Читать книгу Aeg on jõgi - Мэри Элис Монро - Страница 6

Lendõngitsemise võlu seisneb selles, et

see püüdleb raskesti tabatavat, ent siiski saavutatavat –

pidev lootuseseeria.

– ANONÜÜMNE

Jõgi oli alguse saanud kõrgel Appalachi mägedes, mille moodustasid settekivimid ja iidne ookeanipõhi. Seda toitsid vihm ja sulalumi, üle kivirahnude ja kaljuharjade tulvavad külma selge vee ojakesed, mis moodustasid pitsi mäekülgedele. Peeneteralise liivaga ojad voolasid kontrollimatult tuhandeid miile, tulles kaskaadina alla, et tekitada võimsaid jõgesid.

Mia Landan järgis jõge, kui see lookles maona sügavamale metsa. Temast paremal oli punakaspruuni ookri tooni kivisein täpistatud ereroheliste samblalaikudega. Temast vasakul tormas jõgi edasi, kiirustades enesekindlas voolus. Mia sirutas käe oma auto reisijaistme poole, et haarata rebenenud maanteekaardi alt kortsunud paberileht. Üle juhtnööride lehekülje oli kirjutatud: järgi jõge.

„Ma ei ole eksinud,” ütles ta valjusti, kuigi kahtles oma sõnades. Ta järgis kivikesi jões nagu Hans ja Greete, uskudes, et need juhivad ta läbi pimeda metsa ohutusse sadamasse. Välja arvatud see, et Mia Landan ei uskunud enam muinasjuttudesse.

Äike veeres üle pea, ähvardades vihmaga. Kodus Charlestonis Lõuna-Carolinas oli kevadvihm andnud juba teed kõrvetavale kuumusele ja niiskusele. Siin Põhja-Carolina mägedes oli õhk siiski ikka veel külm ja metsad leegitsesid lilledest. Iga teekäänaku taga kohtas ta sarlakpunaste või valgete õitega rododendronite kobaraid. Veidi kaugemal lõppes sillutatud tee, muutudes mulla ja kruusa rööplikuks tanumaks, niisama kulunud ja auklik kui kehviku kuub.

Mõned jämedad vihmapiisad plartsatasid tuuleklaasile, muutes tolmu pikkadeks poritriipudeks. Ta lülitas klaasipuhastajad sisse ja tema südamelöögid sarnanesid metronoomi tiksumisega. Ta kummardus kaugele üle rooli, pigistades seda tugevasti, ja jälgis läbi ootamatu vihmavalingu teeriba enda ees. Kus on see maja, mõtles ta, uurides ümbrust läbi vihma ja udu. Võis see sissetallatud teest tõesti nii kaugel olla? Just siis, kui ta mõtles, et peaks ringi keerama ja tagasi suunduma, kukerpallitas jõgi üle kaljuharja suurde basseini. Selle kõrval kõrgel kaldal, peidus paari kõrguva tsuuga vahel, seisis rustikaalne palkmaja.

Mia vabastas katkendliku ohke, laskis õlad kössi ja lõdvestas haarde roolil. Ta oli selle leidnud. See oli olnud pikk ringisõitmine kiiruga kritseldatud juhtnööride järgi. Aga ta oli sellega toime tulnud. Autorattad tabasid pehmet muru ja pori, kui ta parkis majale nii lähedale, kui suutis.

Lülitanud mootori välja, sukeldati ta silmapilk sügavasse mägedevaikusse. Miilid tormasid ikka veel ta soontes. Tema rõivad kleepusid keha külge ning autoiste oli täis tühje veepudeleid ja kompvekipabereid. Rääsunud õhk meenutas talle haiglaruume. Ta keeras akna piisavalt madalale, et lasta värskel õhul end pärast pikka teekonda äratada. Vihm pritsis sisse ja ta tõstis näo vastu vihma, maitstes selle külma magusust.

Mia vaatas jälle maja poole. See varitses isoleeritud ja keelavana puudebaldahhiini ja udu all. Mets näis ta ümber sulguvat. Ta tundis üksindusevärinat. Ent kas ta polnud tahtnudki kauget eraldatud kohta? Pühamut? Keeranud akna üles, heitis ta murelikke pilke kellale esipaneelil. Kell oli pool seitse. Belle oli talle öelnud, et võtab varud kaasa ja kohtub temaga majakeses kõige hiljemalt kell seitse. Siin polnud kuhugi minna. Maja oli lukus ja vihma valas alla. Ta oli oma autos lõksus keset metsikut loodust ootamas, kuni öö ta ümber sulgub. Järeleandmatu vihm voolas mööda udust akent, peegeldades pisaraid, mis mööda tema põski alla jooksid. Mia tõstis käed näo ette ja imestas, kuidas ta siia kohta oli jõudnud.

