Читать книгу Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat - Mehis Tulk - Страница 8

Hardjala veski pole ikka veel terve ja mölder Hannes ei tahagi seda parandada, vaid on nõuks võtnud hoopis Perno tagasi minna. Kaebab, et ainult Pöide kantsi viljaga ei pea ta endal ja perel hinge sees, aga talupojad ei taha tema juurde jahvatama minna, kuna ta saksa verd on. Selle asemel on talupojad foogti keelamisest hoolimata mäe peale ise ehitanud veski, mis tuulega käib, nii nagu neid nüüdsel ajal Bremenis, iseäranis palju aga Flandrias on püsti pandud.

„Aamen!”

Vend Meinhard tõstis oma peaaegu läbipaistvate juukseudemetega kaetud nurgelise pea ja avas silmad. Palve oli tema hinge hästi kosutanud. Mustas pleekinud peakotiga mantlis jutlustajavend ajas end Hauküla kabeli altari eest, kus ta psalme pomisedes põlvitanud oli, ohates püsti ja haaras pihku mehepikkuse kadakase kepi.

Kangeks jäänud ihuliikmeid sirutades märkas Meinhard, et ta oli jällegi hooletu olnud. Pikal mungarõival oli põlvede kõrgusel märg laik, mis hallikasvalgel tuunikal selgesti silma hakkas. Küllap sai palve jälle liiga pikk. Ning vana mehe kuselukk on selleks liialt nõrk. Palvetamise ajaks üles kergitatud ja mustast kanepinöörist vöö vahele surutud valge skapulaar^[1.] langes alla, varjates märja laigu, samas tundis munk, et tema jalad olid põlvitamisest kangemaks jäänud kui tavaliselt. See oli halb, väga halb.

Vana jutlustajavenna liigesed andsid enam kui kuuest elatud aastakümnest niigi üha valusamalt märku ja ilmamuutused lõid tema luistes jalgades ja soonilistes kätes aina kibedamat põrgutantsu. Õigupoolest oli see ka üks põhjusi, miks Meinhard oli võtnud lõpuks nõuks panna punkt oma pikaleveninud palverännakule Liivimaal ja seada sammud tagasi lõunasse Tüüringisse, Mudajõe^[2.] ääres laiuvate koduste nurmede ja kuusemetsade poole. Just seal, oma sünnipaigas Erfurdis, tahtis vana mees talle taevaisa poolt veel määratud eluaastad pühendada jumalasõna ning sureliku inimese vahekorra üle mõtisklemisele. Ning ei saanud olla selleks paremat paika kui Erfurdi jutlustajate kloostri raamatukogu.

Sellesse kõrgete riiulite ja poole tosina lugemispuldiga saali pääsesid vennad – kui nad just kõrvalasuvas skriptooriumis kopeerimisega ei tegelenud – üksnes armaariuse^[3.] või kloostriülema enda loal. Päris kloostrielu alguses ja ka aastaid hiljem, enne Liivimaale Riia vendade juurde siirdumist oli Meinhard veetnud seal hulga tunde, neelates aukartliku õhinaga nii vanu ladinakeelseid tekste kui vendade värskeid saksakeelseid tõlkeid. Pärgament pärgamendi, koodeks koodeksi järel oli ta sukeldunud aina sügavamale vita’de, kroonikate, ümberjutustuste, kommentaaride ja nägemuste imelisse ning ahvatlevasse maailma, kus talle kõige sügavama mulje jätsid Visby Petruse kirjad, Varagine Jacobi üles tähendatud pühakutelood ja muidugi meister Eckharti kirja pandud jutlused.

