Читать книгу Kõik need kadunud tüdrukud - Megan Miranda - Страница 7

VAATASIN ENNE ASJADE autosse viimist korteri veel kord üle: kohvrid ootasid ukse kõrval; võti oli köögikapi peal ümbrikus; lahtine kast pooleldi täis kraami, mille olin eelmisel õhtul veel viimasel hetkel kokku pakkinud. Poolavatud köögist nägin iga nurka oma tühjas, justkui alasti korteris – siiski painas mind tunne, et olen midagi unustanud.

Olin kõik otsad kiiruga kokku tõmmanud, ajanud joonde selle aasta viimased kooliasjad, vastates samal ajal Danieli kõnederahele ja otsides suveks korterile allüürnikku – mul ei jäänud hetkegi aega peatuda ja teadvustada endale, et ma tõesti teengi seda. Lähen tagasi. Lähen sinna. Daniel ei teadnud kirjast midagi. Tema teadis ainult, et lähen talle appi, et mul on kaks kuud aega, enne kui pean siia oma elu juurde tagasi pöörduma.

Nüüd oli korter peaaegu täiesti lage. Kõle ja elutu tööstuslik karp, mis ootas enam-vähem vastutustundliku ilmega doktoranti, kes pidi augusti lõpuni siia elama tulema. Lauanõud jätsin ma talle, sest nende pakkimine on paras peavalu. Jätsin tema palvel sinna ka diivanvoodi, selle eest pakkus ta pealegi viiskümmend dollarit lisaks.

Ülejäänud kraam – vähemalt need asjad, mis autosse ei mahtunud – oli paari kvartali kaugusel üürilaos. Kogu mu elu oli ühes värvitud mööblit ja talverõivaid täis kuubikus luku taga.

Seintelt kajas vastu koputus ja ma võpatasin. Uus üürnik pidi tulema alles paari tunni pärast, kui mina oleks juba teel. Oli liiga vara, et see võinuks olla keegi teine.

Läksin läbi kitsa toa ja avasin korteriukse.

„Üllatus,“ ütles Everett. „Lootsingi, et saan su veel kätte, enne kui lähed.“ Ta oli kontoririietes – puhas ja sile – ja kummardus mind suudlema, üks käsi selja taga peidus. Ta lõhnas kohvi ja hambapasta, tärklise ja naha, professionaalsuse ja tõhususe järele. Selja tagant võttis ta välja aurava vahtplasttopsi. „Tõin sulle selle. Tee peale kaasa.“

Hingasin sügavalt sisse. „Sina juba tead, kuidas mu südant võita.“ Nõjatusin vastu köögikappi ja võtsin suure sõõmu.

Everett heitis pilgu kellale ja krimpsutas nägu. „Mul on jube kahju, aga ma pean minema. Varane kohtumine linna teises otsas.“

Naaldusime teineteise poole ja suudlesime veel viimast korda. Kui ta eemale tõmbus, haarasin tal küünarnukist. Ütlesin: „Aitäh.“

Ta toetas oma lauba vastu minu oma. „See läheb ruttu. Küll sa näed.“

Vaatasin talle järele – seal ta läks, sammud täpsed, mõõdetud, tumedad juuksed kraed puudutamas –, kuni ta jõudis liftini koridori lõpus. Just siis, kui uksed avanesid, pööras ta veel korra ümber. Nõjatusin uksepiidale ja ta naeratas.

„Sõida ettevaatlikult, Nicolette.“

Lasin uksel kinni vajuda, ja selle päeva tegelik olemus muutis mu liikmed äkki raskeks, pani sõrmeotsad surisema.

Punased numbrid mikrolaineahju kellal tiksusid edasi ja mul läks südame alt õõnsaks.

Sõit Philadelphiast Cooley Ridge’i võtab üheksa tundi ka juhul, kui jätta arvestamata ummikud ning vajadusel söögi-, bensiini- ja tualetipausid. Ja kuna ma asusin teele lubatust kakskümmend minutit hiljem, kujutasin juba ette, kuidas Daniel istub maja ees terrassil ja põntsutab närviliselt jalaga vastu maad, kui ma sillutamata sissesõiduteele keeran.

Sättisin kohvri välisukse vahele, et see kinni ei langeks, ja saatsin talle sõnumi: Olen teel, jõuan pigem 15.30.

Pidin veel kaks korda edasi-tagasi käima, et kohvrid ja viimased kastid maja taha pargitud autosse tassida. Kuulsin tipptunni liiklust kauguses tuure üles võtmas, maanteelt kostvat ühtlast üminat, sekka mõnd signaali. Tuttav harmoonia.

Panin automootori käima, ootasin, et kliimaseade tööle hakkaks. Olgu-olgu, mõtlesin. Panin telefoni topsihoidjasse ja nägin Danieli vastust: Isa ootab sind õhtusöögile. Vaata, et sa selleks ajaks kohal oled.

Nagu ma võiksin heast peast kolm tundi hiljaks jääda. See oli üks Danieli muljet avaldavamaid saavutusi: ta oli lihvinud täiuslikkuseni passiivagressiivse tekstisõnumi kunsti. Ta oli seda ka juba aastaid harjutanud.

LAPSENA USKUSIN, ET OSKAN tulevikku ette näha. See oli ilmselt isa süü: ta oli täitnud mu lapsepõlve oma filosoofialoengutest pärit banaalsustega ja lasknud mind uskuda võimatuid asju. Mul oli komme panna silmad kinni ja manada tulevik esile tillukeste kaunite vilksatustena. Nägin Danielit koolilõpumütsis ja -keebis. Ema tema kõrval naeratab läbi mu kaamerasilma, mina viipan, et nad teineteisele lähemale liiguks. Võta emal ümbert kinni. Tehke ometi nägu, et te meeldite teineteisele! Kena! Nägin, kuidas mina ja Tyler loobime aastaid hiljem kotid tema porise pikapi kasti, et minna ülikooli. Minna igaveseks ära.

Tollal ei suutnud ma mõista, et sealt pääsemine ei seisne ühesainsas pikapisõidus, vaid nõuab kümne aasta pikkust lahtilõikamisprotsessi. Miile ja aastaid, mis distantsi tasahilju kasvatavad. Rääkimata sellest, et Tyler on siiani sealsamas Cooley Ridge’is. Daniel ei lõpetanudki kooli. Ja ema poleks selleks ajaks enam eluski olnud, et seda näha.

Kui mu elu oleks redel, oleks Cooley Ridge kõige alumine pulk – pretensioonitu linnake Smoky Mountainsi mäestiku serval, Ameerika väikelinna kehastus, aga ilma väikelinna armsuseta. Kõikjal mujal – kus iganes mujal – oli mõni sellest kõrgem pulk, millele end ajapikku järjekindlalt hiivasin. Bakalaureus kakssada miili ida pool, magistriõpe ühe osariigi võrra põhja pool, praktika linnas, kus olin juured alla ajanud ja kust keeldusin lahkumast. Korter minu enda nimel ja nimesilt mu enda töölaual ja Cooley Ridge, millest ma üha kaugenesin.

Aga vaat mis ma lahkumise kohta teada saanud olen: tagasi minna ei ole tegelikult võimalik. Ma ei tea enam, mida Cooley Ridge’iga peale hakata, Cooley Ridge aga ei tea jällegi, mida minuga peale hakata. Kaugus ainult kasvab aastatega.

Enamasti, kui ma proovisin seda uuesti fookusesse saada – jutusta mulle oma kodust, jutusta oma lapsepõlvest, jutusta oma perekonnast, ütles Everett vahel –, nägin vaimusilmas ainult karikatuuri: pühade ajaks esikulauale ehitatud miniatuurset linna, ajas täielikult tardunud. Seetõttu vastasin ma talle pealiskaudselt, lamedalt ja umbmääraselt: ema suri, kui olin kuusteist; see on väike linn metsa servas; mul on vanem vend.

Isegi mulle endale, isegi vastamise hetkel, tundus see täiesti mittemidagiütlevana. Servadest tuhmuv polaroidfoto, värvid laiali jooksnud, kummitusi täis kummituslinna siluett.

