Читать книгу Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat - Mehis Tulk - Страница 6

Piugjas oks sähvas läbi õhu ja lõikas valusa tulena pehmesse ihhu. Pakitseval nahal pundus silmapilkselt üles veripunane vorp.

„Aihh...” võpatas tüdrukuohtu piiga näost haarates ning surus end veelgi tihedamalt vastu kõrvi hobuse kaela. Kahinate ja hääletute sosinatega täidetud rõskevõitu rapik, mille määndunud tüvede vahel eksles vaid mõni üksik ehmunud valguskiir, elustus tema ümber taas, küünitas oma jäserikud oksad tigedalt rõivaste ja ihu järele, haakis sõlmjad küütsakad jonnakalt kohevatesse juustesse ning püüdis pugeda rasusid^[1.] koos hoidvate pastlapaelte vahele.

Hobuse sooja karedat nahka läbis äkitselt kerge värin, mis koondus ägedasse korsatusse ja pearaputusse. Vesi oli ligidal.

„Tasa, tasa!” rahustas neiu kõrbi ning püüdis kapjade all puruneva oksarisu räginast tabada hääli, mis Kooljaojast märku andsid. Need olid iga kord erinevad, kuid ei tekitanud eales kahtlust, et võiksid kosta kusagilt mujalt kui ronirohtude ja hallide samblike rüpes tukkuva tare juurest.

Undimetsa ümmardaja Lemmi jaoks oli tee lausuja juurde tuttav. Tuulemurruga täidetud lepiku servast tuli esiti minna kuni härjasuuruse lõhkise kivini, mille hommikukaarde põrnitsev külg oli täis imelikke märke. Siis pidi keerama otse võpsikusse ja hoidma kogu aeg päeva poole. Kui teeline rumala peaga just ringiratast käima ei jäänud, polnud sealt lausuja kojani kuigi pikk maa. Eksinu jõudis aga lõpuks lepikuäärse tee peale tagasi või leidis end hoopiski lõputa laugaste vahelt, kust õhtu poole minnes võis ehk hea õnnega siledaveelise Koigini välja jõuda, aga ka igaveseks rabamülkasse kaduda. Kooljaoja valis. Mitte igaüht ei lasknud ta ligi.

Püha ojakese lätet ei olnud oma ihusilmaga näinud keegi peale selle vardja, Kooljaoja Sissa, kelle katuse all kirgas allikas mulksus. Oja, millel oli pikkust napilt rohkem kui ehk kehvakese ammulasu jagu, tegi mustade palkide vahelt pääsedes mõned lauged käänakud ja puges siis nagu redupaika otsiv hõbedane siug vana lagunenud surnumaja juures uuesti maa alla. Muistse rahula sammaldunud varemetel oli veel mitmes kohas näha kivisse raiutud vanu märke, mida vanemate inimeste jutu järgi ruunideks kutsuti, kuid mille tähendust enam keegi seletada ei mõistnud. Matmispaiga kohale oksi küünitavate jalakate pragunenud tüvedel võis aga aimata suuri ristikujulisi sisselõikeid, mis olid suvekuumas ja talvekülmas armistunud ning moondunud väänlevateks mõhnadeks, andes puudele eemaletõukava ja ähvardava ilme.

Kooljaoja kalmetest kõneldi, aga neid ka peljati. Pöide kihlakunnas, mida vanadel aegadel vägeva sõjasadama ja seda valitsenud pealike soo järgi Hardjalaks^[2.] kutsuti, ei olnud enam ätti ega eite, kes oleks mäletanud, kelle rahulat sooäärne padrik ning loitsupuud valvasid. Need pidid olema võõrad või siis vähemasti väga ammu saarelt lahkunud inimesed, sest esiisade ja esiemade kalmusid ei lasknud elavad iial rohtu kasvada. Ei pühapuude all, nagu muistsetel aegadel, ega ka nüüd kirikaedades, kuhu preestrid üha tungivamalt saarlasi oma surnuid matma sundisid.

Ratsu korsatas uuesti ning jäi nagu naelutatult seisma suure armilise vitsapuu kõrval, mille mustad juured läbi säravselge allikavee ojapõhja klammerdusid. Palju ei jäänud puudu, et neiu oleks silmnäo vastu kõverat kaseoksa lõhki löönud ning hobuse laudjalt ülekaela võserikku lennanud. Kõik need pea tosin korda, mis ta perenaise käsul oli lausuja juures käinud, ilmusid piiripuu ja selle küljes rippuv lokulaud välja alati ootamatult, otsekui maa alt.

