Читать книгу Kuningate vandenõu - Megan Whalen Turner - Страница 3
I PEATÜKK
ОглавлениеIsa laskis lahti järjekordse õpetaja. Näen, et see ei üllata teid sugugi. Terve oli mul kaheksas. Maag oli olnud seitsmes. Mu isa ja mu onu, kes oli Sounise kuningas, olid saatnud mu koos Tervega Letnosele, et mind maagist lahutada pärast vägevat vapustust, mille nad kolmekesi olid saanud, kui avastasid mu isikliku kirjavahetuse. Terve oli vana armeeveteran. Ta pidi mulle õpetama ratsutamist, mõõgavõitlust ja sõjaajalugu – ning põrgusse kõik muu. Tegelikult polnudki mul selle vastu midagi. Terve meeldis mulle ega seganud mu päris õpinguid. Peamiselt tegeles ta vaid joomise ja sõjalugude jutustamisega. Hommikuti jälgis ta mu mõõgaharjutusi treeningõuel, veinilähker süles, jagades erinevalt mu eelmistest õpetajatest ülimalt heldelt kiitust ja karjudes veinilonksude vahele selletaolisi asju nagu: «Sündinud võitleja! Loomulik!»
Tegelesin siis pisut ratsutamisega, küll mitte kuigi järjekindlalt, ja õppisin pärastlõunati seda, mis mulle meeldis. Selleks ajaks oli Terve oma teise amforaga üsna kaugele jõudnud ning pikutas kabinetis sohval. Vahel võis ta hüüatada: «Sind ründavad kuus mõõkadega meest!» või midagi taolist ning mina pidin siis välja tulema oma kaitseplaaniga. Ta jättis mu vastused tähelepanuta ja triivis siis järjekordsesse sõjajuttu, kuni viimaks magama uinus. Ta lebas seal tasakesi norisedes, kui mu isa edusamme kontrollima saabus.
Terve asendati viivitamatult. Üks sõdur isa ihukaitsjate hulgast määrati minuga mõõgavõitlust treenima ning mu uueks õpetajaks sai vihkamisväärne, üleolevalt armulik jõhkard nimega Sigis Malatesta. Nagu nimestki kuulda võite, oli ta pärit Poolsaarelt ja hariduse saanud arvatavasti Ferria Ülikoolis. Ta oli koos mu isaga Letnosele saabunud, nii et küllap plaanis isa Terve asendamist juba enne ta sohvalt leidmist, kuigi ehk mitte nii kõva karjumise saatel.
Mul polnud aimugi, mida isa küll Malatestas nägi. Tavalise asjakäigu juures poleks isa mu hariduse eest andnud kõverat nööpnõelagi, kuid Malatestat oli ta kohanud Sounise õukonnas ning ma kahtlustasin, et tema arvates võis Malatesta palkamine olla ninanipsuks maagile, keda ta polnud kunagi sallinud. Aastaid tagasi oli ta saatnud mu maagi õpipoisiks selgelt väljendunud lootusega, et maagi terav keel võiks teha lõpu mu intellektuaalsetele pretensioonidele. Kui isa plaanid ei täitunud, muutis see maagi talle üksnes veel vastumeelsemaks.
Muidugi oli maag nüüd juba ammu Sounisest läinud, Eddise Varga poolt öösel ära röövitud, kuigi mu onu algul ei teadnud, kes selle eest vastutab. Olin kuulnud keelepeksu, mida ma hetkekski ei uskunud, et maag oli Attolia spioon, kes põgenes linnast enne seda, kui oleks peaaegu avastatud. Ma ei imestanud raasugi, kuuldes hiljem, et see oli olnud Eugenidese töö. Malatesta saabumise ajaks olin kindel, et maag trambib usinalt Eddise mägedes ringi, kollektsioneerides botaanilisi näidiseid ja nautides oma «vangipõlve» Eddise kuninganna vangina. Olen päris kindel, et ta polnud üldse pahane, et sain uue õpetaja.
