Читать книгу Aeg on jõgi - Мэри Элис Монро - Страница 7

Jõgi on õpetanud mind kuulama; ka sina õpid sellest.

Jõgi teab kõike; sellest võib kõike õppida. Sa oled jõelt juba õppinud, et hea on pürgida allapoole, vajuda, otsida sügavusi.

– HERMANN HESSE, SIDDHARTHA

Öö tuleb mägedes raskelt. Kui see on saabunud, on pimedus lausa kombatav.

Mia istus iidsel sametsohval, mässitud villasesse tekki, mis lehkas hallitusest ja suitsust. Ta oleks pidanud kurnatusest magama jääma, ent tema mõtted ei lasknud puhata. Need rändasid üle samade mälestuste sakilise maastiku, viies teda, soovimatut reisijat, kaasa.

Öö oli rõske ning vana maja täis ämblikuvõrke ja räpane, sobivam pigem karule kui inimesele. Tema vastas hõõgusid kaminas puunotid. Ta torkis laisalt süsi ning jälgis, kuidas leegid puitu limpsisid ja napsasid. Mia oli ägedalt teadlik, et ta on ihuüksi, ilma telefoni, televisiooni, raadio või mistahes inimese tehtud meelelahutuseta, et öö võimu tagasi tõrjuda. Ta tundis masendavat üksindust. See oli nii tugev, et tundus nagu haigus. See pani ta peas taguma ja keha värisema sellest hoolimata, kui tugevasti hoidsid ta kõhnad käsivarred tekki ümber õlgade.

Võibolla oli Belle’il lõppude lõpuks õigus, mõtles ta. Mida ta siin teeb? Kas ta klammerdus mingi romantilise arusaama külge majakesest metsas? Või üksi mägedes olemisest, nii et ta saaks oma elu välja sorteerida? Aga nii see lihtsalt oli – ta oli üksi mägedes. Vaata ette, mida sa soovid, noomis ta end. See ei olnud enam mingi rumal arusaam. See kõik oli väga reaalne. Tolm ja pimedus olid reaalsed. Huiked ja praksatused ja sahin akna taga olid reaalsed. Mitte keegi ei tuleks joostes, kui ta appi hüüaks. Elekter võis mistahes hetkel ära minna ja mida ta siis teeb?

Väljas jätkas tuul puhumist ja kõrguvad puud kraapisid oma oksi vastu klaasi nagu kondised sõrmed, mis koputavad, et sisse saada. Tema meeled hakkasid talle trikke mängima ja ta mõtles meeletult, mis siis, kui see koputamine polnud puu, vaid karu… või inimene? Ta oli lugenud „Ohust pääsemist”. Ta teadis, mis võib nende mägede metsikuses juhtuda, kus uitasid halbade hammaste ja veelgi halvema põlvnemisega mehed. Öökulli kolm võigast kaeblikku huikamist lõhkus vaikuse, lõppedes kassiliku lõrinaga.

Kui ta viimane kord mägedes oli olnud, oli ta laagripaigas koos kaheksateistkümne naisega. Kamraadlikkuses oli olnud õdusus. Siin tundus pimedus väljas liiga suur, tundmatus liiga ähvardav. Veri kõrvades trummeldamas, hüppas Mia püsti, et lukustada kõik aknad, ja tõmbas seejärel õhukesed kardinad kinni.

Ta läks üle krigiseva põranda kööki. Vana puupliit nurgas oli kohmakas koletis. Ta läks ümber pliidi ja hakkas sahtleid avama, vaim veelgi rohkem vajumas masendusse hiirte väljaheidete ja keskaegse välimusega köögiriistade peale, mida ta leidis. Ta tõmbas välja kümnetollise paksu puitkäepidemega kööginoa. See oli raske – arvatavasti kasutatud karu nülgimiseks, ent kujutas endast väga tõsist relva. Ta võttis selle kaasa, kui ta kontrollis veel kord eesukse lukku ja kiilus seejärel heaks meetmeks tooli ukselingi alla.

Magamistoas kordas ta sama rituaali. Kui ta tõmbas vahvelõhukesed kardinad kinni, roomas suur must ämblik nurgast välja ja sibas üle aknaruudu. Mia karjatas ja jooksis läbi toa, et tagasi jõllitada, tardunud, nuga torkevalmis. Ämblikud kohutasid teda. Kus on Charles, mõtles ta metsikult. Charles oli see, keda ta nüüd kutsuks jahti pidama ja oma saaki püüdma.