Lemmi toetas pihud krobelisele oksale, libistas end kõrvi seljast maha ja kinnitas ratsmed oja kohale koolduvatesse toomingaokstesse. Siit teadis ta eksimatult teed lausuja kojani, oskas peaaegu nähtamatul rajal ümber hundiaugu minna ja ka õigel kohal kummarduda, et kutsumata külalistele seatud vinnapüünist vältida. Aga enne kui piiga seadis sammud sinnapoole, kust tema sõõrmeisse juba kirbelt magusat suitsulõhna kandus, haaras ta tüve najalt kaika ja lõi mitu korda kõvasti lokku.

„Klõkk, klõkk, klõkk!” hõikas halliks pleekinud laud, mida ilustasid tulega kõrvetatud ruunimärgid. „Klõkk, klõkk!” kajasid vastu teispool oja võsast sirutuvad sünged puud, mille latvadest kohe kostis ärev „kiudääh, kiudäähh!” ja „krraaa-rook!”. Rabinal tõusid lendu pool tosinat hakki ning paar hallikuuelist varest, kes umbusklikult oja kohale tiirutama jäid. Piiga ootas pika viivu, kikitas kõrvu, kuid ei kuulnud midagi peale tasase metsakohina ja lindude rahutu käratsemise.

„Klõk-klõk, klõk-klõk, klõkk!” põrutas ta uuesti, nii et tuhmunud ringid, ristid ja kriipsud lokulaual vabisesid ja hakid veel valjemini kisama pistsid. Lõpuks kostis eemalt vastuseks tuhm kõmin, märk, et Kooljaojale võib sisse astuda. Hakid rahunesid ning otsisid üksteise järel puulatvades uuesti kohad, kus tuhmi päikese käes edasi tukkuda.

Nagu alati, seisis emand Sissa seegi kord mätaste ja oksarisuga kaetud pikliku koja ees, kõrge loitsutrummi kõrval, mis oli kanepiste nööridega kahe maasse kaevatud posti vahele pingutatud ja pärastlõunases uhmjas valguses kuukettana helendas. Lausuja rinnal rippus rästikunahaga mähitud noatupp, millest paistis ussipeaks voolitud noapide. Juustesse põimitud kuivad ussinahad langesid pikkade salkudega vaheliti tema seljale ja lamedale rinnale. Ümber lausuja pahema peopesa oli keeratud tuhmilt veiklev maonahk, mis üksnes sõrmeotsad ja tumedate rantidega kollased küüned nähtavale jättis.

Kooljaoja Sissa, keda ussidega lähedase läbisaamise pärast pelglikult ka Siuemandaks kutsuti, oli rahva juttude järgi kõige eakam inimene kihlakunnas. Vanemate inimeste kinnitusel oli ta näinud vähemalt kaks korda nii palju suvesid ja talvesid kui tavalisele saare mehele ja naisele siin maa peal enamasti aega on antud. Sosistati suisa, et ta enam inimenegi polevat, vaid ammugi hinge heitnud ja andnud oma ihu tarvitada metsavaimule või ussikuningale enesele, kes nüüd lausuja kujul maa peal inimsoo elujärge kaeb. Sissat silmast silma näinud Lemmi arvates ei saanud see aga kuidagi tõsi olla. Juba esimesel korral, kui ümmardaja ühes Undimetsa vana sulase Tahvega Kooljaojal käis, pidi ta enesele tunnistama, et kõik need jutud olid vaid üks sõnadega vehkimine ja et imelike lugude pajatajad kõnelesid asjust, millest nad õigupoolest vähimatki ei teadnud. Sissa tõmmud palged olid siledad, rüht sirge, astumine kerge ja söekarva silmade vaade sama vahe kui lühikese teraga nuga Lemmi puusal. Aastatest andsid märku vaid soonilised käeseljad ning kortsuline kaelanahk, nii palju kui kitsast nägu raamivad pikad lumivalged juuksed ja jämedatest lõngadest kootud erkroheline rüü seda lõua alt näha lasid.

Ümmardaja pilgu tabanud, noogutas Sissa kutsuvalt ja libises pehmelt kui suits tagasi tare tumedasse ukseavasse. Üllatunud Lemmi viivitas hetke, sest Siuemand polnud isegi mitte vana Tahvet, kellega ta senimaani oli lausuja juures käinud, kordagi oma katuse alla kutsunud. Kooljaoja ju valis, ei lasknud mitte igaüht ligi, ja siia tuldi nõu küsima just nii tihti kui hädatarvilik, kuid nii vähe kui võimalik. Ja nüüd oli varjatud koja sisemus äkki tema ees kutsuvalt avali! Tema ees, kes ta alles neli täiskuud tagasi esimest korda siia sattus. Neidis kogus end viivu, kohendas õlal rippuvat kaelakotti ning astus üle lävepalkide tarre, mis lõhnas sambla, soolaukude ja veel millegi tundmatu ning ülimalt erutava järele.