Aga üksainus kõne Danielilt – „Me peame maja maha müüma“ – ja ma tundsin põrandat jalge alt kaduvat. „Ma tulen koju,“ ütlesin ma, ja pildi servad lainetasid, värvid hõõgusid: ema surus põse mu lauba vastu; Corinne kiigutas vaateratta kõrgeimas punktis meie gondlit ettevaatlikult edasi-tagasi; Tyler tuli tasakaalu hoides üle jõe langenud puud mööda minu poole.

See tüdruk, oli isa kirjutanud, ja selle tüdruku naer raputas mu südant.

——

MA PEAN SINUGA RÄÄKIMA. See tüdruk. Ma nägin seda tüdrukut.

Tund hiljem, hetk hiljem oli ta selle tõenäoliselt juba unustanud – pannud kinni liimitud ümbriku kuhugi ära, kuni keegi leidis selle kummutile või padja alla unustatult ja otsis isa dokumentidest üles minu aadressi. Aga tal pidi olema mingi ajend. Mõni mälestus. Aju sünapside vahele kadunud idee; vallandunud mõte, millel polnud kuskile mujale minna.

Rebitud leht, viltune kiri, minu nimi ümbrikul – ja nüüd oli mu peas valla pääsenud miski terav ja metsik. Tema nimi, mis põrkleb seal ringi nagu kaja.

Corinne Prescott.

Isa kiri oli mul viimased paar nädalat kokkuvoldituna käekotis olnud, luuranud kohe mu mõtete pealispinna all. Kui ma rahakoti või autovõtmete järele kobasin, riivas mu kätt mõnikord paberiserv, torkas nurk, ja seal ta jälle oligi: pikad pronksikarva juuksed õlgadele langemas, piparmündinätsu lõhn, tema sosin mu kõrvas.

See tüdruk. Ta oli alati see tüdruk. Mis tüdruk see siis veel olla võiks?

Viimati olin autoga koju sõitnud pisut üle aasta tagasi – kui Daniel helistas ja ütles, et peame isa hooldekodusse panema, ning viimase hetke lennupileti hind tundus mulle liiast. Tookord sadas peaaegu kogu tee vihma, nii sinna sõites kui ka tagasiteel.

Täna oli seevastu sõitmiseks täiuslik päev. Ei mingit vihma, pilvine, aga mitte pime ilm. Valge, aga mitte liiga ere. Olin peatumata läbinud kolm osariiki, linnad ja mahasõidud virvendasid silme ees, kui neist mööda kihutasin – nad kehastasid kõike seda, mis mulle põhjas elamise juures meeldis. Mulle meeldis sealne elutempo: kuidas terve päeva võis täita tegemist vajavate asjade nimekirjaga, haarata tundidel sarvist ja painutada neid oma tahte järgi. Ja mu kodukvartali nurgapealse toidupoe müüja kannatamatu ilme, see, kuidas ta kunagi oma ristsõnalt pilku ei tõstnud, mulle kunagi otsa ei vaadanud. Mulle meeldis selle kõige anonüümsus. Võõraid inimesi ja lugematuid võimalusi täis kõnnitee pakutav anonüümsus.

Nendest osariikidest läbi sõitmine mõjus samamoodi. Aga sõidu algus läheb alati palju kiiremini kui lõpp. Lõuna pool jäävad mahasõidud harvemaks, maastik on aina üks ja sama, täis asju, millest oled kindlasti juba tuhat korda möödunud.

Olin kusagil Virginias, kui helises telefon, mille olin pistnud topsihoidjasse. Hoidsin ühe käega rooli ja sobrasin teisega kotis vabakäeseadet otsides, aga andsin lõpuks alla, võtsin kõne vastu ja panin valjuhääldi peale. Hüüdsin: „Halloo?“

„Hei, kuuled sa mind?“ Everetti hääl ragises ja ma polnud kindel, kas süüdi oli valjuhääldi või levi.

„Kuulen! Kuidas läheb?“

Ta ütles midagi arusaamatut, sõnad olid ainult tükati kuulda.

„Vabandust, katkendlik levi. Mis sa ütlesid?“ Ma peaaegu karjusin.

„Tegin kiire söögipausi,“ ütles ta läbi krabina. „Mõtlesin lihtsalt uurida, kuidas sul läheb. Kuidas rehvid seekord vastu peavad?“ Kuulsin ta häälest, et ta naeratab.

„Paremini kui mobiililevi,“ ütlesin ma.

Ta naeris. „Ma olen ilmselt kogu ülejäänud päeva koosolekutel, aga helista ja anna teada, kui kohale jõuad.“

Mõtlesin, kas peatuda ja süüa kuskil lõunat, aga teele ei jäänud muud kui lugematute miilide kaupa asfalti ja põlde.

——

EVERETTIGA KOHTUSIN ESIMEST KORDA aasta tagasi, õhtul pärast isa kolimist. Olin koju sõitnud, pinges ja rahutu, viis tundi pärast teele asumist oli rehv lõhkenud ja ma olin pidanud selle ise lakkamatus uduvihmas ära vahetama.

Koju jõudes olin juba nutu äärel. Seisin korteriukse ees, kott õlal, ja üritasin väriseva käega võtit lukuauku toppida. Lõpuks toetasin lihtsalt pea vastu tugevat puitust, et end koguda. Tagatipuks oli liftist samal ajal välja tulnud korteri 4A tüüp ja ma tundsin endal tema pilku – arvatavasti ootas ta huviga, millal ma kokku varisen.

Korter 4A. Ma ei teadnud temast rohkem, kui et ta kuulas liiga valjusti muusikat, tal käis liiga palju külalisi ja ta päevaplaan ei olnud just tavapärane. Tema kõrval seisis teine mees – samavõrd lihvitud, kui 4A tüüp oli kõike muud. Samavõrd silutud, kui too oli rohmakas. Samavõrd kaine, kui too oli purjus.

4A tüüp naeratas mulle vahel, kui me õhtul koridoris teineteisest möödusime, ja ükskord oli ta minu jaoks lifti kinni hoidnud, aga see oli siiski suurlinn. Inimesi tuli ja läks. Näod ähmastusid.

„Hei, 4C,“ venitas mees taarudes.

„Nicolette,“ teatasin ma.

„Nicolette,“ kordas ta. „Trevor.“ Mees tema kõrval näis oma kaaslase pärast piinlikkust tundvat. „Ja see siin on Everett. Tundub, et sulle kuluks midagi kangemat ära. Tule näita pisut heanaaberlikkust üles.“

Hea naaber oleks ehk mu nime ära õppinud, kui ma aasta tagasi siia kolisin, aga sel hetkel vajasin ma tõesti midagi kangemat. Ma tahtsin tajuda vahemaad siinse ja sealse vahel, mul oli vaja üheksatunnisest autosõidust toibuda.

Astusin nende poole ja Trevor lükkas ukse lahti. Mees tema kõrval ulatas mulle käe ja ütles: „Everett,“ nagu poleks Trevori tutvustus arvesse läinud.

Lahkumise ajaks olin Everettile jutustanud isa kolimisest. Ta pidas seda õigeks. Olin rääkinud talle lõhkenud rehvist ja vihmast ja kõigest, mida tahtsin suvepuhkuse jooksul ära teha. Juttu lõpetades tundsin end kergemalt, vabamalt – asi võis olla viinas, aga mulle meeldis mõelda, et asi oli Everettis – Trevor aga oli meie vahel sohval pildi tasku libistanud.

„Oih. Ma peaksin koju minema,“ ütlesin ma.

„Ma saadan sind,“ ütles Everett.

Kõndisime vaikides, mu pea oli kergelt uimane, ja siis hoidsin kätt ukselingil, tema aga seisis ikka veel läheduses, ja mis reeglid täiskasvanutel selliste asjade jaoks olidki? „Tahad sisse tulla?“

Ta ei vastanud, aga astus minu järel üle läve. Ta seisatas köögis, kust avanes vaade ülejäänud korterile – see oli üksainus kõrgete akendega tuba, kus magamisnurk oli eraldatud laest torude küljest rippuvate õhuliste kardinatega. Aga läbi kardinate nägin ma oma kutsuvat tegemata voodit – ja teadsin, et ka tema näeb seda.