Ta on läinud, ütles Mia endale. Polnud kedagi kutsuda. Siin üleval oli ainult tema ise. Ta pigistas noa vastu külge ja sundis oma südamelööke rahunema. Mitte mingil juhul ei suutnud ta magada koos ämblikuga, kes roomas üle tema pea. Mia käis majas ringi ja leidis luua. Veeretades seda käte vahel, võttis ta oma julguse kokku. Tema mõttes oli ämblik kasvanud suureks karvaseks tarantliks, kes ootab kardinate taga. Värisevate kätega torkas ta luua ette ja läks tagasi kardina juurde. Ämblik oli läinud. Kirudes raputas ta välja kõik voodilinad, pühkis ämblikuvõrgud iga akna eest ja laskus siis põlvili, tolm tõusmas, kui ta voodialust pühkis. Ämblik oli kadunud.

Väljas tuhises tuul, lõgistades aknaid. See kõlas Miale, nagu naeraks maja tema üle. Alistunud ohkega pani ta luua voodi kõrvale vastu seina. Ta rõivastus kiiresti lahti ja tõmbas paksu flanellpidžaama selga. Ta istus ettevaatlikult madratsile, üllatunud, kui pehme ja mugav see oli. Väga hea, mäginaine, mõtles ta, nautides esimest tõelist mugavustunnet sel päeval.

Tema sokkide tallaalused olid põrandast tahmased. Ta vihkas määrdunud riiete kandmist, kuid majas oli nii niiske ja külm ning ta varbad tundusid otsekui jääs olevat. Seega toppis ta jalad puhaste linade vahele ja tõmbas udusuleteki kõrgele ümber kõrvade. Padi oli muhklik, kuid Belle’i linad lõhnasid kangapehmendaja järele. Muhklik või kopitanud, see polnud talle tähtis. Selles voodis polnud mingeid mälestusi tema abielust. Ta tõstis veel kord pea veendumaks, et nuga oli väikesel voodiäärsel laual. Ta jättis tule põlema. Seejärel langetas ta pea ja pigistas patja, haarates kinni väikestest mugavustest, kus ta sai neid leida.

Mia lamas, silmad pärani. Tuul vilistas ning ta tõmbus pingule tule iga praksatuse ja pragina peale. Ta oli kindel, et kuulis midagi väikest teises toas sahisemas. Mis tahes see ka oli, ta ei kavatsenud seda uurima minna.

Aeg möödus ja vihm taandus. Mia lamas ärkvel, pigistades teki oma kaela ligi. Iga kord, kui tema laud raskeks muutusid, nägi ta jälle Charlesi ja lõi silmad lahti. Ükskõik kui väga ta proovis oma mõtteid millelegi muule – mistahes muule – suunata, trügis mälestus tagasi, sundides teda jälle nägema neid piinavaid pilte. Oksa koputus vastu akent oli nagu sõrme koputamine ta õlale – pea meeles, pea meeles, pea meeles. Väsinud ja ahastusest löödud, langes Mia oma mälestustesse.

Alles eile oli ta seisnud koos Belle’iga jões, pulbitsedes rõõmust ja tulevikulootusest, olles püüdnud oma esimese forelli. Mia ei tahtnud oodata, et jagada oma rõõmu Charlesiga, mehega, kellest ta oli mõelnud, et ta seisab tema kõrval läbi pikkade paranemisaastate. Ta otsustas laagrist varakult lahkuda. Ta ärkas ja sõitis Asheville’ist otse Charlestoni. Oli esmaspäeva hommik ja Charles peaks olema oma kirjutuslaua taga firmas, millega ta kohe pärast juurakooli oli liitunud.

Sõites mõtles ta, kuidas nad olid jaganud mõningaid kasinaid aegu nende abielu varajastel päevadel. Ent nad olid nii õnnelikud, et ei paistnud seda märkavat. Säästetud mündid läksid veinipudeli või kino peale. Mõnikord oli Charles teda üllatanud karikakrakimbuga, kui ta töölt koju tuli. Mia oli talle öelnud, et karikakrad on ta lemmiklilled, teades, et need on odavad. Seega valis ta teel tänavamüüjalt kimbu karikakraid. Ta kavatses duši all käia, end kenamaks teha ja üllatada siis Charlesi lõuna ajal.

Hoopis tema oli üllatunud, kui ta nägi mehe autot kodu sissesõiduteel. Instinkt lõi lõkkele, hoiatades teda mehe nime hüüdmast, nagu ta majja minnes tavaliselt oleks teinud. Ent mingi seesmine hääl käskis tal vait olla, kui ta läks läbi tühja elutoa ja kitsast vaibatatud trepist üles magamistuppa, mida nad olid jaganud peaaegu kümme aastat. Magamistoa uks oli kinni ja selle tagant kuulis ta mehe ja naise summutatud oigeid. Tema keha kirvendas adrenaliinist. Aeg jäi otsekui seisma ja tema mõistus keeldus vastu võtmast seda, mis oli juba naeruväärselt ilmne. Seda ei saanud temaga… nendega juhtuda. See oli liiga banaalne, liiga klišeelik.

