Читать книгу Attolia kuningas - Megan Whalen Turner - Страница 7

COSTIS ÄRKAS JÄRGMISEL HOMMIKUL VAREM KUI tavaliselt, kui üks kasarmupoistest tema uksepiidale koputas.

«Kapteni käsk,» hõikas poiss. «Kõik, kes on vahist vabad, peavad hommikuseks pasunasignaaliks täisvormis paraadväljakule tulema.» Costis kuulis teisi poisse sama käsku koridoris kordavat.

«Peaksin kuningaga treenima minema,» vastas ta uimaselt.

«Kapten käskis sulle öelda, et mitte täna, et ta palus kuningal treeninguga alustada homme.»

«Hea küll siis, aitäh,» ütles Costis ja poiss läks järgmise ukse juurde. Costis lükkas teki pealt ja ajas ennast jalule. Aris oli eelmisel õhtul aidanud tal toa korda teha ja kõik oli jälle omal kohal. Katkise veinipeekri tükid olid hunnikusse pühitud. Laual seisid ikka veel kuninga tühi veiniamfora ja terveks jäänud peeker. Kui Costis aega saab, viib ta need lossi köökidesse tagasi või saadab mõne poisiga.

Costis pani riidesse. Ta tõmbas selga alussärgi ja nahktuunika, pani vööl rippuva rõngasseeliku alla nahkse kildi. Tal olid sääre- ja õlakaitsed ning rinna- ja seljaplaat, mis õlgadel rippusid ja kaenla alt rihmadega kinni tõmmati. Aris oli eelmisel õhtul tema varustuse tagasi toonud. Ta oli Costisega nõusse jäänud, et küllap kuningas maandab oma kättemaksuhimu nende tänahommikusel treeningul, kuid nähtavasti pidi kuningas sellega ootama.

Kui Costis oli mõõga tupest välja tõmmanud ja selle teravust kontrollinud, pani ta selle vööle. Keebi kaeluses olev kett kinnitus õlakaitsete külge, nii et keep rippus seljal ega takistanud käsivarte liigutusi. Tal ei olnud püssi, sest ta polnud valves. Kõigil sõduritel oli oma mõõk, kuid püssid kuulusid kuningannale ja neid hoiti relvakambris luku taga. Neid kandsid ainult kuninganna juures valves olevad vahimehed, kes võtsid need enne valvekorda minekut ja andsid tagasi, kui teenistus lõppes.

Kui Costis oli riides, läks ta trepist alla kasarmute vahelisele õuele. Seal olid teisedki vahimehed, kuid ükski ei hakanud Costisega rääkima. Nad vaatasid kõrvale ja taandusid, kui ta purskkaevu juurde kõndis. Ta viskas veidi vett näole ja kasutas joomiseks kopsikut, nägu teistest vahimeestest hoolikalt eemale pöörates, nagu oleks kitsa õue kaugemas otsas midagi väga huvitavat. Ta läks tagasi kasarmu juurde, leidis oma rühma ja tegi kindlaks, et nad on määratud kellaajaks valmis paraadväljakule minema. Eriti Diurnes, kes oli hommikuti mõnikord aeglase liikumisega.

Sel hommikul olid tema mehed siiski ärkvel ja valmis, teda oodates ja mõnevõrra mõtlikult silmitsedes. Ta pidi üksnes tervituseks noogutama ja siis nad paraadväljakule juhtima. Costise rühm kuulus Kaheksandasse tsentuuriasse. Kui koidupasunad müüridelt kõlasid, seisis ta oma rühma kõrval rivis, ühena rohkem kui tuhandest paraadväljakul korrapärastes ristkülikutes seisvatest meestest, kes oma kaptenit ootasid.

