Читать книгу Suvetüdrukud - Мэри Элис Монро - Страница 6

LOS ANGELES

Carson lappas parasjagu läbi tavapäraseid igavaid arveid ja reklaamlehti, kui tema sõrmed puudutasid paksu hallikaskollast ümbrikku, millele oli sinise pastapliiatsiga tuttavlikus käekirjas kirjutatud „Preili Carson Muir”. Carson pigistas ümbrikku ja tema süda tagus kõvasti, kui ta kuumadest tsementastmetest üles oma korteri poole ruttas. Konditsioneer oli rikkis ja läbi avatud akende kandus ühes tolmu ja tänavamüraga sisse vaid mõni harv tuuleiil. See oli tilluke korter Los Angelese lähistel, kahekorruselises krohvitud majas, kuid see oli ookeani lähedal ja üür oli mõistlik, mistõttu oli Carson elanud seal juba kolm aastat – palju kauem, kui ta oli seni elanud üheski varasemas korteris.

Carson viskas arved ja reklaamlehed klaasist elutoalauale, sirutas oma pikad koivad väiksel pruunil diivanil välja ja tõmbas sõrmega üle ümbriku serva. Veri tema soontes kiheles ootusärevusest, kui ta sinise servaga kreemika kaardi aeglaselt ümbrikust välja tõmbas. Talle tungis sedamaid ninna parfüümilõhn – mahedad magusad vürtsid ja apelsiniõied – ja silmi sulgedes nägi ta vaimusilmas Vaikse ookeani asemel Atlandi ookeani ja valget postidele ehitatud puumaja, mida ümbritsevad palmid ja iidsed tammed. Vanaemal oli kombeks kirjadele lõhna piserdada. See oli vana maailma ja eriti lõunast pärit inimeste tava.

Carson sättis end mõnusalt patjade najale ja luges armastusega iga sõna. Kui ta kirja lõppu jõudis, tõstis ta pilgu ja vaatas hajameelselt päikesekiirtes lendlevaid tolmukübemeid. Kiri oli kutse. Kas see sai tõesti olla võimalik?

Carson oleks meeleldi püsti karanud ja toas ringi tantsinud, nii et tema pikk pats oleks lehvinud nagu tüdrukul tema mälestustes. Memm kutsus teda Sullivan’s Islandile. Kogu suveks Sea Breeze’i. Kolm üürivaba kuud ookeani ääres!

Carson mõtles pikale elegantsele liivakarva juuste ja päikeseloojanguga võrreldavalt kauni naeratusega naisele ja pidi nentima, et memme ajastus oli alati olnud veatu. Carson oli elanud üle kohutava lõppude talve. Telesarjale, milles ta oli kaasa löönud, oli pärast kolmandat hooaega ilma igasuguse hoiatuseta kriips peale tõmmatud. Tal polnud õieti mingit sissetulekut ja ta püüdis parasjagu välja mõelda, kuidas saada kokku järgmise kuu üüri raha. Ta oli mitu kuud linnas ringi hulkunud ja tööd otsinud, tundes end nagu mäslevais lainetes hulpiv puutükk.

Carson silmitses uuesti kirja. „Tänan sind, memm,” ütles ta valjult ja kogu südamest. Esimest korda mitme kuu järel tundis Carson lootust tärkamas. Ta tammus ringi, pigistas sõrmed rusikasse, läks siis külmiku juurde, võttis veinipudeli ja valas endale klaasitäie. Järgmiseks kõndis ta toa teises otsas asuva väikse puust laua juurde, lükkas riidehunniku toolilt maha, istus ja avas sülearvutikaane.

Carson uskus, et kui inimene on uppumas ja keegi viskab talle köie, ei ole vaja raisata aega mõtlemaks, mida teha. Sa lihtsalt haarad köiest, siputad jalgadega ja ujud iga hinna eest turvalisse kohta. Tal oli vaja palju teha ja kui ta pidi kuu lõpuks korterist välja kolima, polnud tal selleks kuigi palju aega.