Tema käsi värises, kui ta tõstis selle paneelukse juurde. Ta andis sellele üheainsa tõuke ja uks paiskus õhusosinaga lahti, paljastades kaks paari jalgu, pikad jalad sasipuntras, mehe alasti kogu pigistamas sarlakpunaseid püksikuid täiuslikult päevitunud ja ümaral tagumikul.

Need olid siiski naise rinnad, mis Mia tähelepanu kõrvale tõmbasid. Need olid koorvalged ja pringid, suurte roosade nibudega otsekui mõnelt 17. sajandi maalilt. Ta jälgis, kuidas ta abikaasa mattis oma näo nende pehmusse ja oigas, ilmselgelt nautides selle naise täiuslikkuse pidusööki. Mia tahtis minema joosta, ent ei suutnud rebida oma pilku naise rindadelt. Need olid nii ümarad, nii suured – ja need olid ehtsad, mitte aga mingi silikoontoode, mis on torgatud naha alla. Mis talle kõige rohkem haiget tegi, oli see, et Charles polnud teda üksnes petnud, vaid oli valinud ka ilusate, armideta, täiuslike rindadega naise.

„See ei ole nii, nagu sa mõtled,” pahvatas Charles, kui ta lõpuks tunnetas, et keegi jälgib. Ta oli ehmunud, nähes pikka kuhtunud kogu seismas magamistoa uksel, ilmetu, käsivarred lõdvalt külgedel, kimp karikakraid sõrmede vahel rippumas.

„Veel kolme minuti pärast oleks see olnud täpselt nii, nagu ma mõtlen,” lausus Mia rahuliku häälega, mis varjas värinat ta sisemuses.

Charles viskas linad üle naise alastuse. Naise pikad mustad juuksed tulvasid kaskaadina üle õlgade, kui ta end ühele küünarnukile tõstis. Roosa varjund levis üle tema põskede ja rindade nagu koidik mägedes.

Charles tõusis voodist, tundmata muret oma alastuse pärast. Mia pilk langes tema lõtvuvale erektsioonile, mis osutas väljapoole nagu tõmmatud mõõk. Ta pöördus vastikusega kõrvale.

„Mia, oota…”

„Hoia minust eemale!” Mia viskas karikakrad tema pihta, pöördus ja jooksis trepist alla. Ta värises nüüd ägedalt, tundes sapi tõusmist kurku. Kõik, mida ta nüüd tahtis, oli säästa mõnd raasu oma väärikusest ja minema pääseda.

Oma rutus komistas ta Charlesi golfikeppidele ja pidurdas end mehe BMW poritiival, enne kui ta garaažipõrandat tabas. Titaanist golfikepid olid Charlesi uhkus ja rõõm. Need olid maksma läinud terve varanduse ja ta kasutas neid ainult siis, kui tahtis kellelegi muljet avaldada. Ta tavatses naljatada, et tulekahju puhul on tal raske valida, kas päästa Mia või golfikepid. Vihalaine sööstis temast läbi, pöörane ja irratsionaalne. Ta võttis golfikeppide koti ja lohistas selle üle põranda, et visata oma auto pakiruumi. See oli rumal, kuid ta pidi Charlesilt ära võtma midagi väärtuslikku, nagu mees oli temalt midagi väärtuslikku ära rebinud. Golfikepid maandusid rahuldustpakkuva raksatusega. Ta sõitis minema just siis, kui Charles majast paljajalu välja jooksis, hüüdes ta nime ja sidudes vööd ümber oma hommikumantli. Mia võis ikka veel kuulda mehe häält tema nime hüüdmas.

Mia tõukas voodiriided tagasi, tõusis madratsilt üles ja ahmis õhku. Tema süda tagus metsikult. Ta ronis voodist välja ja kõndis toas edasi-tagasi, pannud peopesad lamedalt vastu palavikulist nägu. Mälestus Charlesi reetlikkusest põles nii kuumalt, et tema keha oli higine. Ta tundis iiveldust ja peapööritust. Oh jumal, mõtles ta. Tema nägu tundus udemeline nagu värske virsik. Kas ta hakkas minestama?

Ta läks vannituppa, pritsis näole jäist vett, hoidis fajansist kraanikausi äärest tugevasti kinni ja tegi sügavaid rahustavaid hingetõmbeid. Ei, ei, ei, mõtles ta, hingates aeglaselt välja. See ei olnud südameatakk. See tundus, nagu oleks süda murtud.

