Читать книгу Varas. Kuninganna varas. 1. raamat - Megan Whalen Turner - Страница 4

Mul polnud aimugi, kui kaua olin kuninga vanglas olnud. Päevad olid kõik sarnased, välja arvatud see, et iga päeva järel olin räpasem kui enne. Igal hommikul kadus mu ukse taga rippuva lambi võbelev oranž kuma, asendudes ähmase, kuid püsiva valgusega, kui päike vangla keskel olevasse õue paistma hakkas. Igal õhtul, kui päike loojus, kinnitasin endale, et olin üks päev lähemal väljapääsemisele. Aja veetmiseks keskendusin meeldivatele mälestustele, korrastasin ja uurisin neid tähelepanelikult. Mõtlesin üha uuesti ja uuesti plaanidele, mis olid paistnud enne vanglasse tulekut nii sirgjoonelised, ja vandusin endale ja igale jumalale, mida teadsin, et kui eluga välja pääsen, ei riski ma enam kunagi, kunagi, kunagi nii piiritult rumalal viisil.

Olin kõhnem kui vangistamisel. Suur raudvõru mu piha ümber oli loksuma hakanud, kuid mitte küllalt, et üle mu puusakontide mahtuda. Vähesed vangid kandsid oma kongides ahelaid, ainult need, kes kuningale eriti ei meeldinud: krahvid või hertsogid või rahandusminister, kes oli kuningale öelnud, et tuleb kulusid koomale tõmmata. Mina nendega kindlasti ei sarnanenud, kuid arvasin teadvat, et ma kuningale ei meeldinud. Isegi kui ta ei mäletanud mu nime või olin tema silmis madalam kui muda, ei tahtnud ta, et minema lipsaksin. Nii olid mu pahkluude ümber ahelad ja piha ümber raudne vöö ja täiesti mõttetud ketid lukustatud mu randmete ümber. Alguses tõmbasin rauad randmetelt maha, aga kuna mul tuli need vahel kiiresti jõuga tagasi suruda, hõõrusin randmed marraskile. Mõne aja pärast oli vähem valus lihtsalt ahelad kätele jätta. Et mõtted unistustelt eemale viia, harjutasin kongis kõlinata kõndimist.

Mu ahelad lubasid kõndida mul kaares kongi eesnurga, ruumi keskosa ja kaugema nurga vahel. Mu voodi oli seal tagaosas, kivist pink, mida kattis õhuke saepurukott. Selle kõrval oli ööpott. Kongis polnud muud midagi peale minu enda ja ahela ja kaks korda päevas toidu.

Kongiuks oli võretatud. Valvurid vaatasid sealt sisse, kui nad oma ringkäigul minust möödusid, sest olin kuulus. Soovides kuulsaks saada, olin häbitult linna igas kõrtsis oma oskustega kiidelnud. Olin tahtnud kõigile selgeks teha, et olen parim varas inimsoo algusest peale, ja ma pidin olema lähedal selle eesmärgi saavutamisele. Mu kohtuistungile kogunesid suured rahvamassid. Enamik vangla valvureid olid mind pärast vangistamist vaatama tulnud, ja ma olin kogu aeg voodi külge aheldatud, kui teistele vangidele lubati vahel vanglaõues vabadust ja päikesepaistet.

Oli üks valvur, kes paistis kogu aeg tabavat mind, pea käte vahel, ja ta alati naeris.

«Mida?» küsis ta. «Sa polegi veel põgenenud?»

Iga kord kui ta naeris, pahvatasin talle solvanguid. See polnud taibukas, aga nagu alati, ei suutnud ma solvangut tagasi hoida, kui see tahtis välja tulla. Mida ma ka ütlesin, valvur naeris veel rohkem.

