Читать книгу Varas. Kuninganna varas. 1. raamat - Megan Whalen Turner - Страница 5

Kaks valvurit tulid järgmisel hommikul hilja mulle järele ja ma üllatusin jälle. Olin arvanud, et reis, mida maag nimetas, võtab pisut planeerimisaega. Ta oli ilmselgelt saanud kuninga heakskiidu plaanile alles eelmisel õhtul. Mu lootused, mis olid langenud ja tõusnud, langesid jälle, kui mõistsin, et maag polnud nimetanud, kui kaugele me reisime. See võis olla mitte kaugemal kui paar miili. Kuid ma rõõmustasin, kui kord ahelaist lahti sain.

Seekord võtsid valvurid käerauad ära, nagu ka vöö- ja pahkluude võrud. Meid ei saatnud kõlksuvad helid, kui möödusime koridoris kongidereast ja jõudsime valvurite ruumi. Kostis vaid jalgade trampimist, valvurite, mitte minu, ja nahkjakkide kriginat, mida nad kandsid oma terasest rinnaplaatide all. Valvuritetoast läksime õue vangla ja suurkoja vahel. Kui uks avanes, sain otsekohe aru, et eilne lampide valgus polnud midagi võrreldes päikese endaga. Oli peaaegu keskpäev ja päikesekiired langesid otse õuele. Igast küljest peegeldusid kahvatukollased müürikivid. Ulgusin ja vandusin, kattes pea kätega, ja tõmbusin valust küüru. Tuleriidal põlemine poleks olnud hullem. Naljakas on see, et pärast vallutajate tulekut hakati Sounises kummardama uusi jumalaid, aga kui inimesed vajavad tõesti rahuldavat needust, hüüavad nad vanu jumalaid. Nimetasin neid kõiki üksteise järel, ja kasutasin iga solvangut, mida olin all-linnas kuulnud. «Olge te neetud, olge te neetud,» ulgusin, kui valvurid mind, täiesti pimedat, trepist alla juhtisid. Mul olid ikka veel käed silmade ees ja nad hoidsid mind kindlalt küünarnukkidest kinni. Mu jalad vaevalt puudutasid kiviastmeid.

All ootas mind maag. Ta ütles mulle, et ma end kokku võtaks.

«Ole ka sina neetud,» ütlesin läbi käte. Üks valvureist raputas mind järsult ja ma peaaegu needsin teda ka, kuid otsustasin keskenduda valule mu silmis. See ei kadunud eriti, aga mõne minuti pärast, kui käsi pisut oma näo eest eemale kallutasin ja maha vaatasin, võisin näha läbi pisarate sillutisekive. Luristasin veidi ninaga ja pühkisin pisarad ära. Niipea, kui suutsin, tõmbasin käed näost kaugemale ja püüdsin vaadata, mis õues minu ümber sünnib. Mul oli selleks palju aega. Oli kirjeldamatult palju müra, kui hobused klobistasid edasi-tagasi üle sillutisekivide ja maag karjus inimeste peale. Mitte kaugel eemal pakkis keegi lahti paari sadulakotti ja puistas sisud närvilise hobuse jalge alla. Hobune liikus küljetsi eemale kogu sellest segadusest ja tallipoiss tiris teda tagasi, hoides teda peast. Ilmselt puudus miski sadulakottidest. Veel rohkem vandudes saatis maag lahtipakkija tagasi lossi, tooma, mis iganes see ka polnud.

«Otsi pingilt destilleerimisanuma kõrvalt,» hüüdis maag kaduvale kogule. «Ma ütlesin sulle, et ta on seal, kui pakkima hakkasid. Idioot,» pomises ta vaikselt.

Kui idioot tagasi tuli, võisin näha, et ta kandis väikest nelinurkset nahkkarpi, mille ta pani sadulakotti. Siis ta ladus asjad tagasi selle otsa. Lärm õues vähenes, kui maag lakkas karjumast ja hobused rahunesid.

