Читать книгу Sundabielu - Мелани Милберн - Страница 5

“ABIELU?” hüüatas Jasper Caulfield rabatuna. “Oled sa peast põrunud?”

Duncan Brocklehurst vaatas oma klienti kaastundlikult. “Ilmselt tahab su isa sinu tegusid sel viisil ka surnuna kontrollida.”

Jasper kortsutas pahaselt kulme. “Sa tahad öelda, et sellest ei saa kuidagi mööda minna?”

Advokaat raputas pead. “Kahjuks mitte, Jasper. Kui sa soovid Crickgladesi valdusi endale, pead vana mehe tingimusi täitma. Ja kiiresti, muidu pärib krundi su vend Raymond.”

Jasper hüppas püsti ja hakkas ärritunult toas edasi-tagasi kõndima. “See on uskumatu. Jumala pärast, Raymond on pastor. Mida on temal teha Crickgladesi-suuruse kohaga?”

“Võib-olla ei olegi asi nii hull,” lohutas Duncan meest. “Sa pead vaid Hayley Addingtoni veenma endaga abielluma, temaga kuu aega koos elama ja koht kuulubki sulle.”

Jasper pööras end ümber ja vaatas mehele otsa. “Hayley Addington? Oled sa segane? Isegi kui ma oleksin abielluja-tüüpi, mida ma ilmselgelt ei ole, oleks Hayley viimane naine, kellega ma end siduda sooviksin. Isegi kui see oleks ainult ajutiselt. Pealegi vihkab ta mind.”

“Ilmselt seepärast koostaski Gerald sellise testamendi,” märkis Duncan. “Kuigi on see üsna kummaline ultimaatum.”

“Kummaline?” pahvatas Jasper vihaselt. “See on kuramuse naeruväärne. Kes, pagana päralt, abiellub ainult kuuks ajaks?”

“Mõistan, et see on ebatavaline, kuid ma soovitan sul seda väga tõsiselt kaaluda,” lausus Duncan. “See on iga kinnisvaraarendaja unistus. Krunt on väärt tervet varandust, kui seda arukalt edasi arendada. Selle nimel suudad sa kindlasti lühiajalise abielu välja kannatada.”

Jasper hingas sügavalt välja, enne kui uuesti istet võttis. Tal oli Crickgladesiga kindel plaan ja ta kavatses oma tahtmist saada. Sõrmedega läbi paksude mustade juuste tõmmates vaatas mees laual olevat dokumenti, nagu see oleks mürgine. “Aga kuidas ma veenan Hayleyt endaga abielluma?”

Duncan naeris lõbusalt. “Oled sina ikka naljatilk.” Advokaat nõjatus muiates toolil tahapoole. “Miks mitte kasutada seda jalustrabavat sarmi, mille poolest sa nii kuulus oled? Kui ajakirjandust uskuda, siis naised lausa jumaldavad sind.”

Jasper pööritas silmi. “Seda küll, kuid Hayley nõusse saamiseks jääb ainult sarmist väheks. Ja mis kasu tema sellest tehingust saab? Mulle on mulje jäänud, et ta üritas seda maatüki isa käest välja meelitada. Kas paps muutis testamenti?”

“Kuigi tema eelmine testament oli väga selgesõnaline, lasi ta uue koostada vaid paar päeva enne surma.” Seda öeldes vaatas Duncan enda ees olevat dokumenti. “Selle järgi pärib Hayley osa Geraldi rahast, kuid seda ainult juhul, kui ta sinuga abiellub ja te kuu aega koos elate.”

“Kui suurest summast on jutt?”

Duncan nimetas summa, mis pani Jasperit kulmu kergitama. “Kohe nii palju?”

“Jah,” vastas Duncan. “Minu arvates üsna korralik ergutusraha.”

Jasper naeratas irooniliselt. “Pole tähtsust, kui helde see summa on, Hayley ei nõustu sellise abieluga,” lausus ta, muutudes jälle süngeks. “Mis küll vanamehe peas toimus?”

“Pole aimugi, kuid su isa üks tingimus on, et sa ei tohi Hayleyle abikaasarolli eest raha anda. Samuti ei tohi te abieluvaralepingut sõlmida.”

Jasperi lõi selja sirgu. “Mida?”