Carson võttis kutse uuesti kätte, suudles seda, asetas sõrmed klaviatuurile ja hakkas trükkima. Ta kavatses memme kutse vastu võtta. Ta läheb tagasi lõunasse, memme juurde. Tagasi ainsasse paika, mida ta on kunagi koduks pidanud.

SUMMERVILLE, LÕUNA-CAROLINA

Dora seisis köögis pliidi ääres ja segas punast kastet. Kell oli 17.35 ja hiiglaslik Victoria-aegne maja tundus olevat tühi ja mahajäetud. Varemalt võinuks ta oma abikaasa päevakava järgi kella õigeks keerata. Isegi nüüd, kuus kuud pärast Calhouni lahkumist oli Doral tunne, et mees astub iga hetk uksest sisse, käes kirjad ja ajalehed. Ta tõstaks põse, et mees, kes oli olnud tema abikaasa neliteist aastat, saaks suruda sellele kohustusliku suudluse.

Dora tähelepanu köitis trepilt kostev sammumüdin. Hetk hiljem tormas kööki tema poeg.

„Ma sain järgmisele tasandile,” teatas poiss. Poeg ei naeratanud, kuid tema silmis sädeles võidurõõm.

Dora naeratas pojale. Tema üheksa-aastane poeg oli kogu tema maailm. Nii väikse poisi jaoks oli see raske koorem kanda. Nate oli õbluke ja kahvatu ning poisi silmad olid ärevad, pannes Dora alatasa mõtlema sellele, mida poeg nõnda kardab. „Mida ta kardab?” oli ta küsinud lastepsühhiaatrilt, kes oli talle seepeale lahkelt naeratanud. „Nate ei karda, ta on lihtsalt ettevaatlik,” oli mees talle rahustavalt vastanud. „Ärge võtke seda isiklikult, proua Tupper.”

Nate oli olnud nunnu tita, aga kui poiss pärast aastaseks saamist enam ei naeratanud, oli Dora hakanud muretsema. Pärast kaheseks saamist ei võtnud Nate enam pilkkontakti ega pööranud kutsumise peale pead. Kolmesena ei tulnud poeg enam haigetsaamise järel tema juurde lohutust otsima, talle ei läinud korda ka see, kui Dora nuttis või vihastas. Ta pani tähele vaid seda, kui Dora karjus. Siis kattis Nate oma kõrvad ja hakkas end paanikas ette-taha kiigutama.

Dora teadis instinktiivselt, et tema lapsega on midagi valesti, ja hakkas salamisi lugema lapse arengust kirjutatud raamatuid. Kui mitu korda oli ta pöördunud Cali poole murega, et Nate’i kõne on arengus normist maas ja tema liigutused kohmakad? Ja kui mitu korda oli Cal talle peale põrutanud, et poisiga on kõik korras ja Dora kujutab seda kõike endale lihtsalt ette? Ta oli elanud nagu jaanalind, kes peidab pea liiva alla, julgemata mehega sõnavahetusse astuda. Nate’i arenguküsimus lõhkus nende suhet juba niigi. Aga kui Nate sai neljaseks ja hakkas kätega vehkima ja veidraid hääli tegema, pani Dora lõpuks aja lastepsühhiaatri juurde, kellega oleks pidanud juba ammu nõu pidama. Siis teatas arst seda, mida Dora oli juba ammu kartnud: tema poeg on hästi funktsioneeriv autist.

Cali jaoks oli see diagnoos nagu psühholoogiline surmaotsus. Aga Dora tundis oma suureks üllatuseks kergendust. Ametlik diagnoos oli parem kui otsida vabandusi ja tulla toime oma kahtlustustega. Vähemasti saab ta nüüd oma poega õigesti aidata.