Valutasin külmast. Oli olnud varakevad, kui mind arreteeriti ja Varjulise Tamme kõrtsist välja tiriti. Vanglamüüridest väljaspool pidi suvekuumus olema linna tühjaks kuivatanud ja ajanud kõik majadesse pärastlõunauinakuid tegema, kuid vangikongid ei saanud otsest päikest ja vangla oli sama niiske ja külm nagu siis, kui sinna esmakordselt saabusin. Veetsin tunde, unistades päikesevalgusest, viisist, kuidas see linnamüüre üle valas ja muutis kollased kivid puudutusel soojadeks veel tunde pärast seda, kui päev oli lõppenud, kuidas see kuivatas mahavalatud vee ja joogiohvrid jumalatele, mida vahel kõrtsi ees ikka veel tolmu sisse valati.

Mõnikord liikusin nii kaugele, kui mu ahelad lubasid, ja vaatasin läbi oma kongiukse trellide pika varjulise koridori teises otsas õue langevat päikesevalgust. Vangla oli kahekorruseline; olin ülemisel. Välisseintes polnud aknaid, seinad ise olid kolm või neli jalga paksud, massiivsetest kividest, mida ka kümme meest üheskoos poleks liigutada suutnud. Legendid rääkisid, et vanad jumalad olid need ühe päevaga kokku kuhjanud.

Vangla oli nähtav peaaegu kõikjalt linnast, sest linn oli ehitatud künkale ja vangla oli selle tipus. Ainus teine ehitis siin oli kuninga kodu, ta suurkoda. Ka seal oli kunagi olnud tempel vanadele jumalatele, kuid see oli hävitatud, ja basiilika uutele jumalatele oli ehitatud kaugemale alla mäenõlvale. Kunagi oli kuninga kodu olnud ehtne suurkoda, ühe toa, trooni ja kaminaga, ja vangla oli olnud agoraa, kus elanikud kohtusid ja kaupmehed kaubitsesid oma träniga. Kongid olid olnud laoruumiks riietele, veinile, küünaldele või ehetele, mis olid saartelt sisse toodud. Väljapaistvad kodanikud tavatsesid seista hoovis olevatel kiviplokkidel, et kõnesid pidada.

Siis olid tulnud sissetungijad oma purjelaevadel ja oma ideedega kaubandusest; nad kauplesid lahtistel lettidel oma laevade kõrval. Nad olid kuninga suurkoja oma kuberneri jaoks üle võtnud ja kasutasid turu laohooneid vanglana. Väljapaistvad linnaelanikud lõpetasid pakkude külge aheldatult, selle asemel et neil seista.

Uued sissetungijad lõid vanad sissetungijad minema, ja aja jooksul hakkas Sounis mässama ja sai endale jälle oma kuninga. Siiski kauplesid inimesed endiselt veepiiri lähedal; see oli harjumuseks saanud, ja uus kuningas kasutas ikka veel hoonet vanglana. Ta vajas vanglat, sest ta polnud ühegi perekonna sugulane, kes oli kunagi linna valitsenud. Selleks ajaks, kui siia jõudsin, oli enamik linnarahvast unustanud, et vangla oli kunagi midagi muud kui kinnipidamisasutus maksuvõlglastele ja teistele kurjategijatele.

Lamasin selili kongis, jalad õhus, mu ümber oli ahel, mis viis mu vöökohast rõngani kõrgel seina sees. Oli hilisõhtu, päike oli mitu tundi tagasi loojunud ja kongi valgustasid lambid. Kaalutlesin parajasti, kumb oleks parem, kas puhtad riided või parem toit, ega pööranud tähelepanu sammukõminale mu kongi ees. Ehitise kitsamas otsas oli rauduks, mis viis vanglast valvuriteruumi. Valvurid läbisid seda palju kordi päevas. Kui kuulsin ust paugatamas, ei pööranud ma enam sellele tähelepanu, nii et olin ette valmistamata, kui mu kongi valgustas läätsest koondatud lambivalgus. Tahtsin paista nõtke, graatsilise ja ehk metsikuna, kui jalad lahti mähkisin ja istuma tõusin. Üllatusest rabatud ja peaaegu pime, olin kohmakas ja oleksin kivipingilt maha kukkunud, kui ahelad poleks ikka veel olnud ühe jala ümber mähitud.