Järk-järgult muutus ta hingamine taas normaalseks. Mia ajas end pikkamisi sirgu ja lükkas niisked juuksed otsaesiselt tagasi. Ärka üles, ütles ta endale, vaadates peeglis oma kahvatut nägu. Charles ei olnud see hea abikaasa, kes oleks alati tema kõrval vähist paranemise igal sammul. Miks ta oli end veennud, et on? Kas tal oli mehe jaoks häid ettekäändeid leida lihtsam, kui tõega silmitsi seista?

Mia lükkas juuksed näolt, otsustades temast mitte enam mõtelda. Ta pidi oma mõtted suunama kuhugi mujale. Tema sokid sahisesid üle tolmuste põrandate raamaturiiuli juurde. Ta tõmbas välja esimese raamatu, mida puudutas: Kate Chopini „Äratamine”. Raamatud olid talle alati olnud lohutuseks ja see siin oli vana sõber. Ta viis õhukese köite musta raudvoodi juurde, lootes, et sõnad on tema trööst läbi pikkade üksildaste tundide kuni koidikuni. Väljas sadas ikka veel vihma, kuid äike oli taandunud vaikseks kõminaks kauguses. Torm oli möödumas.

Mia võitles unega, lugedes, kuni silmad raskeks läksid ja sõnad leheküljel ähmaseks laiguks muutusid. Oli väga hilja, kui ta lugemisest loobus ja raamatu kinni pani. Ta asetas selle lauale noa ja pisikese piimvalge lambi kõrvale. Laua taha oli nõjatatud puitvarrega luud. Need olid haletsusväärne arsenal öö kabuhirmude vastu. Enne lambi kustutamist vaatas ta üle magamistoa. Seinad, raudvoodi, peegel, iga puupilbas tundus vaenulik. Belle oli talle öelnud, et ta on esimene, kes selles majas pärast paljusid aastaid magab. Ta ei suutnud maha raputada tunnet, et ta tungib isiklikku ruumi. Ent Belle oli andnud talle loa jääda.

Siis mõtles ta jälle naisest, kes oli siin varem elanud, naisest, kes tõi metsikusse loodusse ilusad asjad, kes valis isolatsiooni, nagu Mia oli valinud, kelle tuba see kunagi oli olnud. See naine polnud andnud võõrale luba tema koju jääda. Seega pakkus Mia samu sõnu, mida ta oli öelnud Belle’ile, öeldes neid valjusti ilma mingi põhjuseta, mida ta oleks osanud sõnastada.

„Palun. Luba mul jääda.”

Pehme tuulehõng lehvitas kardinaid, kuigi aknad olid suletud. Mia hing jäi kinni, ta sulges tugevasti silmad ja puges sügavale teki alla. Ümbritsetud seedri lõhnast, jäänud kinni mälestustekeerisesse, teadis ta, et uni ei tule kergesti.

Mia ärkas ereda valguse peale, mis tungis sisse läbi kitsa lõhe kardinate vahel. Tema keha teki all oli higine ja löönud teki pealt, tundus kuumus suletud ruumis nagu ahjus. Ta keeras küljele, pannes kokkusurutud käed põse alla, ja tundis oma kõleda ahastuse jäänuseid. See oli olnud raske ja väsitav öö, täis visklemist ja keeramist ühelt küljelt teisele lämmatavas toas. Teda polnud kummitanud mingi naise vaim, vaid mälestused Charlesist ja temast endast õnnelikumatel aegadel. Tundus, nagu oleks Charles surnud, ainult veelgi halvem. Ta leinas kogu usalduse ja armastuse kaotust, mida nad olid jaganud peaaegu kümme aastat. Et see suhe nii kiiresti, nii julmalt läbi lõigati, jättis ta veritsema. Ta tundis valu nagu fantoomjäset.

Täielikult ärkvel, tõusis ta aeglaselt ja läks jalgu sahistades elutuppa. Tema flanellpidžaama ääred lohistasid tolmu sisse raja. Tuli oli kustunud ja külma tuha lõhn lasus raskelt õhus. See väike maja – elutuba, magamistuba vasakul, kitsas köök ja söömisala paremal, ülakorruse tuba – jääb tema koduks järgmiseks paariks kuuks. Kahvatu valgus püüdis läbi tungida kollaseks muutunud gaasriidest kardinatest, andes ruumile nukruse aura. Ta tegi ühe akendest riivist lahti ja tõukas tugevasti. Vana puitraam ragises üles.

Otsekohe kuulis ta voolava vee rahustavat heli. Mahe briis, mis tundus nagu vedelik, jahutas higi ta kehalt. Vihm oli lakanud, linnud säutsusid kärarikkalt puude otsas ning maa oli roheline ja küps. Miks ta ei suutnud tunda päeva uudsust, mõtles ta.

