Читать книгу Jututulbad - Merca - Страница 7

Kõik algas tegelikult sellest tobedast vabaõhutükist, kus ma Kadri Adamsoni asemel püstolisse sattusin. Ega seal tegelikult palju teha polnudki, teksti oli vähe, aga jama seisnes selles, et kahe pealemineku vahel tuli kibekiiresti vahetada kostüüm, panna pähe uus parukas ja joosta umbes kakssada meetrit. Selles mõttes, et ühe hoone tagauksest välja ja teise sellega nurgeti seisva hoone alumisest otsauksest sisse. Tegelikult oli tegu kahe eri rolliga.

Päevases proovis sujus kõik ideaalselt, ent õhtuse etenduse ajal juhtus miskit ennekuulmatut – kellegi kurjad käed olid lahti lammutanud mu pika blondi paruka või täpsemalt krunni, mis kukla peal. Raisk, raisk, raisk! Veidral kombel oli ka juuksuritibi kuhugi kadunud. Ah jaa, nad tegid mõlemad teises majas kiiret vahetust. Õnneks seisis peeglilaual karp spilkadega. Püüdsin siis siva miskit viisakat kokku krousida. Jooksuga uksele... Oh üllatust, teksti on vähemalt kolme lehekülje jagu veel. Mida need Kütsar ja Luik seal uimavad? Miskit läks pekki või? Võtsid tagasi? Panevad improvissi? Sukeldusid süvitsi rolli? Naudivad lavalolemist?

Oh, taevas, see urn, mille sees peaks olema mu ema Sally tuhk, näeb ikka õite niru välja. Kas Iir viibis seda joonistades mingis hämarolekus? Vahi aga, liim on käepärast, siin nurgas vedelevad mingid väärikad kuldsed kotkapead. Mis ikka, parandame vea! Suure Spectra moekontserni looja ja juhi põrmu ei saa tassida ometi mingis purgis. Mina Macyna peaksin seda paremini teadma. Sally solvuks surnuks taolise pühaduseteotuse peale!

Oh, pagan, muusika läks juba käima ja mina olen veel siin! Ma pidin ju minema sellega koos! Urn pihku ning uksest välja.

«Naudi oma võitu, oo õel Stephanie!

Sally, mu ema, on surnud!

Spectra on põrmu paisatud nüüd,

Kaikugu teie võiduhüüd,

Oo, Forresterid, te neetud!»

Muusika sai otsa, ma peaksin olema lavalt läinud, teine stseen saabub juba nurga tagant – talumehed oma paklastes rõivastes ja takuste parukatega... Aga ei! Sealt tuleb hoopis kari asotsiaale, vedades näitlejaid jalgupidi järel nagu kelke, igal mu kolleegil on kõhu peal virn Bocki õlut. Üks bomž tuleb joonelt minu juurde: «Kuule, perenaine, anna see vaas siia.»

Ulatan parmule vastuvaidlematult oma tuusaks tuunitud rekvisiidi.

«Ära sa, prouake, arva, et meie kultuurist miskit ei tea. Mul on kolm kõrgkoolidiplomit!» seletab mees, kisub Sally Spectra urnilt kaane pealt, valab tuha välja ja kallab anuma pidulikult Bocki täis.

«Kuulge, mida te teete? Meil käib siin etendus!»

Asotsiaal sätib oma näo mu silmadega sirgelt ja hingab mulle näkku: «Maailm on pöördunud! Nüüd anname etendusi meie!»

Publik plaksutab ja möirgab, rahvas tormab püünele, rabades näitlejate kõhtudelt Bocki. Nood lamavad tuimalt, silmad pärani kinni muutuvas taevas. Surnud nad pole, letargias lihtsalt. Põgenen.

Grimmirahvast pole, rekvisiitoreid pole, inspitsient Otti pole, lavamehi pole. Teisi kolleege ka pole, ainult nood kümme letargias inimkelku platsi peal. Ometi olid siin tükis ju suured massistseenid ka. Korjan oma riided kokku, kostüümi vahetama ei hakka, paruka võtan peast ja pakin kilekotti oma rõivaste manu.

Lähen läbi linna jalgsi selle võõrastemaja poole, kus me ööbime. Ehk saab seal pisut sotti. Inimesed holdotavad imelikult tänavail, pilgud tühjad. Ustest sisse-välja. Pudelid peos, saiad peos. Üks roosas blondiin sööb põlvili trotuaaril kalakonservi nagu koer...

