Читать книгу Jututulbad - Merca - Страница 5

Umbes kümme aastat pärast seda, kui üldine kirjaoskus likvideeriti ja hävitati viimane kvilf, hakkasid järsku üle maa levima Jututulbad. Kes või mis nad olid, kust tulnud, kes neid külvas? Seda teemat arutati poolsalaja kraksipähklite puhastamise või shuuvilla kolkimise man. Need tööd tegid piisavalt segavat lärmi, häirimaks kurdmudiliste tibakaid salvestussüsteeme. Ei või iial teada.

Muidugi olid teatud tööd, mille man kurdmudilisi edukalt tarvitati: näiteks võrkude harutamisel või kanga loomisel, aga sa ei teadnud kunagi, kas sa mitte mõne vaheperemees pole. Nii on lood.

Esimesena tõi teate Jututulbast Temu, kes oli joogitares ühe mägimehega kokku trehvanud. Temu andis talle vahetuskaubaks Kiina kootud kirikindad. Sest pärast kirjaoskuse likvideerimist sai meil nii kombeks, et hea lugu vahetati mõne eseme vastu. Enamasti oli selleks mõni ilus helmes või väike kivikruus või muu tühisevõitu ese, aga mägimees oli luninud kindaid ja Temu tarbitud simalonksud tegid ta lahkeks ning uudishimulikuks. Nii vahetati üpriski uued kindad kahtlase väärtusega loo vastu. Kiina puhkis mitu päeva pahaselt, aga tegu sai tagasipöördumatult teoks. Mine püüa nüüd mägimeest väljalt! Pealegi polnud Kiinal varuks ühtegi head lugu, mille vastu kindad tagasi vahetada. Võib-olla oleks mägimees võtnud mõne Kiina laulu, aga laulude eest ei makstud eriti kunagi. Nii pidi naine Temule uued kindad kuduma, sest talv oli teel ja mehel olid suured käed. Lepituseks aitas Temu Kiinal shuuvilla kolkida ja tegi talle uued parimast sinisest paksapuust vardad. Ja Kiina ei turtsunud enam, vaid kudus valmis veel uhkemate mustritega kindad kui vanad olidki.

Paar kuud hiljem, kui tuisud lõppesid, tuli mägimees taas tagasi. Ta otsis Temu üles, ta silmad hiilgasid veidralt, kui proovis meie küla mehelt neid uusi Kiina kootud kindaid välja rääkida. Temu pidas simaga piiri. Siis kraamis mägimees kuue hõlma alt välja kotitäie silmakive. Silmakivid on siinkandis ja kuni rannikuni välja üpris väärtuslik kraam. Kord nägin sadamalinnas üht ülikuemandat vähemalt kuuekordse silmakividest keega. Väiksemaid neist vahetati adrahõlmade või nugade vastu. Ikalduse-aastail võidi nende eest ka vilja muretseda, aga kirikinnaste eest anda ära kotitäis silmakive – see oli ennekuulmatu! Temu jäi, mokk töllakil, mägimeest vahtima.

«Sa tahad nende kinnaste eest anda terve koti silmakive?» suutis ta lõpuks küsida ja kummutas tühjast simakruusist tubli sõõmu õhku kõrist alla.

«Ei, mitte päris nii,» kostis mägimees vastu. «Sa saad kõik need silmakivid, kui tood mulle peale nende kinnaste ka teisi, lisaks mõned kirjadega vööd. Ka sukad ei teeks paha, kootud vöö- ja sadulakotid, tikitud põlled, linikud, naistetanud...»

«Ee... Palju sa neid siis tahad?»

«Selle koti eest läheks viis kuni kümme eset,» vastas mägimees. «Aga see oleneb.»

«Millest,» päris Temu.

«Mustrist,» vastas mägimees kavalalt. «Sa võid mulle tegelikult tuua ka ühe suure kootud teki. Selle eest saaksid ühe koti silmakive lisaks.»