Teleus ei lasknud neil kaua oodata. Ta andis märku ja tsentuuriod käsutasid üksteise järel oma mehed valvele. Kui nad lõpetasid, oli ainus avaral paraadväljakul kuuldav heli lindude kauge sädistamine ja teisel pool kaugemaid lossimüüre ärkava linna summutatud müra. Paraadväljakul ei liigutanud ega rääkinud keegi enne, kui Teleus tõstis häält ja valjult hõikas: «Costis Ormentiedes!»

Costis tajus teda ümbritsevate meeste võpatusi. Ükski ei julgenud tema vaatamiseks liigutada peale Diurnese, kes pööras õige pisut pead, et rühmaülemat silmanurgast piiluda. Costis ei teadnud, mida ta peaks tegema, ja tundis kergendust, nähes, et tema tsentuurio astub rühma kõrvale. Tsentuurio jõnksas peaga ja Costis astus rivist välja ning sammus väljaku keskele.

Tema ja tsentuurio tegid täpse kannapöörde ja liikusid koos poodiumi juurde, kus nad kaptenile üles otsa vaadates seisma jäid.

Paari sõnaga võttis kapten Costiselt rühmaülema auastme.

«Kuninga tahtel vabastatakse sind tõotusest teda teenida. Võid võtta oma asjad ja kohe hommikul lossist lahkuda. Kas sa soovid minna?»

Sellist küsimust polnud Costis oodanud. Ta oli eeldanud, et Teleus kavatseb ta vahtkonnast täielikult vabastada, et ta kuningale jalgu ei jääks. Äkki aga pakuti talle valikut, kas minna või jääda. Keel oli nagu puust ja ta pidi sõnad jõuga suust välja pressima. «Ma jään, söör.» Kui Teleus jätkas talle otsa vaatamist, mõistis Costis, et oli rääkinud liiga vaikselt. «Ma jään, söör!» hüüdis ta.

Teleus tõstis pea, et üle kogu paraadväljaku karjuda. «Kuninga tahtel võib täna igaüht teist vabastada tõotusest teda teenida. Iga mees, kes teeb selle valiku, võib rivist lahkuda, oma asjad kokku korjata ja karistuseta lossist lahkuda.» Tervel paraadväljakul ei liikunud ükski mees.

«Teile antakse aega järelemõtlemiseks,» ütles Teleus. Ta noogutas jälle Costisele, kes pöördus tagasi rivisse, kuid mitte oma rühma. Ta järgnes tsentuuriole rivi lõppu ja astus seal seisvate määramiseta meeste sekka. Vahtkondlased seisid valvel. Möödus mitu minutit, siis veel mitu. Tekkis väga vaikne pomin, kui mõned julgemad mehed oma kaaslastele kommentaare sosistasid. Kostis väga vaikset saabaste sahinat. Tsentuurio karjus oma meestele käsu valvel seista ja sahistamine lõppes.

Sel ajal, kui nad seisid, kerkis päike taevas kõrgemale, kuni tema kiired paraadväljaku lääneservas maapinda tabasid. Need, kes endiselt seisid koidueelses jaheduses, kadestasid kaaslasi koha pärast päikese käes, kuni jahedus kadus ja päike kõrgemale tõusis, lossi vahtkond aga endiselt valvel seisis. Vahtkonnavahetusel hõikasid tsentuuriod mehi teenistusse, kuid ülejäänud jäid paigale. Valvekorras olnud mehed saabusid kahe- ja kolmekaupa ning täitsid vaikselt tühjad kohad. Teleus, kes oli jäänud seisma oma meeste ette, pakkus jälle võimalust vabastada iga mees, kes otsustab kuninga teenistusest lahkuda, kuid keegi ei liikunud. Oli juba pärastlõuna ja päev venis edasi. Vahimehed vahetusid, pakkudes lühikest puhkust neile, kes olid valvekorras olnud. Mõnedest said kuumus ja veepuudus võitu. Nad langesid maha nagu puud. Tsentuuriod käskisid nad väljakult minema kanda, aga kui nad olid toibunud, tulid nad oma kohtadele tagasi.