Vaatasin ikka veel maailma läbi pisarate ja võimalikult kitsa laugudevahe. Lugesin üle ähmased kogud minu ees. Seal ei paistnud olevat suur seltskond, ainult viie hobusega, kuid neil kõigil oli suur pagas sadulakottides. Sellest pidi tulema pikk reis. Irvitasin rahulolevalt. Minu kõrval vaatas maag taevasse ja ütles otseselt mitte kellelegi: «Kavatsesin lahkuda koidikul. Pol,» hüüdis ta, «vaata, et poisid hobuste selga saaksid. Mina laadin varga peale.»

Mulle ei meeldinud viis, kuidas ta rääkis minust kui veel ühest pakist, mis tuleb toppida sadulakotti või minu puhul sadulasse. Ta läks hobuse juurde ja ma nägin, et ta viipas mind endaga kaasa, kuid ma ei liigutanudki. Ma vihkan hobuseid. Ma tean inimesi, kes peavad neid õilsateks, graatsilisteks loomadeks, kuid hoolimata sellest, milline hobune kaugusest paistab, ära unusta kunagi, et ta võib sama kergesti sulle jala peale astuda kui sind vaadata.

«Mida?» teesklesin mitte aru saavat.

«Roni hobuse selga, sa idioot.»

«Mina?»

«Muidugi sina, sa loll.»

Ma ei liigutanud ja maag väsis ootamast. Ta astus mu kõrvale, haaras mul kuklast ja hiivas mind üle hobuse. Seadsin kannad vastu ja rabelesin. Kui ma pidin ronima kaheksa korda minust suurema looma selga, siis tahtsin selle enne läbi mõelda.

Maag oli üsna palju tugevam kui mina. Hoides mind särgist mu kukla taga, raputas ta kord või kaks ja mu pea rappus. Kuulsin, kuidas odav riie rebenes. Ta haaras mu kindlamasse haardesse.

«Pane oma vasak jalg jalusesse,» ütles ta. «Oma vasak jalg.»

Tegin, nagu mulle öeldi, ja kaks tallipoissi astusid ligi, et tõsta mind sadulasse, enne kui mu mõtted rahunesid. Kord üleval, raputasin juuksed silmade eest ära. Kui püüdsin neid kõrvade taha seada, vaatasin ringi. Olles kuue jala kõrgusel maapinnast, tekib sul üleolekutunne. Kehitasin õlgu ja panin käed rinnale vaheliti, kuid loom mu all kaldus kõrvale ja ma pidin käed langetama, et sadula eesosast kinni haarata. Hoidsin kinni, kuni ootasin, et teised hobuste selga roniksid. Kui teised olid üleval, suunas maag oma ratsu võlvkäigu poole õue ühes otsas. Mu hobune järgnes kuulekalt, ja teised tulid minu järel, kui möödusime palee ruumidest ja eeskodadest, kus olin olnud eelmisel õhtul. Mu silmad said käiguhämaruses mõne hetke kergendust, enne kui jõudsime välimise väravani. Polnud pasunahelisid ega karjuvaid rahvamasse, et meile teel õnne soovida – oleks võinud olla hullem. Ainus kord, kui olin olnud karjuva rahvahulga tähelepanu keskpunktis, oli mu kohtuistungil, ja mulle polnud see üldse meeldinud.

Me ei lahkunud suurkoja peavärava kaudu, seepärast jõudsime kitsale tänavale, ainult pisut laiemale kui hobused. Mu jalad puudutasid valgekspestud seinu kummalgi pool. Me läbisime veel mõningaid käänulisi kitsaid tänavaid, kuni jõudsime Salateeni, mille kaudu jõudsime vanalinnast välja viiva väravani. See värav oli tehtud kiviplokkidest, mis olid minust suuremad, värava otsas oli tugev kivisillus kahe lõvikujuga, mis pidid oletatavasti möirgama, kui kuningas nende alt möödus. Vähemalt räägiti, et nad olid lõvid. Kivi oli sajanditest kulunud ja järel olid vaid ähmased koletised, näoga üksteise vastas lühikese samba kohal. Nad vaikisid, kui me nende alt möödusime.