Tütarlaps tõmbas sügavalt hinge. Viivitus lasi silmadel hämarusega harjuda ning kojale pilgu heita. Seestpoolt paistis see hulga suurem kui väljast. Tare keskel miilas tahmunud kividega piiratud tulease, punased söed õhkasid rahulikku sooja. Laepalkide ja nende vahele pingutatud nööride küljes rippus vihtu, puhmasid, tuustakaid ning punti seotud rohtusid, paela otsa aetud seeni, juurikaid ja kõikvõimalikke muid kuivatatud metsaande, nii nagu igal pool teisteski taluperedes tavaks. Piigale ei hakanud silma ühtki kolpa ega luud, millega eided ja ätid külas lapsi hirmutasid, et nood oma nina ja silmad Kooljaojast eemale hoiaksid.

„Päikest päevaks ja metsarahu päevaveeruks, perenaine!” pressis Lemmi end sirgu ajades lõpuks üle huulte ning ulatas tuleaseme kõrval seisvale Siuemandale peotäie kuivatatud veritarna, mille oli enne tarre astumist aegsasti kaelakotist välja sikutanud. Sissa võttis rohud, viskas neile üksnes põgusa pilgu ning heitis tarnapundi leeasemele, kus varred hõõguvatel sütel korraks rohekollaseks leegiks lahvatasid. Teadmata, kas Undimetsa nooremanda saadetud and, mis otse tulle lendas, lausujale meeltmööda oli või teda ehk hoopiski pahandas, kraamis neiu kiiresti kaelakotist välja pütikese tahkunud meega ja sirutas Siuemanda poole.

„Hahhhsss!” Sissa sõrmede puudutus pitsitas ümmardaja näppe kui vitsanähvak. „Hahhsss... Messssimetssssa linnukessste magussss piim... Hää... Palju rohutuulte rammu ja loopäälsete väge.” Lausuja kähe hääl oli tuhm, rohkem mehe kui naise oma. Pikk rüü mööda maad lohisemas, liikus ta puhmade ning kuivatistega täidetud seina äärde ja asetas pütikese palkide külge kinnitatud kisklauale. Lemmile tundus, et Sissa ei astunud, vaid hoopis libises tare muldpõrandal nagu mööda talvist siledat jääd.

„Mida Undimetsa soerdiplika sedakorda tahab? Hahh?”

Lausuja seisis ootamatult ümmardajaga silmitsi. Tema kitsaste huultega suu peaaegu ei liikunud, aga sõnad sahisesid Lemmi kõrva ääres nõnda selgesti, nagu oleks talle üle õla juustesse sosistatud.

„Äähh... eee... leevendust kirvehaavale, mis mustaks hakkab minema... jaahh... Lepitust kõhuvaevades sulasele, kes verd situb,” suutis ümmardaja tuimaks muutunud huultelt raskustega pressida.

„Hahhhsss...”

Lee peal söestunud tarnadest, aga veel millestki, mis nende sekka oli kuumavale tuleasemele poetatud, hõljusid õhus joovastavad lõhnad, mis panid Lemmi pea aina jõudsamini lainetama. Sissa toimetamine poolpimedas kojas tundus tütarlapsele rohkem koldesuitsu hõljumise ja varju värelemisena kui luust ja lihast inimese liikumisena.

„Seda ei tohi kuivalt palja ihu vastu puutuda lasta, ajab kärnad pääle,” kahistas lausuja ning ulatas Lemmile väikese ümmarguse puust anuma, mille avaus oli paksu riidetükiga kaetud ja tugevasti kinni nööritud. „Sega vanast aavapuust lõigatud ja kooritud oksaga näpuotsa jagu peotäie searasva sisse ja määri sellesama oksaga peale. Ja oks viska pärast seda kohe tulle,” sosistas Sissa.

Neiu poetas napakese aegamisi kotipõhja, kuhu ta oli tulles teepervelt ettenägelikult pisut kuiva sammalt korjanud.

„Seda lase keema aetud vihmavees liguneda, kraabi natuke lehepuu sütt sisse ja anna sitatõbisele soojalt juua. Toob vaevatule pimeda une ja võtab vere kinni. Jahhhhhh...” Kuivade oksakeste vihk libises samuti kaelakotti, misjärel piiga käega üle silmnäo vedas, püüdes ligitikkuvat ihmjat und tarehämarusse peletada. „Emand tänab sind, Sissa, nagu alati ja... eeeeh... palub küsida, mida sulle tuleval korral... meeleheaks ühes võtta,” kogeles ta.