Vihkasin Malatestat. Ta suutis suuremaid numbreid korrutada ainult läbi häda ega teadnud ühtki algarvu kolmeteistkümnest edasi. Ta polnud kunagi lugenud «Eponymiaadi», kuigi üritas teeselda, et oli. Mul oli väga suuri kahtlusi, kas ta on ealeski Ferria Ülikooli seminaridesse oma jalga tõstnud. Ta polnud õppinud ei meditsiini ega looduslugu. Ainus, mida ta luges, oli luule. See oleks võinud meist sõbrad teha, kuid ma vihkasin ta maitset. Kui tema jumaldas magusat ja lääget, meeldis mulle «Eponymiaad».
Ema muidugi teadis, mismoodi ma ennast tundsin. Tema ja õed olid kaastundlikud, kuid ei saanud midagi parata. Ema poleks iialgi tegutsenud isa otsuste vastu, ükskõik kui halvasti ta Malatestast ka mõtles. Oleks isa jäänud villasse kauemaks kui üheks päevaks, oleks ema suutnud tema arvamust muuta, tõmmates ta oma poolele sama märkamatult, nagu magnet mõjutab magnetiiti, kuid isa lahkus samal päeval, kui oli uue õpetaja ametisse seadnud.
Teadsin, et mu masenduse nägemine kurvastab ema, sellepärast varjasin seda nii hästi, kui suutsin. Teadsin sedagi, et kerge julgustamise järel oleksid Ina ja Eurydice Malatesta sängi mesilasi täis tassinud. Nad olid õrnad tütarlapsed, kasvult nii väikesed ja ema kombel peene kondiga, et võisin nad mõlemad ikka veel ühe käega üles tõsta. Teile võib andestada, kui peate neid daamiliku armsuse kehastusteks, ent isal oli tihti põhjust vanduda, et neil on piisavalt selgroogu, mis minul nii märkimisväärselt puudub. Vooditäis mesilasi poleks aidanud Malatestast lahti saada; seda võis teha ainult mu isa. Mesilased oleksid ta ainult veel pahatahtlikumaks muutnud, nii et püüdsin tüdrukuid mitte julgustada.
See isik, kellele ma kurtsin – ja pikalt – oli Hyacinth, mu ainus sõber Letnose saarel. See noormees elas naabervillas ja tuli peaaegu iga päev mind vaatama, saabudes siis, kui ema ja õed oma pärastlõunaselt puhkuselt tõusid, mistõttu tema külaskäigud langesid kokku nende pärastlõunase einega. Neil harvadel kordadel, kui ta hiljaks jäi, pani Eurydice talle alati kooki kõrvale.
Ta oli mu ainus omavanune kaaslane ja ma oleksin pidanud tema eest tänulikum olema, kuid Hyacinthi eest oli raske tänulik olla. Tema isa oli üksnes keskmise varandusega patroon, kes täitis väheseid kuninga ülesandeid, ja hoopis Hyacinth oli tänulik, et võis ennast Sounise pärija sõbraks pidada. Ta oli alati naeratav ja püüdis mulle innukalt meele järele olla. Ta nõustus kõigega, mida ütlesin, mis pani mu kannatuse proovile, ja tema flöödimäng võis ka kurdi nägu krimpsutama panna, kuid minu arvates oli tõeline probleem Hyacinthiga see, et ta meenutas mulle mind ennast. Ta luges luulet. Ta võpatas valjude helide peale. Lisaks sellele, et ta oli vilets muusik, puudusid tal ka sõjalised oskused. Ta vältis iga olukorda, mis oleks talt füüsilist pingutamist nõudnud. Teda vaadates leidsin, et pole mingi ime, et isa mind põlgab.
Siiski olin ta kaaslane ja tema minu oma ning kui Malatesta mind peksis, läksin Hyacinthi juurde kaastunnet otsima. Oh jaa, olin kasvult Malatestast pikem ja juba ammu piisavalt vana, et mind meheks pidada, kuid õpetaja nähvas mulle endiselt vastu peopesi, jättes sinna valusaid ville. Ja mina peitsin endiselt viha- ja alandusepisaraid nagu suur titt. Eriti siis, kui sain siraka kinnituse eest, et roigas ei riimu sõnaga heeringas, või siis, kui ma ei suutnud leida, millega jagub 31 või 43. Malatestal oli kombeks öelda asju, mida ta ka ise teadis valed olevat, ning siis mind rahulolevalt jälgida, kui need kõrvust mööda lasksin, liiga ära hirmutatud, et talle vastu vaielda.