«Kas see on tema?»

Pole ime, et hääl kõlas üllatunult. Komberdasin püsti ja pilgutasin lambivalguses silmi, suutmata eriti näha. Valvur kinnitas kellelegi, et see on tõepoolest vang, keda ta tahtis.

«Hästi. Tooge ta välja.»

Valvur ütles ust lukust lahti keerates: «Jah, härra maag.» Nii et ma teadsin, kes oli hilisõhtul mu ukse juures. Üks kuninga kõige võimsamaid nõuandjaid. Enne vallutajate tulekut peeti kuninga maagi võluriks, kuid isegi kõige ebausklikumad ei uskunud seda enam. Maag oli õpetlane. Ta luges käsikirju ja raamatuid igas keeles ja õppis kõike, mis oli kunagi kirja pandud, ja samuti ka asju, mida polnud keegi kunagi kirja pannud. Kui kuningas tahtis teada, kui palju nisu mingil aakril kasvab, võis maag talle seda öelda. Kui kuningas tahtis teada, kui paljud talupojad nälgivad, kui ta selle aakri nisupõldu maha põletab, siis teadis maag ka seda. Ta teadmised, mis olid sama head kui ta veenmisoskus, aitasid tal kuningat mõjutada, ja see tegi temast õukonnas tähtsa isiku. Ta oli olnud mu kohtuistungil. Olin näinud teda istumas saalis kohtunike taga, jalg üle põlve ja käed rinnal vaheliti.

Kui olin end kettidest lahti harutanud, võtsid valvurid mu jalgadelt ahelad ära, kasutades võtit, mis oli nii suur nagu mu pöial. Nad jätsid mu käte ahelad puutumata, kuid vallandasid keti, mis neid vöörõnga külge kinnitas. Siis nad tõstsid mu püsti ja viisid kongist välja. Maag mõõtis mind ülalt alla ja krimpsutas nina, tõenäoliselt mu haisu pärast.

Ta tahtis teada mu nime.

Vastasin: «Gen.» Muu ei huvitanud teda.

«Võtke ta kaasa,» ütles ta mulle selga pöörates ja kõndis minema. Kõik mu püüded tasakaalu hoida ja liikuda paistsid valvurite omadega vastuollu sattuvat, ja mind sikutati ja togiti mööda koridori just sama graatsiliselt kui haiget kassi. Me läbisime valvurite ruumi ja jõudsime ukseni, mis viis vanglast välja kivitrepi ja õueni, mis asus vangla ja kuninga suurkoja lõunatiiva vahel. Suurkoja müürid kerkisid kolmes küljes nelja korruse kõrgusele meie peade kohale. Kuninga tilluke kindlus oli muutunud vallutajate võimu all paleeks ja sellest ajast saadik oli loss veelgi suuremaks kasvanud. Me kõndisime üle õue, laternat kandev valvur kannul, väiksema trepini, mis viis suurkoja müüris asuva ukseni.

Teisel pool ust peegeldasid valged käiguseinad nii paljude laternate valgust, et sees paistis sama valge kui päeval. Heitsin pea kõrvale ja tirisin käe valvuri haardest, et silmi katta. Valgus tundus tugevana, nagu oleks mu silma odaga torgatud. Mõlemad valvurid peatusid ja üks neist püüdis mu käsivarrest haarata, kuid ma tõmbasin selle jälle ära. Maag peatus vaatama, mis lärm see oli.

«Andke talle hetk aega, et ta silmad kohaneksid,» ütles ta.

See võttis kauem kui hetke, kuid minutist piisas. Pilgutasin mõned pisarad silmadest välja ja me kõndisime mööda koridori edasi. Hoidsin pead maas ja silmi peaaegu suletult ega näinud alguses koridorist midagi. Neil olid marmorpõrandad. Seintele olid maalitud juhuslikud laigud liiliaist ja kilpkonnast või puhkavast linnust. Me läksime trepist üles, mille seintele maalitud jahikoerad jälitasid lõvi, pöörasime ümber nurga ukseni ja peatusime seal.