„Ooo... jaahhhsss...”

Tare seinapalgid paistsid Lemmi ümber kokku tõmbuvat nagu hiigelsuured pihud, mille paindumatud mustad sõrmed on üksteise külge kinni kasvanud.

„Sa oled... hahhhsss... värssske.”

Lemmi ei olnud kindel, kas see, mida ta silmad nägid, kõrvad kuulsid, nina haistis, janust kuivav suu mekkis ning niiskeks tõmbunud ihu tundis, oli ikka seal ja selsamal hetkel või hõljus ta mingis päevases unes, mis tema tahtmisest küsimata ta silmalauge, suud ning südant liigutas. Ma poleks pidanud üle selle läve astuma, suutis piiga iseendale öelda. See pime tare, kus ometi midagi nägemata ja leidmata ei jää... See must ja madal lagi, mis vaadates paistab nii raske, aga ometi otsekui hõljuks sinu pea kohal... Need lõhnad, need hõõguvad söed, need sahisevad sõnad... Aaahh... Nüüd on juba hilja!

„Vastne vahimeessss vehib palju... ssssahhh,” sosistas lausuja ning libistas sõrme õrnalt üle Lemmi põsel punduva peene verme. Teenijapiiga püüdis midagi öelda, kuid sõnad olid suus kui sõlme seotud.

„Kassa... hahhsss... meest oled juba... tunda saanud?” kahistasid Sissa kahvatud huuled. Terav pilk puuris tütarlapse silmadesse kui nuga tapale toodud õhvakesse. Lemmi õhetavad palged lõid veel rohkem lõkendama. Ta raputas pihkusid rinnale surudes aeglaselt pead. Süda, mis kotta astudes niigi ärevalt peksles, hakkas veel kiiremini lööma.

„Riie ülesss ja näita moole oma eesspoolt!” nõudis Sissa, põimides oma väänleva pilgu tütarlapse sinisilmadesse. Justkui äratehtult kummardus Lemmi ettepoole, haaras rõivad näppude vahele ning tõi nähtavale punase-valgekirju paelaga seotud rasud, mis varjasid sääri ja põlvi, kuid jätsid katmata reied.

„Hahhhsss! Veel rohkem ülesss!”

Rindadeni tõstetud käed paljastasid neiu niuded. Piiga võpatas, kui Sissa ühe käe näppudega tema pikkadest kõhualustest ihukarvadest kinni sasis ja teise oma rinnal rippuva noa pidemele asetas. Lemmi ei suutnud lausuja puurivat pilku välja kannatada ning sulges silmad.

„Ää pelga. Ma ess taha so verd, ma taha so ihu,” vonklesid tema kõrvu Siuemanda peaaegu hääletud sõnad. Üle niudepiiri sähvanud külm noatera vedas ümmardaja silmapilguks vibuna pingesse, kuid siis oli lausuja sõrmede pitsitus kadunud. Riided pudenesid Lemmi näppude vahelt ning otsekui kammitsaist pääsenuna tuikus ta sammukese tagasi. Sissa hõljus, näpuotsatäis ruugeid ihukarvu silme ees, koja sügavusse. „Järgmine kord tood mulle hahhsss... vastsündinu nabasoolika ja titeema ühe lüpsi jao rinnapiima. Jahhh...” sosistas hääl pimedusest. „Ja sedasama veritarna, aga koos juurtega. Soerditüdruk teab, millisest rannast neid tuleb korjata. Hahhsss!”

Ümmardaja mõistis, et ta võib lahkuda. „Ole terve ja... päikest sinu kojale... ähhh!” sai neiu taas sõna suust ning sundis end minekule.

Tark kõrb tõi poolunes hõljuva ümmardaja koduteele tagasi. Lemmi pea, kus ei olnud vähimatki mäletamist, kuidas ta lausuja salaraja lõksudest uuesti mööda oli pääsenud, sai Kooljaoja suitsude ja lõhnade joovastusest selgemaks alles lepikust välja, suure tee peale jõudes.

Undimetsa nooremand Marja, kes ümmardajat oodates metsaserval kannatlikult edasi-tagasi sammus, tõttas õhinal tüdrukule vastu. Tema ümber kargles rõõmust kiunudes suur hõbehall peni, väljanägemiselt rohkem hunt kui koer.