Ja seda ta tegi. Dora sukeldus autismi spektrihäirete maailma. Hammaste kiristamisest ja soovimisest, et ta oleks hakanud oma instinkti ajel tegutsema varem, sest see oleks aidanud Nate’il arengus suuri samme teha, polnud mingit abi. Selle asemel suunas ta kogu energia tugirühmadele ja tegi väsimatult tööd selle nimel, et luua kodus intensiivne teraapiaprogramm. Üsna pea keerles kogu tema elu Nate’i ja poisi vajaduste ümber. Kõik maja renoveerimise plaanid, kohtumised, lõunasöögiplaanid sõpradega ja number nelikümmend rõivad jäid kõrvale.

Nagu ka tema abielu.

Kui Cal oli ühel oktoobrikuu laupäevaõhtul otse kui selgest taevast teatanud, et ei suuda enam tema ja Nate’iga elada, oli Dora olnud muserdatud. Cal oli kinnitanud, et Doral ei tule rahast puudust, pakkinud oma asjad ja sammunud majast välja. Ja nii see lugu lõppeski.

Dora keeras pliidil kiiresti tule alt ja pühkis käed põlle sisse puhtaks. Ta naeratas pojale soojalt ja surus maha tungi teda suudelda. Nate’ile ei meeldinud, kui teda puudutati. Dora võttis kapilt sinise servaga kutse, mis oli hommikuse postiga saabunud.

„Mul on sulle üllatus,” ütles ta pojale laulva tooniga, tundes, et käes oli õige hetk jagada pojaga memme suveplaane.

Nate kallutas pead ja näis olevat mõnevõrra uudishimulik, kuid siiski ebakindel. „Mis see on?”

Dora avas ümbriku ja võttis välja kaardi ning talle tungis ninna vanaema parfüümi lõhn. Dora naeratas ootusärevalt ja luges kiiresti kirja valjult ette. Kui Nate midagi ei vastanud, ütles ta: „See on kutse. Memm peab oma kaheksakümnendat sünnipäeva.”

Poiss tõmbus sedamaid endasse. „Kas ma pean minema?” küsis ta, kulm murelikult kortsus.

Dora teadis, et Nate’ile ei meeldinud viibida seltskonnas, isegi kui pidu oli korraldatud armastatud inimesele nagu tema vanavanaema. Dora kummardus lähemale ja naeratas. „Me läheme lihtsalt memme juurde. Sulle ju meeldib Sea Breeze’is käia.”

Nate pööras pead ja vaatas aknast välja ning vältis kõneldes Dora pilku. „Mulle ei meeldi peod.”

Ega teda ju kutsutudki iial ühelegi peole, mõtles Dora kurvalt. „See polegi pidu,” selgitas Dora kiiresti rõõmsa, kuid rahuliku häälega. Ta ei tahtnud, et see mõte hakkaks Nate’ile vastu. „See on ainult perekonnale – läheme meie sinuga ja sinu kaks tädi. Meid kutsuti nädalavahetuseks Sea Breeze’i.” Dora rinnust tungis välja uskumatust väljendav naeruturtsatus. „Tegelikult kutsuti meid terveks suveks.”

Nate krimpsutas nägu. „Terveks suveks?”

„Nate, sa ju tead, et me käime alati juulis Sea Breeze’is memme vaatamas. Sel aastal läheme lihtsalt natuke kauemaks, sest memmel on sünnipäev. Ta saab kaheksakümmend aastat vanaks. See on tema jaoks eriline sünnipäev.” Dora lootis, et oli selgitanud piisavalt hästi, et asi poisile kohale jõuaks. Muutused olid Nate’i jaoks väga rasked taluda. Talle meeldis, kui tema elu oli organiseeritud. Eriti nüüd, kui tema issi oli lahkunud.