Naine, kuuekümnene, sinises kampsunis, tormab minu poole, haarab käest.

«Teiega on ju kõik korras?»

«Mis mõttes?»

«Te pole ju pööratud?»

«Ee...»

«Ei, teie pole pööratud, jumalale tänu!»

Ta embab mind spontaanselt ja kõvasti.

«Kuulge, emand, olete mingist sektist või?»

Naine hakkab närviliselt naerma

«Ma ei ole huvitatud ei Jeesusest ega piiblist, ausalt...»

Naine teeb käega hoogsa kaare enese ümber.

«Näete, mis toimub?» hüüab ta. «Näete! See algas pool tundi tagasi. Vaata nende silmi! Vaata, mis nad teevad!»

Jah, inimeste silmad tänaval on pilgeni lahti ja tühja täis. Üksteist nad ei märka, aga omavahel ei põkku nad ka. Trajektoorid on kuidagi seatult kaootilised.

«Jah...» kohman ebamääraselt. Minus tõstab pead kohutav eelaimus, et kõik see, mis inimestega praegu toimub, tuleneb minu stseeni hiljaksjäämisest. Ent võib-olla ka mitte...

«Teie olete esimene, keda ma nägin. Noh... Tavaline või endine. Ma sain teie liikumisest juba aru, et teiega on kõik korras,» sädistab naine hüsteeriliselt ja haagib end mulle käevangu. «Ma proovisin siin mõnega juttu teha, aga nad ei vasta ja vaatavad sinust mööda või läbi, saate aru! Isegi see armas noor kondiitripoe müüjanna. Seisis seal leti taga, võttis vitriinist kooke ja toppis neid lihtsalt endale suhu. Issand, kui õudne see oli!»

Naine hakkab nutma.

«Võib-olla tahtis lihtsalt kaalus juurde võtta...»

«Kuhu te lähete?» küsib naine äkki.

«Kummitempli võõrastemajja.»

«Te elate seal? Te polegi kohalik?»

«Ei, ma olen Tartust.»

«Aga võib-olla hakkabki see ainult kohalike peale?»

«Aga teie ise?»

«Mina tulin siia aasta tagasi Rabarimaalt.»

«Aga kus te siis ise elate?»

Naine viskab ebamääraselt käega: «Seal teisel pool. Joodikute mere ääres.»

Järsku tõuseb meie kõrvalt pingilt püsti halli lühikese pöetud habemega noor mees. Tal on ees tumepunaste klaasidega ümmargused prillid, käes valge kepp.

«Joodikute mere endine nimi oli hoopis Noodikute meri,» vuristab ta õppinud inimese häälega. «Noodavedajate pärast. Alates seitsmendast sajandist meie ajaarvamise järgi kuivatati selle mere kaldal pidevalt nootasid, ja nii kuni möödunud sajandi esimese kümnendini. Nime Joodikute meri hakati tarvitama selle kohta alates tänasest päevast. Täpsemalt muutus nimi kell viisteist ja seitsekümmend kaks minutit.»

«Kas teie olete ka pööramata?» küsib naine.

«Pööramine, kulla proua, on suhteline mõiste. Te võite pöörelda ümber oma telje, te võite lasta kukerpalli, mis on samuti üks omapärane pööramise vorm, muide, mitmetel rahvastel on olnud uperpallitamine maagilismüstilise tähendusega. Russid usuvad, et nii saab end libaolendiks muuta. Oborotenj – ümberpööranu, meie keeli libahunt. Samas võib pööramine olla ka vaimset laadi. Mida te, proua, konkreetselt sellega mõtlete?»

«Kas te siis ei näe, mis inimestega tänavail toimub?»

«Praegusel hetkel mitte.»

«Ta on pime ju...» ütlen naisele.

«Mitte päriselt,» sõnab mees. «Teie termin pole päris täpne. Mul on valikuline nägemine. See sõltub vahel kellaajast, vahel kuupäevast, vahel ilmaoludest või astroloogilistest kombinatsioonidest.»

«Nii et te siis praegu ei näe, mis tänavatel toimub?»

Mees turtsatab. «Kas te arvate, et ma alati heast peast võõrastega juttu ajama hakkan? Muide, minu nimi on Habekakk.»

«Perekonnanimi?»