Duncan lükkas dokumendi üle laua, et Jasper selles ise veenduda võiks. “Seal seisab must valgel: ei mingit abieluvaralepingut.”

“See on ju majanduslik enesetapp!” ägestus Jasper. “See on täielik hullumeelsus, eriti kui silmas pidada seda, mismoodi Hayley ema, see mõrd Eva, isalt pool varandust pihta pani. Ole nüüd mõistlik, mingi väljapääs peab ju olema?”

Duncan raputas pead. “Mul on kahju, Jasper. Su isa on selle nii hoolikalt läbi mõelnud, et siin saab ainult ime aidata. Sul ei jää muud üle, kui toimida tema seatud tingimuste kohaselt. Sa pead Hayley Addingtoniga abielluma ja lootma, et ta kuu aja pärast sind enam ei vihka ega puupaljaks tee.”

Jasper silus mõtlikult lõuga. “Kas tema teab testamendi üksikasju?”

“Ma kohtusin temaga eile.”

“Ja?”

Duncan vaatas talle tõsiselt otsa. “Sellest kujuneb suur väljakutse,” hoiatas ta. “Hayley mitte ainult ei vihka sind kogu hingest, aga ta on hetkel ka teise mehega kihlatud.”

Jasper tundis nagu keegi oleks talle kõhtu virutanud. “Kihlatud?”

Duncan noogutas. “Sa pead kiiresti tegutsema, sest ta plaanib järgmisel kuul abielluda.”

Jasper vandus krõbedalt.

Hayley on kihlatud? Kuidas Jasper sellest midagi ei teadnud? Ega see olnudki tema asi, aga ikkagi…

“Ta mainis, et sa ei käinud matustel,” lausus Duncan, katkestades Jasperi mõtteid.

Jasperi pilk rändas advokaadilt seinale, mida ehtisid kõikvõimalikud diplomid. “Ma ei jõudnud õigeks ajaks tagasi,” vastas ta jäiselt, soovides nii oma tõelisi tundeid varjata. “Ma olin ärireisil.”

“Pean ütlema, et Hayley oli sellepärast üsna pahane,” lisas Duncan. “Ta oli veendunud, et tegelikult lustisid sa kuskil Vahemerel koos Collette’i või Claudia või kellega iganes, kes hetkel sinu tüdruksõber on.”

Jasper vaatas uuesti Duncanile otsa. “Tema nimi on Candice ja ta ei ole enam minu tüdruksõber.”

“Seda parem,” lausus Duncan asjalikult. “Millal sa Hayleyt viimati nägid?”

“Ma arvan, et see oli paar aastat tagasi ühel isa korraldatud heategevuslikul aiapeol, mille tulud läksid Raymondi kogudusele,” vastas Jasper seesmiselt ägades, kui talle selle õhtu üksikasjad meenusid. “Ma kommenteerisin ta riietust, mispeale viskas ta mulle joogi näkku, rikkudes mu uue disainisärgi.”

“Võluv.”

“Jah, selline ta on,” lausus Jasper muiates. “Kahju, et isa tema tõelist loomust ei näinud. Oleks võinud arvata, et ta õpib oma kogemusest Hayley litsaka emaga, aga ei. Ta uskus, et Hayley on teistsugune. Isa jumaldas teda. Issand, kuidas tema lipitsemine mul vanasti südame pahaks ajas.”

“Äkki on ta paremuse poole muutunud?” vastas Duncan. “Eile tundus ta küll täitsa normaalne. Minu arvates oli ta isegi tore ja armas.”

Jasper nurises: “Sa veetsid temaga tunnikese. Mina pean teda terve neetud kuu välja kannatama.”

“Seda ainult juhul, kui sa suudad teda veenda Myles Ledermani asemel sinuga abielluma,” tuletas Duncan talle meelde.

“Ah või Myles Lederman?” Jasper silus mõtlikult lõuga. “Raymondil on õigus,” lausus ta naeratades. “Jumal on vist ikkagi olemas.”

“Sa siis tead seda Ledermani?” küsis Duncan.

“Meie teed on paar korda ristunud.”

“Sellegipoolest olen ma kindel, et ilma võitluseta see asi ei lahene, isegi kui sul on tutvusi,” lisas Duncan.