„Ohoo,“ ütles ta. Olin kindel, et ta pidas silmas mööblit. Olin vanakraamipoodidest ja täiturgudelt erinevaid esemeid kokku otsinud, need puhastanud ja erksates kokkusobivates toonides üle võõbanud. „Ma tunnen end nagu Alice Imedemaal.“

Libistasin kingad jalast ja toetusin köögikapile. „Vean kümne dollari peale kihla, et sa pole seda lugenud.“

Ta naeratas, avas mu külmkapi ja võttis sealt veepudeli. „Joo mind,“ ütles ta, ja ma naersin.

Siis võttis ta taskust visiitkaardi, pani selle köögikapile, kummardus ettepoole ja riivas oma huultega minu omi, enne kui tagasi tõmbus. „Helista mulle,“ ütles ta.

Ja seda ma tegingi.

——

SÕIT LÄBI VIRGINIA OSARIIGI kõigi tema küngaste vahele pikitud valgete talumajade ja heinarullitäppidega ümberkaudsetel väljadel venis lõputult. Siis läbi mägede – teepiirded ja liiklusmärgid, mis käskisid udutuled sisse lülitada – ja eetrisahin raadiojaamade levialade vahel. Mida kauem ma sõitsin, seda aeglasemalt tundus tee edenevat. Relatiivsus, mõtlesin ma.

Kodus lõunas oli elutempo teistsugune. Inimesed ei liikunud nii kiiresti, ei muutunud kümnendi jooksul kuigi palju. Cooley Ridge – linn, kus jääd selleks, kes oled alati olnud. Kui kiirteelt mahasõidule keerasin ja linna peatänavale jõudsin, oleksin võinud kihla vedada, et leian ikka veel Charlie Higginsi või kellegi temataolise päevinäinud poeseinale nõjatumas. Et leian Christy Pote’i endiselt mu vennal armunult sabas käimas, venna aga tegemas nägu, et ei pane tähelegi, olgugi et nad olid mõlemad juba edasi liikunud ja teistega abiellunud.

Võib-olla oli asi niiskuses ja selles, kuidas pidime end sellest läbi pressima nagu siirupist, mis kleepub taldade külge, imal ja veniv. Võib-olla selles, et elasime nii lähedal tuhandeaastastele mägedele, võib-olla laamade aeglases nihkumises maapinna all või puudes, mis olid siin enne minu sündi ja jäävad siia, kui mina olen läinud.

Võib-olla on asi selles, et siin olles ei näe sa mitte kuhugi kaugemale. Ainult mägesid ja metsa ja iseennast. Ongi kõik.

Üks aastakümme hiljem, sada miili eemal, ja ma ületan osariigi piiri – Tere tulemast Põhja-Carolinasse! – ja puid kasvab tihedamalt, ja õhk muutub raskeks, ja ma olen tagasi.

Ähmased servad nihkuvad tagasi fookusesse, mu enda vaim kohandub ümber, tuletab meelde. Meie kummitused võtavad kindlama kuju: Corinne jookseb minu ees teeserval, pöial püsti, jalad higist läikivad, seelik laperdamas, kui mõni auto liiga ligidalt möödub. Bailey ripub mu õla küljes, hingeõhk viinast kuum. Või ehk oli see mu enda hingeõhk.

Sõrmed kippusid roolist lahti laskma. Tahtsin käe välja sirutada ja neid viirastusi puudutada. Tahtsin, et Corinne pöörduks ja ütleks: „Võta end nüüd kokku, Bailey,“ püüaks mu pilgu ja naerataks. Aga nad hajusid liiga kiiresti, nagu kõik muugi, ja alles jäi ainult terav valusööst, igatsus tema järele.

Aastakümne ja kahekümne miili tagant näen oma kodu. Esiust. Rohtukasvanud jalgrada ja umbrohtu, mis poeb läbi sissesõidutee killustiku. Kuulen, kuidas tuttav võrkuks kriiksudes avaneb, ja Tyleri häält: Nic? Ja see kõlab natuke sügavamalt kui mu mälestuses, natuke lähemal.

Peaaegu kodus.

Mahasõidult edasi, valgusfoori juurest vasakule, pragunenud hall sillutis.

Värskelt maasse torgatud silt nurga peal, vaia alumine ots kuivanud mudast triibuline – rändlõbustuspark on tagasi linnas – ja miski mu rinnas võbeleb.

Seal nad ongi, pood ja teismeliste poiste punt, kes parkimisplatsi servas aega surnuks lööb, täpselt nagu Charlie Higgins vanasti. Poekesterida, akendel teistsugused tähed kui minu lapsepõlves, välja arvatud Kelly pubi, mis on kõigist asjadest siin linnas ehk kõige rohkem maamärgi moodi. Algkool ja teisel pool teed politseijaoskond, kus mõnes tagumises kapis kogub tolmu Corinne’i toimik. Kujutlesin, kuidas kõik asitõendid on kuskile kasti topitud ja nurka ära pandud, sest kuskile mujale polnud neil teda lihtsalt panna. Sehkenduste keskel kaotsi läinud, aja jooksul unustatud.

Elektriliinid tee kõrval, kirik, kus käisid enam-vähem kõik, olgu protestandid või mitte. Ja selle kõrval surnuaed. Corinne käskis meil tavaliselt hinge kinni hoida, kui sealt mööda sõitsime. Raudteeülesõidul pidi käsi salongilaes hoidma, kirikukellade kahtteist lööki kuuldes suudlema, surnute ligidal aga hinge kinni hoidma. Ta sundis meid seda tegema isegi pärast mu ema surma. Nagu oleks surm ebausk, miski, mille me võiksime üle kavaldada, visates soola üle õla või pannes sõrmed selja taga risti.

Võtsin valgusfoori juures telefoni ja helistasin Everettile. Vastas kõnepost, nagu olingi arvanud. „Jõudsin pärale,“ ütlesin ma. „Ma olen kohal.“

——

MAJA VASTAS IGATI KUJUTLUSELE, mille olin viimase üheksa tunni jooksul sellest loonud. Rohtu mattunud jalgrada sõiduteest verandani, Danieli auto, pargitud garaaži kõrval varikatuse all päris serva, et minu autole ruumi jääks, umbrohi kratsimas mu paljaid pahkluid, kui ühelt siledalt sillutisekivilt teisele astusin, jalad lihasmälu toel liikumas. Elevandiluuvärvi laudis, kohati tumedam, teisal päikesest pleekinud, nii et sain seda otse vaadata ainult kississilmi. Seisatasin poolel teel autost majani, moodustades peas nimekirja: Laenuta survepesur, otsi mõni murutraktoriga teismeline, osta verandale paar värviliste lilledega potti ...

Kissitasin ikka veel silmi, käsi päiksevarjuks, kui Daniel maja nurga tagant välja ilmus.

„Arvasingi, et kuulsin su auto häält,“ ütles ta. Ta juuksed olid pikemad, kui mäletasin, lõuani – sama pikad kui mul, enne kui siit lõplikult lahkusin. Vanasti lasi ta juuksed alati masinaga lühikeseks ajada, sest ükskord kasvatas ta need pikemaks ja siis öeldi, et ta näeb välja nagu mina.

Pikana tundusid ta juuksed heledamad, pigem blondid, samas kui minu omad olid aastatega tumedamaks tõmbunud. Ta oli endiselt kahvatu, nagu minagi, ja ta paljad õlad punetasid juba. Aga ta oli kõhnemaks jäänud, ranged jooned tema näos tungisid selgemalt esile. Praegu oleks meid vaid vaevu võinud õeks-vennaks pidada.

Ta rinnaesine ja käed olid mullased. Minu poole kõndides pühkis ta peopesi pükstesse.

„Ja kell pole veel pool neligi,“ ütlesin ma, mis oli muidugi naeruväärne. Meist kahest oli tema alati see vastutus­tundlik laps olnud. Tema oli kooli pooleli jätnud, et ema eest hoolitseda. Tema oli otsustanud, et peame isale abi leidma. Tema hoidis nüüd rahal silma peal. See, et ma enam-vähem õigeks ajaks jõudsin, talle nüüd küll muljet ei avalda.