Mees turtsatab jälle. «Loomulikult mitte! Eesnimi ikka. Perekonnanimi on mul Kannike. Habekakk Kannike.»

«Merca,» ütlen mina.

«Ehhee, ei tasu pimedat tüssata,» kõhistab mees. «Ma tunnen teid häälest, te olete Kiip Konserv!»

«Nojah, teil on õigus,» kohman punastades.

«Nägite,» hõiskab pime võidukalt. «Ja kuidas on teie auväärt nimi, kulla teine proua?»

«Irma Elilaik.»

«Elilaik, Elilaik,» trillerdab mees ja haagib end meile sappa. Ta laulab mu kaaslanna nime ühel mordva laulu viisil ja keerutab lustlikult oma pimedakeppi pea kohal. Vahel teeb Habekakk ka mõned üpris keerulised tantsusammud oma esituse vahele, põigates osavalt mööda tänaval sihitult tuiutavatest kodanikest. Irma piidleb meest veidi kartlikult ja litsub end minu ligi.

«Ma arvan, et ta on ohutu,» sosistan talle.

«Aga ta pole ju pime. Praegu vist vähemalt.»

«Ma arvan, et püüab niiviisi lauldes tagasipeegelduvaid helilaineid. Nagu nahkhiired või nii.»

«Ahah,» kohmab Irma, aga see teda ei veena.

Me jõuame Kummitempli võõrastemajja näitlejatele planeeritud õhtusöögi ajaks. Mida pole, on toit. Restoranis on kõik lauad peale ühe kuhjatud ühte nurka, valged linad katavad põrandat. Läti näitlejad, kes majutumas samas võõrastemajas, teevad nende otsas intensiivselt joogat. Vahel astub üks või teine grupist välja, ronib selle eraldiseisva laua otsa ning esitab seal mõne kummalise tantsu, etüüdi või monodeklamatsiooni. Teised plaksutavad seepeale tormiliselt.

Mu kaks kaaslast jäävad uksele seisma. Mina hiilin vargsi lätlaste peanäitejuhi juurde, kelle nimi on Dalivaldis.

«Võ znajete, što na ulizah tvoritsja?»

«Da, konešno mõ znajem! Za to mõ tut i s jogoj zanimajemsja,» seletab ta mulle sosinal, millega peletatakse tüütut kärbest.

«No nado že što-to delatj, prinimatj kakie-to merõ, uznatj, ot tševo vsjo eto...» painan teda edasi.

«Ne volnuitesj, mõ tut vsjo uže ustroili i ustroim dalše.»

«S jogoj?»

«Da, uvažajemaja!»

«Sami võ že Dalivaldis – vladelets dolin, võ dolžnõ dalše videtj ot svoei jogi!»

«Mõ i videm, a võ, estontsõ slepõje!»

«Ja ne slepaja, on slepoj,» osutan Habekaku suunas, kes vaatleb käte abil ruumi.

«On vedj tože estonets.»

Siinkohal krapsab mu kõrvalt püsti lühike täidlane tumeda prantsuse poisipeaga keskealine lätlanna.

«Oi, ja davno hotela vam skazatj, što uvas takie interesnõje ukrašenija,» sädistab ta ja suskab näpuga mu prossi.

«Allija Makbile, prodalžaite deistvije!» käratab Dalivaldis ja naine võtab imelise kergusega sisse lootosepoosi, tõuseb siis pea peale ning laseb kuuldavale pika veniva silbi: «Oooommmm.»

«Lähme siit minema,» sõnan oma kaaslastele. «Need lätlased on küll pööramata, aga mõistuse juures nad pole.»

Viimane, mida ma näen, on Guntis ja Uldis, kes sooritavad üldiste kiiduhõisete saatel toenglamangust levitatsiooni. Nad hõljuvad söögisaali lae all, moodustades seal veidraid tantsuskeeme.

«Kuhu nüüd?» pärib Habekakk reipalt, kui tänavale jõuame.

«Ma vist peaksin korra kodus ära käima,» arvab Irma.

«Kui meil mingil takistusi ette ei tule, peaksime Joodikute mere äärde jõudma täiesti ohutul ajal,» arvab Habekakk.

«Mis mõttes ohutul?» pärib Irma.

«Ahhaa,» teatab mees tähendusrikkalt ja hakkab üht siuude sõjalaulu lõõritama.