Meinhard ohkas. Ta oli otsuse teinud, või õigemini peaaegu teinud. Peale vana ustava hobusekronu polnud ta oma kavatsuse üle veel kellegagi söandanud aru pidada, sest Hauküla kabeli ja kogu senise töö jätmine polnudki nii lihtne, kui ta esiti oli arvanud. Kuus suve ja talve olid tema südame selle isevärki maalapiga palju tugevamini sidunud kui samapalju Riias veedetud aastaid sealse vägeva linna ja usina rahva külge. Siin oli kõik teistmoodi. Alates sellest, et kohalikud oma igivanu tavasid jonnakalt maaisanda tahtmistest ülemaks pidasid ning oma maid ja mõisaid kiivalt endi käes hoidsid ning lõpetades inimeste laulva kõnepruugi ja julge silmavaatega. Isegi õhk oli siin teistsugune. Selline, mis pani ka kõige vägevama usuga mehe kõhklema, sest paistis ikka ja jälle kõikjal tema ümber hääletult sosistavat: võõras, võõras, võõras... Kuid kummalisel kombel oli just soistest metsadest ja kiviklibustest randadest õhkuv tõrksus see, mis vana jutlustajavenda paelus. Rahva uhkuse pööramine leplikkuseks andis tema päevadele sisu, nende hingede eest hoolitsemine hoidis meele erksana ja aitas unustada vanadusnõtruse, mis ihuliikmeid üha valusamalt pitsitama kippus. Hoolega oli ta siin Issanda viinamäel tööd teinud ja jumalasõna külvanud, aga kas tema lahkudes põld mitte sööti ei jää ega uuesti võssa ei kasva?

Meinhard puhus kaks altaril hubisevat küünlajuppi surnuks, toppis skapulaariserva uuesti vöö vahele ning liipas kepile toetudes kabelist välja.

Tuul oli päris vaikseks jäänud ja sompus taevast kumas läbi halli pilvehämu isegi pisut keskhommikust päikesevalgust. Eemalt küla poolt kostis summutatud kopsimist ning koerte haukumist, kabeli kõrvalt surnuaialt tõusis kriisates lendu raisalindude parv ja kadus tülitsedes mustavasse lepikusse. Öine tuisk oli pühakoja seina äärde keerutanud kõrge hange, kust preester nüüd pihuga lund haaras ja tuunikaesisele heitis. Sõrmede vahel sulava kristalse pudru jahedus, tuisujärgne vaikne rõskus ning eemalt kostev lindude sõimlemine tõid vanale mehele meelde hoopis teistsugused hääled. Need olid küll ähmased ja möödaniku hämarusega looritatud, kuid mitte unustamise surmaunne suikunud.

Meinhardi silme ette kerkis jõgi. Mitte küll väga lai, kuid tumedam ja kiirevoolulisem kõigist, mida tal Liivimaa-rännaku ajal ületada oli tulnud. Siis kloostri valgeks lubjatud ringmüür, selle kõrval rohetaval kaldaribal rohtu näksivad lambad ja jõe ääres teivastele tuulduma tõmmatud kalavõrgud. Tulid taas meelde vendade näod, kes oma mustvalgetes rüüdes nõnda ühetaolised paistsid, kuid ometi täiesti erinevad olid. Vennad, kes päris alguses, Meinhardi pühitsemise järel, tema kallal ühtlugu aasisid, kuid sitke kaluripoja oskusi ja külma meelt peagi hindama hakkasid. Tuli meelde paat, mis häda korral kümme venda oleks mahutanud, aga mida hoopis kalapüügiks tarvitati ja mille juhtimisel ta omandas sellise vilumuse, et raskete ning käsi lõhkuvate võrkudega mässamise asemel jäetigi lõpuks vaid aerusid hoidma. Vanale mehele meenus ka see kauge kevadhommik, mil ta üle kallaste tõusnud jõe mäslevatel lainetel jäi ilma parema käe nimetissõrmest, mis kukkuva aeru ja paadiserva vahel veriseks lihaklombiks muutus ja mille vennad pidid musta põletiku peatamiseks tervenisti maha lõikama. Ka nüüd, aastakümneid hiljem, hakkas puuduv sõrm alati pakitsema, kui miski Meinhardi meeli liiast kuumaks küttis, mida, tõsi küll, õige harva ette tuli.

Hommikused missalised olid kabeliesist lagedat platsi katvad lumevaalud püdelaks tallanud. Hobusesitaga segatud hallikasvalges pudrus libastudes tatsas jutlustajavend ree juurde ja patsutas valget setukat kaelale.

„Kuidas me talle seda küll ütleme, Ingel?” küsis ta kondise hobuse tihket nahka silitades. Loom raputas pead, nii et hõre lakk minema tahtis lennata, ja hirnatas rõõmsalt.

„Ei, sõbrake, täna ma pean talle rääkima.” Vanamees libistas kõhnad pihud üle hobuse karedate põskede. „Mu süda on raske ja kurb, aga ma pean talle seda lõpuks ütlema!”