Jasper tõusis püsti ja vastas ukse poole suundudes otsusekindlalt: “Ma abiellun Hayleyga, isegi kui pean teda väevõimuga alatari ette tirima. Pane mu sõnu tähele.”

“Järgmine klient on kohal,” teatas Lucy Hayleyle, ilmudes protseduuride toa uksele.

“Tänan, Lucy,” vastas Hayley, kohendades hooldusvahendite kandiku katet. “Tulen hetke pärast talle vastu.”

“Hm…” köhatas Lucy. “See on meesterahvas. Ja minu arvates ka üsna nägus.”

Hayley pöördus kulmu kortsutades Lucy poole: “Aga tavaliselt tuleb sel ajal proua Fairbright oma kulme värvima. Kas ta muutis viimasel hetkel oma aega?”

“Ju vist,” vastas Lucy. “Olen kindel, et see muudatus ei valmista sulle pettumust. Jumal, ma tahaksin ise tema rinnakarvu eemaldada või mis iganes ta teha tahab.”

“Mida ta tahab teha?”

Lucy kehitas õlgu. “Ma ei tea. Ma ei vaadanud. Ta lihtsalt ütles, et tal oli kella kolmeks sinu juurde aeg kokku lepitud. Ta oli üsna nõudlik ses suhtes.”

“Kui ta tahtis just mind, siis seda ta ka saab,” lausus Hayley uhkusega ja tsiteeris oma uut motot: “See ongi ilusalongi Bayside Best eesmärk – pakkuda kõigile nais- ja meesklientidele tõeliselt meeldejäävat iluteraapiaelamust.”

Hayley silus oma roosa ja valge kombinatsiooniga tööriietust ning astus säravalt naeratades ooteruumi. Järgmisel hetkel, kui sihvakas mehekogu seemisnahkse kattega toolilt püsi tõusis,ahmis naine juba õhku.

“Sina?” hüüatas Hayley jahmunult.

“Sind on samuti meeldiv näha, Hayley,” lausus Jasper sõnu venitades. “Kuidas äril läheb?”

Naine surus hambad kokku ja põrutas jalaga vastu põrandat. “Kao mu salongist. Silmapilk.”

Jasper kiikus rahulikult kandadel ja vaatas salongi ooteruumis ringi. “Ah et sinu salong?” Mees vilistas ja vaatas oma tumepruunide silmadega uuesti naise sädemeid pilduvatesse sinakasrohelistesse silmadesse. “Kahju, et sa sellest ilma võid jääda.”

Hayley vaatas Jasperit vihkava pilguga. “Mida sa ütlesid?”

Mees naeratas loiult. “Ma ostsin natuke kinnisvara siia kvartalisse. See oli tõeliselt hea tehing. Lausa uskumatult soodne.”

Hayley tundis, kuidas rinnus pitsitas, nagu ei suudaks süda otsustada, kas kiiremini lüüa või sootuks seiskuda. “Ja siis?”

“Ja siis…” lausus mees meelega venitades, “olen mina tänasest alates sinu uus majaomanik.”

Hayley põrnitses Jasperit jahmunult. “Aga… aga see on võimatu!”

Mees asetas käed rinnale risti, silmad rahulolevalt säramas. “Juriidilised paberid aeti täna hommikul korda,” lisas Jasper. “Seda tulingi sulle ütlema.”

Äkki kostis rõõmus helin. Järgmine klient sisenes salongi. Hayley naeratas tulijale põgusalt ja pobises, et Lucy tuleb kohe temaga tegelema. Seejärel pöördus ta tagasi Jasperi poole ning lausus mehele jäiselt: “Me ei saa seda siin arutada. Lähme minu kontorisse.”

Hayley läks ees, jalad tinarasked ja miski kõhus keeramas. Iga kord, kui ta Jasper Caulfieldi kohtas, haaras teda kohutav raev. Kuigi ta ei olnud meest kolm aastat näinud, polnud see muutunud.

Ta vihkas meest endiselt ja ihkas kättemaksu.

Naine avas kontori ukse ning istus laua taha, et varju leida, kuid sellest ei olnud abi. Kohe, kui mees sisse astus, tundus tuba justkui poole väiksemaks kahanevat. Ja kui mees Hayley vastas istet võttis, tundis naine laua all mehe pikkade jalgade puudutust. Ta surus jalad ruttu kokku ning sättis neid meest süngelt põrnitsedes paremasse asendisse.

