Читать книгу Sundabielu - Мелани Милберн - Страница 6

“Kas me õhtustame täna koos, Myles?” küsis Hayley, seistes oma pisikese kesklinna üürikorteri vannitoa peegli ees. Ühes käes hoidis ta telefoni ja teisega kohendas samal ajal meiki.

“Ee… täna vist siiski ei jõua, kallis,” vastas Myles. “Ma pean ühe uue kliendiga kohtuma. See tuli viimasel hetkel. Anna andeks, aga ma ei saa seda edasi lükata.”

Hayleyt läbis valusööst ja ta tundis pettumust, mis peegeldus ka tema sinirohelistes silmades. See oli juba kolmas õhtu järjest, kui Myles nende kokkulepitud kohtumise ära jättis.

“Pole midagi,” lausus Hayley, üritades oma pettumust varjata. “Mul ongi vaja mõned paberid läbi vaadata.”

“Mul on sellepärast väga kahju. Ma helistan sulle homme. Äkki õnnestub meil siis kohtuda.”

“Teeme nii,” vastas naine. “Loodan, et su kohtumine läheb edukalt.”

“Jah… kindlasti läheb. Homseni.”

Hayley oli just kõne lõpetanud, kui telefon ta käes uuesti helises. Kuigi number oli tundmatu, vastas ta kõnele. “Halloo, Hayley Addington kuuleb.”

“Sa siis ikkagi räägid veel minuga,” ütles Jasper pilkavalt.

Naine klammerdus telefoni külge. “Miks sa mulle helistad?”

“Kas sa õhtustaksid minuga?” küsis Jasper, nagu ta polekski naise sapist märkust tähele pannud.

“On see mingi nali?”

“Ma tean ühte suurepärast kohta, mida me külastada võiksime,” jätkas mees. “See on tõeliselt uhke. Kunagi ei tea, keda seal kohata võid.”

“Ma olen täna õhtul hõivatud,” vastas Hayley pingutatult.

“Ei ole,” lausus mees. “Sa kavatsed üksipäini kodus nukrutseda ja igatseda oma kihlatu järele, kes on juba kolm õhtut järjest teie kohtingu tühistanud.”

Naine klammerdus veel tugevamini telefoni külge. “Kuidas sa seda tead? Kas sa kuulad mu telefoni pealt?”

Mehe madalat naeru kuuldes tuli Hayleyle kananahk ihule. “Ole nüüd mõistlik, kullake,” vastas Jasper. “Me vajame teineteist. Lähme lihtsalt sööma ja kui me juhtume sinu truudusetut kihlatut nägema, saad talle otse näkku öelda, et sa mõtlesid ümber ega soovi temaga abielluda.”

“Myles õhtustab kliendiga,” ütles naine, üritades veenvalt kõlada, kuigi kahtlused hakkasid teda jälle vaevama. “Ta on hinnatud kinnisvaramaakler, kellel on palju tähtsaid kliente. Nende võõrustamine kuulub tööülesannete hulka.”

“Sel juhul ei saa sul ju midagi selle vastu olla, et minuga samasse restorani minna,” mainis Jasper. “Kui Myles on tõesti vaid ärikohtumisel, siis usub ta ka seda, et me sööme koos õhtust nagu kasuvend ja -õde.”

“Meie ei ole kasuvend ja -õde,” protestis Hayley tuliselt. “Vähemalt enam mitte.”

“Muide, kuidas su emal läheb?” küsis mees. “Mitmes abielu tal juba käsil on – neljas või viies?”

Kuues tegelikult, oli Hayleyl kiusatus öelda, kuid ta teadis, et see oleks asja vaid hullemaks teinud. Ta ei olnud ema juba mitu kuud näinud, kuid ta ei kavatsenud seda mehele öelda. “Sa oled ikka täielik jobu,” lausus ta hoopis.

“Võtan sind kahekümne minuti pärast peale.”

“Ära mitte mõtlegi.

Jasper lagistas naerda. “Ära ahvatle, kullake. Sa ju tead, kuidas see mind üles kütab.”

“Ma ei tule sinuga välja!” karjus naine. “Ei tule!”