See kõik oli alanud lendõngitsemisest. Ta polnud selle spordiala vastu kunagi mingit huvi tundnud. Ta oli suhtekorraldaja Spoleto kunstifestivalil Charlestonis. Kuigi ta elas ookeani ja mägede lähedal, polnud tal kummagagi mingit sidet olnud. Tema idee heast ajaveetmisest olid joogid ja õhtusöök restoranis koos sõpradega. Kui ta läks mõnele laevale, seisis see ankrus mõne peo jaoks. Retk mägedesse tähendas paari päeva suusamajas. Sellegipoolest oli ta õde Madeline pannud ta kirja kolm päeva kestvasse lendõngitsemise laagrisse, mis oli mõeldud eriliselt just rinnavähis ellujäänutele. Õngeheitmine tervenemise nimel pakkus hingelist ja füüsilist teraapiat ning Madeline uskus, et Mia vajas mõlemat.

Seega oli Mia sel kevadel sõitnud tunde oma kodust Charlestonis programmi „Õngeheitmine tervenemise nimel” pelgupaika Põhja-Carolina mägede jalamil. Ta oli nõustunud minema ainult selleks, et hoida Madeline’i näägutamast. Mõned naised selles laagris olid ikka veel oma ravi algstaadiumis. Teistel oli diagnoosist möödunud kümme, kakskümmend või rohkem aastat. Kolmekümne kaheksa aastane Mia oli noorim. Ta oli esialgu kinnine, aga Belle ei lubanud tal eemale jääda.

Belle Carson oli nende lendõngitsemise giid ja laagri juht. Belle oli pikk, sirgjoonelise jutuga, tundlik ja suure südamega naine, kes oli loobunud akadeemilisest karjäärist Virginia ülikoolis, selleks et kolida Asheville’i Põhja-Carolinas ja avada omaenda lendõngitsemise ettevõte. Belle keelitas Mia leebelt isolatsioonist välja grupiaruteludele ja õpetas talle, kuidas kunstkärbest heita. Miat tõmbas sellesse gruppi naiste brutaalse aususe jõud ja nende tark mõistmine. Need olid intensiivsed kolm päeva, mis tundusid nagu kolm nädalat, sest nii palju oli juhtunud. Nad naersid, nad nutsid. Nad olid õed-ellujääjad. Laagrisoleku lõpuks oli ta liitunud nende naiseliku solidaarsusega, mille vormis jagatud saatus.

Ent see oli jõel, kui Mia tundis esimest eluhelki sellest ajast peale, kui šokk diagnoosist oli jätnud ta südame niisama tuimaks kui valge arm rinnal. Belle Carson oli talle õpetanud, kuidas heita ridvalt peenike heitenöör Davidsoni jõe madalasse vette. Oma hämminguks leidis ta hõredates tähnilistes hõbedamustrites lootust tõusmas. Ta ei tarvitsenud uskuda muinasjuttudesse, ent uskus sellesse elusädemesse, mida ta tundis õngenööri teises otsas.

Innukas jagama oma uut vaimustust abikaasaga, oli ta naisi hüvastijätuks kallistanud ja sõitnud üks päev varem tagasi Charlestoni. Sulgenud silmad, nägi Mia jälle seda õudset pilti oma abikaasast ja tollest tundmatust naisest, kes lamas tema abieluvoodis. Ta oli trepist alla komberdanud, istunud tagasi oma autosse ja hakanud sõitma, silmad pimedad ja meeled tuimad.

Kaks aastat tagasi oleks Mia Landan keeldunud põgenemast ja nendele vastu astunud. Siis oli ta enesekindel oma karjääris, oma ilus, iseendas. See Mia poleks põgenenud mägedesse, saba jalge vahel. Ent kaks aastat tagasi polnud Mia veel leidnud tükki oma rinnas.