Viimased kuus kuud olid olnud rasked neile mõlemale. Kuigi Nate polnud kunagi oma isaga väga palju suhelnud, oli ta olnud pärast Cali lahkumist nädalaid väga endast väljas. Ta oli tahtnud teada, kas isa on haige ja pidi minema haiglasse. Või oli isa tööreisil, nagu mõne tema klassikaaslase isagi. Kui Dora oli talle selgitanud, et isa ei tule enam kunagi tagasi nendega ühte majja elama, oli Nate silmad kissi tõmmanud ja küsinud otsesõnu, kas Cal on surnud. Dora oli silmitsenud Nate’i emotsioonitut nägu ja teda oli tabanud rahutukstegev arusaam, et poissi ei kurvastanud põrmugi võimalus, et tema isa võib olla surnud. Tal oli vaja lihtsalt teada, kas Calhoun Tupper on elus või surnud, et tema elus valitseks jälle kord. Dora pidi tunnistama, et lahutuse mõte muutus seepeale vähem valusaks.

„Kui ma lähen memme juurde, siis ma pean oma akvaariumi kaasa võtma,” ütles Nate talle. „Kalad surevad ära, kui ma nad üksi koju jätan.”

Dora mõtles poisi avalduse peale ja hingas aeglaselt välja. „Jah, see on sul väga hea mõte,” vastas ta poisile rõõmsalt. Aga et Nate’il oli siiani olnud hea päev ja ta ei tahtnud panna poissi nukrutsema, viis ta jutu teemale, mis ei olnud poisi jaoks hirmutav. „Räägi mulle nüüd oma mängutasandist. Mis su järgmine ülesanne on?”

Nate mõtles ema küsimuse üle järele, kallutas pea küljele ja hakkas hirmuäratava üksikasjalikkusega selgitama, mis katsumused teda mängus ees ootavad ja kuidas ta mõtles nendega toime tulla.

Dora läks tagasi pliidi juurde ja sundis end aeg-ajalt tähelepanemise märgiks mõmisema, sellal kui Nate edasi vadistas. Tema kaste oli külmaks läinud ja elevus, mille kutse oli tema rinnus särisema pannud, haihtus ning Dora tundis end korraga jõuetuna. Memm oli öelnud selge sõnaga, et sellest tuleb tüdrukute nädalavahetus. Dora oleks väga tahtnud veeta ühe nädalavahetuse eemal neist lugematutest rutiinsetest tegevustest, juua veini ja naerda, olla koos oma õdedega, olla taas suvetüdruk. Ainult paar päeva… Kas temast oli isekas seda soovida?

Nähtavasti oli. Ta oli helistanud Calile kohe, kui oli kutse saanud.

„Mida?” kõmises Cali hääl telefonis. „Sa tahad, et ma hakkaks lapsehoidjaks? Terveks nädalavahetuseks?”

Dora tundis lihaseid pingesse tõmbumas. „Teil saab lõbus olema. Sa pole viimasel ajal üldse Nate’iga kohtunud.”

„Ei, see poleks lõbus. Sa tead väga hästi, missuguseks Nate muutub, kui sa ära oled. Ta ei tunnista mind sinu asendajana. Mitte kunagi.”

Dora kuulis mehe häälest, et too ei nõustu poega võtma. „Mida sa ajad, Cal? Sa oled tema isa. Sa pead õppima temaga toime tulema!”

„Ole mõistlik, Dora. Me mõlemad teame, et Nate ei lepiks sellega, kui mina teda hoidma tulen. Ta läheb väga närvi, kui sa lahkud.”

Pisarad tungisid Dorale silmi. „Aga ma ei saa teda kaasa võtta. See on tüdrukute nädalavahetus.” Dora võttis kutse kätte. „Siin on kirjas: „See kutse ei kehti abikaasadele, peigmeestele ega emadele”.”

Cal turtsus. „See on nii sinu vanaemalik.”

„Ma palun sind, Cal…”

„Ma ei näe siin mingit probleemi,” vaidles mees vastu tooniga, milles oli kuulda meeleheitenoote. „Sa võtad alati Nate’i Sea Breeze’i kaasa. Maja ja memm on talle tuttavad.”