Maag koputas ja sisenes. Valvuritel õnnestus mõningate raskustega ennast ja mind ühekorraga kitsast uksest sisse saada. Vaatasin ringi, kas keegi oli näinud mu kohmakat sisenemist, kuid tuba oli tühi.

Olin ärevil. Mu veri tormas soontes nagu kruusi voolav vein, kuid olin ka surmväsinud. Trepist üles tulek oli paistnud mägironimisretkena. Mu põlved nõtkusid, ja olin rõõmus, et seal olid valvurid, kuigi hoolimatud, kes mu küünarnukkidest kinni hoidsid. Kui nad mu lahti lasid, siis tuikusin ja pidin käsi viibutama, et mitte kukkuda. Mu ahelad kõlisesid.

«Võite minna,» ütles maag valvuritele. «Tulge poole tunni pärast teda tagasi viima.»

Poole tunni pärast? Mu lootused, mis olid kerkinud, langesid pisut. Kui valvurid lahkusid, vaatasin ruumis ringi. See oli väike, kirjutuslaua ja mõne mugava tooliga korrapäratult selle ümber.

Maag seisis kirjutuslaua kõrval. Aknaist tema taga oleks pidanud avanema vaade suurkoja suuremasse õue, kuid tillukesed klaasid peegeldasid vaid sees põlevate lampide valgust. Vaatasin jälle toole. Valisin kõige ilusama ja istusin. Maag jäigastus. Ta kulmud tõmbusid ta laubal sirgeks jooneks. Need olid tumedad, kuigi enamus ta juusteist oli halliks läinud.

«Tõuse püsti,» käskis ta.

Nihutasin end sügavamale tooli sulevooderdusse. See oli peaaegu sama hea kui puhtad riided ja ma poleks suutnud tõusta, kui oleksin ka proovinud. Mu põlved olid nõrgad, ja mu kõht oli valmis välja heitma sellegi vähese, mida olin hiljuti söönud. Seljatugi ulatus just mu kõrvade taha, nii et lükkasin pea tahapoole ja vaatasin, nina püsti, maagi, kes ikka veel oma kirjutuslaua taga seisis.

Maag andis mulle mõne hetke olukorra kaalumiseks, enne kui tooli juurde astus. Ta kummardus, kuni ta nina oli vaid mõne tolli kaugusel minu omast. Ma polnud varem ta nägu nii lähedalt näinud. Tal oli kongnina nagu paljudel linnakodanikel, kuid ta silmad olid väga heledad hallid ja mitte pruunid. Ta laupa katsid kortsud liigsest päikesest ja kulmukortsutamist. Mõtlesin parajasti, et ta pidi olema enne raamatutest huvitumist teinud mingit väljas tehtavat tööd, kui ta rääkima hakkas. Lakkasin mõtlemast ta jumele ja tõstsin pilgu tagasi ta silmadele.

«Ehk tekib meil kunagi suhe, mis põhineb vastastikusel austusel,» ütles ta vaikselt. Mõtlesin, et enne seda näen jumalaid maapinnal kõndimas. Ta jätkas: «Praegu pead mulle kuuletuma.»

Ta oskas märkimisväärselt hästi ähvardada nii väheste sõnadega. Ma neelatasin ja mu käed värisesid pisut tooli käetugedel. Üks ahela lüli kõlksatas teise vastu, kuid ma ei püüdnud ikka veel püsti tõusta. Mu jalad poleks suutnud mind tõsta. Ta pidi olema seda mõistnud ja ka aru saanud, et oli oma seisukoha selgeks teinud, sest ta astus tagasi, et kirjutuslauale nõjatuda, ja viipas vastikust tundes käega.

«Pole tähtis. Võid seal olla. Tool tuleb nagunii puhtaks teha.»