“Ilmselt kavatsed sa minult röögatut renti küsida,” lausus Hayley põlglikult.

“See sõltub,” vastas mees läbitungimatu pilguga naist jälgides.

“Millest?”

“Sinu koostöövalmidusest.”

Hayley haaras mõlema käega lauast kinni. “Asu parem kohe asja juurde. Kui sa tulid mind hirmutama, siis võid kohe lahkuda. See sul ei õnnestu.”

“Tegelikult tulin ühe teise asja pärast.”

“Tõesti?” küsis naine irooniliselt. “Sa soovid siis ikkagi luksuslikku näohooldust?”

“Ma tahan sind endale naiseks.”

Hayley pilgutas silmi. “Mida sa tahad?”

“Ma tahan sinuga abielluda,” lausus Jasper, vaadates naisele oma sügavpruunide silmadega tungivalt otsa.

“Sa teed nalja.”

“Ei tee.”

Naine tõusis püsti ja lükkas tooli mürtsuga vastu seina. “On sul ikka jultumus tulla siia minu aega raiskama!” pahandas Hayley. “Ma tean, et see on tühi sõnakõlks, aga ma ütlesin seda juba eile Geraldi advokaadile, et ma ei abielluks sinuga ka siis, kui sa oleksid viimane mees maamunal, ja sa tead seda.”

“Kas ma pean kõik mehed hävitama, et sinu sõnade õigsuses veenduda,” märkis Jasper lakooniliselt.

Hayley hingas vihaselt välja ja osutas ukse poole. “Kao välja!”

Mees nõjatus toolil tahapoole ja tõstis jala üle põlve. Jasperi sundimatu hoiak ajas naist veel enam vihale.

“Eks püüa mind sundida,” lausus mees.

Nähes väljakutset mehe silmis, tundis naine kõhus liblikaid. Hayley süda hakkas pekslema ja jalad värisema, nagu oleks ta äsja ettevalmistuseta maratoni läbinud. Jasper Caulfieldi läheduses tundis ta end alati sedasi. Naine ei mõistnud, kuidas üks inimene, keda ta kogu hingest vihkas, suutis teda nii tigedaks ajada, kuid samas ka ärevaks ja ebakindlaks muuta.

“Ma palun sul viimast korda lahkuda, seejärel kutsun ma juba politsei,” lausus Hayley, üritades kindlameelselt kõlada.

Jasper tõusis püsti ja jäi naise ette seisma. Hayley astus sammu tagasi, kuid tema kontor oli nii väike, et taganeda polnud võimalik.

“M-mine eemale,” lausus naine ahastavalt.

Mees astus sammu lähemale, silmad naisele suunatud. “Mida sa kardad, Hayley?” küsis Jasper. “Et ma võiksin sind suudelda, nagu sa aastaid tagasi mind anusid?”

Naine surus hambad kokku, punastades, sest talle meenus, kuidas ta sel ühel korral oli enesekontrolli kaotanud. “Sa ei julgeks.”

“Ma ei oleks selles nii kindel,” vastas Jasper kelmikalt, seejärel võttis ta ühest naise tumedast lokist kinni ning hakkas seda ümber oma sõrme kerima.

Hayley neelatas, kui tundis kuklas karvu püsti tõusmas. Naise kõhus hakkas keerama, kui Jasper talle nii lähedale läks, et riivas ta rindu. Hayleyl oli kohutavalt häbi, et ta keha mehele niimoodi reageeris. Ta tundis, kuidas nibud vastu rinnahoidja pitsi kõvemaks läksid ja enesekontroll nõrgenes, kui iha endast märku hakkas andma.

“Kas sa mitte ei u-unusta midagi?” küsis Hayley katkendlikult. “Ma olen juba kihlatud ja abiellun peagi.”

“Tühista see.”

“Ei kavatsegi!”

“Kas sa tead, et tal on armuke?” küsis Jasper.

“See on alatu laim!”

“Ma võin seda tõestada.”

“Ma ei usu sind,” lausus naine, kuid kahtlused, mis teda viimastel päevadel närinud olid, tõstsid uuesti pead.