Ta naeris ja pühkis nüüd käeseljad pükstesse puhtaks. „Mul on ka hea meel sind näha, Nic.“

„Anna andeks,“ ütlesin ma ja hüppasin talle kaela, mis oli muidugi liig. Ma tegin ikka nii. Üritasin viga tasa teha ja kaldusin teise äärmusse. Vend seisis mu embuses kangelt ja ma teadsin, et kõik mu riided saavad mullaseks. „Kuidas tööl läheb, kuidas Laural läheb, kuidas ise elad?“

„Kiirelt. Mida rasedam, seda piredam. Mul on hea meel, et sa siin oled.“

Naeratasin ja kummardusin siis autost käekotti võtma. Ma ei osanud kunagi tema viisakustele reageerida. Ei teadnud kunagi, mida nendega peale hakata, mida ta nendega mõtles. Teda oli, nagu mu isa armastas öelda, raske lugeda. Ta oli juba loomult kuidagi hukkamõistva ilmega, mistõttu tundsin alati, et pean end kaitsma, midagi tõestama.

„Ahjaa,“ ütlesin ma, tegin auto tagaukse lahti ja nihutasin kaste siia-sinna. „Ma tõin talle midagi. Teile mõlemale. Beebile.“ Kuhu pagan see sai? Kinkekotil oli ruumiline kõristi­pilt, kus sädelev puru iga liigutusega ringi liikus. „See peab siin kuskil olema,“ pomisesin ma. Ja pakkepaberil olid väikesed haaknõeltega mähkmete pildid, ma ise ei saanud küll sellele pihta, aga tundus, et Laurale võiks see meeldida.

„Nic,“ ütles ta, pikad sõrmed autoukse serva ümber konksus, „sellega on aega. Tal on järgmisel nädalal beebiootuspidu. Tähendab, kui sul aega on. Kui sa tahad tulla.“ Ta köhatas. Võttis käe ukselt. „Talle meeldiks, kui sa tuleksid.“

„Olgu,“ ütlesin end sirgu ajades. „Ikka. Muidugi.“ Panin ukse kinni ja hakkasin maja poole minema, Daniel pidas minuga sammu. „Kui hull asi on?“ küsisin ma.

Ma polnud maja näinud eelmisest suvest saadik, kui isa Grand Pinesi hooldekodusse kolisime. Tookord oli lootust, et tegu on ajutise sammuga. Nii me vähemalt talle ütlesime. Ainult mõneks ajaks, isa. Kuni sul paremaks läheb. Ainult natukeseks. Nüüdseks oli selge, et tal ei lähe paremaks, et see ei ole ainult natukeseks. Tema mõistuses valitses täielik segadus. Tema rahaasjades valitses veel suurem segadus, igasuguse loogika vastane õudus. Aga vähemalt oli tal maja alles. Meil oli maja alles.

„Ma helistasin eile, et vesi ja elekter uuesti sisse lülitataks, aga konditsioneeril on midagi viga.“

Tundsin, kuidas mu pikad juuksed kaelale kleepuvad, suvekleit naha külge liibub, paljad jalad higiga kattuvad, ja ma polnud seal veel viit minutitki viibinud. Mu põlved nõtkusid, kui pinde ajavale verandale astusin. „Ja tuult pole ka?“

„Juba kuu aega on selline olnud,“ ütles Daniel. „Ma tõin mõned ventilaatorid. Peale konditsioneeri pole suurt midagi hullu. Vaja on lihtsalt värvi, lambipirne, korralikku suurpuhastust, ja muidugi peame otsustama, mida hakata peale kogu selle kraamiga seal sees. Oleks suur kokkuhoid, kui meil õnnestuks maja ilma maaklerita maha müüa,“ lisas ta, heites mulle kõneka pilgu. See oli nüüd minu roll. Daniel tahtis, et ma tegeleksin peale isa paberite ka maja müümisega. Tal oli töö, laps tulekul, tal oli siin oma elu.

Minul oli kaks vaba kuud. Korter, mille olin lisaraha saamiseks välja üürinud. Sõrmus sõrmes ja peigmees, kes töötas nädalas kuuskümmend neli tundi. Ja nüüd ka see nimi – Corinne Prescott –, mis põrkles mu peas ringi nagu kummitus.

Daniel tõmbas võrkukse lahti ja tuttav kääksatus tabas mind kui noatorge. Nagu alati. Tere tulemast tagasi, Nic.

——

DANIEL AITAS MUL AUTOST PAKID ära tuua, tassis kohvrid teise korruse koridori, ladus mu isiklikud asjad köögilauale. Ta tõmbas käsivarrega üle töötasapinna ja õhku paiskusid tolmuterad, mis jäid justkui aknast sisse tungivatesse päikesekiirtesse rippuma. Ta köhatas, käsivars suu ees. „Vabandust,“ ütles ta. „Ma pole veel sees midagi teha jõudnud. Aga ma hankisin vahendeid.“ Ta osutas köögikapil seisvale pappkastile.

„Selleks ma siin olengi,“ ütlesin mina.

Kuna tahtsin maja korrastades sealsamas sees elada, otsustasin alustada oma toast, et mul oleks kuskil magada. Möödusin kohvrist trepiotsal ja läksin puhastusvahendite kasti puusal hoides oma vanasse tuppa. Põrandalauad koridoris kriiksusid sammuke enne toaust nagu alati. Akendest tulev valgus lõikas kardinatest läbi ja kõik asjad toas nägid selles summutatud kumas välja, nagu oleksid üksnes poolenisti seal. Vajutasin lambilülitit, aga midagi ei juhtunud, nii et jätsin kasti keset põrandat ja tõmbasin kardinad eest, vaadates, kuidas Daniel garaažist tuleb, ventilaator kaenlas.

Kahvatute karikakardega kollane pleed oli endiselt voodi­jalutsis käkras, nagu poleks ma kunagi ära käinudki. Lohud voodilinas – puus, põlv, põsk – justkui oleks keegi sealt äsja tõusnud. Kuulsin Danielit eesust avamas ja tõmbasin ruttu pleedi üle voodi, siludes muhud ja voldid sirgeks.

Avasin mõlemad aknad – selle, mille kinnitus töötas, ja teise, mille kinnitus läks millalgi põhikooli ajal katki ja mida me ei jõudnudki korda teha. Putukavõrk oli kadunud, aga see polnud just suur kaotus; selle raam oli aastatepikkusest väärkohtlemisest katki ja väändunud. Ma ise olin igal õhtul võrgu alumise serva eest lükanud, kaldkatusele roomanud, hüpanud alla multšile, millele kukkudes võis haiget saada ainult siis, kui kõrgust valesti hindasid. Selline käitumine tundus mulle seitsmeteistkümneselt väga mõistlik, nüüd aga naeruväärne. Tagasi tuppa ma ju ronida ei saanud, nii et hiilisin tagauksest sisse ja ronisin vargsi trepist üles, vältides koridori kriiksuvat põrandalauda. Ilmselt oleksin võinud sama teed pidi ka välja hiilida ning säästa nii ennast hüppamisest kui ka aknavõrku hävingust.

Ümber pöörates nägin nüüd valgust täis saanud toas kõiki neid väikseid asju, mida Daniel juba teinud oli: mõned pildid olid seintelt maha võetud, nende kohal oli kollane värv tumedam; vanad kingakarbid olid riidekapi ülemiselt riiulilt alla võetud ja toa taganurgas korralikult seina najale riita laotud; kootud vaibake, mis oli kuulunud emale tema lapsepõlves, oli voodi alt toa keskele tõmmatud.

Kuulsin põrandalaua kriiksatust – Daniel seisis ukseavas, ventilaator kaenla all. „Aitäh,“ ütlesin ma.

Ta kehitas õlgu. „Pole tänu väärt.“ Ta seadis selle nurka ja pani tööle. Taevalik. „Aitäh, et tulid, Nic.“

„Aitäh, et mu toaga juba peale hakkasid,“ ütlesin mina omakorda, tammudes ühelt jalalt teisele. Ma ei saanud aru, kuidas teiste õdede-vendade omavahelised suhted nii lihtsad said olla. Kuidas nad oskasid silmapilguga tagasi lapsepõlve libiseda, jätta formaalsused seljataha. Danielil ja minul paistis ees seisvat terve päev kikivarvul tühjas majas tippimist ja teineteise surnukstänamist.