„Aga memm kirjutas…”

„Kui aus olla, siis mul on täiesti ükskõik, mida su memm kirjutas,” segas Cal talle vahele. Pärast põgusat vaikust ütles Cal külma, lõplikkust väljendava tooniga: „Kui sa tahad minna memme juurde, pead Nate’i kaasa võtma. Muud võimalust ei ole. Ma panen nüüd toru ära.”

Cal oli alati olnud selline. Ta ei pannud iial tähele Nate’i häid omadusi – huumorimeelt, intelligentsust, töökust. Selle asemel oli Cal pahane, et tema pojaga nii palju aega koos veetis, ja virises selle üle, et nende elu keerleb ainult ja ainult Nate’i ümber. Ja nii oli Cal nad maha jätnud, käitudes sellega ise nagu tujukas laps.

Dora õlad vajusid kössi, kui ta kinnitas memme kutse magnetiga külmikuuksele, toidupoenimekirja ja poja koolis tehtud foto kõrvale. Nate’i kulm oli sel pildil kortsus ja tema suured silmad vaatasid kõhklevalt kaamerat. Dora ohkas, suudles pilti ja asus uuesti õhtusööki valmistama.

Kui ta sibulat hakkis, täitusid tema silmad pisaratega.

NEW YORK

Harper Muir-James nokkis röstsaiaviilu nagu linnupoeg. Ta avastas, et sõi palju vähem, kui võttis pisikesi tükke, näris need põhjalikult läbi ja jõi ampsude vahele vett. Närimise ajal tegeles tema mõistus kõigi emotsioonidega, mis olid temas mässelnud sestpeale, kui ta oli avanud hommikuse postiga saabunud kutse. Harper hoidis kutset sõrmede vahel ja silmitses tuttavat sinist käekirja.

„Memm,“ sosistas ta ja see sõna kõlas tema huulil võõrana. Sellest, mil see sõna viimati valjult tema huulilt kõlas, oli möödunud väga palju aega.

Ta asetas paksu kaardi marmorist köögilaual seisva lilli täis kristallvaasi najale. Ema nõudis, et kõigis nende Central Parki ääres asuva maja tubades oleksid alati värsked lilled. Georgiana oli kasvanud üles Inglismaal, perekonna häärberis, kus see oli olnud tavaline. Harper pööras pilgu aeglaselt kutse pealt aknale. Kevad oli jõudnud Central Parki ja muutnud talve järsud pruunid ja hallid toonid kevadiselt roheliseks. Aga vaimusilmas nägi ta hoopis lõuna märgala rohelisi kõrkjaid, looklevaid jõgesid, mille kallaste ääres olid randumissillad, ja suuri vahaseid valgeid magnooliaõisi roheliste lehtede vahel.

Tema tunded lõunavanaema vastu olid nagu jõgi, mis Sea Breeze’i taga voolas – sügavad ja rõõmsad mälestused. Memm oli kutses nimetanud teda suvetüdrukuks. Seda polnud Harper kuulnud üle kümne aasta – ta polnud sellele isegi mõelnud. Ta oli olnud kaksteist, kui oli veetnud Sea Breeze’is oma viimase suve. Kui mitu korda oli ta nende aastate jooksul memme näinud? Harper taipas üllatusega, et neid kordi oli olnud pelgalt kolm.

Vahepealsetel aastatel oli ta saanud palju kutseid. Saatnud vastuseks väga palju vabandusi. Harper tundis korraga süümepiinu, mõeldes selle peale, kui palju aastaid oli ta lasknud mööda minna ilma memme külastamata.

„Harper? Kus sa oled?” hüüdis hääl koridorist.

Harperil jäi kuiv saiatükk kurku kinni ja ta köhatas.

„Aa, siin sa oledki,” ütles ema kööki astudes.