Temu vahtis teist uskmatul ilmel.

«Sa ei pea kohe otsustama,» jätkas mägimees seepeale. «Mul on jõesadamasse asja. Kolme päeva pärast olen siin tagasi ja loodan sinuga soodsat kaupa teha.»

Kiina arvas, et Temu on end simast segaseks joonud, kui mees sellise jutuga koju tuli.

«Kas sa hull oled? Pool talve veel ees, kuidas me ilma kinnasteta metsas tööd teeme?»

«Ma võin ju trakuunahast kindad õmmelda,» pakkus Temu.

«Tahad meid häbiga hukka saata! Terve küla naeraks ennast koolikutesse.»

Temu pani aga pähkliuhmri tööle ja rääkis Kiinale ühe Jututulba loo, mille ta oli mägimehelt väikese kootud nuusikukoti vastu vahetanud. Kiina kuulas, tema põskedel tärkasid roosid, silmad pildusid meelespealilli, hallikad oimukohad viskasid vakuvihkude vaske, ta naeris ja nuttis ja oli nagu joogita purjus.

Kolm päeva hiljem tuli külla salk turvistes Pühamehi. Kaamed kui koolnud oma lehvivais mantleis.

«Kas siin on keegi kuulnud midagi Jututulpadest?» pärisid nad.

Rahvas eitas kõike. Kiina peitis meelespeasilmad lihtsa ruudumustriga räti taha, korjas roosid oma palgeilt, ent kõik nägid, et nende pere kandis trakuunahkseid kindaid, lihtsaid põimitud köisi piha ümber ja koledaid porikarva sukki. Küllap oleks küla end koolikutesse naernud, aga väljakul müristasid Pühamehed, kes rääkisid Hukust, mida Jututulbad endaga kaasa toovad.

«Pimedus ja külmus laskub nende üle, kes Jututulpasid kuulavad! Nende kõrvad lähevad paiste, ninad paisuvad laiaks kui löpamugulad, naistel kukuvad rinnad küljest, meestel kärbuvad riistad, aga tagapool võtab sellised mõõtmed, et jalaluud murduvad pooleks. Sellised inimesed sünnitavad kahepäiseid ebardeid, välgunooli ning suurte hammastega sisalikke. Pärast surma ei saa nende söestunud hinged rahu, vaid uluvad korstnaõõnsustes või lamelevad ristteedel, mööduvate inimeste ja elajate tallata!»

Hirmsaid asju rääkisid Pühamehed pikalt, vannutasid rahvast Jututulpadest teada andma, nõudsid lihasuretamist ja pöördumist Püha Piinatud Tuulelapse poole. Siis kogusid nad oma paunad täis liha, maajuustu ja muid ande, jootsid, söötsid oma trakuusid ning sõitsid edasi.

Sel ööl ei maganud külas keegi magusat und. Hirmsad painajad pesitsesid inimeste peades, maimukesed nutsid hällikestes ja Püha Piinatud Tuulelapse poole tõusid magusad lõhnad sadadest rasvalampidest.

Kevadeks olid mitmed pered teinud salamahti kummalise mägimehega kaupa. Inimeste riided nägid üsna ühtmoodi porikarvalised välja, aga emandate kaelu ehtisid silmakivid ning nende kõigi põsil õitsesid roosid. Juba esimeste rohekate laikude aegu jooksid nad metsa ja niitudele, et varuda taimi, tõuke ja putukaid, millega lõngu värvima hakata. Suve hakul veeti õuedele esimesed värvipajad ning nöörid kirendasid kuivavatest vihtidest.

Muidugi arutati nurkade taga: milleks oli mägimehele vaja niipalju kirevaid esemeid, aga need kõik olid pelgalt hämused oletused.