„Mis?“ ütles ta, keerates puhuril võimsust juurde, nii et selle madalast üminast sai püsiv valge müra, mis summutas väljast tulevad helid.

„Mu toaga.“ Viipasin seinte suunas. „Aitäh, et pildid maha võtsid.“

„Mina ei võtnud,“ ütles ta ventilaatori ees seisatades ja hetkeks silmi sulgedes. „Ilmselt siis isa.“

Võib-olla. Ma ei mäletanud. Ma olin siin aasta tagasi, õhtul pärast isa äraviimist, aga üksikasjad... üksikasjad olid mälust kadunud. Kas kingakarbid olid juba siis põrandal? Kas pildid olid maha võetud? Tundus, et ma oleksin pidanud seda mäletama. Kogu see õhtu oli udune.

Daniel ei teadnud, et olin tol õhtul siia tagasi tulnud, selle asemel et otse koju sõita, nagu talle öelnud olin – tööasjad, ma pean minema. Olin tagasi tulnud, uidanud toast tuppa, nutmata, vapustatud, nagu laadamelus ära eksinud laps, kes otsib rahvasummast tuttavat nägu. Lamasin tühjas majas kerra tõmbunult voodi peal, kui kuulsin maja ees mootorimürinat ja uksekella, millele ma ei reageerinud. Võrkukse kääksatust, võtit lukuaugus, saapaid trepil. Kuni Tyler nõjatuski vastu mu magamistoa seina. Hakkasin peaaegu su järele igatsema, oli ta öelnud. On sul kõik hästi?

„Millal sa viimati siin käisid?“ küsisin Danielilt.

Ta kratsis kukalt ja astus ventilaatorile lähemale. „Ei teagi. Astun vahel sisse, kui siit mööda sõidan või kui pean isale midagi viima. Miks sa küsid?“

„Niisama,“ ütlesin ma. Aga see polnud niisama. Nüüd kujutlesin ma toas kellegi teise varju. Sorimas mu kastides. Liigutamas mu vaipa. Vaatamas. Otsimas. Mul oli tunne, et mu asjad polnud omal kohal. Ehk tõi päikesevalgus esile tolmukorra sisse jäänud ebaühtlased jäljed. Või ehk oli asi lihtsalt minu perspektiivis. Olin kasvanud, maja aga väiksemaks jäänud. Oma korteris magasin ma laias voodis, mis täitis umbes poole kogu ruumist, Everettil aga oli veelgi laiem magamisase. Siinne tavasuuruses voodi nägi nende kõrval välja nagu lapse oma.

Mõtlesin, kas tunneksin voodisse heites seal kellegi teise jäetud lohke. Võib-olla üksnes iseenda viirastuse omi. Sikutasin linad voodist välja ja pühkisin Danielist mööda. Ta vaatas mulle järele ja korts ta kulmude vahel süvenes.

Kui olin pesu masinasse pannud ja tagasi üles jõudnud, tundus tuba juba pisut omasemana. Nagu Danielil ja minul, läks ka toal ja mul natuke aega, et teineteisega uuesti harjuda. Võtsin sõrmuse sõrmest ja panin selle täkkega keraamilisse kaussi öökapil, enne kui asusin vannitoa ja kummutisahtlite kallale. Pärastpoole istusin ventilaatori ette põrandale ja nõjatusin seljakil küünarnukkidele.

Kaks tundi siin ja juba lükkasin kohustusi edasi. Pidin isa juurde minema. Pidin dokumendid kaasa võtma ja kuulama, kuidas ta ennast aina kordab. Pidin küsima, mida ta selle kirjaga mõtles, ja lootma, et ta mäletab. Pidin teesklema, et mind ei haava see, kui tal mu nimi meelde ei tule.

Ükskõik, kui mitu korda seda juba juhtunud oli. Ikka tegi see mu nii lõputult kurvaks.

——

KORJASIN EESTKOSTEDOKUMENDID KOKKU, et need isa arsti juurde kaasa võtta – et protsessiga algust teha. Et teha minust ja Danielist – seda elu irooniat küll – omaenese isa ja tema vara eestkostjad. Valmistudes lahkuma, kuulsin väljast nõrku summutatud helisid – uste sulgumist, mootori undamist. Oletasin, et Daniel on kutsunud kellegi aeda korrastama. Aga siis lõikas läbi ventilaatorimüra võrkukse kääksatus.

„Nic?“ See tuttav hääl mahutas kaksteist aastat ajalugu ühteainsasse mälestusse, ühteainsasse silpi.

Kummardusin akna poole. Tyleri auto seisis töötava mootoriga teeservas. Kõrvalistmel mingi tüdruk. Nägin Danieli päikesest põlenud selga, kui ta avatud autoaknale toetus ja tüdrukuga juttu ajas.

Kurat.

Keerasin ringi täpselt sel hetkel, kui Tyler mu magamistoa avatud uksele ilmus.

„Mõtlesin, et oleks vist ebaviisakas, kui ma läbi ei astuks ja tere ei ütleks.“

Naeratasin tahtmatult, sest see oli Tyler. Automaatne reaktsioon.

„Ebaviisakas, umbes nagu koputamata sisseastumine?“ ütlesin ma, mille peale ta naeris – aga minu üle. Ma olin läbinähtav ja see ei meeldinud mulle üldse.

Ta ei pärinud, kuidas sul läinud on või millega sa siis ka tegelenud oled, ega küsinud, kas mina olen tema järele igatsenud, ühtaegu naljatades ja tõsiselt. Ta ei maininud kaste ega kohvreid ega mu juukseid, mis olid pikemad kui eelmisel aastal ja koolutajale allutatud. Aga ma nägin, kuidas ta pilk seda kõike haaras. Mina vaatasin omalt poolt vastu.

Nägu õige pisut ümaram, pruunid juuksed õige pisut sagrisemad, sinised silmad õige pisut säravamad. Nooremana olid tal silmade ümber tumedad ringid, mis ei kadunud kunagi, isegi kui ta terve päeva järjest magas. Need oleks justkui tema sarmi veel suurendanud, aga nüüd, kui neid enam polnud, nägi ta ikka sama hea välja. Nooruslikumgi. Rõõmsam.

„Dan ei öelnud mulle, et sa täna jõuad,“ ütles ta, nüüd juba toas.

Meie kummagagi eraldi sai Daniel hästi läbi, aga ta ei tahtnud meid koos näha. Kui ma kuusteist olin, hoiatas ta mind, et kui ma Tyleri-suguse tüübiga aega veedan, tekib mul teatav maine – ma ei ole siiani kindel, kas torge käis minu või Tyleri pihta –, ja tundus, et ta pole endiselt üle saanud tõsiasjast, et tal polnud õigus.

„Mulle ei öelnud ta jälle, et sina täna tuled,“ ütlesin ma, käed rinnal risti.

„Tema kaitseks peab ütlema, et ma oleks pidanud muru­niiduki ära tooma lõunapausi ajal, viis tundi tagasi.“ Ta kehitas õlgu. „Aga praegu pidin ma niikuinii siitkandist läbi tulema. Kaks kärbest, eks ole.“

Kiikasin üle õla, et autos istuvale tüdrukule pilk heita, aga ühtlasi otsisin ka võimalust vaadata ükskõik mida muud peale Tyleri. Kui mul ja Danielil kulus mitu päeva, et end teineteise seltskonnas pisut mugavamalt tunda, siis Tyleriga ei kulunud meil hetkegi. Polnud vahet, kui kaua me näinud polnud või mida viimati üksteisele ütlesime. Ta seisab mu toas ja järsku on kahe aasta tagune kevadvaheaeg. Ta astub sammu minu poole ja on suvi pärast ülikooli lõppu. Ta lausub mu nime ja ma olen seitseteist.

„Kohting?“ küsisin ma, olles näinud blondi hobusesaba ja kõhna käsivart autoaknast välja ulatumas.