Rattad olid maanteel tema all vuhisenud. Rohelised teemärgid möödusid ähmases laigus, kui ta jättis miile enda ja oma abikaasa truudusetuse vahele. Ta oli sõitnud kolmveerand tundi, enne kui mõistis, et ei tea, kus ta on. Kui ta lõpuks teemärkidele keskendus, nägi ta, et on osariikidevahelisel kiirteel 26. Tema instinktid toimisid kompassina, juhtides teda põhja poole, tagasi mägedesse, kus ta oli tundnud end turvaliselt.

Selleks ajaks, kui ta laagripaika tagasi jõudis, oli päike vajunud kaugele läände ja tüüne järvevesi tumenenud sügavlillaks. Klaaspinda häirisid mõned virvendused. Ta oli õppinud, et pinnale tulemisi, nagu neid nimetati, tekitasid forellid, kui nad tõusid pinnale mõnd putukat püüdma. Ta sõitis mööda kõrgete kuuskede ja tsuugade müürist, mis ümbritses järve kuni majadereani, mida ta oli jaganud kaheksateistkümne naisega laagripaigas. Nüüd seisid need kõik tühja ja vaiksena. Igaüks neist naistest oli läinud tagasi abikaasa, perekonna, partneri juurde. Nende jaoks oli vähijärgne elu edasi läinud. Sel hetkel mõistis Mia täie selgusega, et ta ei ole ellujääja.

Ta ei saanud Charlestoni tagasi minna. Ta ei saanud käivitada mootorit ja sõita. Tal polnud midagi ja teda ei oodanud mitte keegi. Ta oli tõstnud värisevad käed näole ja hakanud nuuksuma.

Võibolla siis, kui ta poleks jõel tundnud sellist lootust, oleks ta võinud säilitada apaatsuse kõva kesta, mis oli teda ülal hoidnud sel ravi ja paranemise aastal. Ent jõe hingus, õngenööri heitmise rütm ja visa ühendus eluga peenikese tamiili teises otsas olid tema kestast läbi murdnud. See oli täitnud ta hõbedase valgusega, tõstnud ta üles ja pannud end jälle tervikuna tundma. Kaotada see nüüd…

Belle Carson oli tulnud mööda teed ja näinud Miat nutmas meeleheitel naise kähedate katkendlike nuuksatustega. Ta avas autoukse.

„Mia? Mida sa siin teed? On sinuga kõik korras?”

Mia keeras ringi ja tõstis näo. „Ma ei saa tagasi minna,” hüüdis ta murdunud häälel.

Belle kummardus, et autosse vaadata. Tema pikk pats libises üle õla. „Mis juhtus?”

„Ta jättis mu maha. Mul ei ole kuhugi minna.”

Belle võttis Mia käsivarrest ning tõmbas ta leebelt, kuid kindlalt autost välja. „Tule minuga kaasa,” ütles ta, pannes käsivarre ümber Mia õlgade. Ta juhtis Mia majja, mis oli õnneks tühi. Belle kohtles Miat nagu haavatud looma, õrna ja rahuliku häälega, andes talle aega kohaneda, kuni paanika tema silmadest oli kadunud. Ta pakkus Miale kohvi, soris siis laagri külmikus, et toidutaldrik valmis panna ja tema ette asetada. Kui Mia istus kühmus õlgadega ja vaatas toitu hämmeldunud ilmel, ei sundinud Belle teda sööma. Ta istus Mia vastas ja ootas, samal ajal kui päike loojus ja haned järve ääres prääksusid, kutsudes oma poegi. Kui kurbus hakkas välja nõrguma, ulatas Belle talle paberrätikud, ja hiljem, kui see voolas lahinal, kuulas ta kannatlikult enne küsimuste esitamist.

Need olid Belle’i tumepruunid silmad, mida Mia mäletas rohkem kui mida tahes, mida ta oli tegelikult öelnud. Need olid rahulikud veed nagu see järv ja nende sügavuses oli Mia tundnud lootust tõusmas.

Siis oli Belle Miale pakkunud, mida ta vajas kõige rohkem – turvalist varjupaika.

„Mul on üks koht,” ütles Belle. „Palkmaja mitte liiga kaugel. See ei ole eriti midagi. See on aastaid tühjalt seisnud ja ma ei ole seda mitu kuud kontrollinud. Kuid see on sinu, kui tahad sinna jääda.”

Seega oli Mia naasnud oma auto juurde Belle’i kiiruga antud juhtnööridega ja leidnud tee sellesse kaugesse majakesse. Ja siin ta nüüd oli, istudes ikka veel autos ja oodates veel kord, et teda päästetakse.