Jasper ei vastanud. Naine oleks tahtnud telefoni vastu seina visata, kuid ta suutis end vaos hoida.

Õnneks.

Selle asemel haaras ta autovõtmed ja tormas uksest välja.

Uus populaarne sadamarestoran oli rahvast täis, kuid naine märkas Mylesi kohe. Mees istus ühes tagumises lauas ja hoidis käest kinni lopsakal blondiinil, kes vaatas talle armunult otsa. Myles naeratas, nagu oleks äsja miljoni võitnud. Tema ümarad põsed õhetasid mõnust, kui ta ettepoole kummardudes naise tulipunaseid pruntis huuli suudles.

Hayley oli vaatepildist rabatud. Ta ei märganudki, et keegi ta selja taga seisab. Äkki tundis naine soojust ja kui ta ümber pööras, vaatas ta otse Jasper Caulfieldi tumedatesse põhjatutesse silmadesse.

“Tere, tibuke,” lausus mees vaikselt ja võttis naisel käest kinni. “Hakkame siis peale. Ma reserveerisin meile koha temast paar lauda eemal.”

Naine järgnes Jasperile, kuigi kõik tema sisemuses kisendas ja ta peas tagus ainuke mõte sealt võimalikult kaugele minna. Hayley surus ängistuse alla, kuna Myles pööras pead ja ta nägi, kuidas mehel neid nähes silmad ehmatusest ning häbist pärani läksid. Nad jäid Mylesi laua juures seisma.

“Hayley…” hüüatas Myles punastades. “M-mida sa siin teed?”

“Ma… ma…”

Jasper pigistas naisel julgustavalt kätt.

“Myles… ma olen otsusele jõudnud,” lausus naine hetkeks Jasperi sõrmi pigistades. “Ma… ma ei taha sinuga enam kihlatud olla.”

Myles hüüdis ehmunult: “Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!”

“Mõtleb küll,” vastas Jasper enesekindlalt. “Ta abiellub hoopis minuga.”

“Sa teed nalja!” lausus Myles hämmeldunult.

“Kõik on läbi, Myles,” ütles Hayley ja ulatas mehele kihlasõrmuse, tundes, et koos sellega loobus ta ka kindlast ja turvalisest tulevikust.

Myles oli löödud. “Aga sa pead minuga abielluma! Sa pead!”

“Miks?” jõudis Jasper küsimusega ette.

“Sest…” Mehe kõrisõlm liikus närviliselt üles alla. “Sest sa armastad mind… armastad ju, Hayley?”

“Tegelikult mitte,” vastas Hayley hetkeks huulde hammustades. “Ma uskusin, et armastan sind, aga… tegelikult olin kogu aeg salaja Jasperisse armunud.”

“Jasperisse?” oli Myles jahmunud. “Aga sa oled kogu aeg rääkinud, kui väga sa teda vihkad. Kuidas ta muutis sinu nooruse tõeliseks põrguks ja…”

“See kõik on juba selgeks räägitud,” selgitas Hayley tarmukalt, et oma viimsedki uhkuseriismed säilitada. “Me oleme armunud ja tahame võimalikult ruttu abielluda.”

“Aga mis saab pulmade ettevalmistustest?” küsis Myles. “Mu ema on palju külalisi sinna kutsunud. Ma maksin terve varanduse vastuvõtu ettemaksuks ja…”

“Kui aus olla,” segas Hayley otsustavalt vahele, “olen siiani mina kõige eest maksnud, kaasa arvatud mesinädalad.”

“Mis ei lähe sugugi raisku,” lisas Jasper kätt ümber naise pannes. Mees vaatas Hayleyle seksika pilguga otsa, silmis kaval tuluke. “Ma ootan juba hetke, millal saan ta mesinädalatele viia ja nii ööd kui päevad läbi näidata, kui väga ma teda jumaldan.”

Hayley tundis, kuidas ta põsed punaseks värvusid ja sisemuses kõik kuumaks läks. See kuumus valgus üle terve keha nagu põlev laava, tungides kõige salajasematesse soppidesse. Naise jalad muutusid pehmeks ega allunud enam tema tahtele.