Sel ajal, kui mina oma pisikeste probleemidega toime ei tulnud, tegeles mu onu, kes oli Sounise kuningas, hoopis suurematega. Kui tema laevastik oli tema enda sadamas ära põletatud, viskus ta kõhklematult sõtta Attoliaga. Maag oleks talle teistsugust nõu andnud, kuid maag, nagu teate, oli ära näpsatud enne, kui ta oleks jõudnud üldse mingit nõu anda. Siis avastas Sounis, et see oli hoopis Eddis, kes nii laevade hävitamise kui ka väärtusliku nõuandja kadumise eest vastutas, ning alustas pikemalt mõtlemata uut sõda. Arvan, et ta oli kindel võidus Eddise ja Attolia üle lausa nii kaua, kuni maailm kuulis, et Eddise Varas on röövinud Attolia kuninganna ja kavatseb temaga abielluda.
Kui tähed nii ootamatu kombinatsiooni moodustasid, jäi onu kaotajaks. Koos olid Attolia ja Eddis palju tugevamad kui ühekaupa. Onu oli alla jäänud ja kõik teadsid seda. Iga päev liikus üha rohkem kuulujutte. Teenijatüdrukud korjasid uudiseid üles ei tea kust ning rääkisid Inale ja Eurydice’ile, kes need siis ema ja minuni tõid. Ema tõreles nendega keelepeksu kuulamise pärast, kuid ei nõudnud kunagi, et nad seda enam ei teeks.
Ühel hommikul lausus Ina hommikusöögilauas: «Meie onu nõustus abielluma Eddise kuninganna nõoga.»
«Sinu onu, kes on Sounis?» ütles ema, tuletades Inale leebelt meelde aupaklik olla.
«Tema jah,» ütles Ina, puudutamata üldteada tõde, et onudest oli ellu jäänud ainult üks, praegune Sounise kuningas. «Räägitakse, et naise nimi on Agape.»
Oleksin pidanud rõõmustama, et see võis tähendada rahu kolme riigi vahel, kuid mu heameel oli isekam. Onu oli loobunud Eddise tagaajamisest. Ta võib abielluda kellegi teisega ja varsti pärija saada. Ema hoiatas mind, et ma ei usuks kuulujutte, kuid olin siiski üsna lootusrikas.
Kirjutasin isale nii viisakalt, kui suutsin, ja teatasin, et mu mõõgakäsitsemise oskus on paranenud ja et mul on luulest isu täis (Malatesta luulest vähemalt küll). Arvestades kavandatavat abielu kuninganna nõo Agapega on varsti minu asemel palju sobivam pärija olemas ja palun, kas ma võiksin mandrile tagasi tulla? Palvetasin kodujumaluste poole, et nad päästaksid mind veel ühest päevast Letnosel. Samal päeval, kui kirja ära saatsin, saingi ma seda, mida olin palunud, nagu lollike vananaiste juttudes.
Läksin üle villa eesõue ja äkki paistis, nagu oleks üks Terve õppetundidest tegelikkuseks muutunud. Ta oleks võinud sama hästi ka ise kohal olla, karjudes: «Sind ründavad ootamatult viisteist meest, mida sa teed?» Ainult et need polnud Terve kujutlusvõime vili; need olid päris mehed, kes lõid maha valvurid peavärava juures ja tungisid villa õuele.
Järgmisena küsis Terve: «Kus su relv on?» Mõõk oli muidugi minu toas, peamaja tagaosa ülemisel korrusel, ja minu jaoks sama kasutu, nagu oleks see olnud Kuul. Mehed pudenesid üle õue laiali kõikide sissepääsude juurde ning selleks ajaks, kui ma oma tuppa mõõka tooma jõuaksin, oleks juba liiga hilja sellega midagi teha. Olin peaaegu kindel, et Terve mõõk vedeleb ikka veel mu kabinetis sohva all, kuhu isa oli selle õpetaja seisundit nähes vastikusega visanud. Malatesta oli hõivanud mu kabineti ja raamatud, lubades mind sisse üksnes oma tuimadeks õppetundideks; ta ei teadnud, et mõõk seal on, ja ma kahtlesin, kas teenrid oleksid seda puudutanud. Ükski üle õue jooksvatest relvastatud meestest ei suundunud kabineti poole, mis asus just selle koha vastas, kus ma seisin, uks pärani lahti.