Pool tundi hiljem vihm hajus ning Mia kuulis kaugusest autorataste heli ja mootori üminat. Ta astus autost välja ja nägi rohelist vana Blazerit kirjaga Brookside Guides tema kõrvale veeremas ja peatumas.

„Belle!” hüüdis ta.

Belle Carson astus pikapist välja, seljas roheline vihmakuub oma firma logoga üle tasku. Ta oli viiekümnendates, ent puusadest ikka veel kitsas kui tüdruk. Tema punased juuksed metsarohelise pesapallimütsi all langesid pikas palmikus mööda selga alla.

„Hei!” hüüdis Belle. Ta kummardus, et haarata pikapist suur kast, ja ruttas mööda porist rada etikule nendesamade kindlate sammudega, nagu ta oli astunud kiirelt voolavas ojas samal päeval varem. Etikukatuse all raputasid nad vihma oma jakkidelt. Nad seisid silmitsi, samal ajal kui Belle vaatas Mia ligunenud rõivaid tema kõhnalt raamilt tilkumas. Mia otsmikule olid kleepunud punakasblondid kahlud.

Belle’i huuled tõmblesid. „Sa näed välja nagu uppunud rott.”

„Ma tunnengi end niimoodi.”

„Viime sind sooja ja seame sisse,” ütles Belle, ulatades Miale suure kasti. „Vaatame, kas sa leiad, et see maja sobib sulle.” Belle tõmbas välja võtme kollase veeplekilise paberist lipikuga, millel oli vanamoodsas kirjas nimi Watkins Cove. „See siin on originaal. Pean laskma veel ühe koopia teha, nii et hoia seda hästi.”

Mia mõtles, et ta polnud veel kunagi kuulnud ilusamat heli kui selle luku keeramise klõpsatus. Seejärel, tõmmanud sügavalt hinge, astus ta majja. Silmapilk ründasid teda puusuitsu ja hallituse lõhnad. Ta kirtsutas nina. Käsi kobas vastu seina, otsides lülitit, ja ta palvetas, et pimedusest ei sööstaks tema kallale mingi loom. „Jumal tänatud,” sosistas ta, kui kuulis klõpsatust ja kollane valgus voogas alla rippuvast lambist, mis nägi välja nagu ümber keeratud petrooleumilamp.

Ta naeris valjusti. Kõik, mis siit puudus, oli kamp vanu mehi ja nende kalastusvarustus. Ta võis peaaegu haista tubakalõhna. See oli kompaktne ruum üheainsa põhikorruse toaga, kus domineeris jõekividest tehtud kamin. Tumedad puitseinad olid paljad. Ta kujutas ette, et just siin räägiti külmadel öödel kalamehejutte, samal ajal kui raseerimata mehed suitsetasid piipu ja olid kiiktoolidel kobaras ümber tule.

Kahvatus valguses näis ruum tontlik, linad katsid raskeid mööbliesemeid ja lõimeni kulunud kardinad olid lõdvalt drapeeritud ümber ruutudega akende. Liigutatud õhus tõusid tolmukübemed, kui tema saapad jätsid põrandale poriseid jälgi. Ta ei suutnud maha raputada tunnet, et häirib ikka veel siin viivitavate iidsete õngitsejate rahu. Kui uks tema taga kinni klõpsatas, jahmatas teda see hauakambriga sarnanev ruum.

„Hüva, vaatame ringi,” ütles Belle, haarates Mialt kasti ja pannes selle lauale ruumi teises küljes. Ta keeras end aeglaselt, huuled pruntis, samal ajal kui tema pilk ringi pühkis. Kui ta Miale jälle otsa vaatas, pani ta käed puusa ja kehitas õlgu. „Oleks võinud hullem olla.” Pärast kõverat naeratust raputas ta pead. „Aga mitte palju. Ma ütlesin sulle, et seda ei ole aastaid kasutatud.”

„See ei ole nii hull,” väitis Mia, kuid tema häälest puudus veendumus. „Enamasti on see lihtsalt must.”

„See on lausa räpane. Sadam ämblike ja hiirte jaoks, nagu mulle paistab. Ma saan aru, kui sa oled ümber mõtelnud. Charlestonisse on liiga hilja tagasi sõita, aga sa võid täna ööseks minu juurde jääda.”

„See on okei, tõepoolest.”