Enne suvist käänupäeva käis Madi metsast lilli toomas, et koda kaunistada. Ta peatus külakaevu kõrval, et ämbrisse vett ammutada, lilledele joogiks. Juba kaugelt paistis tema kimbus silma suur helendav hurikellukas. Madi tundus õnnelik ja uhke.

«Ilus hurikellukas, Madi,» ütlesin ma.

«Oh, jaa!» naeris tüdruk ning ta põsed õhetasid uhkusest.

«Ma pole nii suurt hurikellukat varem näinudki. Kust sa ta leidsid?»

«Ei ütle,» kostis Madi ja liigutas lillekannu.

Hurikellukas tilises õrnalt.

«Kuula, see teeb häält ka,» ütles tüdruk vaikselt.

«Kas ma tohin?»

Madi noogutas. Kükitasin imetlusväärse lille kõrvale maha ja puudutasin hellalt kellukat. Suur sinisillerdav kann heljus vaikse tilinaga. Kumekullane tilk liikus mööda kroonlehte alla ja potsatas kaevu kõrvale tanumatolmu. Liivaterad paiskusid korraks üles ning vajusid nestetilga pinnale.

«Nüüd sa rikkusid ta ära,» teatas Madi kurvalt, haaras ämbrisangad pihku ja pühkis mööda tanumat minema. Hurikellukas sosiskles tema sammude taktis, aga Madi seda ei kuulnud. Või tegid häält tüdruku imbepaelad?

Madi kõõrutas käänupeol muudkui teiste poistega, aga imelik oli vaadata kõiki neid inimesi ilma piduriieteta. Valged hamed tundusid suveöös kenad ja pidulikud, kuid silmad otsisid seda harjunud särtsu. Isegi eredad sääresidemed läksid talvel kummalisele mägimehele silmakivide vastu. Need olid kõik kenasti paela otsa aetud ning selle koha pealt poleks meie emandad sadamalinna ülikunaisele alla jäänud. Veel ühe uudse asjana ehtisid kõigi päid eredavärvilistest lilledest pärjad. Mõned olid neid mitu tükki ülestikku pannud ja istusid nüüd veidi kõrgi olekuga nagu mõned ülikud. Tantsida ju sellise torniga ei saanud. Ohverdasime poolsalaja veele, tulele, maale, metsale, taimedele, loomadele. Muidugi ka Pühale Piinatud Tuulelapsele, sest parajasti toimus kurdmudiliste paarituslend, õhk kihas neist kõigist – nii omadest kui võõrastest –, nii et mine võta kinni. Õhk helises nende lauludest ja poisid puhusid vilesid lisaks ning vanamehed tagusid trumme. Räägiti, et vanasti lauldud sel ööl taiatekste, aga pärast toda, kui viimased kvilfid ära hukati, lasid alalhoidlikud need leelod jõgedesse lahti, kus voolud sõnad merre kandsid. Arvata, et kalad said priske kõhutäie, sest kuuldavasti rasva nad läksid. Vahel uhuti siin-seal kaldale sõna või paar, aga neist ei saadud enam aru ega otsa. Nüüd teati vaid Tuulelapse tekste, mis kõlasid hirmutavalt. Olid ka inimeste oma laulud, aga need rääkisid igapäistest asjadest ja Pühamehi ei huvitanud mullasonkijate madal elu. Nemad hoidsid oma päid veristes pilvis ja ootasid keerduvaid torme, et nahast tuulelohede kurrutusis lenneldes mediteerida. Mida rohkem torme, seda enam õndsust.

Käänuöö järgsel päeval tulidki jälle Pühamehed. Nad müristasid külaplatsil ja inimesed varjasid haigutusi, sest uneaeg oli napiks jäänud. Viimaks käskisid nad kõigil kaasa võtta kirved ja köied, seejärel suundusime küla lääneserva, kus pidime maha võtma imeilusa popiilosalu, mis küla silmi rõõmustas ja talvetuiske eemal hoidis.

«Tuulelapse teed on siin tõkestatud!» müristasid Pühamehed.