Georgiana James ei astunud iial lihtsalt tuppa; tema saabus. Rõivakangas kahises ja tema ümber särises energia. Rääkimata parfüümist, mis jõudis tuppa enne teda nagu trompetihelid. Suure kirjastuse peatoimetajana oli Georgianal alati kiire – et töö tähtajaks valmis saada, et jõuda kellegagi lõunale või õhtusöögile või ühele oma lõpututest kohtumistest. Kui Georgiana parasjagu kuhugi ei kiirustanud, luges ta suletud uste taga. Igatahes polnud Harper kasvades oma ema kuigi palju näinud. Nüüd, kahekümne kaheksa aastasena töötas ta ema assistendina. Hoolimata sellest, et nad elasid koos, teadis Harper, et peab emaga vestlemiseks aja kinni panema.

„Ma poleks osanud oodata, et sa oled veel siin,” ütles Georgiana teda põsele suudeldes.

„Ma olin just lahkumas,“ vastas Harper, tabades ema häälest noomiva noodi. Georgiana kahvatusinine villane kuub ja sinine pliiatsseelik sobisid tema saleda kehaga ideaalselt. Harper langetas pilgu omaenda mustale pliiatsseelikule ja hallile siidpluusile, otsides hargnevaid niidiotsi ja puuduvaid nööpe, mis ema kullipilgu eest varjule ei jääks. Siis sirutas ta käe hooletu liigutusega – vähemalt ta lootis, et see nõnda välja paistis – kutse poole, mille oli lolli peaga klaasist lillevaasi najale toetanud.

Ta jäi hiljaks.

„Mis see on?” küsis Georgiana kummardudes ja kaarti enda kätte krabades. „Kutse?”

Harperi magu tõmbus krampi ja ta vaatas emale otsa, vastamata sõnagi. Ema nägu oli ilus, ilus nagu marmorkuju. Tema nahk oli valge kui alabaster, põsesarnad teravad ja kahvatupunased juuksed lõigatud soengusse, mis rõhutas tema põsesarnu. Ema soeng oli alati veatu. Harper teadis, et tööl kutsuti tema ema Lumekuningannaks. Harper ei mõelnudki selle peale solvuda, sest tema arvates sobis see nimi emale. Ta silmitses ema nägu, kui too kutset luges, nägi tema huuli aeglaselt pingule tõmbumas ja siniseid silmi jäiseks muutumas.

Georgiana tõstis pilgu kaardilt ja vaatas Harperile silma. „Millal sa selle said?”

Harper oli sama kleenuke kui tema ema ja tal oli ema kahvatu jume. Kuid erinevalt emast polnud tema hoiak jahe, ta oli pigem arg nagu saakloom.

Harper köhatas. Tema hääl oli vaikne ja katkendlik. „Täna. See tuli hommikuse postiga.”

Georgiana silmad välkusid ja ta koputas kaardiga vastu peopesa ja turtsatas põlglikult. „Ah et lõunaosariigi lilleke saab kaheksakümmend.”

„Ära kutsu teda nii.”

„Miks mitte?” küsis Georgiana kergelt naerdes. „See on ju tõsi.”

„Sa ei ütle seda hea tooniga.”

„Kas sa kaitsed teda?” küsis Georgiana noriva tooniga.

„Memm kirjutab, et ta hakkab kolima,” vastas Harper teemat vahetades.

„Ta ei lollita kedagi. Sellega püüab ta teid lihtsalt sinna meelitada, et viiksite minema tema mööbli või lauahõbeda või mida iganes ta oma närusesse rannamajakesse kuhjanud on.” Georgiana mühatas. „Nagu võiks teid huvitada miski sellest kraamist, mida tema võtab antiigiks nimetada.”

Harper kortsutas kulmu, sest ema snobism ajas teda marru. Ema inglise perekonnal oli antiikseid asju, mis olid sadu aastaid vanad. Aga tema arvates ei kahandanud see memme kodus oleva Ameerika antiigi väärtust. Harper ei tahtnud sealt muidugi midagi. Ta pidi niigi pärima mööblit ja hõbedat nii palju, et ei oskaks sellegagi midagi peale hakata.