Preester patsutas looma kaelale ja vajus ägades rekke. Tark hobune rehmas sabaga ning tõmbas nagiseva sõiduki ise, ilma sunduseta, tasapisi libisema. Meinhard lasi end aegamisi lösakile. Mehesuurune heinakott külje all oli ühe pühendunud dominiiklasest jutlustajavenna jaoks küll ilmselge liialdus, kuid ta ei kahelnud, et Issandal isegi sellega omad kavatsused olid. Üks segane vanaeit, kes tema pühapäevastelt jumalateenistustelt iialgi ei puudunud ning valjusti ja ülima hardusega iga natukese aja tagant „Aamen!” hõikas, oli mõne kuu eest, Püha Miikaeli^[4.] päeval, teda Koigi silla juures passinud ja koti talle kaarikusse heitnud. Ning sinna juurde „Eesus, Mariia, teokraatsias!” karjatanud. Meinhard teadis, et kohalikud talupojad pidasid oma poolemeelsete tegusid tähendusrikkaks, omamoodi pühakski. Ja kuigi nende arutut jampsimist võis ka kurja vaimu vaevamiseks pidada, ei näinud ta külanaise tempudes siiski mitte Saatana vigureid, vaid leidis, et see õnnetu on lihtsalt nupust nikastanud. Ometigi ei söandanud jutlustajavend kotti ära anda, veel vähem minema visata. „Issanda teed on imelikud,” kinnitas ta endale ka nüüd, kui takuse riide sees sahisevatele õlgedele nõjatus.

Regi ägas külmunud maapinnal kõikudes ühes taktis vana dominiiklase ihuliikmete ja kontidega. Meinhardile meenusid hiljutised sündmused, mis palju muret ning tüli olid toonud.

Päev enne Püha Martini mälestuspäeva peatus Hauküla kabeli ees aurav ratsu, kaapides külmast kohmetanud maad – kiire sõnum Pöide kantsist. Foogt Arnold ootas teda läbi katsuma üht tapatööd, milletaolist terves foogtkonnas tükil ajal polnud juhtunud.

Jumala tahtel oli sattunud nii, et mõlemad preestrid, kes foogtil muidu selleks tarbeks käepärast olid, asjatoimetuste pärast kantsist eemal viibisid. Orduvend Joannes polnud veel tagasi jõudnud Koigi tagant Karjast, kuhu foogt oli ta saatnud piiskopi sinodivilja viima ja ühtlasi Öseli praostilt, kes alles paari kuu eest püsivalt kirikumõisa elama oli asunud, stifti^[5.] uuemaid uudiseid välja pinnima. Niipea polnud linnusesse oodata ka Pöide kirikhärrat isa Baldewini, kes eelmisel õhtul isand Konrad von Stackelbergi tungival palvel Toomala mõisa oli kiirustanud, sest vanaproua Adelheydis oli äkitselt tõvevoodisse langenud ja tahtis oma viimse tunnikese saabumise hirmus viivitamatult pihtida. Linnuses teadsid aga kõik, et kuidas iganes ka Toomalas asjalood ei olnud, oli Pöidele naasmine viimane asi, millele heinasao mõõtu hingekarjane mõtles.

Kirikhärra oli küll vaga ja jumalakartlik mees, aga paraku polnud taevane Jumal ainus, kelle teenimisele ta pühendus. Palvetamisest ja jumalateenistustest vabad hetked sisustas isa Baldewin enamjaolt söömise, joomise ja magamisega. Ta oli alatasa näljane ning kurtis igal võimalusel, kui viletsasti ja kasinalt peab ta läbi ajama, mis ühele kirikhärrale kuidagi kohane ei olevat. Seepärast ei lasknud ta kunagi käest võimalust ennast kellegi kulul kostitada – ning pealegi veel priskesti. Toomala mõisa helduses polnud isa Baldewinil vähimatki põhjust kahelda, sest kesksuvest saati oli ta von Stackelbergide külalislahkusest pidevalt osa saanud. Vähemasti korra nädalas pidi preester mõisas käima, et vanaproua raiskuläinud vennatütrele Odiliale jumalasõna kuulutada ning tõrksa meelega preili hinge läbi katsuda.