Mu jalad hakkasid sinnapoole liikuma veel enne, kui pea oli jõudnud mingi otsuse langetada. Kabinetil olid uks ja aken. Ma hüppasin avatud aknast sisse, sest nii sai kiiremini, ja kukkusin kivipõrandale kõhuli, kobades sohva all tolmus, kuni käsi jäigast nahkrihmast haaras. Tõmbasin mõningaste raskustega mõõga tupest välja ja pöördusin ikka veel põlvili olles, sest üks mees täitis ukseava. Valgusest hämarusse astudes vaatas ta otse enda ette, mitte alla minu poole. Kargasin jalule ja mu torge tabas teda rinda, kui jalgade jõudu kasutades mõõga ülespoole surusin. Kuigi mõõk oli roostes, libises see temast läbi ja ma avastasin esimest korda, kui kerge on inimest tappa.
Jahmunult tõmbasin mõõga vabaks ja torkasin otsekohe tema taga seisvasse mehesse, keda tabasin sama ootamatult kui ta kaaslastki. Seekord põrkas see vastu konti, kuid mehe liikumishoog ajas tera sügavamale. Nüüd oli mõõka välja tõmmata raskem, kuid ma kiskusin kõvasti, soovides meeleheitlikult seda vabaks saada.
Terve järgmine küsimus oli: «Mida sa kavatsed relvaga teha?» Ma teadsin, mida tahan: kaitsta ema ja õdesid.
Letnose villa oli tüüpiline, õue ümbritsesid kolmest küljest ühekorruselised hooned – ühes küljes oli minu kabinet, peamaja lähedal. Isa kabinet oli minu oma vastas. Nende vahel, akendega õue poole, olid magalad, tallid ja köök, samuti majandus- ja vahtkonnaülema kabinetid.
Õue neljandas küljes seisis peamaja, mille etikult viis trepp ülakorrusele naiste ruumidesse. Seinas olid ka astmed, mis viisid madalamate ehitiste katustele, ja vihmaveerenn, millest sai kinni võtta, kui katuselt terrassile ronisid. Olin seda teed kasutanud varemgi, kui isa mind otsis ja ma teda vältisin. Arvasin, et kui kähku teeksin, siis jõuaksin ette meestest, kes olid juba villas ja võib-olla majas trepist üles rühkisid. Jooksin üle õue, mis oli nüüd tühi, ja ronisin astmeid mööda katusele, kõik selle plaani kohaselt, mille olin kunagi koostanud, tehes üht Terve pealtnäha kasutut harjutust.
Miks pidi keegi ründama üht tähtsusetut villat, olin tookord küsinud, ja kui see on ründamiseks piisavalt tähtis, miks seda siis ei kaitsta? Lihtsalt kujuta endale ette, oli Terve vastanud.
Läksin üles ja ronisin üle etikut ümbritseva käsipuu, trampides seejuures varikatte otsas ja torgates jala korraks sellest läbi – mis ei kuulunud mu plaanidesse. Kui ma uksest ema tubadesse tormasin, pistsid teenijatüdrukud kriiskama. Pidin karjuma üle kära, mida nad tegid, ja kuigi ma ei tea, kas Ina mind kuulis või mitte, jätkus tal oidu kinni lükata suur puust uks, millest pääses tubadesse. Väljast koridorist vajutas keegi linki ja uks hakkas avanema, kuid ma jooksin täie hooga vastu ust ja lükkasin selle jälle kinni. Teiselt poolt kostis valukarje ja mürtsatus, kui keha vastu ust põrkas. Ina haaras lingist, et takistada selle liikumist, ning kui tema väike käsi lingist pidas, hoidis luku metallist keel ukse suletuna. Uks vappus oma piitade vahel, kuid see oli tugev ja meile jäi just nii palju aega, kui lukukeel andis.