„Ta ei kutsunud meid sellepärast,” vaidles Harper vastu. „Memm tahab, et läheksime taas kõik koos Sea Breeze’i, viimast korda. Mina, Carson, Dora…” Ta kergitas oma õblukesi õlgu. „Meil oli seal ilusaid aegu. Ma arvan, et see võib tore olla.”

Georgiana ulatas kutse tagasi Harperile. Ta hoidis seda kahe punaseks võõbatud küünega sõrme vahel, nagu oleks see midagi rõvedat. „Noh, igal juhul ei saa sa sinna minna. Ema ja paar külalist saabuvad esimesel juunil Inglismaalt. Ta tahab sind Hamptonsis näha.”

„Memme pidu on kahekümne kuuendal mail ja vanaema James tuleb alles nädal pärast seda. See pole kindlasti mingi probleem. Ma saan minna peole ja jõuan Hamptonsisse, nii et mul jääb aega ülegi.” Harper lisas kiiruga: „See on ju ikkagi memme kaheksakümnes sünnipäev. Ja ma pole teda enam aastaid näinud.”

Harper nägi, kuidas ema selja sirgu ajas, kuidas tema ninasõõrmed liikusid, kui ta pea küljele kallutas. Harper teadis, et need märgid rääkisid huvist.

„Noh,” vastas Georgiana, „kui sa tahad oma aega raisata, siis mine pealegi. Takistada ma sind ju ei saa.”

Harper lükkas taldriku kaugemale: ema sõnade taga peituv hoiatus pani tal sees keerama. Kui sa lähed, olen ma sinus pettunud. Harper langetas pilgu sinise servaga kutsele ja silitas pöidlaga paksu veläänpaberit, tunnetades selle pehmust. Ta mõtles uuesti Sea Breeze’is veedetud suvedele ja memme leplikule muigele, mida suvetüdrukute ettevõtmised tema näole tõid.

Harper vaatas uuesti emale otsa ja naeratas rõõmsalt. „Olgu. Sellisel juhul ma tahaksin minna.”

Neli nädalat hiljem loksus Carsoni päevinäinud universaalkerega Volvo üle Ben Sawyeri silla Sullivan’s Islandi poole nagu vana hobune, kes on teel talli poole. Carson keeras muusika kinni ja tema ümber jäi vaikseks, Lowcountry kohal oli taevas näha punakaspruune, tuhmunud kuldseid ja tujukaid siniseid toone. Paar pilvetriipu ei suutnud varjata suurt tulekera, kui see langes vesise horisondi taha.

Ta sõitis üle silla ja tema autorattad olid Sullivan’s Islandil. Ta oli sama hästi kui kohal. Kui tema otsuse reaalsus talle kohale jõudis, toksis ta ärevalt sõrmedega vastu rooli. Ta jõuab kohe memme ukse taha, et jääda tema juurde kogu suveks. Carson lootis südamest, et memm oli seda pakkumist tõsiselt mõelnud.

Nimelt oli Carson loobunud oma korterist, pakkinud Volvosse kõik, mis sinna vähegi mahtus, ja pannud ülejäänud kraami hoiule. Memme kodu oli talle kui varjupaik, kus tööd otsida ja säästa paar dollarit. Kolmepäevane reis Läänerannikult Idarannikule oli olnud kurnav, kuid ta oli viimaks kohale jõudnud, silmad väsinud ja õlad kanged. Aga ometi oli ta mandrilt lahkudes saaretuulelt uue hingamise saanud.

Middle Street viis välja ristmikule. Carson naeratas, nähes inimesi välirestoranides istumas, naermas ja joomas, sellal kui nende koerad magasid laudade all. Oli mai algus. Paari nädala pärast pidi algama suvehooaeg ja restoranid hakkavad turistidest üle ajama.

Carson keeras akna alla ja lasi pehmel ja magusal ookeanituulel autosse tungida. Ta oli juba väga lähedal. Ta pööras Middle Streetilt kitsale teele, mis suundus ookeanist eemale, saare tagumise külje poole. Ta möödus Stella Marise katoliku kirikust, mille uhke torn tungis lillakasse taevasse.