Ta naeratas laialt. „Midagi sellist.“

Vaatasin uuesti üle õla. „Peaksid vist ruttu tagasi minema,“ütlesin. „Daniel üritab teda ilmselt sinust eemale peletada.“ Danieli ülakeha kadus sügavamale autokabiini ja ma võpatasin signaali hääle peale. „Muide,“ ütlesin ma, „seda ei teinud su tüdruk.“

Kui ma uuesti ümber pöörasin, oli Tyler veel lähemal. „Kui ma teda ei tunneks,“ ütles ta, „hakkaksin arvama, et ta ei taha mind oma väikese õe lähedusse.“

Hoidusin selle vana nalja peale naeratamast, sest see oli ohtlik hetk. Mis sellest, et tal oli tüdruk autos ja ta oli parajasti kohtingule minemas. Sest iga kord, kui ma koju tulin, juhtus seesama. Mis sellest, et mina läksin jälle ja tema jäi siia. Et me ei rääkinud kunagi ei minevikust ega tulevikust. Et ta loobus minu pärast millestki, mina aga ei teinud märkama.

„Ma olen kihlatud,“ ütlesin ma. Laususin need sõnad kiiruga, sõnu välja surudes.

„Jaa, seda ütles ta mulle küll.“ Ta heitis pilgu mu käele, mu sõrmuseta sõrmele.

Hõõrusin pöidlaga sõrmenahka. „See on öökapi peal,“ ütlesin ma. „Ma ei tahtnud seda mustaks teha.“ See kõlas naeruväärselt ja eputavalt ja üldse nagu kõik asjad, mis Tylerile ühe tüdruku ja tema sõrmuse juures tõenäoliselt ei meeldiks.

See ajas teda naerma. „Noh, vaatame siis järele.“ Nagu väljakutse.

„Tyler ...“

„Nic ...“

Kummutasin kausi peopesale ja viskasin talle sõrmuse, nagu polekski see rohkem väärt kui mina ja tema kokku. Ta ajas hetkeks silmad pärani, keerutades sõrmust käes.

„Pagan võtaks, Nic. Vinge värk. Kes see õnnelik siis on?“

„Ta nimi on Everett.“

Tyler hakkas jälle naerma, ja ma hammustasin huulde, et mitte naeratada. Olin ise sama mõelnud, kui me kohtusime – naabri toakaaslane bakalaureuseõppe ajast, kes läks edasi Ivy League’i, partner issi advokaadibüroos. Olin mõelnud: loomulikult on ta nimi Everett. Loomulikult. Aga Everett oli mind üllatanud. Ja üllatusi jätkus.

„Ta nimi on Everett ja ta ostis sulle sellise sõrmuse,“ jätkas Tyler. „Loomulikult. Millal siis pulmad tulevad?“

„Me pole veel aega kokku leppinud,“ ütlesin ma. „Lihtsalt ... millalgi.“

Ta noogutas ja viskas sõrmuse mulle tagasi samamoodi, nagu mina olin talle visanud. Nagu viskaks kulli ja kirja või heidaks mündi purskkaevu. Kull või kiri. Soovi midagi. Penn su mõtete eest.

„Kauaks sa jääd?“ küsis ta, kui sõrmuse tagasi kaussi poetasin.

„Ei tea täpselt. Nii kauaks, kui vaja. Mul on suvi vaba.“

„Siis vast näeme veel.“

Ta oli juba pooleldi uksest väljas. „Kas ma tunnen teda?“ küsisin ma akna poole viibates.

Ta kehitas õlgu. „Annaleise Carter.“

Sellepärast ta siinkandis oligi. Carterite krunt oli meie oma taga ja Annaleise oli Carteri lastest vanim, aga meist noorem. „Kui vana ta ongi, kolmteist?“

Tyler naeris, nagu näeks mind täielikult läbi. „Tšau, Nic.“

Annaleise Carteril olid toona suured hirvesilmad, nii et ta nägi alati välja süütu ja üllatunud. Nägin neid silmi nüüdki – nägin teda autoaknast välja nõjatumas, pilk mulle kinnitatud, silmad aeglaselt pilkumas, nagu näeks ta viirastust. Tõstsin käe – Hei! – ja siis ka teise – mina pole süüdi.

Tyler ronis juhiistmele ja lehvitas veel kord minu akna poole, enne kui minema sõitis.

Kui vana Annaleise siis nüüd oli, kakskümmend kolm? Minu jaoks jääb ta alati kolmeteistkümneseks. Ja Tyler on alati üheksateist, Corinne kaheksateist. Nad on tardunud hetke, kui kõik muutus. Kui Corinne kadus. Ja mina ära läksin.

——

KÜMME AASTAT TAGASI, umbes-täpselt samal ajal kui praegu – juuni teisel poolel – oli linnas olnud rändlõbustuspark. Ma ei olnud sellest ajast saadik lõbustuspargi siin viibimise ajal Cooley Ridge’i sattunud. Ja ometi, hoolimata kogu ajast ja vahemaast, oli see ikka veel mu kõige teravam mälestus – see, mis esimesena pähe tuli, enne kui jõudsin selle alla suruda, iga kord, kui Everett minult kodu kohta uuris.

Ma ripun üle vaateratta gondli serva, metalltoru soonib kõhtu, hüüan Tyleri nime. Tyler on all maa peal, liiga kaugel, et ta nägu selgelt näha, tardunud, käed taskus, inimesed sagivad tema ümber. Ta vaatab meid. Vaatab mind. Corinne sosistab mulle kõrva: „Lase käia.“ Bailey naerab surutult ja närviliselt, gondel kõigub Cooley Ridge’i kohal edasitagasi. „Tikk-takk, Nic.“

Ma ronin üle serva, kuigi meil kõigil on seelikud seljas; minu liikumine lükkab gondli veel hoogsamalt kõikuma, mu küünarnukid on selja taga gondli ülemise lati ümber konksus, jalad hoiavad tasakaalu gondli serval, mis sees seistes jääb vöö kõrgusele. Corinne hoiab mind küünarnukkidest, ta hingeõhk riivab mu kõrva. Tyler jälgib, kuidas vaateratas pöördub ja me tagasi alla liigume. Koos maaga tuhiseb üles ka tuul, mu kõhust käib jõnks läbi, süda puperdab. Vaateratas kriiksatab seisma ja ma astun maha hetk liiga vara.

Metallplatvorm põrutab mu põlvi, kui kaldteed mööda alla jooksen, oimetu ja adrenaliinist tulvil, hüüdes töötajale, kes mulle midagi järele karjub: „Jajaa, tean, ma lähengi ära!“ Kihutan Tyleri poole, kes naeratab nõrgalt, tema silmad ütlevad kõik, mida ta sel hetkel seal väljapääsu juures seistes ihkas. Mahitaja. Nii ütles tema kohta Daniel, üritades minult süüd ära veeretada.

Jookse, ütles Tyler hääletult. Mul oli hing kinni, ma ei naernud päriselt, aga peaaegu, ja jooksin tema poole. Ta huuled kaardusid tuttavaks muigeks ja ma teadsin, et parkimisplatsilt välja me ei jõua. Veab, kui autonigi jõuame.

Aga siis haaras üks käsi minust kinni – „Ütlesin ju, et ma lähen,“ ja ma tõmbasin käe ära.

Aga see ei olnud turvamees. See oli Daniel. Ta haaras minust kindlalt ja jõuliselt kinni ja lõi mind. Ta lõi mulle rusikaga näkku ja see hoop paiskas mu külili, käsivars jäi kõhu ja tolmuse maapinna vahele väändu.

Šokk ja valu, hirm ja häbi tundusid mu mälus ühte sulavat, segunevat vere ja tolmu maitsega. Vend ei olnud mind kunagi varem löönud. Isegi lapsena õieti mitte. Nüüd, kümme aastat hiljem ripub see hetk meie kohal igas vestluses, igas passiivagressiivses tekstisõnumis ja vastamata telefonikõnes.

Ja hiljem sel ööl, millalgi lõbustuspargi sulgemise ja kella kuue vahel, läks Corinne kaduma, ning kõik sel päeval juhtunu sai uue kaalu, uue tähenduse. Järgnevate nädalate jooksul muutus surma tõenäosus aina tungivamaks. See oli kõikjal meie ümber, meeltele tabamatu ja ometi lämmatav, kohal kõikvõimalikes mõeldavates sündmusejadades. Oli tuhat erinevat võimalust, et ta on surnud.