Tänav on endiselt holdotavaid inimesi täis. Ja takistus tuleb. Ühest põõsastikust möödudes haagib end mu jala ümber mingi kummaline valge kiti värvi torujas olend. Ta laseb endast välja väga nukrat ffff tähte ning siugleb ja muljub paluvalt mu jalga.

«Habekakk, mis ASI see on?»

Mees pöördub ümber, ligineb mulle ja kummardub ollust kompima.

«See on kummits,» teatab Irma järsku asjalikult.

«Misasi?» imestan mina.

«Kummits,» vastavad mu kaaslased korraga.

«Sa ei tea midagi kummitsatest?» imestab Irma siiralt.

«Kummitsad praegusel kujul tekkisid meie planeedile umbes kakssada tuhat aastat tagasi. Ent Maa üldine evolutsioonikäik sundis neid pelgu, nagu muide ka mõningaid teisi olendeid. Hermann von Hörlich avastas mitmed peluolendid, kummitsad nende seas, tuhande kaheksasaja kuuekümne seitsmendal aastal ühest Lõuna-Ameerika džunglis asuvast koopast. Sealt koopast, muide, on pärit ka sfinksid, teate küll, need toredad karvutud kassid. Kassid kohanesid avaeluga kõige kiiremini, kummitsate aretus võttis aega peaaegu sajandi. Enamik peluolendeist aga ei kohastunudki ja neid võib seniajani leida vaid eelpoolmainitud koobastikes.»

«Tänapäeval kasutavad paljud pered kummitsaid lapsehoidjatena. Neid võib väntsutada, neil võib hüpata, nad ei saa niimoodi viga, nad klammerduvad õrnalt lapse külge, kui see tahab kaugemale minna. Kummits on ideaalne lemmikloom ja kaaslane väikesele maimikule. Mu tütrel oli ka üks selline,» täiendab Irma.

«Teadlased pole siiani selgusele jõudnud, kas kummitsad on suguluses ümarussidega või mitte. Nende teatud käitumismudelid viitavad uduselt sellele küll. Nagu vihmaussidki, töötlevad nad edukalt ümber orgaanilisi jäätmeid, väljutades seedetraktist ideaalset komposti. Õnneks mitte küll liig suurel hulgal. Lisaks eritab nende keha magusat siirupilaadset ollust, mis on rikas kasulikest mikroelementidest, vitamiinidest ja mineraalidest. Ühe komponendina eritavad kummitsad näiteks rubiidiumi, ainet, mida esineb tumedates viinamarjades. Nende keha koosneb tihkest kummitaolisest ainest, mis peab vastu üsna karmidele löökidele. Valu kummitsad ei tunne, neil puudub närvisüsteem. See on tõestatud fakt. Samas evivad nad perpendikulaarselt keha keskpunktis asetsevat pisikest aju, mille intelligentsusastet võib võrrelda kassi omaga. Teine teadaolev selgrootu, kes on sama nutikas, on hiidkaheksajalg. Tähelepanuväärne on ka kummitsate liikumisviis...»

«Ma tänan teid mõlemaid huvitava ja hariva loengusarja eest, aga ma sooviksin, et antud isend nüüd oma tähelepanuväärsel kombel minust eemale liiguks.»

«Ärge kartke, ega ta teile viga ei tee,» patsutab Irma kummitsa selga.

«Oi, te peate seda proovima, äärmiselt maitsev isend,» hõiskab Habekakk ja asub intensiivselt elukat lakkuma.

«Oi, tõesti,» tõdeb Irma. «Kiip, te peate seda proovima!»

Ma vaatan, kuidas kaks täiskasvanud inimest mu ees trotuaaril põlvitavad ja lakuvad andunut valget amorfset toru, kes tänulikult fffitab.

«Nii, need hakkavad nüüd siis ka segi pöörama,» mõtlen ma nukralt ja pean aru, et ehk oleks mõistlikum lätlaste joogakursusega ühineda.

«Palun haakige see kummits mu jala küljest lahti,» anun nutuselt. «Me võiksime enne päikeseloojangut kuhugi kindlamasse kohta välja jõuda. Keegi ei tea ju, kuidas need tuiameiks pöördunud kaaskodanikud ööpimeduses käituma hakkavad. Mina eelistaksin olla siis pigem suletud uste taga.»

«Olete kindel, et te ei taha seda kummitsat proovida?» küsib Habekakk.