Kuninga Tee oli lai ja sirge, ületades looklevat Salateed kaks korda enne sadamasse jõudmist. Kui see linna ja sadamaid ühendav tee valmis sai, ümbritsesid seda kaitsvad kivimüürid. Pikad Müürid lammutati hiljem maha, et saaks ehitusmaterjali kuninga suurkoja uute tiibade jaoks, kui see kasvas kindlusest neljakorruseliseks paleeks.

Kui me puiesteele ratsutasime, segunes meie hobuste kabjaplagin linna teiste helidega. See oli just enne keskpäeva, ja me viibisime keset viimast tegutsemispuhangut, enne kui inimesed pärastlõunakuumust oodates oma majadesse tõmbuvad. Teel olid veel mõned hobused ja palju eesleid. Inimesed reisisid jalgsi ja teenrite kantud kandetoolides. Kaupmehed tõid oma kaupu vankrites puiesteele ja siis juhtisid koormatega eesleid mööda kitsaid kõrvaltänavaid suurte majade tagauste juurde, lootes müüa oma juurvilju kokale, linasid majapidajale või veini keldriülemale. Oli tõuklemist ja karjumist ja lärmi ja ma nautisin seda pärast vangla alalist sumbunud vaikust.

Me tungisime läbi liikluse, põhjustades imestunud pilke. Mu kaaslased olid vastupidavates reisirõivastes, mina olin ikka veel riietes, mida olin kandnud vanglas. Mu tuunika oli alguses olnud lõbusalt kollane, minu arust esinduslik, kui olin selle ostnud all-linna kaupmehelt. See oli tuhmunud räpaseks beežiks. Lisaks väiksematele rebenditele küünarnukkide kohal oli sellel suurem auk üle mu õlgade, tänu kuninga maagi abistavale käele. Mõtlesin, et mida ma tema arvates siis kannan, kui ta jätkab mu riiete rebimist.

Me ületasime Salatee ülemise osa, ja siis alumise osa, millel olid kõik linna parimad poed. Ristumiskohas üles ja alla vaadates võisin näha kandetoole ja kauneid kaarikuid ukseavades ootamas, kuni kõrgest soost omanikud sees oma oste sooritasid. Üks pood nurga lähedal müüs ainult kõrvarõngaid ja ma vaatasin seda mõtlikult, kui möödusime. Me olime liiga kaugel ja liiklus liiga tihe, et oleksin saanud aknale asetatud kaubale pilkugi heita.

Kui jõudsime all-linna, liiklus hõrenes, kui inimesed majadesse tõmbusid. Otsisin asjatult tuttavat nägu. Tahtsin kellelegi öelda, et olin vaba, kuid ma tundsin väheseid inimesi, kes võiksid keset päeva olla väljas tänaval. Kui me jõudsime dokkideni, siis pöördusime ja ratsutasime mööda kallast linna põhjavärava poole. Me möödusime kaubalaevadest ja kaist, mis oli täis erajahte kalapüügiks ja lõbusõiduks ja kuninga sõjalaevu, rivistunud oma dokkide juurde. Lugesin nende tekkide külge lukustatud kahureid ja peaaegu polekski märganud minust mööduvat Philonikest.

«Philonikes!» karjusin, sadulast välja kummardudes. «Hei, Philonikes!» Jõudsin öelda just nii palju, enne kui maag mul käest haaras ja mu eemale tiris. Ta sikutas oma hobuse traavima, ja minu oma samamoodi, kiirustades mööda tänavat minema. Pöördusin tagasi lehvitama nurga taha kaduvale Philonikesele, kuid ma pole kindel, kas ta mind ära tundis. Maag pööras ümber nurga, enne kui me sõitu aeglustasime, teised neli ratsanikku kiirustasid meile järele.

«Neetud!» ütles maag. «Mida sa enda arust teed?»

Näitasin tahapoole ja paistsin hämmeldunud. «Philo on mu sõber. Tahtsin tere öelda.»