Ehk lasi ta jalga, sest isa ahistas teda. Võib-olla sellepärast lahutaski Corinne’i ema aasta pärast oma mehest ja kolis linnast ära.

Või pani teo toime Jackson, Corinne’i kutt – tavaliselt on ikka poiss süüdi –, ja nad olid just tülitsenud. Või see tüüp, kellega ta lõbustuspargis flirtinud oli ja keda keegi ei tundnud – see tüüp seal hot dog’i putka juures. See, kes Bailey sõnul oli meid vahtinud.

Või ehk tahtis ta pöidlaküüdiga koju sõita, seljas liiga lühike seelik ja pikkade varrukatega poolläbipaistev pluus, ja võib-olla võttis mõni läbisõitev võõras ta peale, vägistas ta ja jättis kuskile.

Võib-olla lasi ta lihtsalt jalga. Nii otsustas igatahes lõpuks politsei. Ta oli kaheksateist – seaduse järgi täiskasvanu – ja tal oli sellest linnast kõrini.

Mis, küsisid politseinikud, nende tundide jooksul toimus? Teie kõigiga? Lööge oma saladused letti, kus ja mis ja miks, kella kümnest õhtul kuni kuueni hommikul. Samad politseinikud, kes olid meie peod laiali ajanud, aga siis sõidutanud meid lihtsalt koju, helistamata meie vanematele. Samad politseinikud, kes käisid meie sõpradega ja jõid õlut koos meie vendadega või isadega. Ja meie saladused – see, kus me olime kella 22 ja kuue vahel, mida me tegime, miks – neid saladusi ei hoiaks need politseinikud enda teada. Ei baarileti ääres, voodis ega terves linnas.

Selleks ajaks, kui saabus osariigi politsei abivägi, oli juba hilja. Olime juba sissepoole pöördunud, oma teooriad valmis pununud, uskusime juba seda, mida meil endal oli vaja uskuda.

Ametlik versioon oli selline: Corinne oli kõigi tuttavate jaoks olemas kuni lõbustuspargi väravateni ja sealtmaalt läks ta lihtsalt kaduma.

Aga tegelikult ei läinud. See polnud kõik. Igaüks meist varjas veel mõnda pusletükki.

Danieli silmist kadus ta lõbustuspargiala lähedal, piletiputka taga.

Jacksoni silmist koobaste juures parklas.

Ja minu jaoks hajus ta eimiskiks, kadudes Cooley Ridge’i viiva käänulise tee kurvi taha.

Meie linn oli hirmu täis ja otsis vastuseid. Aga meie linn oli ka valetajaid täis.

——

GRAND PINESI HOOLDEKODU SÖÖKLA on suurepärane silmapete – täispuitpõrandad ja tumedate linadega lauad, mis sobiksid pigem restorani, mitte pikaajalise taastusravi asutusse. Nurgas on isegi klaver, kuigi see tundub olevat pigem kaunistuseks, ja õhtusöögi ajal mängib taustaks vaikne klassikaline muusika. Toit, nagu räägitakse, on parem kui üheski teises lõunaosariikide hooldekodus – või nii vähemalt Danielile öeldi, kui ta selle koha valis, nagu peaks see tema enesetunnet ja kaude ka minu enesetunnet kuidagi parandama. Ära muretse, isa, me hakkame sul külas käima. Ja süüa saab seal imehästi.

Täna viis parajasti vastuvõtulaua lähedal olnud õde mind just sinna sööklasse ja ma silmasin isa kahele inimesele mõeldud nurgalauas istumas. Isa pilk libises minust ja õest üle ning keskendus taas spagette keerutavale kahvlile.

„Ta ei andnud meile teada, et tulete, muidu oleksime talle meelde tuletanud, et ta teid ära ootaks,“ ütles õde murelikult suud torutades.

Isa tõstis pilgu, kui õde mind laua juurde saatis, ja avas suu, nagu tahaks midagi öelda, aga õde kõneles enne, suul professionaalne nakatav naeratus, ning me isaga naeratasime talle vastu.

„Patrick, su tütar Nicolette on siin,“ ütles ta, ja minu poole pöördudes sõnas: „Oli kena jälle kohtuda.“

„Nic,“ ütlesin ma õele. Mul kiskus süda rinnus kokku, kui ootasin ja lootsin, et nimi jäi isa pähe pidama, et see oli sama nakkav nagu naeratus.

„Nic,“ kordas isa. Ta trummeldas aeglaselt sõrmedega lauale: üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm – ja siis tundus, et miski loksus paika. Trummeldamine kiirenes: ükskakskolm, ükskakskolm. „Nic.“ Ta naeratas. Ta oli kohal.

„Tere, isa.“ Istusin tema vastu ja sirutasin käe tema käe järele. Issand, kui kaua aega on mööda läinud. Me pole terve aasta kohtunud. Mõnda aega rääkisime telefonitsi, isal mõistus kord selge, kord mitte, kuni Daniel teatas, et kõned ajavad isa liialt endast välja. Seejärel jäid ainult kirjad, millele lisasin pildi endast. Aga siin ta nüüd oli. Nagu vanem versioon Danielist, aga vanuse ning eluaegse kiirtoidu- ja alkoholilembuse tõttu pehmem.

Isa võttis mu käest kinni ja pigistas seda. See osa tuli tal alati hästi välja. Kiindumuse füüsiline väljanäitamine, hea isa etendamine. Kallistused, kui ta hilja õhtul pooleldi joobnult tuppa komberdas. Käepigistused, kui oli vaja toidupoodi minna, aga ta ei suutnud voodist tõusta. Käepigistus, võta minu krediitkaart, ja see pidi kõik tasa tegema.

Ta pilk liikus mu käele ning ta patsutas mu sõrmusesõrme. „Kus see siis on?“

Sisimas vingerdasin piinlikkusest. Aga isale ma naeratasin, rõõmustades, et tal oli see detail meeles. Mul oli hea meel, et ta peab meeles, mida ma talle kirjutanud olen. Ta ei olnud mõistust kaotamas, ta oli lihtsalt ise oma mõistuse sisse ära eksinud. Seal oli suur vahe. Mina olin tema mõistuses alles. Tõde oli seal alles.

Ma otsisin telefonist pildi ja suurendasin seda. „Unustasin maha. Võtsin maja koristamise ajaks ära.“

Ta kissitas silmi ja vaatas ekraani, vaatas särava kivikese täiuslikult lihvitud nurki. „Ja Tyler ostis sulle sellise?“

Kõhust käis jõnks läbi. „Mitte Tyler, isa. Everett.“

Ta oli jälle ära eksinud, aga tal oli siiski ka õigus. Ta oli lihtsalt teises kohas. Kümne aasta taguses ajas. Me olime alles lapsed. Ja Tyler ei palunud mind just otseselt naiseks – ta sirutas sõrmust minu poole nagu palvet. See tähendas: jää siia.

Ja see sõrmus siin tähendas ... Ma ei teagi, mida see sõrmus tähendas. Everett oli kolmkümmend, mina olin peagi kolmkümmend saamas ja ta oli mulle abieluettepaneku teinud oma kolmekümnendal sünnipäeval: see oli lubadus, et mina ei raiska tema aega ega tema minu oma. Olin talle jah öelnud, aga see oli olnud kaks kuud tagasi ja me polnud arutanud pulmi ega kokkukolimist, kui mu üürileping lõpeb. Jutt oli, et see juhtub millalgi. Oli plaan.

„Isa, mul on sulle üks palve.“

Isa pilk nihkus mu kotist paistvatele paberitele ja ta käed tõmbusid rusikasse. „Ma juba ütlesin talle, et ma ei kirjuta mitte kuhugi alla. Ära lase Danielil maja maha müüa. Sinu vanavanemad ostsid selle maatüki. See on meie oma.“

Tundsin end reeturina. Maja tuli igal juhul maha müüa.

„Isa, me peame seda tegema,“ ütlesin ma õrnalt. Sul on raha otsas. Sa oled selle suvaliselt jumal teab mille peale kulutanud. Mitte midagi polnud järel. Peale selle raha, mis oli kinni betoonlahmaka, nelja seina ja hoolitsemata aia all.