Belle vaatas Miat samasuguse intensiivsusega nagu siis, kui ta uuris vett. „Sa ei ole üleval mägedes kunagi aega veetnud? Üksinda?”

Mia raputas eitavalt pead.

Belle hõõrus lõuga, võideldes tema vastusega. „Las ma näitan sulle ümbrust. Sa ei ole kogu kohta veel näinud. See on üsna tahumatu. Keskkütet ei ole, rääkimata õhukonditsioneerist.” Ta keeras ringi ja läks väikesesse kööki. „See on lisand algsele majale. Vähemalt tegid nad laed veidi kõrgemad,” ütles ta, küünitades kaela, et vaadata puitsõrestiku ja talade poole. „Ma ei kujuta ette, et need vanad ihnuskoid mõtlesid palju toiduvalmistamisest, kui see maja ehitati. Arvan, et see kaasajastati 1930. aastatel. Lisati elekter, gaas, mõned moodsamad köögiriistad. Pea meeles, kõik on suhteline. Näed seda vana pliiti, eks ole?” küsis ta, minnes antiikse, emailvärviga kaetud malmpliidi juurde. „See peab olema originaal.”

Mia silmitses ettevaatlikult musta rauast monstrumit, mis väikeses köögis domineeris. „On see ohutu?”

„See? Nii palju kui ma tean, on see töökorras. Ei mingit kooldumist ega lõhesid. Võib öelda, et selle eest hoolitseti. Kuigi see on siin kaua aega seisnud.” Tema nägu pehmenes ja ta rääkis meenutaval toonil. „Mu emal oli puupliit meie majas Virginias. Meil oli muidugi ka moodne pliit, aga tal oli nõrkus vanade asjade vastu. Ta väitis sageli, et biskviit maitses kõige paremini, kui see oli küpsetatud vana malmpliidi praeahjus. Ma pooldan ka ise neid. Ei midagi paremat, et maja külmal ööl soojana hoida. Kavatsen selle iluduse alles jätta. See on asi kollektsionääri jaoks.” Ta patsutas malmi ja lisas: „Neid ei ehitata lihtsalt enam selliselt nagu varem.”

Belle avas emailiga kaetud pliidiukse ja laskis sellel siis grimassiga kinni prantsatada. „Paistab, et mõned hiired ja muud olendid on siin elupaiga leidnud. Vajab lihtsalt head puhastamist. See pliit põleb kuiva puuga.”

„Ma ei hakka sellel asjandusel kunagi süüa tegema.”

„Ei või iial teada. Kui elekter ära läheb, ja nii juhtub iga suure tormiga, on sul hea meel, et see vana puupliit on läheduses. Sellel gaasipliidil on ainult kaks põletit, aga teeb töö sinu jaoks ära. Sama lugu on selle vana külmkapiga.”

Ta osutas väikese ümarate servadega emailitud külmkapi poole. Nii see kui ka pliit nägid välja, nagu oleksid ostetud pärast sõda. Millist sõda, ei julgenud Mia oletada.

Belle avas külmkapi. Uks oli raske, kuid avanes kergesti. Sisemus oli puhas. „See on veidi roostes. Kuid külm. Mees, keda tunnen, käib seda kohta kontrollimas, et veenduda, kas kõik on töökorras.”

„Minu toiduvalmistamise juures ei ole see eriti oluline. Kuid ma tunnen huvi vannitoa vastu.”

„Sa mõtled käimlat?”

Mia nägu tardus.

Belle naeris. „Vabandust, see oli liiga lihtne tulema. See on seal.”

Väikesel ruumil oli ainult üks alamõõduline aken ja see oli vaevalt koht luksuslikuks ligunemiseks. Fajansist pott oli väike, pisikeses kraanikausis oli vastik mõra ja küünisjalgadel vann hullusti määrdunud. „Siin on ainult külm kraanivesi. Allikavesi. Nii et kui ma ütlen külm, mõtlen ma tõesti külma.”

„Nii kaua kui ma saan pissida, ilma et keegi mind tagumikust hammustama tuleks, saan hakkama.”

„Seda ma kuulen.” Belle raputas pead ja naeris. „Ma panen sisse uue kuumaveeboileri. Torgin George’i tagant, et ta paneks selle otsekohe käima. Seni pead vett pliidil kuumutama. Okei, vaatame, mis meil siin on.” Ta läks vannitoa kõrval oleva väikese ruumi juurde ja avas ukse.