Oli suvi ja päev pikk. Viimaks hakkas päike silmapiiri poole vajuma ning paraadväljaku läänemüüri tagant hiilis välja vari. Higi kuivas. Õhtune briis puhus soovimatut jahedust sõdurite selgadele ja nad värisesid oma kohtadel, kuid ei liikunud paigast. Päike laskus veelgi. Trompetid olid puhunud päevase vahikorra lõppu ja öise algust ning kõigil lossivahtkonna meestel oli olnud tundide viisi aega oma tõotuse üle järele mõelda, kui Teleus viimaks hüüdis: «Elagu kuningas!»

«Elagu kuningas!» vastasid vahimehed ja nad lasti vabaks.

Vaikuses liikusid nad raskelt oma kasarmute poole. Siseõuedele jõudnud, hakkasid mõned oigama ja käsi viibutama, et jäigaks muutunud lihaseid lõdvestada. Costis pööras kasarmu ukse poole, kavatsedes oma tuppa taanduda, kuni Teleuse karistuse põhjustatud torm on natuke vähem raevukaks muutunud. Ta teadis, et peab vahimeeste ette astuma, ta lihtsalt ei tahtnud seda täna teha.

Neli-viis meest seisid juttu ajades kohe ukse taga ja ta ei pääsenud läbi. Kui Costis üritas neist mööda lipsata, kuulis ta üht meest lausuvat: «Me teame, keda selle eest tänada,» ja võpatas.

Summa seest sirutus tema poole üks käsi, mis sundis Costise peatuma. «Oh, ma ei tea, Seprus. Ma ei usu, et saame vaest Costist kõiges süüdistada.» Käsi ja hääl kuulusid Sejanusele. Enne kuninga teenriks määramist oli ta olnud leitnant kuninganna vahtkonnas. Ta oli parun Eronditese noorem poeg ning teenistusse valitud kahtlemata oma isa võimukuse tõttu ja mitte sellepärast, et parun Erondites oleks olnud kuninganna eriline sõber.

Jumalad üksi teadsid, miks Sejanus kasarmusse tuli, kuigi muidugi pidi terve loss teadma Costise häbist ja Teleuse karistusest. Vahtkondlased olid lossielanike nähes seisnud terve päeva. Oli võimatu, et keegi tervet lugu veel ei teaks, ning miski poleks saanud takistada Sejanusel kasarmutesse tulemist, kui ta seda tahtis ega olnud sel hetkel kuninga teenistusse kutsutud.

«Ei, ma ei usu, et saame süüdistada viimast õlekõrt, mis eesli selga lisati, härrased.» Ta sasis Costise juukseid, nagu oleks too väike poiss. «Kui kuninga kannatus lõpuks katkes, siis võiksite minu arust põhjuseks pidada pigem liiva tema voodis. Liiv linadel on hirmus ärritav, eriti kui see on kõik, mis sul voodis on.» Mehed tema ümber pahvatasid naerma. Sejanus tõukas Costist trepi poole ja ta läkski tänulikult, kuna meeste endise leitnandi tehtud kommentaarid kuninga, liiva ja magamisharjumuste kohta olid nende tähelepanu kõrvale juhtinud.

«Oli veel muudki ärritavat, eks?» küsis Sejanuselt üks vahimeestest.

«Olen kindel, et ma ei tea,» vastas Sejanus oma külma muigega.

«Relius saab teada,» ütles vahimees. «Relius saab hommikuks teada.» Kostis veel naeru. Arhiivide sekretäril oli isiklik nuhkide armee, et välja uurida kõike, mida ta tahtis.

Trepile jõudnud, jäi Costis ruumisviibijate nägemisulatusest välja ning sirutas käe, et haarata varrukast Aristogitonil, kes seisis tema lähedal, Sejanust ümbritseva meestesumma servas, mis koosnes karastatud sõduritest, kes polnud veel veteranid. Aris rapsas oma käe vabaks, kuid Costis haaras tal küünarnukist ja kinnitas tugeva tõmbega oma kavatsust Aris trepist tagurpidi üles tirida, kui tarvis, ning Aris andis järele.