Vanaproua ootamatu haigestumine tähendas, et isa Baldewin võis Pöide pühakoja ehk isegi kuni pühapäeva hommikuni üksnes diakon Melcini hooleks jätta. Foogt Arnold pidas aga kuritööde uurimisel alati vajalikuks mõne pühitsetud preestri ligiolekut. Noor diakon talle ei kõlvanud, kuigi too oli enda kinnitusel isegi Kölni ülikoolis studeerinud ning triiviumi^[6.] läbinud. Kehakaalult kirikhärraga peaaegu ühes mõõdus Melcin pürgis ka orduvennaks, tema noviitsiaeg oli poole peale jõudmas ja juba järgmisel Püha Laurentiuse päeval lootis ta Riias ordupreestriks pühitsetud saada. Aga foogt ei vajanud mitte noviitsi, ükskõik kui kõrgesti see koolitatud oli, vaid kogenud jumalasulast, kes Saatana võimalikud kavalused läbi näeks. Ja siin oli Meinhard peaaegu asendamatu.

Püha Dominicuse vennad olid sõnaosavad jutlustajad, tulid Saatana kõikvõimalike viguritega suurepäraselt toime ning olid seepärast nõutud ja hinnatud ka õigusemõistjatena. Inkvisitsioonikohtutes suutsid nad nii mõnegi ketseri panna eksiteele sattumist tunnistama, ilma et oleks pidanud piinariistu käiku laskma või näitamagi. Seepärast oli ka Pöide foogt mitmed korrad varemgi kuritööde läbikatsumisel just vend Meinhardi abiks võtnud.

Vana dominiiklane ei venitanud teeleminekuga – sidus puuristikese vööle, heitis kulunud musta kappa^[7.] õlgadele, seadis vankri sõiduvalmis ja läks. Ta jõudis Pöidele parasjagu siis, kui kell oli juba löönud kolmandat tundi ja orduvennad kirikus põlvitades tertsi^[8.] viimaseid lauseid pomisesid. Pahurad vahimehed lükkasid kägiseva peavärava pooled Meinhardi järelt kinni ja kindlustasid rõhtpalgiga, sõidu ajal luudeni läbi külmunud vanamees libistas sedaaegu oma tulitavad jalad ägades linnusehoovi paesillutisele. Klähvivad õuepenid tükkisid kohemaid hammastega tema tuunika ja kappa narmendavaid servi kiskuma, kuid said kadakapuust malakat mekkida ning tõmbusid kiunudes eemale.

Meinhard oli teise tunnipalve psalmid juba linnusesse sõidu ajal hammaste plagisedes endale nina alla pomisenud ega pidanud enam kirikusse tõttama. Nooruke heledapäine kantsiteenija Bertram, seesama, kes preestrile kabelisse sõna oli toonud, ootas kannatlikult, kuni vanamees vankrilt maha sai, põlvitas siis tema ette ja otsis käsi ettepoole sirutades jumalasulase sõrmi, et neile suud anda. Noormehe silmist ja palgetelt paistis murega segatud ärevus.

„Issanda rahu olgu sinuga, poeg!” puudutas Meinhard kergelt Bertrami juukseid ning andis talle märku püsti tõusta. „Mis vaevab sinu südant, poeg?”

„Minu uned on täis... kurje varjusid, isa,” kogeles noormees. Tema katkendliku hingeõhu õrnhallidel pahvakutel peegeldus selge ja puhas hommikuvalgus. „Ma näen verd, mis voolab minu peale... See purskab kõige mustemast pimedusest ja neelab mind nagu tuli... Aga kui ma ärkan, ei ole ma põlenud, vaid hoopis kaetud hirmuhigiga ja ma lõdisen üleni külmast.”

Preester peitis külmanäpistuses õhetavad pihud vaheliti tuunikavarrukatesse ning surus kepi vastu rinda. „Sa palveta, mu poeg! Ja tee seda avatud südamega. Siis tuleb Issanda trööst sinu juurde ja sa leiad hingerahu ning lepituse oma muredele,” lausus ta.

„Ma palvetan, isa! Rohkem kui ükski teine sulane siin müüride vahel! Ehk isegi niisama palju kui auväärt vennad. Aga mul on ometi... hirm.”

Dominiiklase tumehallide silmade läbitungiv pilk valgus leevendava lohutusena teenijapoisi ihusse ja viimased sõnad veeresid Bertrami huultelt juba peaaegu rahulikult.