«Kas oleks hea, kui linnas kõik teaksid, et töötad kuninga heaks?»

«Miks mitte?»

«Kas sa teatad, et kavatsed midagi varastada, enne kui peale hakkad?» Ta mõtles hetke. «Jah, sa teed seda. Noh, mina mitte.»

«Miks mitte?» küsisin uuesti.

«Pole sinu asi. Hoia vaid suu kinni, kas mõistad?»

«Muidugi.» Kehitasin õlgu.

Sasipundar, mille hobustest ja ratsanikest keset tänavat moodustasime, hargnes lahti, kui teele läksime. Langetasin pea, et varjata naeratust, kui mu hobune maagi järel minema klobistas.

* * *

Lõunavärava juures läbisime jälle jaheda tunneli, seekord palju pikema kui see, mis viis läbi suurkoja. Möödusime kaevetöödest ja uuemast linnamüürist. Siis olime jälle väljas päikese käes. Mitte et linn oleks müüridega lõppenud. Vallutajad olid oma abistaval ja mõistlikul viisil linna õitsengu toonud, ja see kasvas üha suuremaks ja suuremaks. Me ratsutasime mööda ilusatest majadest, mis kuulusid kaupmeestele, kes ei tahtnud elada linnas kokku pressitult. Üle aiamüüride võisime näha sidruni-, viigi- ja mandlipuid, mis varjasid muru või verandaserva. Hobused olid nagu liikuv platvorm, lubades pilguheitu teiste inimeste privaatsusse. Oleksin eelistanud ronida üle müüride ja isu täis vaadata. Mulle ei meeldinud viis, kuidas vaade kadus jätkuvalt apelsinipuude roheliste lehtede taha just siis, kui mul huvi tekkis.

Villade taga algasid talumajad. Täiesti lamedad põllud ulatusid miilide kaupa igas suunas meist kummalegi poole. Tundus, et maapind kulges täiesti tasaselt, kuni tee jõudis Hephestia mägedeni paljude miilide kaugusel. Kusagil meist paremal, meie ja mere vahel, oleks pidanud olema Seperchia jõgi, kuid ma ei näinud seda, isegi mitte hobuse seljast. Tõusin jalustes püsti, et vaadata, kuid võisin vaid oletada, et vesi peitus rannikul kasvava puuderivi taga. Mu põlved hakkasid otsekohe vabisema, nii et istusin sadulasse tagasi. Hobune häälitses vaikselt ja kaeblikult.

«Ära sikuta ohje,» ütles mees minust paremal.

Vaatasin alla nahajuppidele mu käes ja lasin nad hoopis lõdvaks. Loom ilmselt teadis, kuhu läheb, ilma mu juhatuseta. Me möödusime ühest sibulapõllust teise järel, ja vahel väiksematest kurgi- või arbuusipõldudest. Arbuusid olid nii suured nagu mu pea, nii et oli hilisem suvi, kui olin arvanud. Vanglast välja pääsemine oli kaua aega võtnud.

Ratsutasime kuumuses edasi. Hilissuve tuuled, etesiaanid, polnud veel kohale jõudnud ja kogu maastikul ei liikunud mitte midagi. Päike kõrvetas ja isegi tolm ei püüdnud kerkida.

Me möödusime oliivipuude salust, mis kasvas talumaja ees. Nende hõberohelised lehed olid nagu kivist välja raiutud.

Linnas olin tahtnud päikesevalgust emmata ja mähkida seda enda ümber nagu tekki. Pöörasin end sadulas, et oma nahka nii palju kui võimalik päikese kätte seada. See oli alguses meeldiv, aga selleks ajaks, kui linn meie taga oli kuldse kivikese sarnaseks muutunud, tundsin, nagu kannaksin mustusest ja kuivanud higist kuube, mis on kaks numbrit kokku tõmbunud. Ma sügelesin igalt poolt. Vanglalõhnad heljusid mööda teed koos minuga ja ma arvan, et isegi hobune mu all pani seda pahaks.