Sellest hoolimata Costis peaaegu vedas oma sõbra läbi pimeduse kitsa trepi ülemisse otsa. Ta peatus just enne madet. Seal oli lamp, mis heitis Arise ülespööratud näole valgust. Kõrgemal astmel seisev Costis kummardus sõbra kohale.

«Ütle mulle,» sosistas ta pöörasena, «et sina ei tea midagi neist vempudest, mida Sejanus kuningale mängis.»

«Miks ma peaksin?»

«Ära valeta mulle, Aris. Nägin sinu nägu!»

«Ma…»

«Mida sa tegid?»

Aris hõõrus kukalt. «Arvan, et toimetasin kohale sõnumi, milles seisis, et kuningas tahab, et koerad lõviõuele lahti lastaks.»

«Mis sa sellega öelda tahad, et sa arvad?»

«Sõnum oli kirjutatud kokkumurtud paberile. Kust mina pidin teadma, mis selles oli?»

«Kuid sa teadsid, et midagi on valesti? Miks saadeti sind kuningalt sõnumit viima? Kes selle sulle kohale toimetamiseks andis?»

«Costis…»

«Kes? Ja miks sa üldse selle kohale toimetasid, lollpea?»

«Mida ma pidin siis tegema? Keelduma?»

«See oleks võinud sulle pähe tulla küll!»

«Nojah, muidugi oleks see sulle pähe tulnud, Costis, sest sina pole okloi. Sa tahad teada, kes palus mul selle sõnumi kohale toimetada? Selle mehe noorem poeg, kellele mu isa makse maksab. Mida ma pidin siis tegema? Mida sina oleksid teinud?» Aris tõstis käed taeva poole. «Ma tean, mida sina oleksid teinud. Sa oleksid keeldunud ja tagajärjed põrgusse saatnud, sest su autunne on sama lai kui jõgi. Mul on kahju, Costis, ma kardan, et minul ei ole.»

«Noh, võib-olla minul ka ei ole,» kähvas Costis. «Või muidu poleks ma andnud tõotust ühte meest kaitsta ja siis ta siruli löönud.»

Aris norsatas.

Costis vaikis, et ennast kokku võtta. Ta polnud ennast kunagi nii ebamõistlikult äkilisena tundnud. See tunne ei meeldinud talle, kuigi ta teadis, et teistele sõduritele see tihtipeale meeldib. «Mida sa teha kavatsed?» küsis Costis ja Aris kehitas vaid õlgu.

«Relius saab teada, kes sõnumi kohale viis, kui ta juba ei teagi. Räägi kaptenile, enne kui Relius seda teeb.»

«Mis juhtub siis mu perekonnaga?» küsis Aris.

«Mis juhtub siis, kui sa kaptenile ei räägi?»

Aris mõtles järele. «Ehk peaksingi rääkima.»

Nüüd oli Costise kord õlgu kehitada. Ta ei tahtnud silmakirjatsejana paista. «Usun, et seda teha oleks õige.»

«Nii, nii, nii,» sõnas Aris, «vähemalt mu au jääks puutumata.»

«Ja see on väga tähtis,» ütles Eugenides.

Aris ja Costis võpatasid kuninga häält kuuldes. Ta seisis nende kohal trepimademel nagu ilmutis. Tumedad juuksed sulasid kokku tema taga oleva pimedusega, aga lambivalgus langes valgele särgile ja kuuele tikitud kuldniidid paistsid hiilgavat. Pärast lühikest õudustardumuse hetke tõmbus Aris valvelseisangusse. Costis oli hääle ära tundnud kohe, kui seda kuulis. Ta ei vaadanud kuningale otsa, vaid pigem tema taha, otsides kaaskondlasi, kes tema arvates oleksid pidanud seal olema. Ta võttis valvelseisangu sekundi võrra hiljem.

