Читать книгу Kõik need kadunud tüdrukud - Megan Miranda - Страница 6

KÕIK ALGAS TELEFONIKÕNEGA, petlikult lihtsa kõnega, mida olnuks nii lihtne eirata. Telefoni põrin Everetti öökapil, ekraani helendus – liiga ere tema magamistoas, kus pidi alati pime olema, valguskindlad rulood aknalauani välja tõmmatud ja tumendatud aknaklaasid teiseks kaitseliiniks päikese ja linna kiiskava sära vastu. Nägin nime, vajutasin heli kinni ja keerasin telefoni kella kõrvale kummuli.

Aga siis. Lebasin ärkvel, mõeldes, miks mu vend peaks nii vara pühapäeva hommikul helistama. Käisin võimalikud põhjused läbi: isa, beebi, Laura.

Kobasin pimedas teed, käed mööbli teravaid nurki riivamas, kuni leidsin vannitoa lüliti. Paljad tallad külmade põrandaplaatide vastu surutud, istusin potikaanel, telefon kõrva juures, jalgadel kananahk.

Danieli jäetud teade kajas vaikuses vastu: „Raha on peaaegu otsas. Me peame maja maha müüma. Aga isa ei mõtlegi paberitele alla kirjutada.“ Paus. „Ta on kehvas seisus, Nic.“

Ta ei palunud mult abi, sest see oleks liiga otsekohene. See poleks meie moodi.

Kustutasin kõnepostiteate, pugesin enne Everetti ärkamist tagasi teki alla, kobasin käega, kas ta on ikka seal.

Aga hiljem sel päeval, oma korteris tagasi, sirvisin eelmise päeva posti ja leidsin kirja – Nic Farrell kirjutatud tuttavas käekirjas sinise tindiga, aadressi oli aga lisanud keegi teine, teistsuguse, tumedama pastakaga.

Isa ei helistanud meile enam. Telefonid ajasid ta veel suuremasse segadusse, ta oli liiga kaugel inimesest, keda üritas ära tunda. Isegi kui ta veel mäletas, kelle numbri ta valinud oli, kustusime ta mälust sel hetkel, kui kõnele vastasime, meist said üksnes kehatud hääled eetrisahinas.

Tegin kirja lahti: rebitud servadega jooneline vihikuleht, isa käekiri kippus üle joonte, kaldus kergelt vasakule, nagu oleks ta kiirustanud, et panna mõtted kirja enne, kui need tal peost libisevad.

Ei mingit sissejuhatust.

Ma pean sinuga rääkima. See tüdruk. Ma nägin seda tüdrukut.

Ei midagi lõpetuseks.

Helistasin Danielile tagasi, kiri veel värisevas käes. Ütlesin: „Sain just su teate. Ma tulen koju. Räägi, mis toimub.“