Mehed kiristasid hambaid ja naised nutsid, kui köisi ümber hukkuvate tüvede sidusid. Miski ei aidanud. Pühamehed said alati oma tahtmise. Viirikud vudisid kohale ja lakkusid end mullitavast popiilomahlast purju. Pühameestele tegi see kõik kangesti nalja. Nad püüdsid viirikuid paljaste kätega ning lõid vastu kive puruks. Lapseootel naised pöörasid pilgud ära, kui loomakeste soolikad taeva poole lendasid.

Kogu selle möllu sees ei pannud keegi tähele külakaevu lähedal punguvat maapinda, millest upitus kahvatu väät nagu uppuva lapse käsi. Semm märkas seda alles pool nädalat hiljem, kui oma trakuud jootes varba valusasti vastu könti ära lõi. Mees sõimas tükk aega hullusti ning tõngus terve jalaga veidrat paiset tanumapinnas.

Õhtu eel kogunesid küla mehed imelikku kühmu uudistama.

«See on kurja kaetus,» arvas vana Huko.

«Tea, kas kaevu vesi enam tarvitada kõlbabki?» küsis Rehk murelikult.

Alati vaikne ja tõsine Uso tõi kodunt terava kivilabida ning asus sellega jundi ümbert maad kaevama. Poole tunniga sai selgeks, et jäme juur läheb sügavamale, kui inimese käsi ulatub, ja labidas lööb rondist vaid sädemeid välja.

«See ulatub ehk lausa maa südamesse välja,» arvas Peus ning sülitas.

«Tea, kas kaevu vesi enam tarvitada kõlbabki,» muretses Rehk juba mitmendat korda.

Nõukas Moot pakkus kõigile oma paunast hüva punast nuusikut. Mehed tõmbasid ninatäie.

«Semm, kuidas su trakuu ennast tunneb?» küsis ta, kui aevastused järele jäid.

«Polnud tol ennist vähimatki häda,» vastas see.

«Äkki peaks jundi ümber soola raputama, see kuivatab sel ehk südame seest,» arvas Temu.

«Mine sa hullu, kust me nii palju soola välja võtame!» sülitas Peus. «Ehk aitab sandisoolikapulber.»

«Ise ajad ka hullu suust välja,» õiendas Luit. «See aitab sul satikate ja trakuude sõraseente vastu. Vahest peaksime ta surnuks kusema.»

«Kes kaevu juurde kuseb, sellel mädaneb riist küljest,» hoiatas Huko.

Nõndaviisi arutasid mehed pikalt kuni teise kuu loojumiseni, saamata aruotsa kätte.

Viimaks otsustati kaevumeistrile sõna saata ja seni lättest vett tuua. Semmi trakuu tundis end hästi, ainult kui talle kuljused külge seoti, kippus loom ümisema.

Kaevumeister saabus nädala pärast, vilistades, kaasas sinised kellukestega ehitud vitsad ja lahtivõetud kaevupuur, mida vedasid vankril kaks paari võimsaid sekelle. Need olid uhked udukarva loomad, kelle sarnaseid siin kandis harva nähti. Meie põldudel piisas trakuudestki. Sekellid olid tasandikuloomad ning nende kolbast välja kasvavast seitsmest sarvest moodustunud võimas kroon oleks metsa kinni jäänud. Ilusad vaadata olid elajad sellegipoolest.

Kaevumeister tegi oma tööd vilistades ja ajas meie tüdrukutel päid segi. Esimesel päeval käis ta oma siniste kuljustatud keppidega küla mööda, otsides uut kaevukohta. Parim paik leiti vana Huko tare taga, keset tema löpamugulate põldu. Kahetses Huko, mis ta kahetses, aga külaelanikud lubasid oma saaki temaga jagada ning lõpuks vana mees isegi rõõmustas, et nii lähedalt oma vee kätte saab. Eks oli selle heameele taga Kita, Huko naine, kes taadi meele ära pööras. Mõtle, kõik need pesude ja palakate veed, mis kaugelt kanda tuli, ning tema pole ka enam teabmis noor.

