Читать книгу Attolia kuningas - Megan Whalen Turner - Страница 4

KUNINGANNA OOTAS. AKNA ALL ISTUDES VAATAS ta pikas kustuvas õhtuhämaruses kumavaid linnatulesid. Päike oli loojunud juba mitu tundi tagasi, aga ikka veel polnud päris pime. Päris pimedus ei saabugi mujale kui vaid kõrvalistesse valgustamata nurgatagustesse. Laternad jäävad põlema terveks ööks, kui inimesed ühelt peolt teisele liiguvad, päikese tagasitulekut ja uut päeva tervitavad ning viimaks koju tuigerdavad. Nad tähistasid veini, muusika ja tantsuga päeva, mida ei arvanud kunagi saabuvat. Kuninganna pulmapäeva. Ta istus akna all, vaatas tulesid, kuulas muusikat ja ootas oma abikaasat.

Attolias tuli naine pulmaööl oma mehe juurde. Eddises tuli mees pruudi juurde. Nad olid otsustanud kinni pidada Eddise kombest. Eddislased võivad selles näha kuninganna kummardust oma värske abikaasa Eddise kommetele, kuid attollased võivad arvata, et kuninganna ignoreerib endiselt Attolia naise traditsioonilisi kohustusi. See oli varjude ja unistuste ettevaatlik tants, kuid kõige selle aluseks oli kahe inimese abielu. Täna oli kuninganna andnud ülima võimu oma maal üle Eugenidesele, kes oli kogu oma eelmise elu sinnapaika jätnud, et saada tema kuningaks.

Lossi suurel avatud siseõuel, mis oli täis laudu ja kumavaid värviliste pabervarjudega laternaid, summutas Eddise saadik haigutuse ja sellele järgnenud naeratuse, kui ta mõtiskles Eddise endise Varga käekäigu üle. Tema ja Eugenides olid vanad vastased ja õnnelik kujutluspilt Vargast, kes on koormatud valitsemise kohustustega, soojendas tema südant. See oli palju rahuldustpakkuvam kõigist kenadest kättemaksudest, mida Ornon oleks võinud talle kavandada. Eddise kuninganna aimas Ornoni mõtteid ruumi teisest servast ja läkitas talle pilgu, mis sundis meest sirgemalt istuma, lonksu veini võtma ja oma naeratuse lauanaabri poole pöörama.

Lossimüüril silmitses noor valves olev vahimees üsna samasugust linnavaadet, mis avanes ka Attolia kuningannale tema aknast. Ta jäi peost ilma, kuid kuna ta ei hoolinud eriti joomisest ja käratsemisest, siis polnud tal selle vastu midagi. Talle meeldis olla postil kõrgel lossi kohal. Üksindus ning kasarmute lärmist ja kaaslastest eemale pääsemine andsid talle mõtlemiseks ruumi. Need kõige ülemised käiguteed lossimüüril olid tema lemmikud. Praegu polnud tarvis mingit ohtu karta: ükski Sounise laev ei saa nende sadamasse jõuda, ükski sõjavägi mägedelt alla orgu laskuda. Attolia kõige ohtlikum vaenlane viibis juba lossis ja polnud enam ka vaenlane, arvas vahimees. Sel ööl oleks võinud Costis kogu oma vahikorra lihtsalt maha magada. Siiski tõmbus ta valvele ja üritas ergas välja näha, kui kapten üles tema juurde tuli.

«Costis,» ütles kapten, «sa jääd pidustustest ilma.»

«Teie samuti, söör.»

«Mina ei hooli neist.» Kapteni hääl oli täiesti emotsioonitu.

Hiljem öösel, kui ametlikud banketid lossis olid lõppenud, linna endiselt kärarikastest pidustustest kaugel eemal, lehitses arhiivide sekretär sihitult oma laual lebavaid pabereid. Rohkem kui kellelgi teisel, oli just temal põhjust uut kuningat karta. Ta oli kuningannale privaatselt lähenenud ja soovitanud, et nad võiksid arutada vahendeid kuninga võimu piiramiseks. Eugenides oli noor; ta oli koolitamata, tormakas ja naiivne. Teda oleks lihtne juhtida, kui Eddise nõunikute mõjuvõim on kord kadunud, nagu see tingimata peab juhtuma. Kuninganna oli vastanud pilguga, millest täiesti piisas Reliuse hoiatamiseks, et ta on oma valdkonna piiridest üle astunud. Ta taandus vabandades. Ta jätab kuninga saatuse kuninganna hooleks, kuid ta ei valeta endale, et ei karda.