“Mul on fotosid, kui näha soovid.” Vastust ootamata jätkas mees: “Tema nimi on Serena Wiltshire – sihvakas, suurte rindade ja särava naeratusega siresäärne blondiin.”

Hayley tundis iiveldust. Kuidas võis Myles temaga niimoodi käituda? Nad ju abielluvad kuu aja pärast. Naine tasus lõunavaheajal isegi pulmareisi eest. Mees avaldas talle armastust. Tegelikult oli Myles esimene, kes talle seda ütles. Ta lubas naisele suurepärast abielu, lapsi ja mereäärset maja eeslinnas.

Turvalisus.

Pealegi ta armastas meest…

Loomulikult armastas, püüdis naine hajutada kahtlusi, mis kuskil sügaval endast märku andsid.

“Kuidas siis jääb, Hayley?” küsis Jasper, tema hingeõhk naise huuli paitamas. “Sooviksid sa kuu aega minu abikaasa olla?”

“Midagi hullemat ei suuda ma välja mõeldagi,” nähvas naine.

Mehe tumedates silmades välgatas raev. “Aga kui ma jätaksin sind salongist ilma? Kas see poleks palju hullem?”

“Sa ei teeks…”

Jasper sundis naist vaikima, pannes sõrme Hayley pehmetele huultele. “Ma ei oleks selles nii kindel,” kordas mees enda varasemaid sõnu, hääles kindlameelsus. “Eks tee proovi, mu kullake.”

Hayley üritas kasvavat paanikat alla suruda. Tal oli praegugi raske ots otsaga kokku tulla, mis siis veel saab, kui mees otsustab talt üüratut renti küsida? Ärilaen, mille ta hiljuti salongi sisustuse uuendamiseks võtnud oli, lasus niigi ta õlul. Kuigi äri oli edukas, mõjunuks järjekordsed rahalised kohustused sellele katastroofiliselt.

“Kui sa hoolikalt järele mõtled, Hayley, oleks see su truudusetule kihlatule ideaalne kättemaks,” lausus mees, võttes sõrme naise suult. “Ledermanile ütle, et sa armusid minusse. See riivab kindlasti tema uhkust, et sa tema asemel minu valisid.”

“Keegi ei usuks, et ma sinusse armusin,” vastas naine sarkastiliselt, kuigi tema huuled alles surisesid mehe puudutusest. “Nad arvaksid, et ma abiellun sinuga ainult raha pärast.”

“Eks me mõlemad peame lihtsalt oma näitlemisoskusi natuke värskendama,” oli mees veendunud. “Sinagi pole just minu unelmate naine. Ma küll ei hakkaks ütlema, et sa oled viimane naine maamunal, kellega ma koos tahaksin olla, kuid sa oled siiski nimekirjas kuskil tagapool.”

Hayley vaatas mehele altkulmu otsa. “Nähtavasti oled sa samasugune mats nagu ennegi.”

Jasper naeris ja astus naisest eemale, tehes oma tämbriga naise põlved nõrgaks.

Hayley jälgis, kuidas mees kirjutuslaua juurde astus ja sealt oma isa foto leidis. Naine oli selle paar päeva enne mehe surma teinud. Jasper vaatas seda tükk aega, enne kui foto tagasi lauale pani. Ümber pöördudes ei väljendanud mehe nägu mingeid emotsioone.

“Ma võtan sinuga varsti ühendust,” lausus Jasper. “Vahepeal ära tee midagi, mida mina ei teeks.”

Hayley turtsatas pilkavalt. “Siis on valikuvõimalus ju suur. Mulle on jäänud mulje, et sa oled peaaegu kõigeks valmis, et oma tahtmist saada.”

Mees saatis talle õhusuudluse. “Ma armastan sind ka, Hayley.”

Kui uks tema selja taga sulgus, tundis naine külmajudinaid mööda selgroogu jooksmas. Jasper Caulfield tekitas temas alati mingi ohutunde. Kõigi nende aastate jooksul, mil ta meest tundis, ei olnud Hayley suutnud end tema seltskonnas kunagi turvaliselt tunda.

Jasperiga abiellumine ei tulnud kõne allagi.

Ta ei kavatsenud sellele isegi mõelda.

Mitte mingil juhul.

Hetkekski mitte.

Ta lihtsalt ei tihanud…