Rahutu Mia hakkas ringi luusima. Köögis silmitses ta suurt talule iseloomulikku kraanikaussi, mis oli tasakaalustatud vankuvatel torujalgadel. Ta kujutles mõhnalisi käsi, käsitsemas kogenult fileerimisnuga, eraldades puhta liha sisikondadest, peadest ja luudest. Ta vabises selle mõtte peale. Kui kaua aega oli möödunud ajast, kui vesi voolas läbi nende vanade torude? Kindla nõksatusega keeras ta kraani. Vana pump oigas ja mulksus valjusti. Ta astus kaks sammu tagasi, valmis ohutusse sööstma, kui see peaks lõhkema. Aeglase sisinaga vabastasid torud kalavere värvi veenire. Ta ootas ja jälgis, kuni see selgeks vooluks muutus. Ta pritsis vett oma näole, ahmides selle jäisuse peale õhku. Siis maitses ta katsetavalt allikavett. See oli külm ja meeldiv. Ta jõi janu täis ja sõi ära pooliku tervisetahvli, mille oli oma käekoti põhjast leidnud.

Rohmakalt tahutud kapid sisaldasid endas viletsat gruppi mõlkis kastruleid, rasket malmist praepanni, pruune täkilisi savinõusid ja omavahel sobimatuid söögiriistu. See oli masendav kollektsioon. Naise isikliku ruumi hüljatus oli niisama ilmne kui köök, mis andis märku, et kes tahes siin ka oli elanud, oli ammu hoolimisest loobunud.

Pühkinud tolmu kätelt, vaatas Mia kella. Tema magu korises ja nõrk kofeiini puudumisest tingitud peavalu meelekohtades ütles talle, et on aeg nuhkimine lõpetada ja suunduda linna toiduvarude järele.

Ta rõivastus kiiresti teksastesse ja kortsunud puuvillsviitrisse, mille ta oma väikesest mustast kohvrist välja tõmbas. Pärast pesemist kuivatas ta näo, tabades oma peegelduse väikeses peeglis kraanikausi kohal. Mia vältis oma peegelpildi vaatamist. See oli sügavalt häiriv, sest ta ei tundnud enam naist, kes talle sealt vastu vaatas.

Alles aasta tagasi oli Mia Landan päevitunud, haritud ja hästi rõivastuv noor professionaal Charlestonis. Teda ei nähtud avalikkuses kunagi ilma soengu ja meigita. Tal oli tantsija keha pikkade saledate käsivarte ja jalgadega ning luigekael. Juuksed üles pandud ja pärlid kaelas, kujutles ta end noore Grace Kellyna.

Naine, kes talle nüüd vastu vaatas, oli kuhtunud ja kahvatu, nagu ta poleks palju kuid päikest näinud. Pärast keemiaravi olid ta sirged heledad juuksed kasvanud tagasi punakasblondiks ja lokiliseks. Ta sirutas käed, et libistada need läbi oma pea ümber hõljuvate korratute kahlude. Talle meeldis nende värv – nii täis tuld ja elu. Tal ei olnud südant neid lõigata, nii et lokid turritasid ta peast erinevas pikkuses välja. Tema südamekujuline nägu lõppes sügava lohuga lõual täidlaste huulte all.

Ta vaatas kiretult oma nägu. Suhtekorralduses oli tema töö inimesi kiiresti hinnata. Ta mõtles, et nägi välja nagu välgunoolest tabatud hernehirmutis.

Mia pöördus peegli juurest ja kustutas tule. Seejärel, haaranud oma käekoti, suundus ta välja. Eesetikul jäi ta järsult seisma. Eelmisel õhtul oli pimedus ümbrust katnud. Vaadates nüüd varahommikuses valguses, rabas teda maastiku hunnitus.

Majale pakkus varju mäeseljak, mille üks külg oli kaetud kõrgete puude ja lopsaka taimestikuga rohelise igas kujuteldavas varjundis. Mõne jardi kaugusel voolas vesi kaskaadina üle valgete kivide, kukerpallitades mahedas meloodilises muusikas sügavasse sinakasrohelisse basseini.

Belle oli talle rääkinud, et seda piirkonda kutsutakse Watkins Cove’iks. Mia oli öelnud, et tema arvates oli abajas lahesopp veekogus. Belle selgitas, et abajas oli ka varjuline nišš mäeküljes. „Mõlemad olid kaitstud pelgupaigad,” oli Belle tähendusrikkalt öelnud.