Eurydice ja ema olid toas, samuti kaks teenijatüdrukut. Jooksin ukse juurde, mis ühendas ema tuba riietusruumide ja magamiskambritega. Koridorist tõid magamiskambritesse veel eraldi uksed ja ma kartsin, et näen ründajaid neist sisse tungimas, kuid riietusruum oli tühi. Sööstsin tuppa ja haarasin alusel lebavad juukseharjad, siis lõin selle ukse kinni ja kiilusin riivi vahele harja käepideme. Pöördusin tagasi Ina juurde. Kui ta kätt kergitas, surusin kiiresti teise harja käepideme ka selle riivi vahele. Kõik läks täpselt nii, nagu sai koos Tervega mitme kuu eest ühel tegevusetul pärastlõunal plaanitud.
Eurydice kükitas põrandal. Ta oli leidnud kiilu, mida kasutati ukse alla torkamiseks, kui taheti, et uks lahti seisaks, ning surus kiilu nüüd paika, et see praegu aitaks ust kinni hoida. Kui see oli tehtud, vaatasin ringi. Sissetungijad ei saanud meid rünnata etikult. Rõdu oli üksnes mu ema vastuvõturuumil, et oleks vanamoelisel viisil kindel, et ükski peretütar ei pääse all õuel viibivatele meestele lubamatut pilku heitma.
Ema vaigistas teenijatüdrukuid ja sõnas suhtelises vaikuses: «Kuulsime etikult võitlushääli. Kallis, kas need on röövlid?»
«Ei,» vastasin pead raputades. Mehed olid organiseeritud ja ühesugustes rõivastes ning ükski röövel ei ründaks Letnose villat. Sealt polnud midagi varastada ja kuhu nad siis pärast seda läheksid? Nad ei pääseks Letnoselt minema, möödumata kuninga laevadest, mis saare ümber vahti pidasid, aga valvelaevad peataksid kõik aerupaadist suuremad alused.
Riiv ei pea arvatavasti kuigi kaua vastu. «Tahan teid ära peita,» ütlesin emale ning tõukasin ta koos õdede ja teenijatüdrukutega välja rõdule. Kui seletasin, mida teha kavatsen, jäid teenijad kõhklema. Ema pööritas nende poole silmi ja astus rahulikult üle piirde. Ta ootas, kuni olin allapoole katusele roninud, ja kukutas end siis külmavereliselt mu käte vahele. Eurydice heitis end julgelt üle rõdupiirde ja naeris, kui ma ta kinni püüdsin. Ina sihtis hüpet täpselt ja teenijatüdrukud laskusid ettevaatlikult; üks neist nuuksus vaikselt veel pärast seda, kui olin ta jalgele asetanud.
Kui kõik naised olid õnnelikult all, pöörasin ümber ja leidsin Eurydice’i katuseserval seismas.
«Tule ära,» ütlesin talle, «juhuks, kui nad peaksid kellegi majast välja saatma.» Võisime kuulda, kuidas nad endiselt ema toauksele kolgivad.
Eurydice oli näinud maas lamavaid surnukehi ja tema naer oli vaikinud. «Kõik valvurid,» ütles ta.
«Me ei saa nende heaks enam midagi teha,» laususin, katuselt oma mõõka võttes. «Kummarduge alla, et teid õuelt näha poleks.» Justkui hanesid karjatades viipasin neile käega, et nad liiguksid lameda katuse välimisele äärele, peahoonest eemale, sinnapoole, kus algas köökide kohal olev terava harjaga katus.
Kui mõne aasta eest oli jääkeldrit kaevatud, tehti sellele uks maja ümbritsevast müürist väljapoole, et oleks lihtsam jääd sisse tuua. Selle sissepääsu kohal kõrguv küngas oli katuseservast kõigest mõne jala võrra madalamal. Polnud kuigi raske alla hüpata ja end maapinnale libistada.
«Võime läbi oliivisalu maanteele minna,» pakkus ema.