Tundsin, kuidas mu nägu punasemaks muutus. See polnud minu süü, et ma haisesin. Ta peaks ise veetma mõned kuud kuninga vanglas, ja siis vaatame, kas ta lõhnab ikka veel vanade raamatute ja lõhnaseebi järele. Ta vaatas mind veel mõne hetke ega paistnud rahule jäävat.

«Nägin sind su kohtuistungil,» ütles ta viimaks.

Ma ei vastanud, et olin teda samuti seal näinud.

«Sa oled kõhnem.»

Kehitasin õlgu.

«Ütle mulle,» sõnas maag, «kas sulle on vastumeelt loobuda meie külalislahkusest? Sa ütlesid oma kohtuistungil, et isegi kuninga vangla ei suudaks sind kinni hoida, ja ma tõesti arvasin, et sa oled praeguseks läinud.» Ta nautis oma nalja.

Tõstsin jala üle põlve ja lükkasin end toolil tahapoole. Ta võpatas.

Ütlesin: «Mõned asjad võtavad aega.»

«See on tõsi,» vastas maag. «Kui palju aega sa arvad sellega minevat?»

Veel pool tundi, mõtlesin, kuid ei öelnud ka seda.

«Arvan, et see võtab palju aega,» ütles maag. «Arvan, et see võtab kogu su ülejäänud elu. Tõepoolest,» pilkas ta, «kui oled surnud, siis sa kindlasti pole kuninga vanglas, kas pole?»

«Arvan, et mitte.» Ma ei pidanud teda vaimukaks.

«Sa kiitlesid oma kohtuprotsessil paljude asjadega. Tühjad lubadused, arvan ma.»

«Võin varastada ükskõik mida.»

«Nii sa väitsid. Selle väite tõestuseks sõlmitud kihlvedu viiski sind vanglasse.» Ta võttis kirjutussule enda kõrval olevalt laualt ja keerutas seda hetkeks käte vahel. «Sulle tuleb kõvasti kahjuks, et tarkus ei käi alati kaasas selliste annetega nagu sinu oma, ja mulle kasuks, et ma pole huvitatud mitte su tarkusest, vaid su oskusest. Kui sa oled nii hea, nagu sa ütled end olevat.»

Kordasin ennast. «Võin varastada ükskõik mida.»

«Aga mitte iseennast kuninga vanglast välja?» küsis maag, kergitades seekord vaid ühte kulmu.

Kehitasin õlgu. Võisin teha ka seda, kuid see võtaks aega. See võiks võtta kaua aega ja ma tahtsin, et kuninga maag pakuks kiirema viisi.

«Noh, vähemalt oled õppinud suud kinni hoidma,» ütles maag. Ta lükkas end kirjutuslauast eemale ja kõndis üle toa. Kui ta oli mu poole selja keeranud, tõmbasin juuksed silmadelt ära ja vaatasin veel korra kiiresti toas ringi. Ma teadsin juba, et see oli tema kabinet. Riiulitel olid virnas raamatud ja vanad käsikirjarullid. Kriibitud pingil olid kuhjas amforad ja teised savianumad. Seal oli ka klaaspudeleid. Ruumi teises otsas oli kardinaga alkoov, ja vaevalt nähtaval kardina all oli nahksaabastes jalapaar. Pöörasin end toolil tagasi, kõhus pööritamas.

«Sa võiksid vähendada seda aega oma elu lühendamata,» ütles maag.

Vaatasin tema poole üles. Olin vestluses järje kaotanud. Kui selle kätte sain, mõistsin, et ta oli nüüd samuti närviline. Lõdvestusin oma istmel. «Jätka.»

«Tahan, et sa varastaksid midagi.»

Naeratasin. «Kas tahad kuninga pitsatit? Võin selle sulle muretseda.»

«Sinu asemel,» ütles maag, «ma enam sellega ei kiitleks.» Ta hääl kähises.