Nende mägede taga kaugemal idas ja siis rannikule alla lõunasse oli Charlestoni linn just ärkamas. Mia nägi vaimusilmas kitsaid võluvaid tänavaid, ajaloolisi hooneid ja kõrgete tornidega kirikuid, mis moodustasid ta sünnilinna. Charleston oli tema jaoks nagu elutark magusa lõhnaga vanatädi, kes polnud kunagi oma pärlitest kaelakeeta, käis regulaarselt jumalateenistustel, tundis oma kohta ühiskonnas ja täitis kohusetundlikult vastutust, mida see positsioon nõudis. Mia oli tänulik kultuuri ja peenekombelisuse eest, mida ta temalt oli õppinud. Ent mõnikord, eriti siis, kui ajad olid rasked ja tema kohustuslik naeratus habras, oli ta ärritatud ootuste all, mida ta tundis, enamasti iseendalt.

Siin mägedes tundis ta end vabana. Kellelgi polnud talle mingeid ootusi ja see omakorda vabastas ta uurima sügavalt sisemusest võrsuvaid soove. Ta tundis end siin rikkalikus savikas mullas kahe jalaga maas olevat. Mere ääres oli ta tundnud end niisama kinnitamatult kui liiv. Charleston oli alati olnud tema kodu, aga ta oli hakanud imestama, kas see ajalooline linn peaks ka tulevikus ta kodu olema.

Oma otsusest hoolimata peab ta suve lõpuks Charlestoni tagasi minema. Mia naaldus vastu etikupiiret, tõstis näo ja hingas sügavalt sisse. Ta tundis värskust oma soontest läbi tuhisemas ja seiskumist kehast välja pühkimas ühesainsas pikas väljahingamises. See väike sopp mägedes varjab teda, kuni ta paraneb.

Sõit Watkins Milli polnud ei parem ega halvem, kui ta oli oodanud. Maanurk oli pärast vihma roheline ja lopsakas. Ta möödus väikestest hoolitsetud aedadega talumajadest, mille lähedal seisis koer või kits; avatud põllud olid täpistatud rohtu söövate hobuste või härgadega; mäeseljakutelt piilusid välja muljetavaldavad uued palkmajad. Tee lookles ja käänles, aga Belle’il oli õigus, et sõit linna tuleb kiire. Varsti jõudis ta sillutatud teele, mis viis mägedes pesitsevasse väikelinna. Ta mõtles esimesel pilgul, et see nägi välja nagu linn, mille aeg oli unustanud.

Mia parkis auto väikesel platsil vana raudteejaama ees. See oli võluv puithoone kellukesekujulise katuse, laiade katuseräästate ja suurte lilletünnidega piki kõnniteed. Siltidest hoonel sai ta teada, et kunagi populaarne rong oli sõitmast lakanud aastaid tagasi, aga linn oli jaama taas ellu äratanud ja see oli nüüd ajalooseltsi kodu.

Peatänav moodustas suurema osa linna ostukeskusest ja oli ainult paar tänavavahet pikk. Rongijaam asus pika kompaktse punastest ja kollastest tellistest ühe- ja kahekorruseliste majadega tänava ühes otsas. Torniga kirik seisis teises. Vahepeal paistsid rõõmsavärvilised varikatused vaheldumisi üle kõnnitee laiuvate puudega ning nende all seisis veel rohkem värvikate geraaniumide ja ereroheliste lihavate põõsastega tünne. Ta mõtles kihvatusega, et see oli seda laadi linn, mida tema ja Charles armastasid nädalalõpu puhkepäevadel koos külastada.

Belle oli talle rääkinud, et linnarahvas on sõbralik kogukond, omavahel lähedased ja usaldusväärsed. Enamik neist oli üles kasvanud Watkins Millis nagu ka nende vanemad ja vanavanemad. Seega teadsid nad peaaegu iga intiimset detaili üksteise kohta. Rohkem kui tõenäoline, narritas Belle, et nad on näljas mõne värske klatši järele.

Mia tundis end sisemiselt haavatuna, võimetuna kergeks jutuks. Ta ei tahtnud midagi rohkemat, kui olla nähtamatu, lipsates läbi linna ja täiendades oma varusid. Pea alla kallutatud, hakkas ta kiiresti minema mööda kõnniteed. Ta möödus raamatukogust, raekojast ja restoranist. Möödudes naisteriiete kauplusest, mõtles ta oma väikesest mustast kohvrist, kuhu olid pakitud ainult mõned rõivad, mida ta vajas kolmepäevaseks õngitsemislaagriks. Ta tegi grimassi ja otsustas, et peaks mõned juurde ostma.