“Härra Caulfield…” lausus kelner naeratades. “Teie laud on valmis. Ja kohe tuuakse teie tellitud Prantsuse šampanja.”

“Tänan teid, Giovanni,” vastas Jasper ja pöördus veel kord Mylesi poole. “Ära siis pikka viha pea, eks.” Jasper vaatas lauas istuvat suurerinnalist blondiini ja pilgutas talle silma, enne kui lisas jahmunud Mylesile: “Kuid paistab, et sulle on tühistatud kihluse eest juba kenasti hüvitatud. Ciao.”

Hayley komberdas mehele nende lauda järele. Ta tundis, nagu oleks tema egol jalgadega trambitud.

Naine istus pakutud toolile, ilme sõjakas, kui mees ta vastas istet võttis.

“Minu arvates läks see päris hästi,” lausus mees säravalt naeratades.

Hayley saatis Jasperile mürgise pilgu, kuid ei vastanud. Kuidas võis mees sellest kõigest nii… nii palju lõbu tunda? Naist reedeti äsja kõige alatumal viisil ja tema ainult naerab selle üle.

Jasper kummardus lähemale ja ütles tasasel häälel: “Tibuke, nad jälgivad meid valvsalt nagu kullid. Lase end nüüd lõdvaks ja käitu, nagu oleksid minusse kõrvuni armunud.”

Kaks suurt pisarat hakkasid mööda Hayley põski alla veerema. “See on uskumatu, et tal on armusuhe selle naisega.” Ta nuuksatas ja hakkas käekotist salvrätti otsima, kuid Jasper ulatas talle üle laua enda taskuräti. Naine nuuskas häälekalt nina ja tahtis rätti mehele tagasi anda.

Jasper vaatas seda ja kirtsutas nina. “Jäta endale.”

Hayley suskas taskurätiku varukasse ja nuuksatas uuesti. “See naine pole isegi kena. Ja sellised rinnad ei saa küll ehtsad olla. Ja tal on nii palju meiki, et ta näeb välja nagu… nagu tänavaprostituut, jumal hoidku!”

“Mõned mehed lihtsalt ei suuda kiusatustele vastu panna,” lausus Jasper põlglikult pead raputades. “Ja see ei ole kaugeltki esimene naine, kellega ta sehkendanud on.”

Hayley viskas salvräti vihaselt sülle ja jätkas oma vihast sõnavalingut. “Nüüd saan küll aru, miks ta minuga magada ei tahtnud. Myles ütles, et tahab meie esimest korda pulmaööks hoida. Issand, kuidas ma seda uskuda sain? Ma olen vist ikka täiesti loll. Ükski mees ei taha oodata kauem kui paar kohtingut, tema oli nõus ootama kolm kuud.”

Jasper kortsutas kulmu. “Mida? Sa oled temaga kõigest kolm kuud käinud?”

“Jah.” Hayley vaatas pisaraid tagasi hoides mehele otsa. “Mis selles siis halba on?”

Jasper nõjatus toolil tahapoole ja saatis naisele sarkastilise pilgu. “Kuidas sa saad kindel olla, et soovid inimesega terve elu koos olla, kui oled teda kõigest kolm kuud tundnud?”

“Ma teadsin juba kolme päeva pärast, et tahan temaga abielluda. Ta soovis elult samu asju nagu mina: traditsioonilisi pulmi, lapsi ja eluaegset pühendumust, et meie abielu hoida.”

“See on täielik jura! Sa otsid vaid pahandusi, kui seod ennast inimesega, keda sa tegelikult ei tunne. Jumal teab, mis saladused tal peidus võivad olla.”

Hayley vastas mehele samuti sarkasmiga: “Nagu sinul, jah?”

Mehe nägu läks süngeks. “Ole vait, Hayley. Sa ei tea, mida sa räägid.”

“Mul on juhust Miriami uue ämmaga aeg-ajalt kohtuda,” vastas naine väljakutsuvalt. “June Beckforth käib minu salongis. Ta ikka räägib mulle sinu pojast. Sa ju tahtsid, et Miriam raseduse katkestaks.”