Mu naeratus laienes. Graveeritud rubiiniga kuldsõrmus oli tema käes hoiul olnud, kui selle ära varastasin. Selle kaotus oli kindlasti kõvasti vähendanud tema mõju õukonnas. Ta vaatas üle mu õla kardinaga alkoovi poole ja siis jõudis asjani.

«On midagi, mida ma tahan, et sa varastaksid. Kui sellega hakkama saad, siis luban, et sa ei lähe tagasi vanglasse. Kui ei saa, siis luban endiselt, et sa ei lähe tagasi vanglasse.»

Vangid lahkusid kuninga vanglast kogu aeg. Müürsepad, puusepad, sepad, kõik oskuslikud käsitöölised võisid oodata, et nende vangistus lõpeb kuninga heaks töötades. Neid töölisi, kellel erioskused puudusid, koguti mõnel korral aastas ja saadeti hõbedakaevandustesse linnast lõunas. Nad tulid harva tagasi, ja teised vangid lihtsalt kadusid.

Oli küllalt selge, mida maag mõtles, nii et ma noogutasin. «Mida ma varastama pean?» See oli kõik, millest hoolisin.

Maag ei vastanud küsimusele. «Detailidest saad teada hiljem. Praegu pean teadma seda, kas sa saad sellega hakkama.» Et ma polnud vanglas haigeks või vigaseks jäänud või kasutuks nälginud.

«Ma saan hakkama,» vastasin. «Kuid ma pean teadma, mida mul varastada tuleb.»

«Sulle öeldakse. Praegu pole see sinu asi.»

«Mis siis, kui ma ei suuda seda varastada?»

«Arvasin, et suudad kõike varastada,» pilkas ta.

«Välja arvatud iseennast kuninga vanglast välja,» nõustusin.

«Ära püüa olla tark.» Maag raputas pead. «Sa ei teeskle hästi.» Avasin suu, et öelda midagi, mida ma ei peaks ütlema, kuid ta jätkas. «Minu eesmärgini jõudmiseks tuleb veidi reisida. Sul on küllalt aega teada saada, kui teel oleme.»

Toetusin tooli seljatoele, rahunenud ja rõõmus. Kui ma pääsen Sounise linnast välja, ei too keegi mind siia tagasi. Maag pidi täpselt teadma, mida ma mõtlesin, sest ta kummardus jälle lähemale.

«Ära arva, et olen loll.»

Ta polnud loll, nii palju oli tõsi. Kuid tal polnud minu motivatsiooni. Ta nõjatus tooli seljatoele ja ma lõdvestusin, mõeldes, et jumalad olid viimaks mu palveid kuulda võtnud. Siis kuulsin kardinarõngaid minu taga kardinapuul libisemas ja meenutasin kaht jalga alkoovis. Mu kõht, mis oli pisut rahunenud, hakkas jälle pööritama.

Saapad trampisid üle toa ja käsi sirutas üle toolileeni, et mu juustest kinni haarata. Käe omanik tõstis mu üles, ise tooli ette astudes ja mulle otsa vaadates. «Ära arva, et ka mina olen loll,» ütles ta.

Ta oli väike, just nagu ta isa oli olnud, ja jässakas. Ta juuksed olid tumeda kulla värvi ja lokkis ta kõrvade ümber. Kõigi teiste puhul oleks see naiselik välja näinud. Ta emale paistis see tõenäoliselt armsana, kui ta oli laps, kuid praegu polnud temas midagi armsat. Mu juuksed tõusid peas püsti ja ma seisin kikivarvul, et pinget vähendada. Panin mõlemad käed tema oma peale, püüdes ta kätt kõrvale lükata, ja leidsin, et mind on maast üles tõstetud.

Ta laskis mul kukkuda. Mu jalad andsid järele ja ma istusin põrandale mütsuga, mis raputas tervet mu keha. Hõõrusin pead, püüdes juuksed tagasi alla lükata. Kui üles vaatasin, pühkis kuningas kätt oma rinnaesisele.