Sekellid sonkisid Huko põllu täiesti mutta, aga kaevumeister oli tubli mees ja oma tööd mõistis ta hästi. Vähem kui nädalaga sai vastne kaev valmis ja vesi, mida see andis, ei jäänud vana omast põrmugi maha. Me maksime kaevumeistrile ausalt rohkete silmakividega, mida kummaline mägimees talvel naiste näputööde vastu vahetas. Mees läks vilistades oma teed, aga midagi jättis ta endast peale kaevu veel külla maha. Kellelgi polnud aega seda märgata, sest ajad läksid kiireks. Shuudele ja trakuudele tuli talvesöök varuda, maharaiutud popiilosalu asemele ehitasid mehed madala kividest aia ning terve suve aurasid hoovidel naiste värvimispütid.

Saabus sügis. Me kogusime aidad ande täis, pügasime shuudelt villa. Veider ront vana kaevu man kasvas omasoodu edasi. Rahvas tegi, nagu ei märkakski nad seda, kui tee veidrast jundist mööda viis. Suve lõpuks sirgus too mehekõrguseks ja nägi tahutud vaia või saua moodi välja.

Lehed langesid, mehed kolkisid usinalt shuuvilla, naised kudusid üksteise võidu ilusaid värviliste kirjadega rõivatükke. Näis, nagu võistleksid nad omakeskis mustrite ilus ja kirkuses, sest mõned asjakesed oli mägimees eelmisel talvel välja praakinud. Need käkiti häbenedes kirstude põhja või põletati kolletes tuhaks.

Madi hoidis teistest eemale, ei lõkerdanud enam neidudega voki veeres ega lõõpinud külapoistega. Tema kandis kaevumeistri vilja. Tüdruku põskedel õitsesid roosid ja vaikselt ümisedes kudus ta kinnastesse, vöödesse ja sukkadesse armu.

Langesid esimesed helbed. Kogu küla ootas mägimeest. Temu jooksis igal õhtul joogitarre, tuli sealt koju simasena, aga uudiseid polnud. Kiina tänitas õhtuti mehe kallal, ent rohkem selleks, et oma pettumusest üle saada.

Ühel taolisel vaiksel eeltalveõhtul saime Madiga vana kaevu man juhuslikult kokku. Õhtu oli hall nagu kaevumeistri sekellid. Helbed hõljusid kui uni lapse laugudele – hellalt ja tasa.

«See on tore, et ma sind siin kohtan,» ütles Madi ja naeratas.

Valged räitsakad proovisid kinni katta ta kirevat mütsi, mis meenutas õitsvat lilleaasa.

«Tahaksin sulle midagi kinkida,» jätkas Madi.

«Vabandan, et ma su uhke hurikelluka tookord ära rikkusin. Ma tõepoolest püüdsin ettevaatlik olla.»

«Ah see,» naeris tüdruk. «Mul polnud enam meeleski.»

«Mis sest lillest sai?»

«Mis tast saama pidi? Ära närbus!»

«Muidugi,» nõustusin mina.

«Ahjaa, ma tahtsin sulle kingi üle anda,» lausus ta pärast väikest pausi, kobas kasukapõues ning tõmbas välja paari imelisi tuliuusi käpikuid. Madi hakkas neid mulle ulatama, kui tõmbus järsku kööku. Käsi, mis oli kinnastega minu poole ulatumas, kobas õhku ja toetus kummalisele jundile, mis kaevu kõrvalt välja sirutus. Samba seest kostus ümin, see lõi kergelt kumama ning siis hakkas kostma imeline lugu, millist me kunagi veel kuulnud polnud. See kumises taevastealusel ja tarede uksed läksid valla ning meile näis, et kvilfid on taas tagasi.