«Ei.» Raputasin jälle pead. «Puude vahel võivad olla vahimehed,» sõnasin. See oli Terve eelmise aasta märkus. «Parem on peita ennast jääkeldrisse, kuni nad läinud on.» See oli minu lahendus. Meie kõrval asuv sissepääs oleks võinud seestpoolt riivis olla, aga see ei olnud, kuna maja ei kaitstud isegi varaste eest. Seda polnud kunagi tarvis olnud.
Sisse pääsenud, panime ukse enda taga riivi ning ronisime trepist alla ja üle jääd katvate õlgede. Meie kohal asus majandusülema kabinet. Veel üks trepp viis üles ukseni, millel oli lukk, et teenijaid väärtuslikust jääst eemale hoida. Ka see oli lukustamata. Võti rippus arvatavasti köögi taga olevas majandusülema ruumis.
Käskisin emal, õdedel ja tüdrukutel jääkeldris oodata. Leidsin võtme, panin nad luku taha ja lükkasin siis võtme ukse alt emale. Nüüd olid nad peidus ja väljaspool ohtu. Ise läksin teenijaid otsima, ning mu plaan, mille olime koos Tervega piinliku hoolega välja töötanud, kukkus otsekohe hävitavalt läbi.
Ka köögis olid väljapoole müüre viivad uksed, et sealt hõlpsasti köögiviljaaeda ja viljapuude juurde pääseks. Köök oli teenijaid täis. Sinna olid kogunenud kõik, kellel oli õnnestunud salapäraseid ründajaid vältida. Vaatasin Malatestat otsides ringi ja kui ma teda ei leidnud, jõudsin kõige halvemale järeldusele.
Siin polnud ühtki valvurit. Eurydice’il oli nähtud surnukehade suhtes õigus olnud. Kuulsin kõrgendatud hääli maja etikult ja teadsin, et ema toa ukseriiv oli järele andnud.
Hüüdsin üle kööki täitva lärmi: «Peame siin oma jõud koondama ja peahoonesse läbi murdma.» Kära asendus surmavaikusega.
Nad vahtisid mind nagu lambad. Või pigem nagu kitsed – just selliste nägudega vaatavad sind kitsed, kui nad on otsustanud koostööd mitte teha ja teavad, et sul ei õnnestu neid sundida. Äkki olin ma jälle mina ise, kõigest mina, see nõrguke, kes nuttis, kui õpetaja joonlauaga tema sõrmi peksis.
«Peame siin oma jõud koondama ja võitlema,» ütlesin jälle ja mu hääl murdus. Mõned teenijad lipsasid uksest välja puuviljaaia suunas. «Kas te ei taha võidelda? Mina olen kaks neist juba tapnud,» teatasin neile, kes olid jäänud. Nad lõid pilgud maha. Veel rohkem neist nihkus küljetsi uksest välja. Majast ei kostnud rohkem lõhkumist, küll aga karjumist. Nad olid leidnud ema toa tühjana ja tormasid sealt jälle välja otsima.
«Ta on siin!» Kokk jooksis õuele viiva ukse juurde ja hüüdis üles ema rõdu poole. Viskusin õudust tundes talle järele. Keegi haaras mu käsivarrest ja ma tõrjusin teda mõõgaga. Kuigi roostes, lõi see sügava haava. Võtsin uuesti mõõgaga hoogu ja minu ümber olijad taandusid, kuid kokk jätkas sissetungijatele karjumist, et nende auhind ootab neid köögis nagu täielik idioot, ümber piiratuna inimestest, kellelt ta abi lootis. Üritasin müüride vahelt välja viiva ukseni taganeda, kuid strateegiliseks mõtlemiseks oli kaugelt liiga hilja. Minust vasakule ilmus äkitselt sein, mis minu poole sööstis. Pöördusin arusaamatuses sinnapoole ja tõstsin mõõga, kuid sellest oli vähe kasu, sest tuli välja, et tegemist on külili keeratud lauaga. Selleks ajaks, kui taipasin, mis toimub, kukkusin juba selili. Mitte keegi, isegi mitte Pol, polnud mulle õpetanud, kuidas võidelda lauaga.