Читать книгу Kuningate vandenõu - Megan Whalen Turner - Страница 5

Ärkasin pikkamööda ja kõik tegi nii väga haiget, et ma kohe isegi ei teadnud, mis õigupoolest haiget teeb. Tõstsin käed näo juurde. See tegigi haiget: mu pea, mu nägu. Pea tundus olevat kaks korda suurem kui tavaliselt. Paistes laugude vahelt suutsin eristada üksnes heledat hägu. Keegi puhastas mind niiske rätiga, pühkides mu kaela ja õlgu. Ka õlad tegid haiget või õigemini selg, kuid see oli torkiv valu, mitte nagu uimastav valu peas, mis ei lasknud mõtteid mingisse mõistlikku järjekorda seada.

«Lama vaikselt, lõvi, kuni me selle värvi maha võtame,» ütles üks hääl mu pea kohal. «Saime juba peaaegu valmis. Laseme sul hetke pärast puhata.» Sõna pidades lõpetas ta varsti pühkimise, tõstis mu jalule ja aitas kõndida. Läksime nõlvast alla. Ma ei näinud endiselt midagi, kuid tundsin, et maapind jalgade all langeb. Kui jõudsime varju, siis hajus läbi silmalaugude paistev ere hämu ja mu jalad takerdusid tekkidesse. Ta hoidis kruusi mu paistes huulte vastas ja ma jõin, tundes ära lethiumi ja veini maitse.

«Heida maha,» ütles ta ja ma vajusin põlvili, siis külili, ning lamasin seal, teadvustamata mõtted juhuslikult ühendumas ja jälle lahknemas, kuni jäin magama ja need olid unenäod, mitte mõtted, mis läbi mu tühja pea triivisid. Ärkasin järgmisel hommikul peavaluga, tohutu ja väsitava vaevaga, mis paistis paiknevat samavõrd väljaspool mu pead kui selle sees. Peavaluga ning väga kibeda ja paistes näoga. Mul oli mingi ähmane mälestus Hyacinthist, kes mulle veel pisararohkeid vabandusi kõrva sosistab, kuid ta oli kadunud selleks ajaks, kui avasin silmad nii palju, kui paistetus lubas, ja enda ümber ringi piilusin. Hyacinth võis olla ka unenägu. Lamasin triibulise teki all, mis langes ühes küljes maani nagu telk. Kui istuma tõusin, pinguldus nahk seljal tuliste vöötidena. Paistis, et ma ei suuda pead nii palju pöörata, et vaadata üle õla, kuid käsivarre ülaosas nägin punast piitsajälge. Pilgutasin uimaselt silmi ja imestasin hetke, mida ma olin teinud nii halba, et Malatestat raevu ajada. Keel puudutas valusalt midagi teravat; üks hammas oli lahti ja rippus ainult kitsa igemeriba küljes.

Orjakaupmees kükitas mu kõrvale. «Küllap sa imestad, mu lõvi, mille peal me väljas oleme. Sul oli õigus, et meil ei õnnestu siit saarelt lihtsalt pääseda, aga me tahame proovida. Isegi su enda ema, anna andeks ja olgu tema reis turvaline, ei tunneks sind praegu ära.»

Lubasin oma käel näo uurimise lõpetada ja tõstsin selle pealaele, kus leidsin, et kõik mu juuksed on ebaühtlaselt maha aetud.

«Need on nüüd tumedamad,» ütles Basrus. «Keegi ei märka sind mu orjade seas. Siin ei tea keegi peale minu ja mu abilise Gorgiase, kes sa oled. Mu ülejäänud meeste ja orjade arvates oled sa väga tülikas ori, kes tappis kakluses ühe teise orja ja on nüüd teel galeeridele.»