Arvatavasti oli see tuulepuhang avatud uksest. Või ehk oli see valge lina vastu akent, aga miski pani Mia kaelakarvad turri tõusma, kui ta magamistuppa astus.

„Siin kusagil peaks olema lüliti,” ütles Belle, kobades mööda seina. Midagi leidmata, läks ta väikese voodiäärse lambi juurde. „Nii, nüüd on parem,” märkis ta, kui ruumi täitis mahe valgus.

„Heldeke, see on naisterahva tuba,” ütles Mia üllatunult. Ta arvas, et leiab sealt kõdunevaid kummikuid ja saapaid, punasemustaruudulisi villaseid tekke ja muid mehelikke asju. Selle asemel oli must raudvoodi üles tehtud linase lapiteki ja patjadega, mille püüridele olid tikitud lilled ja tumerohelised initsiaalid KW. Kalliskivitoonides heegeldatud vaip lebas voodi ees ja pika mahagonist tualettlaua kohal oli hoolikalt viimistletud Veneetsia peegel, mis tundus karedate majaseinte taustal kohatu.

Belle’i nägu oli tõsine. „See oli.” Ta keeras kannal ringi ja läks välja. „Vaatame, mis on ülakorrusel.”

Mia keelel viivitas tuhat küsimust naise kohta, kes armastas peeni naiselikke asju, aga elas siin metsikus looduses. Kuid ta hoidus esitamast isegi üht ja järgnes selle asemel vaikselt Belle’ile järsust kitsast trepist üles. See oli sünge ruum, mööblist täiesti lage, välja arvatud aknaalune iste kitsaste väikeste akende all. Ühes otsas seisis veel üks kamin, väiksem kui allkorrusel. Selle kõrval lebas vana puust mänguasi. Uudishimulik Mia läks seda üles võtma.

„See on mänguvagun. Keegi nikerdas selle ühestainsast puutükist. Ilusasti tehtud.” Ta ulatas lelu Belle’ile. „Kummaline, et see on siin kalastusmajas.”

Belle võttis mänguasja ja tõstis selle üles, otsekui kaaludes raskust. „Tookord oli see ärklituba, kuhu nad panid üles narid kalastusretkede jaoks.” Andnud vaguni Miale tagasi, ta lisas: „Kuid mu ema kasvas selles majas üles, nii et tõenäoliselt mängis ta siin.”

„Su ema kasvas selles majas üles?” Näis võimatu, et ükskõik millist last kasvatatakse nii kauges kohas.

„See on tõsi.”

„Kas see allkorrusel oli tema tuba?”

Belle raputas pead. „Mu ema abiellus noorelt ja lahkus varsti pärast seda. Ta ei tulnud kunagi tagasi. Ma ei tundnud kunagi oma vanaema. See oli tema tuba.” Belle rääkis kokkusurutud huulte vahelt ja tema toon vihjas, et ta ei taha seda rohkem arutada.

Kui nad põhiruumi tagasi läksid, näis Belle rahutuna. Ta kõndis ringi, tõmmates linasid vähestelt mööbliesemetelt maha. Viktoriaanlikud mööbliesemed olid suured ja kohmakad, sobides rohkem suuremasse ruumi kui siia väikesesse palkmajja. Sinine lillmustriline sametsohva oli kõvasti pleekinud ja kulunud. Mahagonist söögilaud vaasikujulisel pjedestaalil oli väikese ruumi jaoks liiga suur, isegi kui kõik lisandid olid eemaldatud. Kõige imponeerivam oli tohutu riidekapp, kaunistatud sarvedega sokupea nikerdusega.

„Vau!” oli kõik, mida Mia suutis öelda.

„Need näevad siin naeruväärsed välja.”

„Need on ilusad. Ainult… kohatud.”

Belle kortsutas nende poole kulmu. „Kõik siin kohas on, olgu, ära pane tähele.” Ta keeras linad kloppiva liigutusega kokku. Seejärel pöördus ja vaatas Miale otsa.

„Palun vabandust. Ma poleks pidanud sulle seda kohta pakkuma. See on tõeliselt tahumatu ja ma olen mures, kas sa oled valmis loobuma omaenda elulaadist. See ei ole mingi romantiline põgenemispaik. Sa ei saa võtta telefoni ja toateenindust tellida. Ma hoolin sinust, aga ma ei ole võimeline sinu kutse peale kohale tormama. Ma lähen linnast varsti ära ja mind ei ole siin, et sinu järele vaadata.”