Oli võimatu, et Sejanus seisis allkorrusel, rääkides kuninga magamisharjumustest, kui ta teadis, et isand on ülal trepimademel, kuid sama võimatu oli ka see, et kuningas viibis seal ilma oma kaaskondlasteta ja Sejanuse teadmata.

Eugenides kummardus ettepoole ja sosistas Aristogitonile kõrva. «Räägi Teleusele hommikul,» ütles ta just nii valjusti, et ka Costis kuulda võis. Siis astus ta trepikoja nurga taha koridori, mis oli selle kõrval. Samme polnud kuulda. Kui Costis ümber nurga vaatas, oli kuningas läinud.

Costis ärkas järgmisel hommikul enne koidikupasunat ja rõivastus kummaliselt tuttava õudustundega. See oli sama tunne, millega ta läks kohtuma oma õpetajaga, kui oli veetnud päeva metsas mängimas, selle asemel et tundideks ette valmistuda. Mis sel hommikul ka ei juhtuks, kaovad sinikad samamoodi nagu õpetaja pajuvitsa jäetud märgid ja muidugi polnud sinikad Costisele tundmatud. Ta püüdis ennast julgustada mõttega, et teda oleks võidud ka üles puua, mitte kõigest peksa anda. Kuid see polnud kunagi hirm sinikate ees, mis ta haigeks tegi, kui ta oma õpetaja ette astus, ning harjutusväljaku poole minnes tundis ta ennast eriti masendatuna.

Ta jõudis kohale liiga vara. Keegi ei rääkinud temaga. Vahtkond pani põlu alla need, kes ebasoosingusse sattusid. Kapten tuli ja seisis tema kõrvale, kuid üksnes noogutas tervituseks. Kui kuningas saabus, saatsid teda neli kaaskondlast ning tema vahimehed. Ta jättis nad kõik harjutusväljaku sissepääsu juurde ja kõndis üksi üle lageda platsi. Ta jõudis Costise ja Teleuse juurde ning noogutas neile mõlemale tervituseks. Tal oli harjutusmõõk kaasas ja ta torkas selle parema kaenla alla, et kutsuvalt käega viibata. Costis võpatas. Kapten oleks põhjalikult alandanud iga vahtkondlast, kes oleks harjutusmõõgaga nii mõtlematult käitunud.

«Kas alustame esimese harjutusega?»

Costis võttis sõnakuulelikult sisse positsiooni lihtsa torke ja pareerimise harjutamiseks. Ta teadis, et kuningas pole sõdur, kuid oli üllatunud, et Eugenides polnud põhilisi mõõgavõtteid vähimalgi määral omandanud. Arvatavasti oli ta koos parema käega kaotanud ka oma oskused, kuid Costis mõtles, et kuningas oleks pidanud harjutama võitlemist vasaku käega. Selle õppimiseks oli tal olnud piisavalt aega sestsaadik, kui kuninganna oli ta tabanud lossis ringi hiilimas ja tema käe maha löönud. Siis, kui ta oli olnud veel Eddise Varas, enne kui varastas Attolia trooni ja kuninganna.

Teleus taandus ja teeskles, et ei vaata. Ülejäänud vahtkond tegi sama. Ihu Costise abaluude vahel tõmbus kananahka.

«Su kaitse on vilets,» lausus Eugenides rahulikult ja Costis pööras tähelepanu nende ümber passivatelt vahtkondlastelt kuningale. Eugenides kergitas üht kulmu. Costis oli sunnitud lõua rinnale suruma, et mitte vastikusest pead raputada. Ta polnud eriti andekas mõõgamees ja tal polnud ka nende ümber seisvate veteranide kogemusi, kuid ta oli esimesest põhiharjutusest siiski neetult palju kaugemale jõudnud.