„Jäta mustad mõtted ja pelg, mu poeg!”

Meinhard tõmbas käe varrukast ja pani teenri niisketele kiharatele. „Ma palvetan su eest. Aga nüüd räägi, kust ma leian isand foogti?”

„Isand käskis kohe keldrisse minna ja mõrtsukale... silma vaadata, et ta oma hirmsa teo viivitamata ja rohkema tõrkumiseta omaks võtaks...”

„Foogt on siis teda juba läbi katsumas käinud?” küsis preester pahase üllatusega ja võdistas õlgu.

„Isand kuulas mõrtsuka üle kohe õhtul... Tilke Rattenbergi ka, kes tapja uimaseks lõi ja vahimehed appi kutsus.”

„Nõnda kiiresti siis...” pomises Meinhard. „Kas on veel keegi tema juures käinud?”

„Ei kedagi rohkem. Kui mitte just sel ajal, mil ma püha isa kabelist kutsumas käisin. Sepp küll nõudis, kui varavalges kantsi jõudis ja tapaloost kuulda sai, kuid isand foogt ei lubanud, mille peale too sajatades ära läks... Ära viidi...”

Dominiiklane vangutas mõistvalt pead. „Hüva, mu poeg! Mine rahus oma toimetuste juurde! Kui foogt on enda käe juba süüalusele pannud, siis ei ole minul enam kiiret. Lähen kõigepealt ja palvetan selle õnnetu Gothardi eest ja seejärel tahan ma näha tema surnukslööja silmi.”

Kantsiõuel keerutasid juba keskpäevased tuuled, kui väsinud ja külmast vabisev jutlustajavend lõpuks kepi toel suure maja kitsast trepist üles teise korruse saali rühkis. Uksehingi oli äsja rasvaga määritud ja need liikusid Meinhardi lükkamise peale sama hääletult kui lahjas päevavalguses värelevad varjud kantsi kiviseintel.

Juba trepil ninna löönud kerge suitsuving tikkus saaliuksel vanamehele otse silma. Ruumi ühes seinas miilas kollastest tellistest kamin, mille tahmunud servadega suust kostev sisin andis märku, et tulle oli liiga niiskeid puid visatud. Kolde ees kõhutav must jahikoer tõstis laisalt koonu ja haugatas kumedalt. Foogt Arnold von Bellinge ja vahtmeister Wolfhard Stecke, kes söepanni kohal käsi soojendasid, pöörasid pead.

Õlgadeni ulatuvate hõbehallide lokkidega ordukäsknik lõi saabujat märgates pihud plaksatades kokku ja hõõrus neid tugevasti teineteise vastu. „Aa, vend Meinhard! Lõpuks ometi! Me oleme sind juba pikalt oodanud.”

Foogti eluruum, mida kantsis suurustlevalt ka rüütlisaaliks kutsuti, oli susisevale kaminale vaatamata ebasõbralikult külm. Vana dominiiklane jõudis tähele panna, kuidas saalisolijate hingeõhupahvakud aknast kumavas valgusvihus aurasid.

„Vait, Keiser!” käratas foogt koerale, kes urahtas tõredalt, kuid lasi pika koonu uuesti käppadele vajuda ja jäi liikumatult lebama nagu põrandale visatud talvekasukas.

Uksest mõne sammu kaugusel peatunud Meinhard lükkas kapuutsid kuklasse ja kummardas kergelt.

„Ole tervitatud, armas vend!” vastas ta lüheldasele käbeda olemisega linnuseisandale, kes oma viiekümne viie eluaasta juures paistis kümmekond aastat vanem. Seda nii nurgelisi põski raamivate valkjashõbedaste juuste kui ühtlaselt pügatud hallide vuntside ja kitsa habeme tõttu, mis tema näole erilise, otsekui kivist tahutud ilme andsid. Pihkudesse puhuv noor mustapäine junkur Wolfhard, ameti poolest linnuse vahtmeister, oli foogtiga üllatavalt sarnane. Kui kullinoka moodi nina ja õhuke söekarva habemeviirg välja arvata, oleks isand Arnold võinud nooruses üsna täpselt vahtmeistri moodi välja näha. Sama pikkus, sama kehahoiak ja seesama õieli lõuaga uhkelt püstine pea.