„Ma ei palugi sul seda teha,” ütles Mia ennastkaitsvalt. Kuigi oma südames oli ta täpselt seda lootnud.

„Selles Põhja-Carolina lääneosas on kõrged mäed, väikesed linnad ja palju metsikut loodust nende vahel. Sa ei saa oma mobiiltelefonile loota, kui tekib hädajuhtum. Kui saad palju vihma, vajad väljapääsemiseks neljarattavedu. Arvatavasti oled juba praegu kinni jäänud. Ja mida sa kavatsed teha, kui vool ära läheb? Siin üleval läheb külmaks. Kas sa tead isegi seda, kuidas tuld läita?”

„Ma olin gaid. Ja mul on tikud.”

Belle’i käsi tõusis pea juurde, et kukalt kratsida. „Oskad sa lasta?”

Mia naeris kergelt. „Relvast? Püha taevas, ei.”

„Oleks parem, kui sa oskaksid. Mida sa kavatsed teha, kui mingi loom tuleb su uksele koputama?”

„Inimene või keegi muu?”

„Ma räägin tõsiselt. Ma ei räägi lihtsalt väikestest pesukarudest. Siin on karusid ja mürgiseid madusid. Võibolla mõni haige või marutaudis loom. Nad on ohtlikud ning sa pead teadma, kuidas neid ära tunda ja nendega tegelda. Ja sa pead tundma oma teed ümbruses. Sa võid nendes mägedes ära eksida ja mitte keegi ei teaks.”

„Kas sa püüad mind hirmutada?”

„Ma püüan sulle rääkida, mis siin üleval on tõeline. Loodus ei ole alati ilus. See võib olla pagana südametu.”

Mia süda hakkas taguma ja survesõlm pani ta kurgu kokku tõmbuma. „Ma tean julmusest ja südametusest.”

Belle raputas pead ja vaatas oma saapaid. „Kurat, Mia, ma ei mõelnud seda.”

„Ma tean, mida sa mõtlesid.” Ta vihkas pisaraid, mis ta silmadesse valgusid. „Belle, ma tean, et ma ei ole mäginaine – kaugel sellest. Mul on palju õppida. Kuid hei! Sa nimetasid mind ellujääjaks. Kas see loeb midagi?”

„Mia, loeb küll. Muidugi. Kuid ole realist.”

„Ma olen. Mu reaalsus on üsna karm. Ma olen kolmekümne kaheksa aastane ning olen kaotanud oma vasaku rinna, juuksed, töökoha ja abikaasa. Mul ei ole raha, et mingit kohta rentida. See on mu ainus võimalus! Ma pean jääma. Belle, ma pean teada saama, mille põrgu nimel ma ellu jään.”

Ta tundis piinlikkust valuvälgatuse pärast oma silmades, mis sundis Belle’i kõrvale pöörduma. Ta mahendas oma tooni, kuid ta hääl värises ikka veel. „Nii palju on nii kiiresti juhtunud, et mul ei ole olnud võimalust aru saada, mis on juhtunud mu kehaga… minuga. Ellujääja? Ma ei ole end veel kunagi tundnud nii eksinult või hirmunult. Kuid ma kardan koju tagasiminekut rohkem kui mida iganes, millega võin siin silmitsi seista.”

Belle nihutas oma raskust ja pani käsivarred sügavas mõttes rinnale vaheliti. Mia teadis, et giidina viis Belle kogenematuid mehi ja naisi iga päev metsikusse loodusse. Ta oli näinud mõningaid rumalaid asju, mis viisid pagana lähedale sellele, et keegi surma saaks, ja see tegi ta ettevaatlikuks. Samuti teadis Mia, et Belle nägi teda nõrgenenud ja kahjustatuna. Tema olemuse vastu oleks jätta keegi haavatud ja kogenematu üksinda metsikusse loodusse. Ent Belle oli näinud ka ellujääjate vaprust lendõngitsemise programmi laagris.

„Palun, Belle. Luba mul jääda.”

Belle vaatas klaasile pritsivat vihma. Kui ta jälle Mia poole pöördus, nägi Mia, et see naine oli otsustanud.

„Sa tead, et pead millalgi koju tagasi minema. Sa ei saa end siin igavesti peita.”

Mia tõmbas hinge, teadmatuses, et oli seda kinni hoidnud. „Isegi uinuv kaunitar pidi millalgi ärkama.”