«Tõuse püsti,» ütles ta.

Tegin seda, ikka veel pead hõõrudes.

Sounise kuningas polnud peene käitumisega. Ta polnud ka muljetavaldav karutaoline mees, nagu olid kuningad mu ema muinasjuttudes. Ta oli liiga lühike ja liiga libekeelne ja ta oli pisut liiga paks, et olla elegantne. Kuid ta oli kaval. Ta kahekordistas rutiinselt makse ja pidas suurt armeed, et elanike igasugust mässu maha suruda. Maksud toetasid armeed, ja kui armee ise ohuks muutus, saatis ta selle naabritega võitlema. Võidud suurendasid ta varandust.

Sounise kuningriik oli suurem kui kunagi varem sellest ajast saadik, kui sissetungijad olid sellest oma liitlaste autasustamiseks tükke murdnud. Kuningas oli ajanud attollased välja nende maatükilt Sounise piiril Hephestia mägedes, sundides neid taganema läbi kitsa käigu Eddise riigis, et jõuda Attolia kaugematesse maakohtadesse. Oli kuulujutte, et ta tahtis vallutada ka sealseid maid ja et Attolia valmistus otsustavaks sõjaks.

Eirates oma maagi, kõndis Sounise kuningas kummuti juurde mu tooli kõrval. Ta tõmbas sellest välja väikese laeka ja viis selle maagi kirjutuslauale, kus valas välja selle sisu. Topeltraskete kuldmüntide kuhi. Ainsa eest võis osta talumaja koos kõigi loomadega. Mõned mündid kukkusid ja helisesid kivipõrandal. Üks pudenes mu jala kõrvale ja lebas mulle otsa vaadates nagu kollane silm.

Ma peaaegu kummardusin, et seda üles võtta, kuid peatasin end ja ütlesin selle asemel: «Mu onu hoidis sama summat voodi all ja luges seda igal öösel üle.»

«Valetaja,» ütles kuningas. «Sa pole kunagi varem elus nii palju kulda näinud.»

Ta ei teadnud, et olin ühel ööl tema külalislahkust kasutanud, kui hiilisin ta suurkojas ringi ja ronisin läbi avause, millest viisid keskküttetorud tema aardekambrisse. Olin maganud ühe päeva ta aardekirstude hunniku otsas pilkases pimeduses.

Sounis koputas laekale, mis lebas tühjalt külili ta ees. «See on kuld, mille ma pakun sinu eest tasuks, kui sul ei õnnestu mulle tagasi tuua seda, mille järele sind saadan. Ma pakun selle summa kõigile kas selles või mõnes teises riigis, kes sind minu juurde toovad.» Ta seadis laeka püsti ja lõi kaane kinni.

Tundsin südant saapasäärde kukkuvat. Oleks raske põgeneda sellise tasu eest. Mind aetaks taga igas maailma otsas.

«Ma tahaksin sind muidugi elusana,» ütles kuningas ja kirjeldas hoolikalt võikaid asju, mis minuga vangistamisel juhtuksid. Püüdsin mitte kuulata pärast esimest paari näidet, kuid ta üha jätkas ja jätkas, ja ma olin lummatud nagu lind mao ees. Maag seisis, käed rinnal risti, ja kuulas just sama tähelepanelikult. Ta ei paistnud enam närvilisena.

Ta pidi olema rahul, et kuningas oli ta plaani heaks kiitnud ja et tema ähvardused julgustavad mind töötama. Mu süda pööritas üha rohkem.

Mu kong, kui mind sinna tagasi toodi, tundus sooja ja turvalisena, võrreldes maagi kabinetiga. Niipea, kui valvurid olid läinud, viskasin kivipingile ja heitsin kuninga ja ta ohud tseremoonitsemata peast. Need olid igal juhul liiga ebameeldivad, et nende pärast muretseda. Keskendusin nägemusele, kuidas ma vanglast lahkun. Tegin oma olemise nii mõnusaks kui võimalik ja jäin magama.