«Ei,» vastan kindlalt.

«Ise teate,» sõnab mees pettunult. «See teeks teile head, tõstaks organismi üldist toonust.»

Irma vaatab kummitsamahlast leemetava näoga üles, ajab end püsti, näitab mingisse suunda ja käratab: «Laps!»

Silmapilk viskub olend mu jala ümbert püsti kui vedru, hakates osutatud poole minema, kuigi mina ei näe seal mingit last. Jah, kummitsa liikumisviis on tõepoolest tähelepanuväärne. Ta on mõlemast tipust lame ja nii vibutab elukas end ühelt otsalt teisele. Püstises asendis ulatub kummits mulle rinnuni, tema kere on ühtlase jämedusega ning ümbermõõdult umbes sama kui minu keskpaik.

«See on teist tõepoolest rumal, et te kummitsamahlast loobusite,» teatab Habekakk ja hakkab laulma mingit veidrat masai viisikest.

Irmal on see eelmainitud ollus tuju tõstnud või lepib ta lihtsalt olukorraga. Naine kõnnib üsna rahulikult minu kõrval ega krampu käsivarde.

Habekakk katkestab oma laulukese poolelt fraasilt, osutab valge kepiga väikese haljasala suunas ja teatab reipalt: «Ahhaa, seal on ka üks nagu teie, auväärne, suvatsete nimetada, mittepöördunu.»

Ma ei taipa, keda ta sellega mõtleb. Murul istub pead kinni hoides ja tuiutades pikajuukseline noor naine.

«See seal või?»

«Jaa,» teatab Habekakk reipalt.

«Kust te seda võtate?» küsib Irma kõhklevalt.

«Milline rumal küsimus,» turtsatab mees ja tõstab tumepunased prillid ninalt üles. «Ma NÄEN! Kell on üheksateist ja kaheksakümmend üks minutit ning lisaks on täna teisipäev.»

Habekaku silmad kummalist värvi – ülemine pool pupilli on pudelroheline, alumine pool taevasinine. Täpselt pooleks.

«No olgu, kui te olete nii kindel...»

«Minge. Minge julgelt. Mina ei saa kahjuks pügatud murule astuda. See summutab helid ära.»

Liigume Irmaga tuiutava tüdruku poole.

«Mis te arvate, kas Habekakk on ikka kindlasti pime või ainult teeskleb?»

Kehitan õlgu.

«Kulla prouad, ei tasu mind taga rääkida, ma kuulen kõike!» hõikab mees meile kannule.

«Ta ei saanud ju seda kuulda,» sosistab Irma.

«Saan ikka küll!» hüüab Habekakk.

Vaikime. Jõuame istuja juurde. Ma kükitan tema ette maha. Tüdruk ümiseb midagi.

«See on uni, see on uni, teen silmad lahti, kõik on möödas...» leelutab ta.

«Hei,» panen käe talle õrnalt õlale.

Tüdruk kargab püsti kui ussist nõelatud.

«Aaaaaa!» kisendab ta. Näen tema nutetud silmi, need on õudusest pärani.

«See on minu uni ka,» ütlen talle rahustavalt.

«Ja minu oma,» lisab Irma.

«Ja Habekaku oma,» osutan trotuaari poole.

«Ehhee, minu oma see küll ei ole,» hõikab mees üle muru. «Mina unestun hoopis mujal!»

«Ta on pime,» seletan tüdrukule. «Või see... Valikuline pime. Praegu ta näiteks näeb.»

«Enam ei näe, mööda läks,» hüüab Habekakk reipalt ja paneb prillid ette tagasi. «Täpselt neli minutit ja seitsekümmend ja pool sekundit! Teisipäevade rekord!»

Tüdruk langeb mulle kaela ja undab mu õla najal: «Redoredoredo... Me olime koos, kui SEE pihta hakkas, ja nüüd ma ei tea, kus või mis ta on.»

Pisaravesi lahmab mu õlale.

«Sinu koer või?» pärib Irma.

«Mis koer,» prahvatab tüdruk hüsteeriliselt. «Redo on minu poiss!»

«Vabandust,» kohmab Irma. Ilmselgelt piinlik.

«Mu asjad on ka kõik tema pool. Hambahari ja puha. Me pidime homme kooliekskursioonile Iraaki lendama. Aga siis ta läks imelikuks, tuias minema ja võtmed on ka ju tema käes...»