Rattad jäid kruusa peal krudisedes paigale ja Carsoni sõrmed pigistasid Red Bulli purki, mida ta käes hoidis.

„Sea Breeze,” pomises ta.

Ajalooline maja oli ümbritsetud tammedest, palmidest ja põõsastest ning seisis just selles paigas, kus Cove’i abajas eraldas Charlestoni abajat sisemaa veeteest. Esmapilgul nägi Sea Breeze välja nagu üks lihtne, suure terrassi ja kõrge graatsilise trepiga puitmaja. Memm oli lasknud tõsta vana maja postidele, et kaitsta seda tormide ajal tõusuvee eest. Sel ajal oli memm majale täiendusi teinud, taastanud külalismaja ja remontinud garaaži. Sel puitmajade kogumil ei olnud ehk Sullivan’s Islandi uuemate majade suursugusust, mõtles Carson, kuid ükski uus maja ei olnud võrreldav Sea Breeze’i aimatava, autentse sarmiga.

Carson keeras tuled kinni, sulges väsinud silmad ja hingas kergendunult välja. Ta oli kohal. Ta oli sõitnud neli tuhat kilomeetrit ja tundis neid ikka veel kogu oma kehaga. Ta istus vaikses autos, avas silmad ja vaatas läbi esiklaasi Sea Breeze’i.

„Kodu,” ohkas ta, tundes huultel selle sõna maitset. See oli väga suur sõna, täis tähendust ja tundeid, mõtles ta ja muutus korraga kõhklevaks. Kas sünnipära üksi andis talle õiguse seda kohta koduks nimetada? Ta oli kõigest lapselaps ja seejuures võrdlemisi eemalolev. Kuigi tema jaoks, erinevalt teistest tüdrukutest, oli memm enamat kui lihtsalt vanaema. Carson oli olnud kõigest neljane, kui tema ema oli surnud ja isa oli jätnud ta memme juurde, kuniks ta ise oma haavu lakkus ja end uuesti leida püüdis. Isa tuli talle järele neli aastat hiljem, et viia ta elama Californiasse, kuid seitsmeteistkümneaastaseks saamiseni oli Carson käinud seal igal suvel. Armastus, mida ta memme vastu tundis, oli nagu terrassituli: see oli ainus ehtne tuli, mis valgustas tema südant siis, kui maailm näis olevat pime ja hirmutav.

Nüüd silmitses ta Sea Breeze’i kuldset kuma pimeneva taeva taustal ja tundis häbi. Ta ei väärinud sooja vastuvõttu. Ta oli käinud viimase kaheksateistkümne aasta jooksul siin vaid käputäis kordi: kahel matusel, pulmas ja paar korda puhkamas. Ta oli leidnud palju vabandusi. Carsoni põsed tõmbusid punaseks, kui ta mõtles sellele, kui isekas oli temast eeldada, et memm on alati siin ja ootab teda. Ta neelatas raskelt, seistes silmitsi tõega, mida ta poleks ilmselt kunagi tunnistanud, kui ta poleks olnud rahatu ja kodutu.

Eesuks avanes ning üks naine astus terrassile ning Carsonil jäi hing kinni. Naine seisis kuldses valgusjoas, selg sirge ja hoiak kuninglik. Selles valguses olid tema õhukesed hallid juuksed pea ümber nagu halo.

Carson astus autost välja ja tema silmad täitusid pisaratega.

Memm tõstis käe ja lehvitas talle.

Carson tundis tugevat sidet, kui oma kohvrit kruusal terrassi poole vedas. Lähemale jõudes lasi ta kohvrist lahti ja jooksis trepist üles memme avatud käte vahele. Ta surus põse memme oma vastu, hingas sisse tema lõhna ja oli korraga jälle neljane, emata ja hirmul, käed tugevasti memme piha ümber.

„No nii,” ütles memm tema põse vastas. „Lõpuks ometi oled sa tagasi kodus. Kuidas see sul nii kaua aega võttis?”