„Nic, tõepoolest, mida su ema selle peale ütleks?“

Ta hakkas mul käest libisema. Varsti kaob ta teise aega. See algas alati nii, emaga, nagu kisuks tema meenutamine isa kuskile, kus ema on veel elus.

„Isa,“ ütlesin ma, üritades teda veel kinni hoida. „Ma ei tulnud selle pärast.“ Hingasin aeglaselt sisse. „Kas sa mäletad kirja, mille sa mulle paar nädalat tagasi saatsid?“

Ta trummeldas sõrmedega laual. „Muidugi. Kiri.“ Viivitus­taktika – tundsin, kuidas ta otsib pidet, püüab meenutada.

Võtsin paberi välja, voltisin lahti ja asetasin meie vahele lauale; nägin, kuidas ta paberit vaadates silmi kissitas. „Sa saatsid mulle selle.“

Ta silmitses kirjutatud sõnu kaua, enne kui tõstis sinised vesised silmad, libedad nagu ta mõttedki. See tüdruk. Ma nägin seda tüdrukut.

Südamelöögid vasardasid mu peas nagu tema nimi. „Keda sa silmas pead? Keda sa nägid?“

Ta vaatas ringi. Kummardus üle laua lähemale. Ta avas ja sulges kaks korda suu, enne kui nimi sealt sosinal välja lipsas. „Prescotti tüdrukut.“

Tundsin, kuidas kõik mu kuklakarvad ühekorraga püsti tõusid. „Corinne’i.“

Ta noogutas. „Corinne’i,“ ütles ta, nagu oleks otsitava leidnud. „Jah. Teda ma nägingi.“

Vaatasin sööklas ringi ja nõjatusin isale lähemale. „Nägid teda? Siin?“ Proovisin kujutleda Corinne’i vaimu neis koridorides hõljumas. Või tema südamekujulist nägu, pronksikarva juukseid, merevaiguvärvi silmi ja kaarjaid huuli – kuidas ta kümme aastat hiljem välja näha võiks. Kuidas ta mul ümbert kinni võtaks, põse vastu minu põske suruks, tunnistaks sosinal kõik üles, ainult mulle: parim vemp maailmas, on ju? Kuule, ole nüüd, ära pahanda. Tead küll, et sa oled kallis.

Isa pilk viibis kuskil kaugel. Siis teravnes see jälle, haaras ümbritsevat, pabereid mu kotis, mind. „Ei-ei, mitte siin. Ta oli meil kodus.“

„Millal, isa? Millal?“ Corinne oli haihtunud kohe pärast kooli lõpetamist. Vahetult enne minu lahkumist. Kümme aastat tagasi ... Rändlõbustuspargi viimasel õhtul. Tikk-takk, Nic. Tema külmad käed minu küünarnukkidel, viimane kord, kui me teineteist puudutasime.

Ja pärast seda pole teda nähtud.

Klammerdasime tema lõpualmanahhist võetud pildi puutüvedele. Otsisime kohtadest, kust kartsime otsida, otsisime midagi, mida kartsime leida. Vaatasime sügavale üksteise sisse. Kaevasime Corinne’i kohta välja nii mõndagi, mis oleks pidanud peitu jääma.

„Ma peaksin su emalt küsima ...“ Ta pilk triivis jälle mujale. Ilmselt nägi ta aastatetagust mälestust. Ajast enne Corinne’i kadumist. Enne ema surma. „Ta oli maja taga verandal, aga ainult hetkeks ...“ Ta ajas silmad pärani. „Metsal on silmad,“ ütles ta.

Isale olid ikka metafoorid meeldinud. Ta oli aastaid kolledžis filosoofiat õpetanud. Kui ta jõi, läks asi hullemaks – ta sättis raamatutest võetud ridu oma äranägemise järgi ümber või tsiteeris kontekstiväliseid fraase, mille tähendust ma meeleheitlikult mõista üritasin. Lõpuks hakkas ta naerma, patsutas mind õlale ja võttis uue teema. Aga nüüd kippus ta oma metafooride sisse ära eksima, ta ei suutnud enam pinnale tulla. Tema selgusehetk hakkas tuhmuma.

Kummardusin üle laua ja pigistasin ta käsivart, kuni ta tundus mu sõnadele keskenduvat. „Isa, isa, aega on vähe. Räägi Corinne’ist. Kas ta otsis mind?“

Isa ohkas pahaselt. „Aega ei ole vähe. Seda pole isegi üldse päriselt olemas,“ ütles ta, ja ma teadsin, et ta kadus mul jälle käest – kadus ära, tammus omaenda mõtetes ringiratast. „See on lihtsalt üks pikkusühik, mille me leiutasime, et asjadest aru saada. Nagu toll. Või miil.“ Ta vehkis rääkides kätega, et oma mõtet rõhutada. „See kell seal,“ ütles ta enda selja taha osutades. „See ei mõõda aega. See loob aega. Saad aru, mis vahe seal on?“

Jõllitasin kella tagaseinas, musta sekundiseierit, mis käis ja käis, aina käis. „Aga mina jään ikkagi vanemaks,“ pomisesin ma.

„Jah, Nic, jah,“ ütles ta. „Sa muutud. Aga minevik on ikka veel alles. Ainus, mis liigub, oled sina.“

Temaga vestelda üritades tundsin end nagu hiir jooksurattas. Olin õppinud mitte vastu vaidlema, vaid lihtsalt ootama. Vältima tema ärritamist, sest siis sattus ta kiiresti segadusse. Pidin järgmisel päeval uuesti proovima, teise nurga alt, teistsugusel hetkel. „Hästi, isa. Kuule, peangi minema hakkama.“

Ta nõjatus toolileenile ja vaatas mind, ta pilk rändas mu näol. Mõtlesin, millist versiooni minust ta parajasti näeb: oma tütart või võõrast inimest. „Kuula, Nic,“ ütles ta. Kuulsin kella tiksumist. Tikk-takk, Nic.

Ta trummeldas sõrmedega laual, kaks korda kiiremini, kui kell tiksus. Toa teisest otsast kostis kolinat, keerasin end toolil ringi ja nägin meest, kes korjas üles kandikutäit nõusid, mille oli ilmselt laudu koristades maha pillanud. Pöördusin tagasi isa poole, tema oli aga jälle oma taldrikule keskendunud ja keerutas spagette, nagu poleks viimaseid paari minutit olnudki.

„Täitsa soovitan neid spagette,“ ütles ta ning naeratas soojalt ja eemalolevalt.

Tõusin püsti, koputasin paberipakki vastu lauda ja vastasin sama sooja ja eemaloleva naeratusega. „Nii tore oli sind näha, isa.“ Läksin ümber laua, kallistasin teda kõvasti, tundsin, kuidas ta kõhkles, enne kui omakorda käe tõstis ja mind vastu embas.

„Ära lase Danielil maja maha müüa,“ ütles ta, viies vestluse jälle alguspunkti tagasi.

——

VERANDALAMP PÕLES, TAEVAS OLI peaaegu täiesti pime, ja kui ma autot kruusasele sissesõiduteele parkisin, sain Danielilt sõnumi. Ta lubas hommikul tagasi tulla ning käskis mul helistada, kui midagi vaja on või kui ma peaksin ümber mõtlema ja tahtma ikkagi tema ja Laura juures ööbida.

Kaalusin seda, istudes autos ja vaadates, kuidas lamp tuule käes kõigub ning majaseinale varje heidab. Kaalusin, kas sõita linna teise serva ja panna täispuhutav madrats tühja lastetuppa. Sest ma nägin meid, meie varjukujusid kümne aasta tagant, seal verandal tantsiva valguse käes tondijutte rääkimas.

Corinne ja Bailey kuulavad võlutult Danielit, kes jutustab metsakoletisest – millestki, mida pole näha, vaid ainult tunda. Et see vallutab inimeste ajud ja paneb nad igasuguseid asju tegema. Kuulen oma peas kümne aasta tagust ennast teatavat, et mu vend ajab täielikku paska. Ja Corinne vaatab Danielit, pea viltu, nõjatab selja verandapiirdele, lükkab rinna ette, kõverdab põlve ja toetab kanna piirdelatile ning küsib: mida see