Belle vastas kaastundliku naeratusega. „See on paleest kauge karje. Aga see on algus.” Ta tõmbas sügavalt hinge, alistudes oma otsusele, naaldus vastu lauda ja pani käsivarred rinnale vaheliti. „Mia, ma pärisin selle maja alles eelmisel talvel, kui mu ema suri. Nagu ma ütlesin, tema ja mu vanaema läksid tülli ega suhelnud mu eluajal kordagi, seega ei käinud ma siin iial, ei näinud seda kohta kunagi.” Ta vakatas. „Tõde seisneb selles, et ma ei tahtnud kunagi tulla.” Ta surus huuled kokku, hoides sõnu tagasi.

„Pärast matuseid sain notariaalse lepingu ja võtmed,” jätkas Belle ja tema tume pilk pühkis jälle majas ringi. „Tundsin kohustust seda vaadata. Siin üleval läheb talvel üsna külmaks. Teed jäätusid ja ma ei kulutanud palju aega. See polnud tegelikult rohkemat kui läbikõndimine. Võibolla oli see lein, mis mind pimestas, ma ei tea, kuid tookord ei paistnud see nii halb olevat. Mu plaan oli see suvel ära koristada, võibolla lasta uued elektrijuhtmed panna, teha mõningaid parandusi ja lisada kuumaveeboiler. Teha see valmis, enne kui algab sügisene jahi- ja kalastushooaeg. Siis arvasin, et rendin selle välja.” Belle silmitses oma saapaid. „Kuid mul ei ole raha sellesse paigutada ja ma olen suurema osa suvest Šotimaal.”

„Kuid see on meie tehing. Ma koristan selle sinu jaoks üüriraha asemel ära.”

„Ma arvan, et nii saan mina sellest tehingust parema osa.”

„Pole tähtis. Sa oled elupäästja. Ja ma olen tubli tööline. Ma saan selle tehtud.” Mia muheles. „Isegi selle vana pliidi.”

Belle vilistas vaikselt, tunnistades lahingut, mida see ülesanne nõuaks. Ta läks kasti juurde ja tõmbas sealt pudeli valget veini. „Sa vajad seda.”

„Ole sa õnnistatud.”

Järgmisena võttis Belle välja hahasulgedest teki, puhtad linad, mitu küünalt, suure seebitüki, valged käterätikud, tualettpaberirullid ja viimaks koti kiirtoidurestoranist. Õhku tulvas rasvaste friikartulite ja kuuma kohvi lõhn. Kui ta oli lõpetanud, pöördus ta Mia poole ja uuris teda jälle.

„See ei ole mingi kihlvedu, Mia. Sa ei pea mulle midagi tõestama. Ma ei taha, et sa arvaksid, nagu oleksid luhtunud, kui otsustad, et sul ei tule siin üleval midagi välja.”

„Ma ei arvagi,” ütles Mia ja tundis tohutut tänulikkust.

„Tead, mis ma sulle ütlen, sõber. Võtame nädala korraga. Ei mingit sidumist. Sa võid siin üleval üksinda muutuda rahutuks või sattuda silmitsi karuga ja hakata jooksma.”

Mia naeris vaikselt. „Võiksin küll. Olgu siis nädala kaupa.”

„Ja sa tead, et pean selle sügisel välja rentima,” märkis Belle hoiatavalt. „Kui tahad kauemaks jääda, läheb see sulle maksma.”

„Üks suvi,” nõustus Mia. „Praegu tundub see nagu terve eluaeg.”

Enne lahkumist aitas Belle Mial puhtad linad voodisse panna ja läita mühiseva tule, mis soojendas maja ja võttis ära tumeda isolatsioonitunde teravad servad. Samuti andis Belle talle Asheville’i ja seda ümbritsevate alade kohaliku kaardi, märkides maja asukoha suure X-tähega. Siis joonistas ta kaardile märgistamata tee, mis viiks ta maja juurest Watkins Milli, lähimasse linna.

Belle pöördus uksel ja kallistas Miat tugevasti. „Ma hoolin sinust, lapsuke. Deemonitega võitlemine on hea ja tubli tegevus. Ent mõnikord sul lihtsalt peab olema võimalust mõnusaks ajaveetmiseks. Ole siin üleval enda vastu hea. Ja pea meeles. Forell elab ilusates kohtades.”