„Pea!” käsutas nooremand, hobusel suistest kahmates. Uimane Lemmi nõksatas ettepoole ja avas silmad. „Perenaine,” ümises ta tuimalt.

„Mida Sissa sedakorda sosistas?” päris nooremand kärsitult. „Ikka ilast ja ihust ja peidetud puhtusest?”

Lemmi kobas emanda sõnade peale tahtmatu käeliigutusega oma kirvendavat keskpaika ning ajas end sadulas sirgu. „Ei midagi,” kohmas ta ebalevalt. „Ei mäleta. Ei saanud aru... Sisiseb kut uss. Rinde alt võtab külmaks...”

„Ta on sind jälle ära teinud, tüdruk...” Marja hääles kõlas varjamatu pettumus. „Paistab, et vanal Meinhardil on õigus, kui ta seda neetud Kooljaoja mustaks ussipesaks nimetab, milles vähimatki hinge sees ei ole. Ei kuule selle kurjavaimu ussimoori kõrvad mu küsimisi, ei hooli tema külm limane süda orvukese ohkamistest. Kurad teda võtku!”

Nooremand sülgas südametäiega, pööras ümmardajale pahaselt selja ning tõttas kuldsete kiharate lehvides eemal ootava valge ratsu juurde. „Lähme, Hall!” käratas ta koerale ja ronis kulmu kortsutades sadulasse. „Siin pole meil rohkem midagi teha!”

„Kiudääh, kiudäähh!” viskus sellestsamast põõsast rabinal lendu kolm hakki, kes kappava ratsaniku kohal madala tiiru tegid ja seejärel käratsedes ülespoole sööstsid. Hetke pärast kukutasid nad end kõrgusest uuesti alla ja jäid kisades tiirlema väikese meestesalga kohale, mis eemalt käänaku tagant välja ilmus.

Pool tosinat sõjariistus meest astus tuimalt üht jalga teise ette tõstes kägiseva koormavankri järel. Kõigil üll rõngassärk, osal varrukatega, osal ilma, paaril helkis peas kriimuline kiiver. Igaühe turjal rippus valgeks võõbatud kilp, servast servani ulatuva musta ristiga ilustatud. Teine asi, mis rändajaid ühendas, oli nende silmis peegelduv väsimus, mis kõneles selja taha jäänud pikast teekonnast. Tülpimus kadus meeste nägudelt aga niipea, kui nad teeveeres Lemmit märkasid.

„Kenna perrse!” hüüatas üks puises saare murdes ja laksutas himuralt keelt. „Tulle seea! Temme patto!”

Jõuk peatus ja puhkes mörinal naerma. Keegi lasi valjusti vilet, nii et ümmardaja hobune võpatas.

„Kiudääh, kiudäähh!” kisasid madalal tee kohal tiirlevad hakid.

Tüdruk virgus ning jäi sõjasulaseid kohmetult põrnitsema. Iseäranis hakkas talle silma üks kõhetute palgete ja etteulatuvate rotihammastega mehike. Too õgis piigat palavikulise pilguga ning nilpsas vastikult keelt. Lemmi sundis hobuse tagasi metsa kaitsvasse rüppe.

„Pidage lõuad, neetud sitarattad!” käratas vankriotsal jalgu kõlgutav süngeilmeline mees vigases saksa keeles. „Sammu marss! Või saab kõik kõva roosk!”

Sõjasulased paiskasid käskniku poole mõne vängema vandesõna, sülgasid porisedes maha, kuid jätkasid siiski teekonda.

„Kiudääh, kiudäähh!” kisasid hakid uuesti kõrgusse tõustes. „Kodutee, kodutee!”

Eemalduvat sõjasalka põõsaste vahele piiluma jäänud Lemmi ajas pea üllatunult kuklasse ja vaatas lepalatvade taha kaduvatele lindudele imestunult järele. Kas ta kuulis ikka õigesti? Või olid need Kooljaoja Sissa salaloitsud, mis tema erkudes ikka veel surisesid?

Õhk ning valgus teda ümbritsevas tüvede ja okste rägastikus olid kui pahempidi pööratud, tema ihu nõelasid loendamatud sosinad, hõiked, värinad ning kajad, aga need ei kohutanud ega teinud valu. Vastupidi, hoopiski imelise äratundmise seletamatu joovastus tulvas piiga südamesse.

Mets kõneles temaga.

Ja hirm, mis mustavate puude vahel tema hingele senimaani nõnda kibedaid kammitsaid seadis, oli äkitselt kadunud.

1 Jalarätte. [ ↵ ]

2 Varasemates ladinakeelsetes allikates Horele. [ ↵ ]