne, iga osa käis jäigalt ja täpselt. Ta võttis selle alati kaasa, kui nad perega mere ääres telkimas käisid. Alles hiljuti oli ta uuristanud sellega männikoorest paate. Ta kandis seda alati taskus, et tunda selle hästi projekteeritud ja viimistletud raskust. Nüüd kasutas ta nuga peamiselt veinide avamiseks, milleks see sobis samuti ideaalselt.

Plumpsatusega tõmbas ta korgi pealt.

„Palun?”

Villu tegi mängimises pausi.

Ta rüüpas väikeste vahedega kaks suurt lonksu, andis veini Mirjamile ning mängis siis edasi. Rasket pudelit oli ebamugav suule tõsta, Mirjam kallutas seda kohmakalt ja naeris pärast. Joonas lonksas ka, mõeldes samas, et ega torupillimängija huultelt mingisugused bakterid pudelisuule ei sattunud. Kohe oli tal selle pärast piinlik ja ta sisendas endale, et see ei tähenda midagi. Peale selle näiteks joovad kirikus inimesed armulaual kõik ühest karikast. See ongi osadus, pole midagi karta. Päike loojus.

Villu pakkis veidi aja pärast oma pilli kokku, võttis veel ühe Joonase pakutud lonksu, soovis neile jõudu ja kadus tagasi torni sisse.

„Aitäh!” hõikas Mirjam talle järele.

Nad istusid veel veidi, aga pärast päikeseloojangut oli peaaegu täiesti pime, linna valgus ei ulatunud siia, tuul oli muutunud külmaks. Polnud teada, kui hästi nad näevad alla ronida.

„Peaks vist liikuma hakkama, jahedaks läheb ka.”

„Jah.”

Joonas võttis punni ja pressis selle pudelile peale. Nad tõusid püsti ja laskusid ettevaatlikult mööda astmeid alla, jalaga tuge otsides. Hämaruses oli näha vaid seina sisse müüritud rööpajuppide hägusaid kontuure, torni sees koridorides oli aga tunne, justkui oleksid nad sügaval mäe alla uuristatud käikudes, kus võiksid ringi kõndida vanapaganad ja trollid. Astmete servad olid murenenud, väikesed kivid ja mörditükid pudenesid krõbinal. Ukse ja plangu vahelt läbi ning sealt edasi kruusase teerajani jõudnud, jäid nad peatuma ja vaatasid üles torni tippu, kust nad nüüdsama olid alla tulnud. Mirjam mõtles, et ta oleks tahtnud ka siit alt torupilli kuulata. Keegi mängib kuskil kõrgel õhus, justkui pilvede sees, inimesed vaatavad ringi – kust see tuleb? Kes mängib? Nad seisid kõrvuti ja vaatasid tükk aega torni.

„Mirjam?” ütles Joonas lõpuks.

„Mh-mh.”

Aeglaselt ja vastumeelselt hakkasid nad tagasi minema. Mõlemal oli kuidagi kahju. Oli veider tunne nagu nõiutud lossist lahkudes, siit kahe puu vahelt läbi, siit kivist kaarega mööda, ja oledki argipäevas. Mõned laternad olid juba põlema pandud, nende valgus peegeldus poriloikudes, nad tippisid neist mööda teeservades, üle nätske kevadise muru ja muda. Kõhus oli ebamäärane ärevus, nagu nad oleksid midagi kaotanud, nagu midagi oleks luhta läinud. Vaikselt ja otsusekindlalt kõndides jõudsid nad lõpuks kohale, läksid kitsast puutrepist üles ja avasid ukse. Neid võeti vastu prahvaku lärmi ja küsimustega.