Mitte just kaua aega tagasi oli periood, kui ta nautis võimalust osta uusi riideid või meeliskleda antiigipoes. Tema kodus riidekapis oli mitu kena villast kostüümi ja karget valget pluusi, mis nägid ta pikal saledal kehal head välja. Seal olid riiulid siidist särgikute ja korralikult virnastatud karpidega, igaüks täidetud disainerikingadega, tema ainus pillamine. Neil ei olnud suurt raha ja ta ei ihaldanud juveele nagu nii paljud tema sõpradest. Ta oli rahul oma teemandiga laulatussõrmusega – kokkuleppel, et kihlasõrmust ei tule –, teemantnuppudega kõrvades ja pärlikeega, mille Charles talle nende esimesel pulma-aastapäeval oli kinkinud. Need olid armsad säravad Mikimotod erinevas suuruses. See kahekordne kee oli ikka veel tualettlaual tema ehtekarbis.

Ta vaatas aknal mannekeeni, mis kandis pruuni plisseeseelikut ja tähelepandamatut puuvillpluusi, ning kõndis edasi. Rõivad või välimus ei köitnud enam ta tähelepanu. Ta ostab, mida vajab, hiljem, kui peab seda tegema.

Värskelt küpsetatud leiva, kaneeli ja kohvi lõhnad peibutasid ta restorani väikesesse pagaripoodi. Suur tahvel tugialusel selle ees kuulutas päeva eripakkumisi. Täna olid kaneelirullid. Väike kell ukse kohal helises, kui ta sisse astus.

„Kohe tulen!” Blond pea leti all tõusis, et pealiskaudselt ukse poole naeratada. See pea oli kinnitatud robustse keskealise naise külge heleroosas vormirõivastuses, mille nööbid pakatasid tema liivakellafiguuril. Nägu oli ilus, roosapõseline ja sõbralik, ent Mia tähelepanu köitsid ta ilusad sinised silmad, mis särasid elurõõmust.

„Tere tulemast Shafferisse,” ütles naine Põhja-Carolina venitava hääldusega. „Mida ma saan teie heaks teha?”

Mia näljane pilk õgis värskeltküpsetatud sõõrikute ja teiste küpsetiste ridasid klaasvitriinis. Selle taga oli veel üks pikk klaasvitriin, moodustades L-tähe restorani poole, ning see oli täidetud igat laadi leibade, kookide, pirukate ja küpsistega. Tema põlved peaaegu nõtkusid kuuma kohvi lõhna peale.

„Kas te krediitkaarti võtate?” küsis ta.

Naine kortsutas kulmu. „Kardan, et ainult sularaha.”

Mia noogutas, piinavalt teadlik, et tal olid rahakotis ainult mõned dollarid. Ta vaatas üles ja kontrollis kohvi hinda.

„Ma võtan tassi musta kohvi, palun. Suure.” Tema sõrmed tantsisklesid klaasil, kui ta püüdis valida. „Võtan ka ühe tavalise sõõriku,” ütles ta osutades. „Ei, oodake. Parem kaneelirulli.”

Teadev naeratus levis üle naise näo. „Olete selles kindel?”

Mia vastas kõhkleva naeratusega. „Need kõik näevad nii maitsvad välja.”

„Paistab, et te võite endale lubada veidi paksemaks minna, kullake,” märkis naine, haarates metalltangid ja tõmmates küpsetise välja. „Mina mitte. Ma söön ühe ning see läheb otse mu puusadesse ja jääb sinna pidama. Kas te sööte siin?”

Mia vaatas mitme väikese laua poole, mis olid kaetud roosa-valgeruuduliste linadega. „Jah, tänan.”

Naine pani küpsetise taldrikule ja valas paksu valgesse kruusi kohvi. „See teeb kaks kuuskümmend.”

Mia võttis rahakoti välja ja pani kolm dollarit hoolikalt letile. Ta mõtles oma meeleseisundile, kui ta eile oma kodunt oli põgenenud. Ta polnud isegi mõistnud, et tal polnud rahakotis peaaegu üldse midagi. „Kas siin läheduses on mõni pangaautomaat?”

„Panga juures. Kui te siit lahkute, keerake paremale ja see on tänavavahe lõpus. Te ei saa eksida. Olge lahke…” Ta vakatas, enne kui nimetada teda jälle kullakeseks. „Mis teie nimi on?”

Ta kõhkles. „Mia.”

„Olete meie väikeses linnas külas, Mia?”

„Jah.” Mia vaatas alla nimesildile, mis oli naise rinnale kinnitatud nagu kuulutustahvel mäele. „Becky,” vastas ta, võttes oma kohvi ja saiakese ning suundudes laua juurde. Ta valis ukse kõrvalt kuhjast kohaliku kinnisvarabrošüüri ja hakkas seda lehitsema, et hoida Beckyt rohkem küsimusi esitamast. Becky läks tagasi klaasletti poleerima ja Mia teadis, et ta on üle mõõdetud kui lihtsalt veel üks turist, kes unistab majakesest mägedes.

Mia hammustas küpsetist ja tema silmad sulgusid naudingust. See oli nii maitsev ning kohv nii kuum ja rikkalik, et Mia lõi peaaegu nurru, kui ta kõik kinni pistis. Ta polnud mõistnud, kui näljane ta oli.

„Need tekitavad sõltuvust,” märkis Becky leti tagant.

Mia vaatas üles ja nägi Beckyt naeratamas. „Ma küpsetan need värskelt igal hommikul.” Naine patsutas oma kõhtu. „Skipper siiski ei hooli. Ta ütleb, et siis on mind rohkem armastada.” Ta naeris jälle ja poleeris klaasi. „Tulge homme hommikul tagasi. Ma küpsetan keedukreemisõõrikuid. Teen täpselt kell seitse lahti. Pean õngitsejate jaoks valmis olema, enne kui nad välja suunduvad. Neile meeldib, kui nende kohv on kuum ja küpsetised magusad. Teate, mul on seal taga väike postkontor,” ütles ta, osutades väikese leti poole. „Võite siit oma kirjad saata. Kas te peatute linnas?”

„Ei, veidi kõrgemal mööda teed.”

„Rendite? Või kuulub see koht teile? Neis mägedes tärkab palju uusi kodusid.”

„Rendin,” vastas Mia, vaadates jälle oma ajakirja. Ta lootis, et naine saab vihjest aru. Kuid oli selge, et Becky oli kergest jutust huvitatud. Mia kahtlustas, et see kohvipood koos postkontoriga tagaosas oli väikelinna uudiste keskpunkt.

„Võin kihla vedada, et te rendite Murphy krunti,” jätkas Becky. „See on ilus vana maja. Vajab mõnevõrra remonti. Enamasti siiski kosmeetilist. Kuulsin, et nad panid selle väljarentimiseks. Võibolla müügiks. See oleks hea ost.”

„Ei. Ma ei tea seda maja.”

Becky mõtiskles selle üle, nihutas siis oma raskust ja küsis: „Kus te siis peatute?”

„Tegelikult peatun ühe sõbra majas.”

„Oh. Kes see on?”

„Belle Carson.”

Becky poleeris laisalt klaasletti, huuled pruntis, nagu imeks haput kommi. „Nimi kõlab tuttavalt. On ta siit kandist?”

„Ta elab Asheville’is, seega…” Mia pühkis sõrmed pisikese paberist salvrätiga puhtaks ja tõusis, et lahkuda.

„Ärge unustage neid keedukreemisõõrikuid. Ma panen ühele teie nimesildi!” hüüdis Becky oma sõbralikul viisil. Mia lehvitas ja suundus uksest välja, väike kell tema lahkumisel helisemas.

Paar autot möödus aeglaselt ja noor abielupaar kahe nende kannul hüpleva lapsega sisenes innukalt Shafferisse. Mia naeratas endamisi, kuuldes kella helisemist ja Becky südamlikku tervitust.

Kõrval asuv rauakauplus oli teravas kontrastis Shafferi rõõmsa naiseliku roosaga. See oli mehelik kindlus, täidetud terasest kaubariiulitega, mis olid tuubil kartongkaste, suuri ja väikesi tööriistu ning ridamisi plastnõusid, täis mutreid ja polte ja naelu ja ainult jumal teab, mida veel. Ta kirtsutas möödudes nina; tolmu ja mootoriõli lõhn oli läbitungiv. Ta teeb siin peatuse nädala sees hiljem.

Paar kauplust kaugemal peatus Mia väikese poe ees, kus oli eklektiline valik kirjatarbeid, käsitööd, maale ja kohalike kunstnike valmistatud ehteid. Tema pilku köitis silt: Me müüme täielikku kunstivarustust.

Mia tundis, et ammu mahamaetud armastus maalimise vastu tõmbas teda. Ta oli olnud kolledžis kunstiklassis ja toona palju maalinud, eksperimenteerides kartmatult erinevate stiilide ja värvide erineva sideainega. Pärast lõpetamist leidis ta töö, seejärel abiellus ega leidnud maalimiseks enam kunagi aega. Oma rinnavähi operatsioonist peale oli ta siiski lootnud, et teeb oma elus midagi loomingulist. Terve müriaad jõe siniseid ja rohelisi toone ning veepinnal murdunud valgus oli pannud ta sõrmed sügelema pintsli järele. Kui see jõgi suudaks esile kutsuda jälle veidi sädet…